Kui jutus on sees vampiirid, kooljad, libahundid, siis liigitatakse lugu tihtipeale automaatselt õuduskirjanduse alla. Kunagi ehk õige tegu, tänapäeval – vist mitte eriti. Kasvõi juba seetõttu, nagu enamik meist on kogenud, et suurem osa tänapäeva õuduslugudest ei tekita lugejas õudu – kui, siis vahest ainult kirjanduskriitikutele loo kirjandusliku kvaliteedi seisukohalt.
Tundub paha lugu – kuid enamikel juhtudel polegi nende „õuduslugude“ eesmärk lugeja hirmutamine. Ei. Tegelikult on autor mingil põhjusel soovinud edasi anda vaid põnevat seiklust, kasutades tegelasteks mütoloogiamaailma negatiivseid karaktereid, võttes kangelasteks antikangelased ning dekoratsiooniks pigem öise kui päevase aja. Kas siis seetõttu, et säärastele antikangelastele on ajapikku tekkinud omalaadne tumeromantiline aura või püüdes tekitada seda aurat või otsides vaheldust või püüdes näidata elu pahupoolt fantaasiakirjanduse võtmes või mille tõttu iganes. Säärasele suletööle sobiks õuduskirjanduse asemel paremini kleepida sildiks kasvõi „tumedad fantaasiad“. Piir õuduse ja tumeduse vahel on muidugi õrn nagu ikka sõsar- või tütaržanrite puhul. Kunagi ei või teada, mis on kellele vaid seikluslik-romantiline fantaasialugu ja kellele see tõepoolest mõjub nii, et pelgab ilma turvatunnet loova ereda lambita hiljem magama jääda.
Võib tekkida ehk küsimus – kui piir on segane, siis milleks seda peent vahet üldse teha? No kui ei tekita õudust, siis ei tekita, tühja temaga, ega siis žanri nimi lugu riku. Enamiku jaoks vast ei rikugi, küll aga teeb gurmaanide jaoks segasuse selgemaks. Kui inimene ootab õuduslugu lugedes, et teda surmani ära hirmutatakse, siis on pettumustvalmistav küll, kui pakutakse süüa kõigest musta värvi maasikaseepi. Seevastu mõnega, kes otsibki maasikaseepi, võib juhtuda selline ebameeldiv lugu, et ta ei seikle kättevõetud poognatel oma meelehärmiks mitte tumefantaasiates ega isegi mitte gooti õudusloos, vaid satub ehk hoopis okserefleksi tekitavale soolikasabalisele rümbale, mingile rappimisfantaasiale, mille eesmärk omavahel öeldes pole samuti tihtilugu õuduse tekitamine. Eks seepärast tekibki ulmes neid alamžanre nii hoolsalt nagu seeni peale vihma, et lugemist on palju ja vastavalt sisetundele püütakse tekstikuhjast leida just säärast lugu, mis kedagi antud hetkel kõige enam paelub: kellele teadusfantaasiat, kellele tumeromantikat, kellele küberunistusi, kellele mõõka ja maagiat.
Kui eestikeelsel ulmekriitikal on ilma võõrsõnu kasutamata olemas ühene võimalus piisavalt silte kleepida, siis on ka lugejal kergem laia valikuga ulmeriiulil orienteeruda ja leida just oma maitsele sobivat lugemist. Tänapäeval ei saa inimhinge sogaseid allhoovusi kobavat kirjasõna enam nimetada lihtsalt õuduskirjanduseks ja arvata, et sellega on kogu spekter kaetud. Tänapäevases raamatukaubamajas võiks väga vabalt asendada sõna õudus (kui säärast eririiulit vaevuks keegi ulmeteostele tegema) sõnaga tumekirjandus, ning see oleks kogu veritsev-muliseva sõnakatla kohta hoopis täpsem määratlus.
