24. mail toimus üle väga mitme aasta esimene Tallinna ulmekirjutamistuba. Kohale jõudis lausa 7 huvilist, mis ei ole esimese korra kohta üldsegi paha saavutus. Teemad valisime seekord kollektiivse hääletusega: Rait luges ette kaheksa märksõna, millest viis sai järjest maha tõmmatud, kuni jäid järgi „kolmas maailm“, „külm maa“ ja „viimane kõrts maailmas“. Kirjutamiseks leppisime kokku kaks ja pool tundi, ettelugemine ning arutlemine võtsid veel kaks tundi. Üheskoos sai kirjutamise ajal nii tegelastele kui ka kõikvõimalikele koletistele nimesid mõeldud, ning hiljem üheskoos loogikavigu lahatud. Autorite lahkel loal avaldame kõik kahe ja poole tunniga kokku kirjutatud jutud üsna muutmata kujul.
Tahaksime tänada ka Lounge Vintage Factory’t – meid tõsteti eemale jalkafännidest ning pokkerižetoonidega lõgistajatest (kas nad mängivad ka või ainult lõgistavad), ehk meile anti täiesti omaette nurgake, kus meid keegi ei seganud.
Kes soovib liituda, siis see võimalus on juba väga varsti – järgmine kirjutamistuba toimub 7. juunil samal ajal (18:00), samas kohas.


Kirke tegi pildi

Kristo Janson: "Külma maa töötuba"

Päike, kui seda ihmjat valguslaiku niiviisi nimetada võis, oli parasjagu silmapiiri tagant kerkima hakanud ja viimane öisest lõkkest alles jäänud tukk hakkas vaikselt tuhaks pudenema, kui lumekollid lõpuks julguse kokku võtsid ja rünnakule asusid.
Juba mitu päeva olid rändurid neid siin-seal silmanurgast märganud, tavaliselt üksi või paarikaupa kaugemate hangede või igerike puude tagant luuramas, kuidas nende väike reisiseltskond hõredas hanereas läbi tundra rühkis. Inimesed ei lasknud ennast sellest eriti segada, vaid koormaponid kippusid puhisema ja pead loopima, kui üksik tuulehoog kollilõhna nende sõõrmetesse tõi.
Võimalik, et kollidel oleks õnnestunud inimeste laagrit isegi ootamatult tabada, kui traditsioon poleks ette näinud vastasele veel enne kallale tungimist hirm korralikult naha vahele ajada. Otsekui maa alt tõusev õõnes ulgumine ja tarvasarvest pasunate mitmehäälne jõrin oleksid isegi poolkurdi karu talveunest üles ajanud, kõiksugu ebameeldivateks üllatusteks valmis olevatest ränduritest rääkimata.
Koidueelset vahikorda pidav kapten Jörgen virgus juba esimeste kiunatuste peale oma mõtisklusest, ajas end kilbile toetatades lumehangest püsti ja tõmbas mõõga.
"Äratus, loodrid!" käratas ta reipalt ja lajatas mõõgaga paar korda lapiti vastu kilpi. "Võtke jalad alla ja relvad ligi. Kohe saab sooja!"

Tunnistan, et kulutasin oma esimeses ulmekirjutamise töötoas enamuse aega pigem mõtisklemise kui kirjutamise peale, mistõttu tulemuseks oli kõvasti tausta, aga jube vähe reaalset teksti. Aga kui kellelgi huvi, siis selle laastu taga peituva loo tutvustus oleks lühidalt selline:
Väike, kuid südikas seltskond on tulnud vana relvameister Jörgeni juhtimisel külmale kõnnumaale otsima koobast, mida sealt tõusva suitsu järgi rahvasuus Lohepesaks kutsutakse. Kuid lohede asemel loodavad nad leida sealt hoopis pääsu allilma, mille elanikud on varastanud nende noore maaisanda jaoks olulise väega artefakti. Nende ülesanne pole siiski kergete killast - raskused ootavad igal sammul, seda olulist eset pole inimeste ilmast asjata ära viidud, ning lõpuks ilmuvad välja ka selle tegelikud ja algsed omanikud, kes seda endale tagasi nõuavad.
Millega asi lõpeb, ei tea ma veel isegi, aga kui huvi ja tahtmist on, õnnestub ehk kunagi välja uurida.
SFW


Ene Koppelmann: "Viimane kõrts maailmas"

Manfred sügas oma vatsa, tõstis siis oma õllekõhu kõrgele üles ja lasi sel vappudes tagasi alla vajuda. Ta tõstis pilgu üle soo kummuva silmapiiri poole, mühatas rahulolematult ja ohkas. Seejärel tegi ta pika sammu otse edasi, mülgas tema ees võttis jala lurtsatusega vastu. Manfred mühatas veel kord, sülitas otse enda ette ja astus järgmise sammu. Soo tema ees paistis olevat lõputu. Manfred kahlas edasi.
Soo mulksus iga ta sammuga kaasa. „Kindlasti on siin soos ka mingeid vastikuid madusid, kes mind ootavad,” mõtles Manfred mõrult. Vaevalt oli ta seda mõelda jõudnud, kui ta tundis, kuidas tema kummik takerdus kuhugi. Ta nägi vaeva, et püsti jääda. Tasakaal tagasi saadud, jäi ta seisma ja hinge tõmbama. Ootamatult tõmbas see keegi, kes oli ta korraks rahule jätnud, teda tugevasti jalast, nii et ta kukkus selg ees plartsatusega vette. Manfred hakkas rabelema, kuid lahti teda ei lastud. Koos väljapulbitsevate õhumullidega hakkas ta teadvus hägustuma, kuid korraga oli ta vaba. Manfred tõusis pinnale ja morsana puristades pladistas ta ees paistva saarekese poole.

Jalad tahedamale maale saanud ja süda kloppimise järgi jätnud, sai Manfred lõpuks aega ringi vaadata. Kaugemal kidurate puude vahel paistis olevat onnike. Manfred kõndis lähemale. Kohale jõudes selgus, et tegemist polegi onnikesega, vaid täitsa korraliku majaga. Veidi lagunenud ehk küll, kuid siiski korralik ja elamiskõlblik. Kõheldes tegi ta tiiru ümber maja ja midagi kahtlast leidmata, lükkas ta ukse lahti. Kui tema silmad hämarusega harjusid, nägi ta enda ees olevat suurt kõrtsiruumi. Kõiki pindu kattis paks tolmukord, nagu poleks siin juba mõnda aega keegi käinud. Manfred tundis endas töötahet tõusmas – ehk oligi see otsitav siin, mida ta leidma saadeti. Ta hõikas „Halloo!”, kuigi ta vastust õieti ei oodanudki ja astus edasi. Esmalt tahaks juua. Ta seadis sammud leti taha ja leidis sealt rätiku ja tolmused klaasid. Ta pühkis ühe klaasi tolmust puhtamaks ja jäi siis ringi vaatama, et leida midagi, mida sinna klaasi sisse ka panna. Tema pilk jäi seisma õllevaadil. Proovi mõttes keeras ta kraani lahti ja tema üllatuseks hakkas vahutav õlu sealt välja voolama. Punnissilmi lasi ta klaasi täis ja maitses. Tuli välja, et jook oli täiesti joodav.
Ta võttis veel ühe lonksu ja lasi pilgul üle ruumi libiseda. Nüüd oleks ta äärepealt joogi endale kurku tõmmanud, sest ruumi ühest nurgast vaatasid vastu kaks säravat süsimusta silma. Varsti volksas silmade omanik ise ka nurgast välja – tegu oli suhmiga. Suhmi on väike kuldse karvaga umbes kassimõõtu loomake, kellel on suured teravad hambad ja karvane saba, mille karvad punub suhmi tavaliselt palmikutesse.
Suhmil oli hambus kokkumurtud paberileht, mille ta Manfredi jalge ette poetas ja ise jälle nurka piidlema puges. Manfred kummardus ja võttis paberi üles. Ta voltis selle lahti ja luges sellelt: „Palju õnne, oled meie kõrtsi uus kõrtsmik! Esimesed külastajad tulevad ülehomme.” Nüüd libistas ta uuesti pilgu üle ruumi, kuid nüüd polnud see enam hajameelne pilk. See oli terav, hindav pilk, mis märkas igat tolmutera, sodi ja soppa. Neid siin juba jagus. Manfred mühatas ja läks nohisedes tagaruumist lappe ja ämbrit otsima. Selle ja järgmise päeva veetis ta küürides. Ülejärgmise päeva hommikul ärkas ta varavalges uksele tagumise peale. Unisena uksele astudes leidis ta end vastamisi olevat hiigelsuure mõõklondilise pühvliga, kes pasundades sisse marssis ja juua nõudis. Vaevalt sai Manfred talle joogi toodud, kui uksest sisse astusid kaks sulisjänest, kes soovisid juua kumbki pitsitäie suffi. Varsti oli kõrts rahvast täis, kostis kõnekõma ja Manfred toimetas nii et higipull otsaees ja seda hetke polnudki, mil ta maha istuda oleks saanud. Öö hakul läks kähmluseks lumekonnade ja sorikute vahel, kus Manfred pidi vahele segama ja tülitsejad ukse taha rahunema tõstma. Lõpuks, kui juba tähed taevalael sirasid, lahkusid viimasedki külalised, jättes endast maha pika sulava limaraja. Ruumi jäid ainult Manfred ja nurgas kükitav suhmi.
Manfred põrnitses pika pilguga suhmit: „Mina rabelesin päev otsa, mida sina täna tegid?” Suhmi põrnitses teda oma säravate silmadega ega vastanud. Tundus, nagu muigaks ta oma võbelevate vurrude sisse.


Margus Makke: (pealkirjata)

See maailm kuhu ma seekord sattusin, peale mõningast ekslemist Siiriuse sektoris, kus minu paat üsnagi rääbakaks muutus - oli jahedavõitu ning siin on peale tavalisti mõtetute hütilaadsete majade ka kõrts, mis kohalike väidete kohaselt pidavat olema viimane omasuguste seas. Paadi parandamis võimalused kusagil töökojas osutusid suht võimatuks, hea kui sain välja kaubelda mingi kuuri, kus lumivähemalt peale ei saja, seni ise oma juustu taas sõidukõlblikuks putitan.
    Nojah kaua sa ikka seda küna lolli lonthülge¹ näoga vahid sest olegem ausad, viimati kui ma kosmoselaevale remontimis mõttega liginesin oli ikka väga ammu. Seega mõtsin ümbruskonnas ringi luurida. Oh jah siinne kant on ikka päris mülgas kõikide mülgaste seas. Oleks pidanud ikka Ruudikut kuulama, kes hoiatas mind Siiriuse ja selle ümbruses olevate olude kohta. Mõelge ise: siin pole isegi infopunktegi², pole liikurteidki kui neid teid üldse teedeks saab nimetada - kitsad konarlikud rajad vaid. Kohalikud on täitsa segased selle asemel, et korralikult punktist A punkti B minna kõnnivad nad jala ja nii ka kuradi pikki vahemaid. Ainukesed sõiduvahendid mis silma hakasid olid mingid paari- kolmasadat inimest mahutavad jurakad, mis ennem liikuma ei hakka kui kõik kohad on hõivatud ning kui lõpuks liikuma saavad siis ainult ühes suunas - selle kuramuse niinimetatud kõrtsi poole.
    Kõrts see on ikka monstrumite monstrum lausa kõhe hakkas ainuüksi seda vaadatatagi. Olgem ausad sama räpane ning jõle eelmainitud monstumite suhtes mõelduna või isegi hullem vist, igatahes varem pole ma nii jälki kohta sattunud.
    See kõrts haiseb!!! Haiseb nagu ... ma ei teagi kohe mis, võibolla näiteks nagu mõned miljonid Orioni lõpnud haisuloomad, no teate küll neid rõvedaid mädamülklusi, kellede haisu võib juba parsekite kauguselgi tunda. Kurat see urgan on nii suur ja nii mõtetu koht, et kui tahad midagi tellida (teenindatakse vaid ühe pika leti taga), tuleb maha kõmpida  ilmatu pikk tee ja ega sellega asi piirdu - sa pead seisma ilmatuma pika aja, et üldse midagi saada. Ja teate need kuradi siganülpurid pakuvad ainult mingit äärmiselt rõlget laket mida nood ise defineerivad sisuliselt jumalate joogiks, mis tegelt tundub olevat tehtud nülpurite ja nende mädamülkluste ekstrementidest ning söögiks annavad enam-vähem Betelgeuse mudasoodes olevata limakate kuivatatud kange milledesse on pikitud mingid polüüpide jätked sisse. Igatahes kaua ma selles jõledas kõrtsis polnud (mis kui järele mõelda on tõesti viimane kõrts kuhu ma oma jala tõstan) ning saadud kogemus kannustas mind ennast kokku võtma ja võimalikult kiiresti oma paadi remondi lõpetama.


Artur Räpp: "Päästjad koobastest".

Haldjad oskasid tööd teha, pidi Martin järjekordselt tõdema. Kaunis vikerkaarevärviline sädelus laotus lae alla, kui haldjaklaasist pokaal lae all kõrge kaare tegi ja siis pehmelt tema vasakus pihus maandus. Uus kätte õpitud randmenõks ja taas paiskus sädemevihm tühjas kõrtsitoas laiali. Vanasti võis ta kolme haldjaklaasist pokaali korraga õhus hoida, tavalisi, neid odavaid pliiklaasist, neid kasvõi kuus, neid võis rahva rõõmuks vahel ka puruks kukkuda lasta, kuid nüüd. Milleks? Kelle jaoks? Seintel polnud silmi ja laudlinu jättis see kõik ükskõikseks.
Uus randmenõks, veel üks.
Uks kriiksatas.
Uks? Viivitusega tõstis mees naeratuse näole. inspektorid? ratsioterroristid? jäme käsi vajus leti alla tammemalaka juurde.
ei kedagi? Oli ju uks?
Oli tõesti. Aegadest kulutatud uks avanes ja sulgus uuesti, kuid keegi ei sisenenud.
"Tuul? Raisk!"
Veel kaks korda avanes uks ja sulgus siis kriiksudes uuesti, kuid ikka ei sisenenud kedagi. Ei ühtegi hingelist.
Martin tõstis klaasi. Mees hüpitas ebalevalt seda peos.
"Isegi tuule on nad ära rikkunud!" vandus ta tühjas kõrtsis valjult.
"Me pole tuul vastas talle keegi kõrtsi leti alt sisinal.
"Te..?" Haldjaklaas ta käes heitis üle kulunud kõrtsitoa heitlikke läikeid.
"Meie jah pole tuul,," teatas sisisev hääl ninakalt. "Meie oleme meie. Me tulime sinu kõrtsi investigeerima. Meile öeldi, et sa oled reliktne, oled Redundantne ja sind ja sinu protsessihoonet tuleb katalogiseerida."
"mis kuradi remu ?" Martin tõmbas käe leti alt. "Oi, andke andeks." Tammemalakas kadus pea sama kiirelt leti alla, kui see ilmunudki oli.
"Analüütiline osakond saatis meid siia. Meil on volitused olemas, vaatlusplaan on ja kõik mis peab. Et kõigepealt."
"Ole vaid, B, mina olen A ja A alustab!"
"Aaa, teid on mitu?" Martin lasi silmadel üle tühjade laudade-toolide käia.
"Ei ole mitu, mind on üks! Igas tetragrupoidis on alati üks A ja mina olen see!"
Mingi hägune vari ilmus viimaks leti kohale. "Räägi meile, miks on kõrts olemas? Miks rahvas siin käib?"
"Miks on kõrts olemas?" kordas Martin hämmeldunult häguse kogu küsimust. "Miks rahvas siin käib? Käib? Ei käi ju. Tühi on ju."
"Aga kõrts ju on. Igal eksisteerival asutusel eksisteerib eesmärk. Berkore kolmas aksioom. Ilma eesmärgita ei ole mitte midagi ja kui selline asi leitakse, siis see hävitatakse! Et vasta mulle, miks rahvas siin käib? Miks on sinu protsessihoone olemas?"
See oli siis nüüd käes. Martin nühkis higiseid pihkusid tumerohelisse sametpõllesse. Nad kuulutavad ta eesmärgituks ja likvideerivad.
"Rahvas käib siin ..." Martin silmitses päkapikuhõbedast lühtreid, säravvalgeid laudlinu, mida ta iga päev hoolega harjas, punasest mägitammest leti ja väärikate värviliste pudelite rivi enda selja taga.
"nad armastavad lõbu ja seltskonda ja ilu ja ..."
"Palun selgemalt? Mis asi on lõbu, definitsioon. Mis asi on ilu, definitsioon. armastavad? definitsioon. Ja seltskond, mis asi see veel on? Definitsioonikaanonis andmed puuduvad." Hääl oli piuksuvam kui enne kuuldud ja näis tulevat lähimate laudade alt. Martinile korraks nagu isegi näis, et ühe laua lina serv liigahtas.
"Jäta, D," kähvatas hägune kogu leti servalt. "Meil on küsitlusplaan. Ja me järgime seda. Jätka, küsitletav."
Martin kaalus olukorda. Mis võis olla praegusel ajal aktsepteeritav eesmärk? Mis jätaks tema kõrtsi alles, kõrtsi, mida oli juba kolmkümmend üks põlve isalt pojale üle antud?Nanod ei vaja midagi, see on selge, olgu kõrts või ärgu olgu. Haldjad oma mälukiipide ja implantaat toiduprotsessoriga ei vaja enam hõrke kastepiisku kõrgmägedest. Päkapikud?, vana nimega päkapikud, nüüd siis r-pikud. Siin tegelikult nagu midagi oli. Kuulu järgi käisid neil ikka veel vahel neelud värske roti liha järgi, kuigi polümeermetallist käed-jalad ja teised kehaosad valgulist toitu ju tegelikult ei vajaks. Kõrtsmik lasi pilgu üle ruumi, mille sisustus oli erinevatest, nüüdseks ammu suletud, kõrtsidest ja restoranidest kokku tassitud. Ta püüdis ette kujutada siin salapäkapikke rituaalset rotti söömas, kuid ei suutnud. Masendunult langetas ta pea.
"Palun vasta, küsitletav! meie infovajadus on suur ja temporaalne ressurss piiratud."
Inimesed, nad olid kõik läinud kõrge taeva taha. Kääbikud, nad olid geenmuundatud päikesest energiat hankima, vampiirid, need on juba ammu nälga surnud!, orkid, võlurid, eh, milleks meil nüüd programmeerijad siis on, ... Aga stopp! Just.
"Minu kõrts on preemiaks orkidele, neile, kes on hästi oma tööd teinud.“
"Orkidele? See kõik? Oled kindel, küsitletav?"
Et siis ei olnud usutav. Vaikus.


Tea Roosvald: "Jäisest ja vedelast verest"

Pimedas nurgas seisid ootavalt mõned jäähingused. Miski nende rohekashallis läbikumavas olemuses tundus alati morn, sünge, pahane. Aukartus peletiste võime vastu ebameeldivat surma külvata seisis heas tasakaalus vastumeelsusega neid oma elamisse lasta, nii ei olnud kõrtsmik eriti kiirustanud eraldi tiiva ehitamisega. Siseruumi jahedas servas siiski juba aurama hakanud saadikuid silmitsedes mõistis ta, et säärane mõttelaiskus kipub peagi kallilt kätte maksma. „Kuidas nüüd võtta…“ püüdis ta aega võita, sügas hoogsalt ja silmatorkavalt vatsa ning libistas vasaku käe leti alla. Loodetavasti jäähingused ei märkaks, kui ta pumpaks kaminasse toorest. Loodetavasti nad ei hakka tegutsema, enne kui kütus on teinud ringi ümber köögi – olgu neetud see praktiline meel, mille abil ta hääletas lahingu jäävaimudega kui harvaesinevama tahapoole argivajadustest – ja on valmis välja purskama kaminasimsi alla ehitatud sülititest…
„Ära,“ sosistas leti alt vaevukuuldav hääleke. Tütar, tema pisike Malida, üleni parimatesse karusnahkadesse mässitud nukunäoline nääpsuke, piilus sealt üles suurte jääkarva silmadega. Ema silmadega. Kõrtsmik tundis ühekorraga hellust ja nukrusepistet. Benida oli olnud haruldus. Jäänaine, kes oli teda vastu armastanud kogu selle üürikese aja, mil ta veel elus oli, ja kes oli talle kinkinud selle imelise väikese lumilaka siin leti all.
„Anna meile Malida!“ nõudsid külmasaadikud häälega, mis puhus kuulajal otse läbi pea nagu kõige lootusetum talvetorm. „Anna Malida, ja me lahkume midagi purustamata.“
„Laps on minu,“ sõnas kõrtsmik vaoshoitult, „Benida oleks nii tahtnud.“
„Laps kuulub Jääle, mitte Vedelale,“ põlastas tuuleiili sarnane kahin vastu. „Benidal, kes ta suri reeturina, pole siin enam sõnaõigust.“
Kõrtsmiku mustad sorakil vuntsid kerkisid vihast, ta hingas raskelt sisse. Olgu neetud need pakasevaimud, olgu nad neetud lapse ees ema mälestust mustamast, olgu neetud üles kiskumast seda ebaloomulikku plaani, mis…
„Isa,“ sekkus tüdruk häälega, mis oli selgem kui kellukesehelin. „Isa, ma olen juba kuulnud, ma TEAN. Ära takista mind, ma tahan täita oma kohust!“
„Kallis ummake,“ püüdis isa tütart vaigistada, endal rinnus rebiv tunne. „Ära kuula kedagi, kes ütleb midagi su…“
„Isa!“ hüüdis tüdruk resoluutselt ning ronis lagedale. Ta pöördus jäävaimude poole ning silus oma põlvedel rebaste ja jäneste valgeid talikarvu. „Ma teen seda, milleks mind tehti – ma lähen koos nendega, avan läbipääsu vanasse maailmasse ja päästan meid kõiki, ma tean, et keegi teine ei suuda, et selleks on vaja kahe maailma last, just sellist, nagu mina, ja ütle nüüd ausalt, keda peale minu sa veel sellist tead?“
Isa pea vajus norgu. Kui jäähingused oma maailma tagasi ei saa, hävitavad nad siinse. Neil, ka Malidal, ei ole siin pikka pidu, kui nad ei nõustu. Mitte keegi ei jää elama, kui Malida oma kohust ei täida…
„Aga midagi võib viltu minna,“ protesteeris ta siiski jõuetult, „avamisriitus on ohtlik!“
„Midagi ei lähe viltu,“ ähvardas jääsaadik kõminal. „Selleks, et midagi viltu ei läheks, mässisime selle maailma jääloitsudesse. Kui sinu rahva mõtlemise reeturlikud mürgid on sinu tütart nakatanud ja ta ei tee seda, mida lubas, mattub kõik siin maailmas kristalli ja te surete! Tea seda ka sina, poolevereline Malida! Su isa kõrts langeb viimasena, et tal oleks aega kahetseda!“
„Aga kui mul õnnestub, elab ja õilmitseb siin kõik!“ hüüdis vahele Malida. „Ja neil samuti! Ja mina – ma ei ole poolevereline, ma olen kahevereline Malida!“ Ta küll ei tahtnud isast igaveseks lahkuda, ent püüdis vapraks jääda. „Kui ma sean end sisse oma ema kodumaailmas, mõtlen ma sinust, ja kui siin lilled õitsema hakkavad, siis sa tead, et ma olen vähemalt elus. Siis sa ju rõõmustad!“
*
Nii pidi see kõik juhtuma. Nii läksid nad teele. Nii teadis kõrtsmik, et ta tütar jääb vähemalt ellu, ehk küll ühel teisel, külmemal maal.
Mitte keegi neist ei olnud valmis selleks, et laotuste vahelisest pimedusest purskab väljarändajatele vastu sulalaavat ja põrgulikke aurupilvi. Mitte keegi neist ei olnud tulnud mõttele, et laotuste vahel võiks neid oodata hoopis mingi lugudest tundmatu, lauludest puutumatu, hoopis mingi... Kolmas maailm!


Rait Piir: "Mälestus indigo silmadega tüdrukust"

Lumi langes aeglaselt Agni räbaldunud mantlile, jättes sulades endast maha vaid lägaseid tuhaplekke. Ta lasi katkise villase kindaga läbi juuste, tõmmates minema vett ja tuhka ning silmitses hämarat tsivilisatsiooni surnuaeda enda ees. Pärastlõunane päikesevalgus suutis vaid vaevu penetreerida läbi tumeda pilvemassi, mis muutis pilvelõhkujate ja kõrghoonete varemed mustadeks siluettideks, mille katkised avavused lekkisid pimedust ja jääd.
Agni sumpas läbi Bangladeshi tänavate, tema kaltsudest kokku seotud saapad lirtsumas külmast veest, mida ta registreeris, kuid ei tundunud. Millal ta viimati üldse reaalselt midagi tundis? Agni polnud selles endam kindel, sellest oli möödas nii palju aega. Mida tähendas üldse midagi reaalselt tunda, mitte ainult registreerida? Ta polnud ka selles enam kindel. Võib-olla just nende mõtete pärast suunduski ta parajasti sinna, kuhu tee teda parajasti viis: kohta, mis tõmmas ta läbi aastate ikka ja jälle tagasi, ükskõik kui kaugele Agni sellest ka ei läinud.
Radioatsiooni tase oli täna mõõdukuse piires, seda isegi hoolimata tuulevaikusest. Ju siis oli hiljuti torm olnud. Ükski inimene poleks aga isegi nendes tingimistes üle paari tunni elada suutnud. Inimesed polnud aga need keda Agni kartis. Ta kartis hoopis seda, mida nad olid endast maha jätnud. Automaatne solenoidkahur, mis oli koormarihmaga tema seljal, andis märku Agni hirmust selle ees, mis võib luurata pimeduses.
Pärast ligikaudu 26 kilomeetrit vantsimist läbi metropolis valitseva haudvaikuse, oli mees võrdlemisi kindel, et läheduses polnud mitte midagi, mis võinuks tajuda tema või tema sihtkoha kohalolu. Samas ei võinud kunagi kindel olla, need raiped olid targad. Õhk sisaldas mõõdukates kogustes biomodifitseeritud antraktsi ja lihaskudesid ründavaid nanomasinaid. Midagi rõvedamat õnneks ei paistnud olevat, seda võib-olla samuti tänu hiljutisele tormile.
Agni sihtkohta ei eristanud ülejäänud linnapildist mitte midagi. See oli kitsas tänav lumme, tuhka ja pimedusse mattunud majade rägastikus. Hoolikamalt uurides võis kohata veel ainult üksikuid märke sellest, mida see koht kunagi esindas. Punaste laternate tänav, kus kaua aega tagasi meelitasid patust ööelu nautima lugematud neoontuled, liitreaalsuse tablood ja teeääres poseerivad tüdrukud, seisis nüüd vaikses surmas, just nagu kogu ülejäänud planeet. Agni polnud kunagi sellel tänaval käinud, siis kui see veel elas, aga ta suutis seda hästi ette kujutuda, oli ta ju ometi isegi kunagi olnud osa sellisest maailmast.
Ta ronis peatänavalt ühe koone pimedatesse rusudesse, silmad võimendamas nõrka valgust ja andurid püüdmas iga vähimatki helisignaali. Klaasikillud ja külmunud sodi ragises mehe jalge all, kui ta astus ettevaatlikult läbi pilkase mustuse, mida saatis siit ja sealt mõni prõksatav jääpurikas või seintelt pudenev krohv. Agni leidis tuttava roostes metalltrepi, mis juhtis ta maasügavusse – kohta, kus natukeseks võis unustada maailma, milles ta eksisteeris.
Paks metalluks võinuks tunduda suvalise külmunud pinnana, kui Agni poleks osanud otsida jää alla mattunud juhtpaneeli. Sõrmenips lõi jääpinna kildudes, paljastades puutetundliku ekraani. Agni teadis, mida sisestada, sest ta oli ise selle paneeli seadistanud. Korraks kahtles mees, kas krigisev ja ragisev ukse on võimeline ennast avama, kuid lõpuks tõmbusid need kahele poole laiali. Sügaval Bangladeshi varemetes, punaste laternate tänaval peitis ennast killuke maailmast, mis kunagi oli.
Agni astus saksofoni poolt saadetud jazzmuusikaga täidetud baari - maailma, mida domineeris roosa, lilla ja sinise valguste hüpnootiline mäng. Laest alla laskuvatel läbipaistvatel alustel tantsisid bikiinides tütarlapsed, kes Agi märgates hakkasid õrritavalt oma väheseid kehakatteid alla poole laskma. Agni ignoreeris neid, astudes läbi poolhämara baari, möödudes ettekandijatüdrukutest, kes talle kandikul jooke pakkusid ja tüdrukutest, kes pakkusid ka enamat.
Wu-Wei oli oma leti juures nagu alati, toimetades klaaside ja pudelite kallal, puhastades samal ajal letti klientide jäetud lagast, mida ei eksisteerinud. Viisaka triiksärgi, vesti ja lipuga keskealine mees märkas Agnit ning noogutas.
„Sind pole juba mõnda aega näha olnud, Agni,“ lasus baarmqn, hakates kokku panema kokteili, mille Agni alati esimesena tellis.
„Kõigest 6 aastat, Wu-Wei,“ lausus Agni, nõjatudes baariletile. Väga veider oli kellegagi reaalselt rääkida – kasutada oma enda häält. Baarmani osavad käed töötasid nobedalt ja kiirelt, pudelid, kokteilianumad ja klaasid lendlemas mehe oskuslikes kätes. Ei möödunud kaua kuni Agni ette libises Long-Island jääga.
„Kontoris on endiselt raske ja boss elab seljas?“ küsis Wu-Wei, asetades oma ainsa kliendi ette taldriku tikujuustu ja viinamarjadega. Mõlemad ei olnud palju enamat kui hallitus ja muld. Agni rüüpas oma kokteili, leides, et see on sama suurepärane kui alati. Wu-Wei oli alkoholiga võlur.
„Vana sitapea ei andnud isegi üle kahe nädala puhkust,“ möönis Agni, otsustas hoida illusiooni. Ta rüüpas oma kokteili, tundes alkoholi maitset, kuid mitte selle mõju. Ka see tunne oli ununenud kuhugi ammustesse aegadesse.

„Kas ta on siin,“ küsis Agni Wu-Weilt.
„Tal ei ole ühtegi klienti hetkel,“ vastas baarmen, kes tõenäoliselt ei taibanud, et isikul, keda Agni näha tahtis polnud ühtegi klienti olnud juba üle saja aasta. Ta oli isik, kellele Agni ikka aegajalt mõtles, nägi teda unes ja kes oli justkui lõpmatu raadiusega magnet, kes Aga alati sellesse kohta tagasi tõmbas. Ta pidi teda nägema, et kinnitada omale, et ta on võimeline tundma veel mingisuguseid emotsioone, et ta pole unustanud ära, mis tunne on olla inimene.
„Kas ma kutsun ta alla?“ küsis Wu-Wei.
„Pole vaja, ma lähen üles,“ vastas Agni, silmitsedes baarimelu. Striptiisitari nimega Ling oli osa oma paremast põsest ära kotanud, paljastades sünteetilised igemed ja hambumuse, kuid see ei takistanud neiul ümber posti imalalt ja graatsiliselt mänglemast.


Riho Välk: „Boreas-1“

Maanduri uksed avanesid, ja Mattias hüppas esimesena põlvini lumme ja vaatas ringi. Kui välja arvata lõputu lumeväli, mida kohati katkestasid suuremad jääkuhjatised ja üks erkpunane baasihone, ei olnud sadade kilomeetrite raadiuses mitte midagi. Üksteise järel üritasid nii jalaväelased kui ka teadlased maandurist välja saada, kuid lund tuiskas neile näkku ja pimestas neid. Baasihooneni oli küll ainult sadakond meetrit, kuid lumes sumpamine väsitas nad kõik põhjalikult ära. Lisaks võis lumest iga hetk välja hüpata mõni kohalikest sulistest lumemadudest. Nende rünnakud olid baaside läheduses haruldased, kuid alati vähemalt ühe meeskonnaliikme jaoks surmavad.

„Tere tulemast meie tagasihoidlikku baasi, F31, omadele aga kogu ekvatoriaal-Borease kõige kuumem kuurort, ning kogu selle mõnuslt jaheda planeedi esimene, viimane, parim, halvim ja ainus kõrts, Pingviini Balalaika“ tervitas neid päkapikku meenutav staabiülem. Familiaarne suhtumine oli veider, kuid paratamatu – üheskoos tuli veeta vähemalt 2 kuud, kuni järgmise vaikushetkeni lõputus jää- ja lumetormis. Enamus olid siin aga vähemalt aastks. Lisaks oli raske ette kujutada kedagi, kes oleks siia paremini sobinud, kui skandinaaviast pärit pika habeme, jässaka kehaehituse ja väsimatult hea tujuga Fredrik Stendahl. „Võtke nüüd kola näppu, Gunnar ja Gustav näitavad näitavad teile, kuhu me teid majutame ja siis lähme ütleme kõigile teistele ka tere.“ Gunnar ja Gustav osutusid, vähemalt esimesel hinnangul, kohapeal prinditud juppidest koostatud väikesteks robotiteks, kellesarnaseid vuras siin baasis tõenäoliselt tosinkond. Mattias vantsis ühe järel, kuni see näitas haaratsiga ühele kitsale uksele ja rõõmsalt tema suunas piiksus. Uks avanes, ning Mattias vaatles pettunult oma kahe järgmise kuu kodu. „Noh, vähemalt palk on hea“ pomises ta kotti nurka tõstes.

Kogu baasi peale oli ainult üks suur saal, mis oli mõeldud kõikideks rahvarohketeks tegevusteks. Maanduriga oli saabunud neid kümme, kohalikke oli 24, kuid kümme neist said loodetavasti paari tunni pärast koju sõita. Kokku suutsid nad hõivata saalist ehk veerandi. Staabiülem toksas arhailist mikrofoni ja alustas kõnega.
„Tere tulemast, värske veri. Meid, mind rõõmustab väga, et olete teinud niivõrd põneva karjäärivaliku. Nagu te teate, on Boreas inimkonna kolmas koloonia, üks väheseid sobiva gravitatsiooni ja atmosfääriga planeete, mis inimkond on leidnud. Ja nagu te teate, siis praegu ei ole me suutnud ekvatorist kaugemale jõuda, meie uhke baas, F31 on kõige lõunapoolsem, mis kunagi rajatud on, ekvaatorist 600 kilomeetri kaugusel. Ja teie, meie kõige värskema vere jaoks tähendb, et kui kõik hästi läheb, näete kuu aja pärast Borease kevadet ja suve, mis täiesti liialdamata, tähendab vähemalt nädalat aega päikesepaistet, ning hea õnne korral isegi lapikest paljast maapinda ja vedelat vett. Aga teile, kes te siit täna lahkute, ma loodan, et teil hakkab Maal palav, ning ootan teid siia juba tagasi.“

Mattias kuulas seda juttu üsna ükskõikselt. See, mida Fredrik võttis kokku kahe minutiga, oli Maal olnud 89 lehekülge pikk leping, mis tuli sõna-sõnalt läbi lugeda, ning iga peatükk vajas allkirjastamist. Suvine keskmine tempertuur -3 celsiust, talvine keskmine temperatuur -94, lume sees elav mikrofauna, neid vetikasarnaseid asju söövad kohalikud väikesed karvased elukad ja lumepühvlid, ning lõpuks mitmed erinevad toredad kiskjad, kellest kõige ohtlikumad sulelised lumemaod, ründasid võimaluse korral ka inimesi. Kogu inimasustus koosnes ekvaatoriala ümber asuvatest baasidest, kus kaevati täisautomaatsete masinatega jäätunud pinnasest erinevaid väärismetalle, mida leidus siin piisavalt, et jääplaneedi koloniseerimist õigustada.
„Noh, ootad juba esimest perimeetrikontrolli? Täna on ainult -43 kraadi, nagu kevad ju, täitsa Maine temperatuu ju“ tögas Mattiase paarimees ja relvavend Timofei, kes oli pärit Siberist, ning oli terve tee lubanud, et ta tunneb end Boreasel nagu kodus.
„Mine sina ka oma perimeetrikontrolliga“ urises Mattias, kuid teadis, et see saab järgmised pool aastat tema peamine töö, hobi ja meelelahutus olema. Reaalsuses ei olnud sõdureid rohkemaks vaja, kui et teadlased, insenerid ja mehhaanikud end turvaliselt tunneks. Baasid olid väikesed, nende piirid fikseeritud, ning baasidevahelist konflikti kui sellist ei saanud eksisteerida. Kohalikud kiskjad aga ujusid lumes takistamatult ringi, jättes endast maha ainult lumekeeriseid ja vagusid. Nende otsimine, jälitamine ja igasugune küttimine oli täiesti võimatu.

Fredrik oli oma kõne vahepeal lõpetanud, ju ei olnud see vaatamata oraatori võimetele ja karismale kuigi efektne olnud, sest lahkujad seisid puntras ja arutlesid omavahel, kuidas võimalikult kiiresti oma palka laiaks lüüa. Just saabunud munapead ei jõudnud aga ära oodata, et kuskile koopasse tehnikat putitama asuda.

„Mattias, Timofei, minu juurde“ hõikas Fredrik saali otsast ja rehmas käega. „Saage tuttavaks siis, teie seeniorid, Kristofer Mühlhausen ja Li Weng, Mattias ja Timofei, teie uued jooksupoisid“. Mehed surusid üksteisel kätt, ning Fredrik jätkas pikemalt peatumata: „Seeniorid, võtke poisid kaasa, näidake kohe ära, kus misasi on, kuidas mootorsaan käima käib ja mida teha, kui lumepühvid tormi jooksevad“.

Saanid ja kogu muu õuekõlbulik tehnika seisis angaaris. Kuus punase-mustakirjut saani seisid esireas, nende taga kaks suurt ja soomustatud transportööri, mis pidid olema viimaseks lahenduseks, kui baasiga peaks kõik valesti minema, ning on vaja järgmisse baasi põgeneda.

„Poisid, olete saaniga varem sõitnud,“ küsis Kristofer, teades väga hästi, et ilma kogu tehnika põhjaliku koolituseta ei oleks neid siia lubatudki. Kõik neli pugesid kaitseülikondadesse, ning istusid saanide selga. Angaari siseuks avanes, ning nad sõitsid lüüsi. Siseuks sulgus, hetkeks valitses vaikus, mille purustas koheselt välisukse avamisest lüüsi tunginud lumetorm.

„Teil vedas,“ kostus kiivrist Kristoferi hääl. „Saite omal jalal maandurist baasi jalutada, ilm oli ilus nagu pildi peal. Aga harjuge ära, üldjuhul võib praegust heaks ilmaks lugeda“.

Kiivri visiir joonistas nende ette maastiku ja tähtsamad punktid. „Punane täpp näitab baasi asukohta. Sinna on vaja alati pärast tagasi jõuda. Piirid on rohelised, kõikvõimlikud liikuvad asjad kollased. Lihtne ja loogiline. Läksime.“

Lumetormis ei olnud tegelikult midagi näha ega kuulda. Mattiast ümbritses valge vall, ning ainult kolme teise saani märgid visiiril näitasid, et ta ei olnud üksi. Üksikutel rahulikumatel hetkedel oli näha mõne teise saani siluetti, kuid sama hästi võisid need olla ka viirastused.

Kolmveerandtunnise sõidu järel jõuti esimesse punkti. Mittemidagiütlev kaljurahn turritas läbi lume ja jää, kõrgudes paarikümne meetri kõrgusel nende kohalikest

„Vaatamisväärsus,“ sõnas Li lühidalt. „Suvel on see must kaljuserv mitmesaja kilomeetri raadiuses kõige kuumem koht. Siis katavad taimed selle mõne tunniga, õitsevad ja surevad. Ja selline tärkamise-õitsemise-suremise tsükkel kestab kogu nädalapikkuse suve.“

Pärast kalju vaatamist suunduti edasi järgmise kaardipunktini, mis tähistas järgmist baasile kuuluva maaosa nurka. Ka see osutus mittemidaigütlevaks maamärgiks, niisamuti ka järgmised kolm punkti. Eelviimase kontroll-punkti poole liikumisel katkestas neid Fredriku hääl. „Mehed, otse baasi tagasi, siin toimub miskit, aga me ei hakka jalgsi õue minema sellise ilmaga. Seinte taga käib mürgeldamine, aga ükski kaamera ega sensor ei näita selles lumes mitte midagi. Inimene see pole, sest ühelegi ruuporist antud märguandele pole mingit reaktsiooni olnud.“

„Juhtub sellist asja siin tihti,“ küsis Timofei Li'lt.
„Pole varem kunagi juhtunud, kes või mis siin ikka kolkimas käiks“.

Tagasi sõideti kiirustades, kuid ikkagi võttis see üle poole tunni. Murettekitavam oli aga, et baas ei vastanud enam raadiokutsungitele. Veelgi murettekitavam oli aga see, et ideed said otsa, ning tegu on kõige klišeelisema juhtumiga, et kohe alguses visatakse tüübid actionisse, aga siia vahele oleks vaja mingit muud materjali, sest sellises tempos võiks see olla 10 korda pikem.