estconmechaflaier

Sissejuhatuse asemel

13. juuli õhtupoolikul avanes mulle võimalus rääkida kodumaa terasematele ulmehuvilistele mechadest. Kahjuks tundus teema haaramine koherentse ja kohesiivse ettekande vormi minu piiratud mõistuse ja madala lauba jaoks praktiliselt võimatu. Seega panin enesele märksõnadega lehekese peale kirja, millest linnulennult joonduda, mida mainida ning mida maha vaikida ei tohiks. Labasevõitu slaidšõusid aga oli ettekandele eelnenud nädalatel ja kuudel liigagi palju töökohal valmis mäkerdatud, seega lõin Keynote’i kasutamisele käega. Selle asemel korjasin kokku ja lõikasin ribadeks hulgim teemasse puutuvaid videoklippe. Plaan oli need Premierega (mitte ogara Final Cutiga) korralikuks videolindiks monteerida, aga viimasel hetkel lõin sellele mõttele samuti käega. Selle asemel lükkasin kõik klipid (~30 videolõiku pikkusega vahemikus 30 sekundit kuni kolm minutit) videomängija pleilisti ja panin selle shuffle/repeat meetodiga jooksma.

Ettekannet suutsin kokku mõmiseda ligemale 40 minutit. Paljude kuulajate jaoks jäi prevaleerivalt meelde Jaapani animatsioon ja videomängud – mis on antud mecha teema paratamatult kaks enim levinud väljundit. Ei rääkinud raamatutest, mida kuulajad pigem ootasid. Ning vaevalt, et kellelegi peale eelnevalt teemasse süvenenu või asjaarmastaja nonde saja ja ühe animé sarja nimed meelde kippusid jääma.

Ettekande lõpus küsiti, kas minu jutust mingi kirjapildil olev variant ka olemas on. Vastasin eitavalt, aga lubasin vähemasti kokku panna oma soovitustega nimekirja nendest animatsioonidest, mida uudishimulik oma silmaga vaadata võiks. Kuid asudes seda loetelu vormis kirja panema hakkas süda kripeldama. Ning viimaks võtsin piltlikult öeldes sulepea taas pihku ja hakkasin ettekandel räägitut uuesti paberile panema. Jaotasin jutu räägitule sarnaselt eraldi sektsioonideks, seega võib lugeja sujuvalt selle teema juurde karata, mis temale enam huvi pakub.
5

Mecha olemus (ja juba eos ebaõnnestunud katse seda fenomeni defineerida)

Termin mecha on laensõna jaapani keelest, kes selle omakorda laenas inglise keelest. Inglise keelde jõudis termin mechanical loomulikult läbi kreeka keele (mekhanikos – leidlik, geniaalne) ehk siis ladina keele (mechanicus – seotud tööriistadega). Kes etümoloogias veel ekselda tahab, see saab teada, et ladina keele mechanicus oli lähedalt seotud sama keele terminiga ingenium ja see viib meid lõpuks välja esmakordse tähenduslikkuse juurde: agregaat, mis on suuteline kasutama energiat mehaanilise jõu (ehk siis liikumise) tekitamiseks. Kasutusvaldkondadest nii palju, et terminoloogia omas olulist tähendust nii sõjatehnika kui ka igapäevatöö masinate kirjeldamise juures.

Mis ettekandel ütlemata jäi ning mis võib-olla loogilisena tundub: jaapani keele kirjapilt selle murelapse mecha jaoks on メカ ehk siis meka. Kuna sulghäälik k kõlab kaunis kodukeeles etemalt, siis miks mitte mugandada ja propageerida selle vormi kasutusele võtmist? Inglise laadis mecha võib küll olla kordades enam levinud, aga kas see peaks meid piirama? Loomulikult on meka ehk liiga lähedal teatud püha linna nimele, aga minu kui tuntud patuse hinge jaoks ei ole see argumendiks. Veel üks tähelepanek: meka viitab ühtaegu nii ainsuse kui mitmuse vormile.
14547

Kui nüüd see lingvistiline taust kõrvale heita ja vaadata näkku tegelikule elule, siis on meka kõige paremini – kõige selgepiirilisemalt – defineeritud just nimelt jaapanlaste animatsioonis. Seal on selle tähendus väga otsekohene: suur, soomusega kaetud jalgadel liikuv robot. Enim levinud vorm on klassikaliselt tuvastatav inim-kujulise konfiguratsiooniga ilming: kahe jalaga, kahe käega, selgelt eristatava torso ja enamasti ka peaga. Terve keha on sageli kaetud erinevat sorti soomusplaatidega ning väga sageli on masinal võime liikuda ja opereerida ka avakosmoses või siis vähemalt lennata (erinevate tõukurite/ajamite abil). Loomulikult esineb kõrvalekaldeid. Levinud on enam kui kahte jalga liikumiseks kasutavad mekad. Need võivad siis olla kas nelja jalaga või rohkem koera kombel liikuvad. On olemas ka masinad, mille ülemine osa on eelpool kirjeldatule sarnane, aga jalgade asemel on tanki roomikud. Siin ja seal on levinud ka hõljukitena liikuvad mekad. Eranditult avakosmoses kasutatavad masinad omavad sageli ikkagi humanoidset struktuuri, aga jalalabade asemel on enamjaolt tühjus või siis spetsiaalsed tõukurid.

Miks selline soomuse tüüp välja on kujunenud? Ehk ongi vastust kõige lihtsam leida ajaloost, kus Euroopas keskaegsed rüütlid ja Jaapanis samuraid oma keha lahingute puhul turvistega katsid ja ehtisid. Kui toona oli eluks vajalike kehapiirkondade kaitse vajalik, siis teenis soomuse kandmine vastase hirmutamise näol ka psühholoogilise relva mõistet. Eriti just samuraid kandsid spetsiaalselt deemonlike ja hirmuäratavate maskidega ehitud kiivreid. Mekade stiili vaadates võib teine kord tuvastada neid samu jooni. Sest mis on meka soomus muud, kui suur turvis, mille keskel piloot kogu kaadervärki juhib. Et aga inimjõul sellise masinavärgiga liikumine enam kõne alla ei tule, on soomusesse ehitatud erinevad mootorid ja juhtimisskeemid ning ka relvastus on vastavalt mõõtkavale muutunud hirmuäratavamaks. Väga paljud animatsioonist tuttavad suured lahingmekad isegi kasutavad oma relvastuses lähivõitluse jaoks mõõkade, kirveste ja kilpide hiiglaslikke versioone.

Animest

Siinkohal langetab kirjutaja korraks häbelikult pea ning nimetab hoiatavalt ära, et tema teadmised Jaapani animatsioonist üsna piiratud on. Oskan seega rääkida ainult nendel teemadel, millega isiklik kokkupuude suurem on olnud. Kellele teema suuremat huvi pakub, soovitan tutvuda netientsüklopeedia sissekandega.

Kui mekad sisenesid animatsiooni juba 1956. aastal – toona sarjas Tetsujin 28 - siis tolle masina juhtimiseks kasutati raadioteel saadetavaid signaale, kabiinis pilooti ei istunud. Juba algusest peale – ja tänase päevani – tekkis meka-animatsiooni alamžanr, kus masinatele müstilisi, paranormaalseid võimeid omistatakse. Väga sageli on mekadega seotud mingi salapärane tehnoloogia, mille edukas rakendamine võiduks hädavajalik on.
519-evangelion-mecha-neon genesis evangelion-wallpaper

Kõige olulisema žanri esindajana alustas aastal 1979. Gundam. Seda sarja on tänaseks tehtud kümnetes erinevates võtmetes ja seda on kokku sadu episoode. Samas on nende kandev mentaliteet alati olnud üheselt sõjavastane. Gundami algusajast saadik on suurte lahingmasinate juhthoobade taha sattunud lapsed, kes oma sõprade, perekonna ja tuttavate elude eest võideldes sisemise konflikti najal kasvama peavad. Oma ettekandel nimetasin, et kuigi Gundami sarjad on lahingute kujutamiselt ja masinate disaini poolest väga eeskujulikud, siis nende vahele jääb nõrkemiseni emotsionaalset jutuvada. Sageli on kusagil mingi õnnetu armastus, väga tihti on lapspilootideks vingatsid ja nõrkurid. Kuid eks see ole selle sarja paratamatuks osaks.

Gundami sarjadest hea sõnaga võib nimetada ära nii esimese filmi- ja teleseeria. Kuid sealt edasi on meeldimine suuresti kinni vaataja silmis. Ehkki sarjad nagu Zeta Gundam, Gundam X ja Gundam Wing omavad kõik oma kiiksuga kvaliteeti, on nende vaatamine tükk tööd ja väga sageli pole tänapäeva noortel nii palju huvi emotsionaalse investeeringu jaoks teemasse, mis kulgeb teosammul. Lühema ja vaadatavamana võib välja tuua 08th Team sarja, mida on kokku vaid 11 episoodi. Sisenemiseks Gundami maailma on see ehk kiireim teeviit. Viimastel aastatel on värskemate näidetena välja pakkuda Gundam 00 ja Gundam Age sarjad, mis aga mõlemid oma probleemide käes kannatada saavad. Kui ühes on tegu tüüpiliste lapsvingatsitega, siis teises on ikalduseks lihtsalt lapsikus. Kuid nagu juba eelnevalt nimetatud – oma silm on kuningas. Näiteks Gundam Seed on üks neid sarju, mille sisu minule absoluutselt vastumeelt on, aga milles esinevad masinate disainid on vaat et ajaloo kõige stiilsemad.

Eraldi toon hea meelega välja Gundam Unicorn filmisarja, mis selle artikli kirjutamise ajal ikka veel pooleli on. Selles on tegevus märksa intensiivsem, ehkki filmilik formaat seda natuke häirib. See-eest on visuaalne kvaliteet ja lahingsoomuste disainid erakordselt muljetavaldavad.
Gundam-Unicorn-Anime

Kuid peale Gundami on kümneid, kui mitte juba sadu teisi sarju ja nende spetsiifilisi kõrvalkäijaid. Näiteks Macrossi sari, kus samuti väga pikalt on välja kujunenud spetsiaalsete lennumasinate, mis on suutelised muutuma lahingrobotiteks, traditsioon. Sedagi sarja on mitu erinevat ilmingut.

Peale tehnilist laadi masinate võib ära nimetada legendaarse Neon Genesis Evangelion sarja. Sealgi piloteerivad lapseohtu tegelased hiiglaslikke lahingmasinaid. Kuid selle sarja põhirõhk ei ole nondel mekade moodi agregaatidel.

Ning pärast neid on veel ridamisi väga erineva suunaga animatsioonisarju. Näiteks Code Geass ja Gurren Lagann, mis mõlemad traditsioonilisele meka teemadega tegelevad.

Mängudest

Digitaalse meelelahutuse ajastu lastena on videomängude maailm ehk paljude lugejate jaoks mõnel moel tuttav. Ning nagu alguse poole mainitud sai, on mekad selle meediumi jaoks väga sobilikud. Videomängud võimaldavad sohki teha sama palju kui animatsioon või arvutigraafika. Ning seega on mekasid mängudes juba üsna algusest saati näha saanud.
pic34098 md

Kuid enne videomängude levikut lahutasid meelt lauamängud ning sealt see lugu pihta hakkabki.
1984. aastal andis FASA nime kandev korporatsioon välja lauamängu nimega BattleDroids. Aasta pärast seda muudeti nime ning toode omandas tänapäeval tuntuma tiitli: BattleTech. Mängu sisu oli lihtne strateegia, mesilaskärge meenutaval kaardil opereerisid mängijad circa 9 meetri kõrguseid lahingroboteid kujutavate miniatuuridega. Reeglistik oli põhjalik ja mäng aeglase tempoga. Masinaid kujundades võeti matti jaapanlastelt, suure tõenäosusega nii Gundami ja Macrossi sarjadest, aga ilmselt teistestki.

Mainiksin ära ka Warhammer 40,000 lauamängud. Selles universumis eksisteerivad samuti erinevad suured (või siis lausa kolossaalset mõõtu) soomusega kaetud lahingrobotid. Eks tolles mängus on igal armeel oma stiili ja disainielementidega masinavärk, ent Impeeriumi sõjajõududest leiab nii mõnegi sobiliku näite (Dreadnought ja Titan).
Loomulikult jagus lahingrobotitega lauamänge veelgi. Väiksema ülevaate leiab lauamängude andmebaasis ringi sobrades, aga kuna papitükid ja miniatuurid pole minule endale eriti huvipakkuvad, siis jätan selle teema praeguseks sinnapaika.

BattleTechi nimi tuleb siiski videomängudest rääkides uuesti päevakorda. FASA väljamõeldud maailm käis digitaalse meelelahutusega ühte sammu ja juba 1989. aastal jõudis tarbijateni esimene MechWarriori nime kandev videomäng. Graafika ja stiil olid tollele ajale omased (loe: nigelad), aga populaarsus ei jäänud tulemuseta. Kuus aastat hiljem (1995) ilmus MechWarrior 2, mis on tänini paljude fännide jaoks sarja haripunkt. Selleks ajaks oli masinate disain omandanud sarjale isepäraselt sobiliku stiili ja jaapanlastelt plagieeritu oli valdavalt välja visatud. Järgesid tuli veelgi, ilmumise tempo läks kiiremaks, aga fännide huvi rauges tasapisi. 2000. aastal ilmus seeria neljas mäng, mis mingil moel uudiskünniseid enam ei ületanud. Alles nüüd on MechWarriorilt uuesti tolm pühitud ning huvilised saavad värskeimat, MechWarrior Online nime kandvat suletud beetat soovi korral oma käega katsuda.
Kuid mis oli MechWarriori kui mängu sisuks? Peale primitiivse süžeeliini pakuti mängijale võimalus omaenda suurt lahingrobotit juhtida. Nood masinad olid suured ja aeglased, aga mängija võis soovi korral erinevaid komponente ja relvastust vahetada, konfigureerides sõjatehnikat sel moel oma äranägemist mööda. Nonde masinate puhul olid olulisteks näitajateks kaal (mis kasvas soomuse lisamise või vähendamisega) ja jahutus. Nimelt tekitasid kõik relvad omajagu kuumust ja kui seda korraga liiga palju tekkis, siis lakkas masinavärk vähemalt mõneks ajaks töötamast. Samad süsteemid töötavad ka nimetatud viimases Online mängus. Oma kokku pandud masinaga astus mängija sageli vähemalt kvantiteedilt ülekaalulise vastasega lahingusse ning pidi sealt oma oskusi kasutades võitjana välja tulema.
MechWarrior 4 Hellhound by Mecha Master

Kui MechWarriori populaarsus oli valdavalt ainult personaalarvuti peal tuntav, siis lasti välja huvitav spin-off nimega MechAssault. See oli juba märksa mängulikum ja vähem metoodiline, mängija pidi rohkem tina andma ja ringi jooksma. MechAssault ja selle sama nime kandev järg ilmusid ebaõnnestunud videomängukonsooli Xbox peal (vana Xbox, mitte Xbox 360).

Xboxi peal nägi ilmavalgust ka üks läbi aegade kõige kõvatuumalisem meka-mäng. Selleks oli legendaarne Steel Battalion. Mis tegi selle mängu eriliseks, oli ligemale kaheksa kilogrammi kaaluv spetsiaalne juhtpult, kus peale juhtimiskangide oli umbkaudu 40 nuppu. Mängija sai sel moel tervet lahingrobotit eraldi selle jaoks ehitatud juhtimisskeemiga hallata. Toogi mäng oli oma loomult pigem aeglane ja metoodiline, kuid ei saavutanud eales suuremat populaarsust. Terav õppimiskurv ja kohmakas masinavärk ei teinud seda paljude jaoks piisavalt meelepäraseks. Steel Battalionile ilmus käesoleval aastal pikalt oodatud järg, mis aga oma eelkäijaga sugugi võrreldav ei ole. Steel Battalion: Heavy Armor nime kandev mäng andis mängijale juhtida alternatiivses ajaloos lahingus kasutatava vertikaalse tanki (VT).

Kui personaalarvuti peal tegid eelkirjeldatud mängud võidukäiku, siis Jaapanist tuli nii mõnigi kvaliteetne meka-mäng, kuid need pigem videomängukonsoolidele.
Üks vanemaid ja põnevamaid videomängusarju kannab nime Front Mission. Kokku on seda ilmunud ligemale kuus-seitse põhiseeria esindajat. Ehkki algusaeg oli tagasihoidlik ja mäng ise mitte eriti kvaliteetne, siis Front Mission 3, mis nägi ilmavalgust esimese PlayStation konsooli peal, võitis paljude mängijate südamed. Oma tuumalt ei olnud see mäng enam tavaline suure roboti kabiinis ringi trampimine. Selle asemel kasutati käigupõhist strateegiat – mängija haldas lahinguväljal ühte kuni väga mitut masinat, jagades nondele liikumis- ja lahingkäsklusi. Vägede juhtimisele lisandus keerukas rollimänguelementide süsteem ning mängija sai taas kord kõiki omi masinaid paremaks ehitada, valida endale sobivat relvastust ja muud säärast. Mäng oli pikk, keeruline ja põnev. Sama stiili jätkasid juba PlayStation 2 peal ilmunud Front Mission 4 ja Front Mission 5. Ehkki viies mäng kunagi ametlikult inglise keeles ei ilmunud (tootjad andsid selle ametlikult välja ainult Jaapanis), siis andunud fännid võtsid aastaid hiljem nõuks mängu sisu lahti koukida ja ise ära tõlkida. Huvilised leiavad selle projekti failid ja muud olulist sellelt lehelt. Viimane selle sarja mäng kannab nime Front Mission Evolved ning see on vabalt ka personaalarvutile saada. Kahjuks ei ole tolle mängu kvaliteet enam eriti kiita, aga oma silm on kuningas.
armoredcorelr003 2

Front Missioni rollimängustrateegia kõrval kogus tuure Armored Core nime kandev sari. Sedagi on tänaseks juba enam kui viis-kuus ametlikku osa ilmunud, sellele lisaks erinevaid spin-off'e ja muud säherdust. Ka Armored Core algas PlayStationi peal, kus on pidanud vastu tänini. Viimane ilmunud osa kannabki nime Armored Core V. Selle sarja sisuks oli samuti suurte lahingsoomuste ehitamine, relvastuse arendamine, erinevate mootorite ja stabilisaatorite kallal nokitsemine ja siis selle lõpptoote proovilepanek ülikiire tempoga reaalajas toimuvates lahingutes. Selle sarja masinate spektrum jagunes väga laiaks: ühelt poolt massiivsed, aeglased ja ülitiheda soomusega kaetud kolossid; ja teisalt ülinobedad, välkkiired tillukesed kahel jalal liikuvad ultramodernsed soomused. Selle viimasena kirjeldatud väiksemat masinate tempo oli sageli mängijatele liiast – liiga kiiresti pidi ekraanil toimuvale reageerima ja pahatihti ei saanud tagantjärelegi aru, kust surmav lask ootamatult tuli.

Loomulikult on erinevaid video- ja arvutimänge suurte lahingrobotitega veelgi. Isegi populaarne Battlefield 2142 kasutas aeglaseid, massiivseid sammureid. Ning loomulikult on jalaga segada väga erineva kvaliteediastmega animatsioonisarjadel ja filmidel põhinevaid mänge.

Soovi korral võib erinevate meka-mängude nimekirjaga tutvuda sellel lehel.

Mudelitest
9758-3

Mekadest rääkides tuleb peatuda ühel selle teema tähtsamatest ja populaarsematest ilmingutest. Mudelid, ehk siis gunpla termin (gundam plastic) on samuti üsna pikalt olnud selle frantsiisi osa. Kiirelt nimetan ära, et ehkki terminiks on gunpla ja see näib lausa eranditult rääkivat Gundamite mudelitest, siis tegelikult on mekamudelite populaarseid sarju veelgi. Nonde mõõtkavad võivad – aga ei pruugi – olla väga erinevaid Gundamite mudelitest, samuti erinevad kvaliteediastmed jne. Bandai käes on selle teema monopoli nöörijupp Gundami osas algusest peale olnud. Järgnev jutt on kohandatud minu enda ajaveebist, kus ma olen seda teemat kord varem puudutanud.

Mis on gunpla mudel? See on käsitsi kokkupandav, plastikust imitatsioon väljamõeldud soomusrüüst, mis on tõetruult esitatud vastavalt kindlale mõõtkavale. Mõõtkava ehk mastaap (inglise keeles scale) on suhtearv, mis näitab mudeli suurust võrreldes tegeliku (ehkki ulmelise) originaalmasinaga. Ehk siis, kui mastaap on 1/100 ehk üks sajale, siis on mudel täpselt sada korda väiksem kui tegelik masin päriselt oleks. Mõõtkavasid on erinevaid ja erinevad suurused võimaldavad vähemat või rohkemat detailsuse astet, aga sellest juba allpool. Mudelid, mille huviline peab ise kokku panema, tulevad suuremas või väiksemas karbis ning erinevad tükid ehk komponendid, millest lõpliku mudeli annab ehitada, on pressitud spetsiaalsete plastikust raamide peale (vaata selle lõigu lõpus olevat pilti). Inglise keeles kasutatakse nendele raamidele viitamiseks termineid runner või plate. Selleks, et raamidele pressitud komponente sealt kätte saada, peab need sealt ettevaatlikult eemaldama ja professionaalid kasutavad selleks spetsiaalseid näpitstange (mina kasutan näiteks selliseid). Mida väiksemad on komponendid, seda keerukam antud protsess on. Kerge kõrvalepõikena võib ära mainida, et toodetakse ka hästi algajatele mõeldud gunpla mudeleid, mille puhul saab osad raamidest niisama välja murda, ilma terariistu kasutamata. Kuid valdav enamus mudeleid eeldab komponentide delikaatset eemaldamist ja seejärel ka natuke raami külge kinnitunud juppide puhastamist. Kui komponendid on raamist eemaldatud, siis leiab aset nende komplekteerimine vastavalt instruktsioonile. Vähemalt nende mudelite puhul on komplekteerimine jaotatud väga selgelt etappidesse: iga kehaosa eraldi (käed, jalad, pead, torso, vööpiirkond ehk skirt), seejärel muud jubinad ja kõige lõpuks erinevad aksessuaarid.

Kui masin on koos, siis lisandub veel vesimärkide/kleebiste ehk dekaalide lisamine. Dekaalid, kuigi need on olnud juba peaaegu algusest peale mudelite komponent, ei ole mingil moel kohustuslik etapp - korralik mudel näeb efektne välja ka ilma liigse detailsuseta. Dekaale on enamasti kahte sorti, on peale hõõrutavad dekaalid ja väga õhukesed kleebised (mõned mudelid kasutavad ka paksemast paberist läikivaid kleebiseid, neid leiab ennekõike silmade ja muu valgustuse markeerimiseks). Mina neist suuremat lugu ei pea, sest dekaalide korrektse väljanägemise nimel peaks terve mudeli katma ka lakiga ja pinnatöötlusega üle käima. Kui terve mudel on koos, siis võib selle panna riiulile, anda sellele mõni lööv poos ja nii edasi. Üleval vasakul on väike pilt Bandai oma kodulehelt, millega nemad seletavad gunpla omadusi ja erinevate kvaliteediklasside eripärasid.

Bandai jaotab oma ehitatavad Gundamite mudelid kolme peamisse klassi. Nendeks on High Grade (HG), Master Grade (MG) ja Perfect Grade (PG). Viimasel ajal on sellesse loetellu lisandunud Real Grade (RG). Mis seisab nende kvaliteediastmete taga:

High Grade – HG mudelid on kergemad kokku panna, nendes on vähem komponente. Nende mõõtkava on enamasti 1/144, ehk siis mudel on 144 korda väiksem kui see, mida ta kujutab. HG mudelid on ka loetelust kõige odavamad ja neid ilmub kõige sagedamini. Seega on HG parim valik algajate jaoks, sest kui ehitamine juhtub aia taha minema, siis ei ole rahakoti pihta ka kuigi suur löök.

Master Grade – MG mudelid vastavad mõõtkavale 1/100. Need mudelid on oma olemuselt detailsemad ja keerukamad. Suurim erinevus HG mudelitega on selles, et MG mudelite ehitamise juures ehitatakse esmalt valmis soomuse alusraam ja selle peale ehitatakse soomuspaneelid. MG mudelid on ka rohkem poseeritavad, nende liikuvus on etem. Kui HG mudeli saab kokku lükata paari tunniga, siis MG mudeli ehitamiseks võib kuluda terve nädalavahetus.

Perfect Grade – PG on kõige suurem ja kõige keerukam, seega ka kõige kallim kvaliteedi aste. PG mudeleid ilmub väga harva. Selle sarja mudelid vastavad mõõtkavale 1/60, olles sedasi ligemale kaks korda MG mudelitest suuremad. Nende ehitamine on kõige keerukam, nende komponente on kõige rohkem. Samas võimaldab see tohutu suurus ja keerukus kõige paremat kvaliteeti poseeritavuse ja modifikatsioonide juures. PG mudelite hind on keelavalt kõrge: hinnad algavad umbes 100 euro juurest ja ulatuvad üle 250 euro.

Real Grade – RG mudelid on uued ja huvitavad. Sisuliselt on RG mudeliks MG kvaliteediga ehitatud 1/144 skaala. Bandai on nende mudelite juures kasutanud väga peene koega valumeid ning nende mudelite keskel on spetsiaalne, tehases valmistatud keskne raam. Selle raami taolist ei ole gunpla juures kunagi varem eksisteerinud. Hinnalt on RG kallim kui HG, aga mitte MG hinnaklassis. Ehitamise poolest on need mudelid keerukamad kui HG.
PGRF038

Gunpla mudelite valik erinevate Gundam sarjade, masinate ja muu vahel on väga suur. Ning peale Bandai poolt toodetavate gunpla masinate võib veel ära nimetada näiteks Kotobukiya toodangu. See ettevõte toodab kõrgema kvaliteediga mudeleid videomängudest nagu Armored Core, aga ka erinevatest siinmail vähem levinud animesarjadest.

Meka filmis ja kirjanduses

Hoolimata selle teema ülimast populaarsusest Jaapanis ei ole mekad mujal tsiviliseeritud maailmas kunagi väga populaarseks osutunud. Mõned üksikud fännid nokitsevad kapis mudeleid ehitada või siis vaatavad salaja teki all animesarju.

Siiski on mõned äraspidised ilmingud käepärast võtta. Iron Man – Marveli koomiksikangelane, kes ise soomust kannab ja kelle vastased pahatihti samamoodi mekade ilminguid omavad. Pole just paha tükk vaatamist/lugemist, aga maitse asi.
8a595e05c11b74a42e81a8e888c5791e822229d1 m

Robocop – jällegi pigem väiksem soomusrüü, aga selle eest olid Robocopi vastased sageli suured, autonoomsed robotid, kelle disain ja liikumine puhtalt mekadega sobitusid.

Filmidest Aliens ja Avatar on tuttavad kas siis lahingotstarbel või tsiviiltegevuseks ehitatud soomusrüüd ehk siis eksoskeletonid.
Järgmisel aastal peaks ilmuma film nimega Pacific Rim, kus esimest korda peaks olema klassikaliselt suured mekad, mida piloteerib kahest inimesest koosnev ekipaaž. Tegijad on tunnistanud, et tegelikult on selle filmi taga katse taaslavastada Neon Genesis Evangelion teemasid, seega võivad huvilised tolle vana sarja võrdluseks varem ära vaadata.

Kuid mekad ulmekirjanduses? Kahtlemata tuleb neid kord ja jälle ette – isegi hiljuti loetud Peter F. Hamiltoni Pandora’s Star keskel kirjeldab autor paari lahingrobotit, kuid sellest ei saa mitte kunagi trend. Väidetavalt eksisteerib ridamisi mekadele keskenduvaid ulmeraamatuid, näiteks William Keith’i Warstrider või siis William C. Dietz’i Legion of the Damned. Kahjuks pole mina neid raamatuid ise lugeda saanud.

TLDR (too late, didn’t read)
Soovituslik nimekiri vaadatavatest animesarjadest:
Gundam 08th MS Team
Neon Genesis Evangelion
Ghost in the Shell
Macross Zero
Ja kui siis meeldima on hakanud, edasi:
Gundam Unicorn
Gundam 00
Code Geass
Full Metal Panic
Vision of Escaflowne
Gundam Wing
Eureka Seven
Gundam Seed
Rahxephon
Giant Robo
Gurren Lagann
Patlabor
Argento Soma
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0672)