Antud rollimänguseiklus sai läbi viidud Eesti ulmeühingu igaaastasel kokkutulekul (sõpradele Estcon), kus seitse mängijat asusid zombisid trotsima. Mängusüsteemina oli kasutusel Zombie Squad, kuid seikluse läbiviimiseks sobib praktiliselt igasugune rollimängu süsteem. Seiklus on mõeldud ühekordseks meelelahutuseks (mitte mitmeid mängusessoone kestvaks mänguks) ning seetõttu ei ole eeldatud, et kõik (või halvemal juhul mitte ükski) mängijad ellu jäävad.

1. osa - Ummik

On aasta 2013. Suvine kuum õhtupoolik umbes kella 9 paiku. Tegelased on teel Estconile (kahe autoga). Teel mööduvad mängijatest mitmed politsei-, kiirabi- ja tuletõrjeautod. Kilomeeter enne Kükita grilli on kütusetsisterniga veok ümber läinud ning mitu sõiduautot on sellele veel mõlemalt poolt sisse sõitnud, tekitades teele korraliku ummiku. Tegelaste ees on kümme-kakskümmend autot juba kinni pidanud ning autodest välja roninud. Nende taga toimub veel mitu väiksemat avariid, kui mõni tähelapanematu juht ei suutnud õigel ajal pidurdada. Võimalik ka, et ühele tegelaste autole sõidetakse sisse, millest tuleneb esimene konflikt mõne madalalaubalise bemarigorillaga. Need selja taga toimuvad õnnetused takistavad mängijatel ka tagasi pöörduda. Teed piirav kraav on piisavalt sügav, et sealt sõiduautoga mitte läbi sõita.
Pärast mõnda aega operatiivametnike askelduste jälgimist jookseb tegelaste autost mööda karjuv naine, nägu verine. Peeglisse vaadates märkavad tegelased mitmeid autode vahel jalutavaid tegelasi ning paljusid rüselusi. Möödajooksvate karjuvate isikute hulk suureneb. Ka põhjapoolsest metsast (teest vasakult) tuleb zombikamp, rünnates tegelasi küljelt.
Kui tegelased õigel ajal autost väljuvad, võivad nad taibata ohtu ning ennetavalt põgeneda. Kui nad autosse jäävad, ümbritsevad zombid auto ning pagemiseks tuleb neil võidelda. Mõni politseinik võib neile isegi appi tulla ning oma teenistusrevolvriga zombide tähelepanu endale tõmmata. Ta ilmselt hukkub.
Üldiselt on operatiivametnikud liialt tegevuses avarii tagajärgede eemaldamisega, et ohtu märgata. Õnnetuses hukkunud ärkavad samuti zombidena üles ning asuvad kustutajaid ja mente tapma. Tanker ning mõni sõiduauto on ohtlikult lekkima hakanud ning mõni paanikas politseinik (või mängijad, kui neil eluisu otsas) võib zombisid nähes üritada autot käivitada, mis sellises bensiinilehas süütab gaasid ning tekitab tohutu plahvatuse. Ka mängijad võivad selle tahtlikult korraldada, üritades aega võita.
Variant 2: Mängijad otsustavad kohe, nähes avarii ulatust, minna Kükita grilli.

2. osa – Kükita grill

Grilli juurde jõudes märkavad mängijad, et koht on võrdlemisi rahvast täis. Grilli ees on Paide poolt kohale tulnud kiirabi, kes zombide poolt hammustatutele arstiabi osutab. Sisse minnes panevad nad tähele, et paljud on just Tartu poolt tulnud rahvas, kes nähes õnnetuse ulatust, tulnud kohe aega parajaks tegema. Üks arstiabi saanu (rohelise harjaga punkar, tagi seljas) seletab parajasti, mis Tallinna pool toimub

Mingid kutid tulid võsast välja ning hakkasid inimesi hammustama. Mind tõmmati autost välja ning kaks tüüpi hüppasid mulle peale. Pole kunagi miskit sihukest oma kõigi kakluste juures näinud.

Söögikohas on tööl kaks teenindajat, nõudepesija ja juhataja.
Mängijad võivad seal passida või, teades olukorra tõsidust, kohe edasi minna. Igal juhul hakkab mõne aja pärast kostuma väljast karjumist, kui zombid kiirabiautoni jõuavad. Kollektiivselt võidakse esiuks ja aknad laudadega barrikeerida, millele söögikoha juhataja väga vaenulikult reageerib (tal on ka kontoris väikesekaliibrine 6-lasuline laetud revolver).

Kui mängijad ei kontrolli, ilmneb, et nõudepesija oli viimasel suitsulkäimisel tagaukse pärani lahti unustanud. Kui seda ei suleta ega lukustata ronivad zombid ka sealt sisse. Ühel naiskliendil on kaasas ka purk pipragaasi, mille ta paanikahoos siseruumi tunginud zombi vastu käiku laseb. Zombidele see küll ei mõju, kuid enamus ruumis paiknevaid inimesi peaks selle tõttu koolnutele kergeks saagiks muutuma. Samuti hakkavad ajapikku koolema kõik zombide rünnaku alla sattunud isikud.

Lisa 1: Kükita grilli plaan.

Selleks ajaks on tegelastel üpris vähe võimalusi sellest jamast elusalt välja tulla. Nad võivad proovida jõuga välja murda, kasutades selleks kõiki kättesattuvaid relvi. Voolikuga gaasiballoon oleks tõhus relv, kui gaas süüdata.

Kui mängijad grillist mööda teed edasi lähevad, märkavad nad, et seal on tee samamoodi kinni kui Tallinna poolel. Ummik ulatub Statoili tanklani. Sealmaal märkavad nad ka idasuunast tulevaid zombisid. Otsustades minna põhja poole, näevad nad põõsaste vahelt väljaronivaid zombisid. Kui nad ka pärast seda otsustavad sinnapoole suunduda, peavad nad enne nendega võitlema (kui nad just ei leia, et hea oleks ringiga eest ära joosta). Kui mängijad lähevad lõunasse, jõuavad nad pärast väikest lagendikku ojani. Neile järgneb umbes 10-pealine zombikari.

3. osa – Tankla

Olenevalt sellest, kas mängijad suunduvad mööda teed Tartu poole või läbi võsa põhja poole, jõuavad nad kas Statoili või Neste tanklani. Statoilis on neil oma pood, Nestes R-kiost.
Tanklas on igastahes vaid paar autoga inimest (lapsega (2-aastat) noor ema ning habemega rokipeer). Kui nad zombidest rääkima hakkavad, ei usu neid loomulikult mitte keegi. Seda niikaua, kuni mööda teed sõidab tankla poole ilmselgelt juhitavuse kaotanud mersu, mille avatud uste-akende küljes ripub mitu zombit. Auto suundub täpselt tankla poole. Tegelastel on vaid mõnikümmend sekundit sealt minemapagemiseks, kui mersu ühte tankurisse sisse põrutab ning kogu kupatus vastu taevast lendab. See plahvatus rebib maha ka tankla kõrval olnud moblamasti, mistõttu kaob mängijate mobladest levi.
Selline heli- ja tulevärk meelitab kohale mitmeid läheduses luusinud zombisid.

Lisa 2: Tankla plaan.

4. osa – Maja

Teel kohtuvad mängijad rattal külajoodikuga, kes läheb oma 2-liitrise diislipudeliga kodu poole. Kui mängijad teda küsitlevad, võib ta nad juhatada Tarbja külasse, mis asub 3 km kaugusel. Ta ise elab 6 kilomeetri kaugusel ega tea ähvardavast ohust miskit. Ta peab mängijaid LARPariteks. Kui mängijad Tarbja poole liiguvad, hakkab juba hämarduma ning igasugune loogika ütleb, et pimedas ei ole väga mõtet zombidest küllastunud keskkonnas kolada.

Kilomeetrijagu edasi liikunud, hakkab mängijatele silma tuluke. Lähemalt minnes osutub selleks miski uus noorepereelamu – loomulikult kipsist üles löödud. Õuel näevad tegelased üht laipa. Kodus on jahipüssiga pereisa Joonas (õlg sidemes ning nägu äravaevatud), tema naine Merle ning kaks last (7 aastane Joonas ja 4 aastane Mari). Pereisa on loomulikult kutsumata külaliste vastu ning võib neid piisava jultumuse korral isegi rünnata. Pereema on lastega tagakambris, kus 4-aastane haigena voodis lamab – üks zombidest oli teda hammustanud.
Kui mängijad asja seletavad, jutustab pereisa, kuidas üks narkar oli tema last hammustanud ning teda isegi rünnanud, enne kui ta uimas tegelase maha jõudis lasta. Joonase majas leidub veel 1 sileraudne haavlipüss ning kui temasse piisavalt sõbralikult suhtuda, annab ta selle mängijatele.

Lisa 3: Maja plaan

Kui öise madistamise jaoks peaks inspiratsiooni nappima, võib mängujuht koguda inspiratsiooni menukatest filmidest nagu näiteks „The Night of the Living Dead“ või „Dawn of the Dead“.
Kui mängijad peaks hommikuni vastu pidama, võib neid peale korjata mõni möödasõitev auto – kopter oleks Eesti oludes üpriski ränk ülepingutamine.

Mängijate eesmärgiks on jõuda Estconile. Mängujuht võib seiklust soovi korral veel pikendada, lisades näiteks zombidest kihavad Saarjärve puhkemaja. Zombistunud Indrek Hargla ei ole enam küll midagi uut, kuid kindlast palju mängulusti pakkuv kogemus.

Tegelased:
Sunji Masterson – kokast ulmefänn; relvaks 7 kokanuga; keeled: eesti, jaapani, inglise
Enn Soo – loodusuurijast ulmefänn; relvaks fotostatiiv; keeled: eesti, vene
Krista Kõlli – geenitehnoloogist ulmefänn; keeled: eesti, inglise, hiina (kantoni murre)
Juhan Muul – ajakirjanikust ulmefänn; relvaks kott ulmeraamatutega; keeled: eesti, saksa
Urmas Reha – saemehest ulmefänn; relvaks nuga; keeled: eesti
Vadim Kurmov – programmeerijast ulmefänn; relvaks Dell sülearvuti; keeled: vene, C++, Bython, Rubi, Assembler
Voldemar Otsa – sõjaväelasest ulmefänn; relvaks 9 mm Beretta (12 kuuli pidemes); keeled: eesti, vene, inglise