Õpetlik lugu tehnilisest idiotismist ja sellest, miks hard-sf TULEB tõlkida NÄIVteaduslik ulme (sest see ainult näib teaduslik, nii nagu looduses näeb mõni putukas välja ohtlik, aga pole).

Kui ma olin Maniakkide Tänava "Mehitamata inimesed" juures üheks tehniliseks konsultandiks, jäi mulle mitmel korral ette lõik, kus peategelane leiab AS Ühishauast mingi imeliku ja väga kalli kaablijupi ja müüb selle lõpuks isegi Tartu Ülikoolile maha. Norisin, et kuidas saab üks juhe ikkagi ülikallis olla ja kuidas see eriline kaabel siis seadmetega ühendus jne? Ei mäletagi, kas see lõik lõpuks sisse sai. Viimasel ajal olen aga rohkem süvenenud 10Gb võrgundusse ja näiteks seal on mõned kaablid küll kohe päris kallid (100 eurot lühikese kaablijupi eest pole mingi haruldus). Tegemist on siis SFP+ aktiivsete vasekaablitega, mille otstesse on targad keebikud joodetud, mis teevad võimendamist ja tont teab mida veel. Tegelikult virisesin enda rumalusest asjaliku koha üle. Oleks Tänav kirjutanud selle lõigu sisse ja näitekst teinud seda aastat 10 tagasi, oleks kindla peale unnatud, et see pole kellegi SF, hard-SF-ist rääkimine oleks aga puhas idiootsus. Aga nagu näha, oleks see mingi aja jooksul vägagi kõvaks SF-iks muutunud.

Kujutame nüüd ette üht tundmatut arvustajat ulmekirjanduse baasist, kellel on alati kange kihu leida füüsikalisi loogikaapse. Ta oleks ilmselt kirjutanud midagi taolist: "Kuigi jutul on kirjanduslikult mõningaid voorusi, on päris kindel, et autor ei ole põhikooli füüsikakursust läbinud. Kirjandusliku eputamise või primitiivsete sü˛eelahenduste eesmärgil on ta lasknud võrgukaabli meetri hinna tõusta kümnete tuhandete kordseks. Kui primitiivne, lasta metalli täis maailmas vase kilo just siis kullast kallimaks tõusta, kui autoril seda vaja on."

Nii võiks üks väljamõeldud füüsikaspetsialistist ulmespets arvata, kuid tagasi Maniakkide Tänava „Mehitamata inimeste“ juurde. Kui ta kirjutas seadmekapis elavatest alkohoolikutest, tundus see esmalt minulegi jaburusena, kuid vaid selleni, kuni mulle meenusid kahe Tartu suure asutuse vesijahutusega seadmekapid. Sellised pole nimelt mitte standartsuuruses rack-id (kus on mitmel inimesel ilmselt tõesti väga ebamugav elada). Need kapid on täiesti kinnised ja tavalisest suuremad. Õhk jookseb neist kinnistest kappidest otse läbi serverite ning enamasti moodustavad sellised kapid väikese maja suuruse suletud süsteemi, mille keskel on veel hoolduskoridor. Ühe sellise kapi nurka võib kasvõi mitmetoalise korteri ehitada.

Aga üks tõesti olemasolev ulmekirjanduse baasi arvustaja on Tea Roosvaldi jutu „Küljeluust ja lihast“ kohta oma arvustuses öelnud: „Samas on raske ette kujutada nii kaua ilma igasuguse hoolduseta püsivat ja igasuguste tõrgeteta kohe käivituvat süsteemi, mida protagonist loos kirjeldatud viisil avastada saaks.“

Jällegi kui lähtume tänapäevasest tehnoloogiast, siis kaotavad kondensaatorid ja pooljuhid tõesti mingi aja vältel enda omadused. Näiteks on tavaline, et esmalt annavad otsad monitorides-emaplaatides paiknevad lüütkondensaatorid ja masin muutub ebastabiilseks. Samas on aga Tea Roosvald jutus kirjeldanud roboteid, mis näevad välja üsnagi elusasarnased (ja võib kerge vaevaga ette kujutada, et need on ka isepaljunevad). Kuna peategelases on geneetiliselt päritav WiF-i antenn, siis seda enam võib oletada, et jutus mainitud masinad pole mitte ränist ja plastikust, vaid pidevas ümbertöötluses ja muundumises.

Seega võib kokkuvõtteks tõdeda, et spetsialistidele ja hetkel tõekspeetavatele asjadele keskendumine võib pigem ulmekirjaniku fantaasiat tagasi tõmmata, mitte teda kirjutamisel aidata. Sama käib ka tänapäeva tehnikas liigselt kinni olemise kohta.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
Peatoimetaja veerg 10/14
Maniakkide Tänav oma lastele õudusjutte ei räägi
Tume saadik halbade raamatute maalt
Rahvusvaheline ulme
Arvutiekraanilt reaalsusesse
Repliik tehnilisest idiotismist
Lauamängumeka Essen 2014
Nanowrimo 2014 ehk Kui vaalad lendavad
Mänguarvustus: Civilization: Beyond Earth
Filmiarvustus: Nightbreed
Kirjastuste uudised 10/14
Ulmkonnakroonika 10/14
13 korda 300 sõna ehk Heeringa viimane seiklus tähtede poole
Tõlkejutt: Huuled
Jutt: Iracunda X
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0251)