R134141Kuna Eesti ponnistab tiigrihüppeid ja teaduspõhist majandust, siis peaks see mingit otsa pidi ju ka kirjandusest välja paistma. Seepärast oli mulle rõõmsaks üllatuseks, kui nägin poeletil Marje Ernitsa ulmeromaani „Kuukerijad“. Taas on üks eesti kirjanik proovinud kätt teaduslikus fantastikas.

Uurisin lähemalt ja sain teise rõõmsa üllatuse osaliseks - väga vähe on meil romaanidesse raiutud visioone siinse rahva edasisest saatusest. Ei ole vist ka imekspandav, et rahval ja valitsusel on raskusi vaadata Eesti tulevikku ja teha plaane kaugemale kui viis või kümme aastat, kui isegi kohalikele ulmekirjanikele on see siiamaani olnud raske pähkel katki hammustada. Tundub, et ka ulmekirjanike arvates puudub Eestil tulevik, seepärast ei suudeta sel teemal ka kuigi palju midagi luua.
Ent nüüd tundub, et see visioonitu aeg hakkab otsa saama ja kohalikud kirjatsurad pakuvad meile järjest võimalikke variante tulevikuks. Igati tervitatav nähtus.

Marje Ernits, kes krooniti 2011 aastal nelja ilmunud romaaniga Eesti viljakaimaks kirjanikuks pakub meile oma, põneva ideega lugu. Kauges tulevikus, aasta 2800 paiku on Maa kasulikest elementidest tühjaks ja auklikuks kaevandatud nagu juust. Ühel noorte teadlaste seltskonnal tuleb idee kasutada tooraine ja pinnasenäljas inimkonna vajaduste rahuldamiseks Kuud. Mõeldud-tehtud. Väikse petuga saadakse Maa Valitsuse heakskiit, leitakse rahastaja ja nuputatakse välja sobiv viis Kuu pinnase transpordiks ning hakataksegi pihta. Kirsiks tordil on selleks noorte, teotahteliste ja nupukate teadlaste seltskonnaks - eestlased. Idee on põnev, otse sunnib raamatut haarama, teostus – nii ja naa. On häid asju, on halbu asju. Alustame vigadest. Puudusi on romaanis kaks. Esiteks hägusus.

Hägusus selles mõttes, et maailm, milles tegevus toimub, on nagu udus. Autor mainib, et tegelane läks trepist üles, oli selles või teises ruumis, lendas kosmoselennukiga, viibis Kuul või sügaval Maa all. Kuid ta ei näita neid paiku meile. See jätab mulje teatrietendusest, kus laval pole dekoratsioone ja näitlejatel puuduvad kostüümid. Näitlejad ise püüavad oma kõnega ja kehakeelega kõike puuduvat asendada. Väga virgutav, kuid antud romaan polnud näitelava ning tegelaste kehakeel tekstis jäi puudulikuks. Samasugust hägusust olen varem tajunud ka teise eesti naisautorite ulmeromaanides - Kätlin Koidu „Nõidsõdalast“ lugedes ja mingil määral ka Mari Järve „Esimeses aastas“. Järve, Koit ja Ernits keskenduvad rohkem tegelastele ja vähem maailmale kus tegelased elavad, lausa nii vähe, et maailma nende ümber peaaegu ei olegi. See ei ole hea, üht teisest lahutades jääb see poolhägusus lugeja hinge kripeldama. Meie esifantastil Veskimehel on näiteks vastupidi – vahvad maailmad, kuid suhteliselt üheülbalised tegelased. Ernitsa tegelased on isikupärasemad kui Veskimehel. Neil on oma ihad ja soovid, mis eristavad neid üksteisest. Ei jää muljet nagu autor ei oskaks, oskab küll, pigem on ta jätnud lõpuni realiseerimata oma kirjandusliku potensiaali ja pööranud maailma viimistlusele veidi liiga vähe tähelepanu. Loodetavasti mõnes oma järgmises (ulme)romaanis süveneb Ernits lisaks tegelastele, kes lugu edasi viivad, ka kohale kus lugu toimub.

R134141


Teiseks puuduseks on romaanis teadusliku poole nõrkus. Idee kuidas Kuud Maale transportida oli minu meelest, briljantne, hea, originaalne. Viga ei olnudki idees, vaid selle esitusviisis, kuidas seda kirjeldati. Puudu jäi sellest, et keegi veidi kogenum ulmesõber oleks ehk teksti vahepeal üle lugenud ja kohendanud selle esitusviisi usutavamaks. Mõnda kohta, mis nõuab vajakajäävaid reaalteadulikke teadmisi, tõmmata ehk veidi hägusemaks ja proovida allesjääv osa sõnastada vähe teaduslikumalt. Isegi mulle, oma humanitaarse taustaga ja üsna kergesti pseudoteadust allaneelavana jäi nii mõnigi kont kurku kinni. Üldiselt jäi kogu teadusliku osa esituslaad veidi kurku kinni. Sama kogesin lugedes näiteks Alfred Besteri romaani „Tiiger! Tiiger!“, no ei olnud usutav. Samas on see romaan saanud BAASis häid arvustusi ja seepärast ei hakka ma kedagi „Kuuketrajatest“ eemale peletama. Soovitan lugeda, raamat on mõistliku paksusega ja poolelijätmise tunnet mul lugedes ei olnud.

Hüva, ühes kohas, kus tegevus veidi sumbus ja läks rohkem niisama heietamiseks, mu tähelepanu hajus - mingeid suuremaid, põnevust üleval hoidvaid sündmusi oleks võinud rohkem olla. Kuid tervikuna huvitas mind kuni lõpuni, mis siis ikkagi lõpus saab? Kuidas olukord laheneb?
Ma ei hakka teile lõppu ette öeldes ära rikkuma. Mainin vaid, et kuni lõpuni oli huvitav ja siis... hmmm... dramaatika oli hea, kuid ... kas see oligi lõpp? Veidi petetud tunne jäi.

Ent ma tervitan kahel käel ulmepõllul värsket tegijat. Ernitsal on ideid ja on kirjutusoskust, puudu on vaid veidi suuremat süvenemist esitatavasse maailma.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0595)