vanaisamajaKui ma nüüd mõtlen tagasi „Vanaisa majale“, siis tundub seal valitsenud meeleolu olevat kui mõnus praksuv kamin hämaras toas. Selline soe ja turvaline, kus sa saad päevast puhata ja omaette unistada. Kõik tegelasedki tunduvat olema samas meeleolus. Sarnast stiili viljeleb eesti autoritest veidi ka Osvald Soobel, küll terakese maskuliinsemal moel ja kui kellelegi isand Soobli nimi midagi ei ütle (mis näitab vaid seda, et too isik ei ole lugenud ei Mardust, Algernoni ega Reaktorit), siis ehk Tove Janssoni „Muumitroll“ annab vihjelise meeleolu „Vanaisa majas“ toimuvast. Tõsi küll, Jansson kipub aeg-ajalt väga morbiidseks minema, tal on sekka ka surma ja hirmu, Kaie Ilvesel seevastu püsib pidevalt õdus, küdeva kaminaga, turvaline vanaisa maja meeleolu.

Lugu hakkab hargnema New Yorkist startinud ja ilmselt Tallinnasse lendava lennuki pardal. Ühel hetkel avastab stjuuardess, et kohtad, mis peaksid paberite järgi olema vabad, on hõivanud viktoriaanlike kommetega ja samamoodi riides, inimsuuruste piisamrottidest abielupaar, kel on kaasas Wagneri nimeline normaalsuuruses kass. Ükski teine reisija peale lennukipere neid ei näe ja neilegi on abielupaar ilmutanud end vaid selleks, et saada kassile krõbinaid ja endalegi veidi ninaesist. Need stseenid on minu meelest ka raamatu suurimad tõmbenumbrid, sest ülejäänud raamatu tegevus on, kuidas seda öeldagi, suht chill. Rahvas nagu askeldab, laterdab mingitel teemadel, midagi nagu arutavad, aga erilist nagu ei sünni. Kõik on väga leebe ja rahulik. Kirjanik on ise öelnud ühes intervjuus, et ta kirjutas seda lugu lasteraamatuna. Eks see seletab ka seda, miks tegelastega ei ole väga süvapsühholoogiliseks mindud, on pigem visandid ja kujundid kui lihast ja loost olevused. Samas on ta lasteraamatu jaoks jälle nagu veidi sündmustevaene. Sündmusi, mis oleks suure tähega on vähe, pigem toimub väljaspool maja toimetavate tegelaste jaoks kulgemine maja suunas ja majas olevate olevuste vaikne sebimine ja chill neid oodates. Meeleolu on soe ja rahulik, sekka aeg-ajalt minu maitse jaoks kummalisi või kohatuid nalju. Selline halbadest sündmustest puhastatud „Õnne 13“, kui tuua näitena veel üks maja nimelise pealkirjaga nähtus.

„See on lugu kahe maailma lõikumisest, paralleelsetest reaalsustest, kus ühe maailma kõrval või sees eksisteerib teine,” vastas Kaie Ilves Lääne Elu veergudel küsimusele, millest raamat räägib. Minu meelest täiesti huvitav idee ja huvitav lugu, kuid lugemise edenedes oleks oodanud, et lõikumine ei mõjutaks ainult inimeste, vaid ka paralleelreaalsuses elavate olevuste elu. Kuid midagi erilist, mis oleks huvitavuskõverat üles-alla kõigutanud, nagu ei juhtunud. Ükski osapool ei imestanud millegi üle - inimesed, kes piisamrotte juhtusid nägema, toimetasid nagu narkoosi all ja selle mõju alla nad jäidki. Olevusedki suhtusid kõigesse muumimammaliku rahulikkuse ja südamesoojusega.

Ka turvalises maailmas võiks tegelased siiski mitte ainult uniselt reageerida, vaid ka Reageerida ja mitte ainult muutuda, vaid ka Muutuda. Vahest just seepärast ei tulnudki raamat välja lasteraamatuna (või kui, siis vanemale koolieale), et lapsed tahavad Sündmusi ja et oleks Lugu, mitte lugu. Raamatus oli piisavalt huvitav Maailm ja oli Idee, kuid puudu jäi Sündmustest ja Arengust ja tegelaste Sisemaailmast, mis võiks olla sama rikas kui tegevuskohaks olev Maailm. Kui parafraseerida kuulsat tsitaati filmist „Mehed ei nuta“, siis: Raamat, see on Lugu, see on Sündmused, Areng ja tegelased kes on Tegelased! Ma olen täiesti terve, lapsemeelne isik ja tahan seda kõike saada! :)
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0514)