Kui ma nüüd mõtlen tagasi „Vanaisa majale“, siis tundub seal valitsenud meeleolu olevat kui mõnus praksuv kamin hämaras toas. Selline soe ja turvaline, kus sa saad päevast puhata ja omaette unistada. Kõik tegelasedki tunduvat olema samas meeleolus. Sarnast stiili viljeleb eesti autoritest veidi ka Osvald Soobel, küll terakese maskuliinsemal moel ja kui kellelegi isand Soobli nimi midagi ei ütle (mis näitab vaid seda, et too isik ei ole lugenud ei Mardust, Algernoni ega Reaktorit), siis ehk Tove Janssoni „Muumitroll“ annab vihjelise meeleolu „Vanaisa majas“ toimuvast. Tõsi küll, Jansson kipub aeg-ajalt väga morbiidseks minema, tal on sekka ka surma ja hirmu, Kaie Ilvesel seevastu püsib pidevalt õdus, küdeva kaminaga, turvaline vanaisa maja meeleolu.

Lugu hakkab hargnema New Yorkist startinud ja ilmselt Tallinnasse lendava lennuki pardal. Ühel hetkel avastab stjuuardess, et kohtad, mis peaksid paberite järgi olema vabad, on hõivanud viktoriaanlike kommetega ja samamoodi riides, inimsuuruste piisamrottidest abielupaar, kel on kaasas Wagneri nimeline normaalsuuruses kass. Ükski teine reisija peale lennukipere neid ei näe ja neilegi on abielupaar ilmutanud end vaid selleks, et saada kassile krõbinaid ja endalegi veidi ninaesist. Need stseenid on minu meelest ka raamatu suurimad tõmbenumbrid, sest ülejäänud raamatu tegevus on, kuidas seda öeldagi, suht chill. Rahvas nagu askeldab, laterdab mingitel teemadel, midagi nagu arutavad, aga erilist nagu ei sünni. Kõik on väga leebe ja rahulik. Kirjanik on ise öelnud ühes intervjuus, et ta kirjutas seda lugu lasteraamatuna. Eks see seletab ka seda, miks tegelastega ei ole väga süvapsühholoogiliseks mindud, on pigem visandid ja kujundid kui lihast ja loost olevused. Samas on ta lasteraamatu jaoks jälle nagu veidi sündmustevaene. Sündmusi, mis oleks suure tähega on vähe, pigem toimub väljaspool maja toimetavate tegelaste jaoks kulgemine maja suunas ja majas olevate olevuste vaikne sebimine ja chill neid oodates. Meeleolu on soe ja rahulik, sekka aeg-ajalt minu maitse jaoks kummalisi või kohatuid nalju. Selline halbadest sündmustest puhastatud „Õnne 13“, kui tuua näitena veel üks maja nimelise pealkirjaga nähtus.

„See on lugu kahe maailma lõikumisest, paralleelsetest reaalsustest, kus ühe maailma kõrval või sees eksisteerib teine,” vastas Kaie Ilves Lääne Elu veergudel küsimusele, millest raamat räägib. Minu meelest täiesti huvitav idee ja huvitav lugu, kuid lugemise edenedes oleks oodanud, et lõikumine ei mõjutaks ainult inimeste, vaid ka paralleelreaalsuses elavate olevuste elu. Kuid midagi erilist, mis oleks huvitavuskõverat üles-alla kõigutanud, nagu ei juhtunud. Ükski osapool ei imestanud millegi üle - inimesed, kes piisamrotte juhtusid nägema, toimetasid nagu narkoosi all ja selle mõju alla nad jäidki. Olevusedki suhtusid kõigesse muumimammaliku rahulikkuse ja südamesoojusega.

Ka turvalises maailmas võiks tegelased siiski mitte ainult uniselt reageerida, vaid ka Reageerida ja mitte ainult muutuda, vaid ka Muutuda. Vahest just seepärast ei tulnudki raamat välja lasteraamatuna (või kui, siis vanemale koolieale), et lapsed tahavad Sündmusi ja et oleks Lugu, mitte lugu. Raamatus oli piisavalt huvitav Maailm ja oli Idee, kuid puudu jäi Sündmustest ja Arengust ja tegelaste Sisemaailmast, mis võiks olla sama rikas kui tegevuskohaks olev Maailm. Kui parafraseerida kuulsat tsitaati filmist „Mehed ei nuta“, siis: Raamat, see on Lugu, see on Sündmused, Areng ja tegelased kes on Tegelased! Ma olen täiesti terve, lapsemeelne isik ja tahan seda kõike saada! :)
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Peatoimetaja märtsiveerg 2013
Raamatuarvustus: Vanaisa maja
Intervjuu: Kaie Ilves
Kui Venemaal oleks ulmeajakiri?
Kombitsate varjud Supersargassos
Hiline lõikus - postapokalüptika rollimängus
Mänguarvustus: Path of Exile
Malifaux - mitte lihtsalt miniatuurimäng
Raamatuarvustus: Õhtu rannal
Märtsikuu pildimäng
Märtsi ulmkonnakroonika 2013
Märtsi kirjastuste uudised 2013
Kommentaarid märtsikuu juttudele
Jutt: Ärkamine
Jutt: Süsteemirike
Koomiks: Näljased vaimud
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0081)