Maniakkide Tänav
J.J. Metsavana
Jaagup Mahkra


Et pealkiri kedagi ei eksitaks, olgu kohe öeldud, et tegu pole Jules Verne'i klassikalise seiklusjutuga. On hoopis kolme Eesti ulmekirjaniku jutukogu, mille lehekülgedel pajatatakse lugusid Maa tulevasest saatusest. Millalgi lähitulevikus tabab maad suur asteroid ja enamik inimkonnast põgeneb selle eest tähtedele. Kuid mõned jäävad maha ja nende jaoks jäetakse orbiidile hambuni relvastatud satelliitjaam Ippolit, kelle ülesandeks saab maailmarahu hoidmine ja tülikate riiukukkede karistamine (mõistagi orbitaalkahurite kogupaukudega).

„Saladusliku tsaari“ peamine tugevus on kirev ja originaalne olustik. Kogumiku kolmeteistkümne jutu seas leidub neid, mis kirjeldavad lähitulevikku täis kõrgtehnoloogilisi roboteid ja arvutisüsteeme, aga ka neid, mis leiavad aset aastasadu hiljem, kui sedasama tehnoloogiat nähakse müütiliste koletiste või jumalatena. Eraldi võttes jäävad paljud novellid tegelikult üsna nõrgaks, kuna võivad näida seosetud ja sageli puudub ka korralik kulminatsioon, kuid need jutud polegi ilmselt mõeldud kontekstivabalt ja eraldi lugemiseks. Tänu omavahelisele kontrastile ja Ippoliti maailma järkjärgulisele lahti seletamisele moodustab jutukogu mõnusa terviku. Ka stilistiliselt on kogumik väga ühtne – trükisõnas vähem tuntud, ehkki Reaktori lugejaile tuttavad J.J. Metsavana ja Jaagup Mahkra on reaktoriväliselt rohkem tuntud Maniakkide Tänavale väärilised seltsilised. Parimate paladena jäid sellest ulmepopurriist silma lood „Stardiloendus“, „Vanemate nimel“ ja Õnnepäeva seiklustest pajatav jutukolmik.

Kogu kõige pikem lugu „Stardiloendus“ leiab aset vahetult enne asteroid Tooni maandumist ja kirjeldab Eesti kaitselahinguid futuristlikus sõjas, kus kübersõdurid juhivad oma koduseinte vahelt lahinguväljal surma külvavaid roboteid. Siin on gore-kontsentratsioon vast terve kogumiku suurim, kuid seguneb samas psühholoogilise ja filosoofilise tasandiga. Maniakkide Tänav kujutab sõda elukauge nooruki silme läbi väga usutavalt ja näitab, et Remarque'i ja Hemingway väärilise sõjatrauma saamiseks ei pea sugugi ise mürskude keskel roomama.

„Vanemate nimel“ on teistest mõtlikum ja aeglasema jutt, mille ma õhustiku tõttu kosmoseodüsseiade ala˛anri liigitaksin. See lugu seisab teistest juttudest pisut rohkem eraldi, kuna räägib neist, kes asteroidi tuleku eel Maalt suurtes kosmoselaevades lahkusid. Võimalik, et osalt tänu sellele sü˛eelisele erinevusele on tegemist ühe eraldiseisvalt kõige paremini loetava novelliga, mis on ka juba enne „Saladusliku tsaari“ trükki andmist siinsamas Reaktoris ilmunud ning ilmselt seetõttu rohkem kommentaare ei vaja.
Kogumiku viimases kolmes jutus seikleb kalevipoeglik Eesti vägimees Õnnepäev, kes kohtub oma sündmusterohke elu jooksul nii Ippoliti kui ka tema vaenlastega. Kalevipoja motiive oli nendest lugudest tegelikult päris lõbus otsida. Sellist sapkowskilikku ˛anrite põimimist võiks Eesti ulmemaastikul rohkemgi olla. Eriti meeldejääv oli siinjuures aga viis, kuidas „muistse“ Eesti jutustusse (tegelikult muidugi igikaugesse tulevikumaailma, mis teeb lõppkokkuvõttes sama välja) oli sobitatud ulmelisemaid elemente, näiteks tehnoloogiat. Jutukogu paljude lehekülgede jooksul vanaks tuttavaks saanud Ippoliti oli huvitav näha sootuks teisest perspektiivist ja teistsuguses kontekstis.

Nagu juba öeldud, tuleks „Saladuslikku tsaari“ lugeda pigem 13-osalise romaanina. Kogumik moodustab ühtse terviku ja novelle üksikult lugedes jääks suur osa selle väärtusest kogemata. Kahtlemata on tegemist ühe Eesti ulmemaastiku viimase aja originaalseima ja värskeima üllitisega. Lisaks on autorid vihjamisi maininud, et kunagi võib Ippoliti lugudele veel lisa tulla, millele viitab ka viimase novelli mõnevõrra cliffhangerlik lõpp. Mis siis muud, kui jääme ootama aega, mil pirrud kahel otsal lõkendama löövad ja Õnnepäev oma rahva põlve uueks looma tuleb.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Peatoimetaja juuliveerg
Raamatuarvustus: Saladuslik tsaar
Intervjuu: Metsavana, Tänav ja Mahkra
Viieteistkümmnes Estcon
Nähtamatud vandenõud
Soome kaasaegsest ulmest
Larbimuljed: Warjupaiga vangid
Rollimänguseiklus: Kükita ummik
Juuli ulmkonnakroonika
Jutt: Nagu nuga vööl
Jutt: Cartigani seiklused
Jutt: Hüsteeriavärinad
Jutt: Kollased lilled
Jutt: Atlantis ja Nereidas
Jutt: Päästjad
Jutt: Marama
Järgmises numbris
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0077)