Kui ma seni olen näinud mõne raamatu kaanel "küberpunki-klassika", olen pigem eemale hoidnud. "Küberpunki" kohal on lasunud millegi ligipääsmatu peletav pilv. Selle klassika oleks aga midagi veelgi halvemat - sest see on veel lisaks ligipääsmatusele ka iganenud. Ja oleks see veel mõne muu ˛anri klassika (Verne või Wells või mis iganes), aga küberpunk on lausa minu eluea kestel tekkinud. Nii oleks selle klassika kummaline dokument ühest üsna alles kaotatud tehnoloogiahirmust, mis nüüdseks mõjuks naeruväärselt. Seetõttu pole ma isegi "Neuromanti" lõpuni lugenud, sest mu sisemine kuvand kogu ˛anrist näeb seda millegi sedavõrd stagneerununa, et isegi selle lugemine oleks nagu kõleda sügise sisse triivimine. „Snow Crashi“ võlu peitub aga selles, et raamat tühistas kogu selle tõrke oma adrenaliinist tiine lennukusega ja lugejasse machoismust süstiva ätitüüdiga.

Juba loo kokkuvõte sisaldab endas actionfilmide pealtnäha-labasust: peategelane Hiro Protagonist peab küberruumi päästma infokalüpsise eest - s. o. interveebzide hävingu eest, milleni võib viia "Snow Crashi" nimeline info-narkootikum, mida levitab ülimalt khuul vaikivapoolne vaenlane Raven. Kui olin enne lugenud raamatu kohta, siis peategelase nime nähes eeldasin kohutavalt iroonilist teost, mis keeraks kõike eneseteadlikult üle vindi, omandades peaaegu pratchettiliku paroodilise intensiivsuse. See eelarvamus polnud aga sugugi põhjendatud - selleks võttis raamat oma action-alget liiga tõsiselt. Ja samas mitte ka "tõsiselt", sest raamatut lugedes aimus iga mõne lehekülje tagant pidevat irvitust - tunnet, et ega see pole ju normaalne kirjandus, vaid on midagi meeletumat. Selle stiilis on midagi naeruväärset ja samas oma emotsioonis midagi täiesti veenvat. Ja see "emotsioon" pole midagi nii lääget nagu mõni tunne, vaid pigemini üleüldine meeleseisund, mille raamat tekitab. See on schwarzeneggerlik ˛anr, ainult et ilma kehve one-liner'eid loopivate musklimägedeta.

Kuid sellega ei tahaks taandada seda filmi tühipaljale actionile - oh ei, selleks on raamatu maailm natuke liiga mitmekülgne. Ehk mõni loebki praegu ja mõtleb - mis Aaahnoldist see mees räägib, ma mäletan pigem lõputut Sumeri mütoloogia teemalist tiraadi ja kübermõõklemisi. Aga sellise lause märksõna oleks "pigem", sest ühele üks, teisele teine - mulle hakkas pigem mõjuma vanamoelise actionfilmi meelelaad.

Olen nüüd rääkinud schwarzeneggerlikust actionist ja samas olen rääkinud iroonilisest irvitusest, mis varjab end iga stseeni taga. Kuidas siis seletada seda iroonilisuse ja naeruväärse tõsimeelsuse vahekaalu nii, et jutt ei kaoks ära vasturääkivustesse? Seda võiks ehk teha üksainus lause: raamat lähtub kõiges Rule of Coolist.

Ehkki olen termini teinud klikitavaks ja järgivaadatavaks, sobiks siinkohal mõnesõnaline selgitus - Rule of Cool ehk lahedusprintsiip kehtib juhul, kui stseeni jaburuse või ebaloogilisuse või ebatõsiseltvõetavuse lunastab üksainus asi - stseenis toimuva lahedus. "Lahedus" on defineerimatu mõiste ja sellisena pigem muljeline kui mõtteline, aga selle lihtsalt tunneb ära kõhutunde põhjal. Kes peakski otsima mingit definitsiooni sellele, mida tähendab "lahe" - selline klassikaline lahe, mis ei ole mitte nohiklik "lahe" ega "nii halb, et lausa hea"-lahe või mõni muu laheduse alaliik, vaid on pigem üldiselt aktsepteeritav "lahe", mille lahedusega võid sa ju mitte nõustuda, aga mille laheduse faktile ei saa vastu vaielda -, selle inimese võiks suunata "Lumevaringu" poole.


Pildi autoriks Tophat-Ninja.

Kuidas see selles raamatus väljendub? Ehk piisaks alustada asjaolust, et peategelane on pooleldi mustanahaline, pooleldi asiaat, kes kannab kaht mõõka. Sealjuures on ta kogu Metaverse'i kõige parem mõõgamees (ja seetõttu ka kogu reaalmaailma parim).

Või sellest, et raamatu põhiantagonist Raven - harpuunija, kelle pulss on seotud tuumapommiga, mis on võetud tuumaallveelaevast, mille meeskonna ta viimse meheni üksinda maha lõi (kasutades mõne molekuli laiuse teraga klaasnuga), on lisaks kõigele midagi sedavõrd eksootilist nagu aleuut. Ja mul on tunne, et ta on just nimelt aleuut, sest see oleks lahedam kui see, et ta oleks näiteks innuit, mis on palju tuttavam ja igavam.

Siin tekib üks aga. Mida rohkem siin rääkida Rule of Cool'ist kui raamatu põhiomadusest, seda suurem skepsis tekib neis üksikutes, kes on seda lugenud ja ütlevad: "No minu põhimälestus selle lugemisest oli pikk plära raamatu keskel Sumeri müütidest. Raamat muidu põnev ja tore, aga siis äkki täielik stopp ja peategelane jääb mitmekümneks leheküljeks lobisema isikustatud Wikipediaga. Raamat kadus oma ülepingutatud katsesse olla intellektuaalne. Kuhu see ruul of khuul seal siis kadus?"

Aga teatavas mõttes oli see jupp seal ühe pealtnäha maru igava, aga tegevuse kestel lahtipäästmatult paeluva ajaviite kujutamine ilukirjanduses. Sest üks keskmine arvutit kasutav lugeja võiks sellest vestlusest ära tunda ühe huvitava Wikipedia-tuuri. Näiteks inimesel, kellel on paar tundi vaba aega, piisavalt ohjeldamatu uudishimu ja Wikipedia, märkab selle aja lõppedes, et tal on lahti kakskümmend akent Wikipediat. Ühe relva tootmisaja juurest lähed üle selle valmistaja eluaastate, sealt tema religioosse tausta, sealt suure usulõhe juurde ja nii edasi ja nii edasi. Enne kui arugi saad, oled jõudnud viimase koolitulistamise juurest Eedeni rahuidülli.

Nii jätab ka tiraad raamatu keskel mulje autori ühest iseäranis pikast ja põnevast Wikipedia-tuurist, mis ühendab endas küberneetika ja Sumeri, Paabeli torni müüdi ja arvutiviirused, jumal Enkili ja arvutihäkkerid. See on vaimustunud katse ühendada need ühendamatud, sest nii oleks lahe teha. Mõni loeb seda ja igavleb, küsides: "Miks peaks kedagi köitma ühe väljasurnud keele nüansid?" Ja mis sinna ikka parata, ega kõiki ei huvitagi antiikmüüdid ja neist leitavad juhuseosed. Lugeja, keda need huvitavad, tõstab ehk näppu ja ütleb: "See on kõik pinnapealne! Autor ei tohiks nii kaugeleulatuvaid järeldusi teha millestki, millest ta selgelt midagi ei tea!" Mis on totaalselt vale lähenemine sellisele wikituuri ilukirjanduslikule ja meeleldi meelevaldsele ühendamisele. Seosed on loodud mitte nende tõsimeelse teadusliku väärtuse pärast, vaid seepärast, et Rule of Cool julgustab neid seoseid käiku panema - need on esile toodud mitte tõeväärtuse, vaid laheduse pärast. Ideede lahedus lunastab.


Samas ei väida ma, et "Snow Crashi" lugemise järel tunneks ma end olulisel määral küberpunkiga tutvunud inimesena. Sama hästi võiks ma olla näinud esimest Tähesõdade filmi - olemata kokku puutunud Asimoviga, Clarke'iga, Strugatskidega jne - ja arvata, et ma tean midagigi ulmest. Nii, nagu Star Warsi nimetatakse vahel science fantasy’ks (kus mõõgad, kuningriigid ja printsessid on valgussaablid, kosmosekuningriigid ja... printsessid), võiks ka seda raamatut nimetada küberpunk-fantasy’ks. Seetõttu keskendun siinkohal "Snow Crashile" kui gateway-drug'ile kangema kraami poole. Kel see raamat seljataga, see võib ühel hetkel käsile võtta ka värskelt Tartus käinud Sterlingu.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Peatoimetaja maiveerg 2013
Küberpunk ja globaliseeriv kirjandus
Intervjuu: Bruce Sterling
Muusikaarvustus: MLC - Hemofiilia
Roger Elwood ja tema ajakiri
Kaheksas HÕFF - mõned asjad pisut teisiti
HÕFF 2013
Maikuu pildimäng
Filmiarvustus: Oblivion
Raamatuarvustus: Lumevaring
Maikuu kirjastuste uudised 2013
Maikuu ulmkonnakroonika 2013
Fallen dark
Kommentaarid maikuu juttudele
Tõlkejutt: Rotipüüdja Hans
Jutt: Ajukaabe
Jutt: Kooljad
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0296)