„Pikk utoopia“ on Pikkmaa sarja neljas raamat. Nagu eelmisedki osad, jutustab lugu paralleel-Maadesse rännanud inimkonnast, kes põgenes Sammupäeval meie koduplaneedi hävitanud Yellowstone´i purske eest.

Superastuja (astuja – paralleel-Maadele astuv inimene) Joshua Valientè, kellest on saanud elav legend, veedab oma viiekümnendale sünnipäevale eelnevat aega mõtiskledes ja minevikku meenutades. Ta laseb välja uurida, kuidas on edasi pärandunud astumisanne ja kes oli tema isa. Lastekodulapsena, kelle ema sünnitusel suri, on Joshua elus palju asju selgusetuks jäänud ning poole sajandi täitumine oleks viimane aeg tõe väljaselgitamiseks. Lisaks otsustab Joshua oma sünnipäeva tähistamiseks teha viimase matka koos hea sõbra ja põlise Pikkmaaränduri Sally´ga.

Lobsang – ülivõimas arvuti, kelles peitub tiibeti mootorratta parandaja hing, otsustab matta vana androidkeha tseremoniaalsel matusel ning alustab uut elu farmerina. Tema truu kaaslane, samuti androidkehas viibiv nunn Agnes, abiellub Lobsangiga, kelle uueks nimeks saab George. Nad lapsendavad väikese poisi ja elavad tagasihoidlikku maaelu ühes paljudest paralleel-maailmadest, kuni hakkavad juhtuma imelikud asjad.
Järgmised – tavainimestest palju intelligentsem rass on rajanud endale salajase pelgupaiga. Nad väldivad ülejäänud inimkonnaga suhtlemist arusaadavetel põhjustel, sest „Tuhmideks“ nimetatud lihtinimesed tahtsid Järgmisi hävitada. Ometi on just Järgmised need, kelle käest „Tuhmid“ nüüd abi paluvad, et päästa ohtu sattunud inimkonda.
Ühel päeval avastab Cassie Poulson, Pikkmaa avarustes uue kodu rajanud talunik, oma aias keldriauku kaevates salapärase koopa, milles elab pooleldi metallist koosnev putukataoline elukas. Sündmused võtavad täiesti ootamatu pöörde ning ohtu satuvad kõik Maad koos nendel elavate elusolenditega.
Inimkonna tulevik sõltub kolmest kangelasest: Superastuja Sally`st, inimhingega arvutist Lobsangist ja Järgmiste rassi kuuluvast Stanist. Kas nad suudavad kõik Maad päästa, selgub juba raamatut lugedes.

Seekordne raamat on eelmistega võrreldes mõtlikum, arutlevam ja filosoofilisem. Koos peategelase vananemisega on tunda autorite väsimus. Süžees on palju meenutusi ja lugejale saab selgeks, kuidas aretati „astujaid“ ilma nende endi teadmata. Jätkub inimkonna püüe elada paremini ja keskkonda säästvamalt, kuid paljudel on veel meeles Null-Maal ehk raamatu lugejale tuttavas maailmas toimunud enesehävituslik käitumine. Kui kummalised robotpõrnikad maakera sõna otseses mõttes tühjaks söövad ja selle mitu korda kiiremini pöörlema panevad, tundub nende võrdlemine inimestega ühtaegu naljaka ja kurvana, sest sellised me tõepoolest oleme.

Mõtlemisainet annab ka androididest abielupaari Agnese ja Lobsangi soov muutuda inimesteks ja elada traditsioonilist pereelu, muutes ennast aeg-ajalt natuke vanemaks ja inimsilmale harjumuspärasemaks. Isegi nende kass on roheliste LED-silmadega robot, kes salaja omanikega intelligentseid vestlusi peab. Piirid tehisliku ja inimliku vahel ähmastuvad peaaegu nähtamatuseni ning mõte roboteid täis tulevikuühiskonnast ei tundugi enam nii hirmutavana. Lisaks saavad androidid inimlapse kasvatamisega väga hästi hakkama, sest neis mõlemas on peidus päris inimese hing, ainult keha on tehislik. Siinkohal küsiks, kas see on ka päriselt võimalik? Kas inimesel on üldse hing või moodustab meie olemuse ainult keerukate keemiliste protsesside tulem?

„Pikk utoopia“ on järjeraamat, mida ei saa lugeda teistest eraldi. Vihjed eelnenud sündmustele jäävad ähmasteks ning on mõeldud pigem mälu värskendamiseks. Tervet Pikkmaa sarja saab iseloomustada kui sügavat mõtisklust inimkonna olemuse üle. Siin-seal on tunda pratchettlikku huumorit, kuid põhiliseks tooniandjaks jääb siiski tõsidus ja kustuma hakkav lootus, et meie, põlised parasiidid, ennast muuta suudaksime.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
Peatoimetaja veerg 10/16
Juubel!
Tsaar pole surnud, elagu tsaar!
Üleskutse - Kadunud Kirjade Postkontor
Repliik: Tulevikus ja minevikus elamisest
Jutuvõistlus 2017
Palju õnne, Sam Raimi
Raamatuarvustus: Terry Pratchett ja Stephen Baxter „Pikk utoopia“
Kurioosum 10/16
Uudiskirjandus 10/16
Ulmkonnakroonika 10/16
Katkend romaanist „Elavad surnud: Tee Woodburysse“
Teine lõik romaanist Fata(l) Morgana
Jutt: Startup
Jutt: See ei tee üldse haiget!
Jutt: Tartu kaupmehe Preussi needuse mõistatus
Tõlkejutt: Tumedad olid nad ja kummalised seest
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0084)