„Pikk utoopia“ on Pikkmaa sarja neljas raamat. Nagu eelmisedki osad, jutustab lugu paralleel-Maadesse rännanud inimkonnast, kes põgenes Sammupäeval meie koduplaneedi hävitanud Yellowstone´i purske eest.
Superastuja (astuja – paralleel-Maadele astuv inimene) Joshua Valientè, kellest on saanud elav legend, veedab oma viiekümnendale sünnipäevale eelnevat aega mõtiskledes ja minevikku meenutades. Ta laseb välja uurida, kuidas on edasi pärandunud astumisanne ja kes oli tema isa. Lastekodulapsena, kelle ema sünnitusel suri, on Joshua elus palju asju selgusetuks jäänud ning poole sajandi täitumine oleks viimane aeg tõe väljaselgitamiseks. Lisaks otsustab Joshua oma sünnipäeva tähistamiseks teha viimase matka koos hea sõbra ja põlise Pikkmaaränduri Sally´ga.
Lobsang – ülivõimas arvuti, kelles peitub tiibeti mootorratta parandaja hing, otsustab matta vana androidkeha tseremoniaalsel matusel ning alustab uut elu farmerina. Tema truu kaaslane, samuti androidkehas viibiv nunn Agnes, abiellub Lobsangiga, kelle uueks nimeks saab George. Nad lapsendavad väikese poisi ja elavad tagasihoidlikku maaelu ühes paljudest paralleel-maailmadest, kuni hakkavad juhtuma imelikud asjad.
Järgmised – tavainimestest palju intelligentsem rass on rajanud endale salajase pelgupaiga. Nad väldivad ülejäänud inimkonnaga suhtlemist arusaadavetel põhjustel, sest „Tuhmideks“ nimetatud lihtinimesed tahtsid Järgmisi hävitada. Ometi on just Järgmised need, kelle käest „Tuhmid“ nüüd abi paluvad, et päästa ohtu sattunud inimkonda.
Ühel päeval avastab Cassie Poulson, Pikkmaa avarustes uue kodu rajanud talunik, oma aias keldriauku kaevates salapärase koopa, milles elab pooleldi metallist koosnev putukataoline elukas. Sündmused võtavad täiesti ootamatu pöörde ning ohtu satuvad kõik Maad koos nendel elavate elusolenditega.
Inimkonna tulevik sõltub kolmest kangelasest: Superastuja Sally`st, inimhingega arvutist Lobsangist ja Järgmiste rassi kuuluvast Stanist. Kas nad suudavad kõik Maad päästa, selgub juba raamatut lugedes.
Seekordne raamat on eelmistega võrreldes mõtlikum, arutlevam ja filosoofilisem. Koos peategelase vananemisega on tunda autorite väsimus. Süžees on palju meenutusi ja lugejale saab selgeks, kuidas aretati „astujaid“ ilma nende endi teadmata. Jätkub inimkonna püüe elada paremini ja keskkonda säästvamalt, kuid paljudel on veel meeles Null-Maal ehk raamatu lugejale tuttavas maailmas toimunud enesehävituslik käitumine. Kui kummalised robotpõrnikad maakera sõna otseses mõttes tühjaks söövad ja selle mitu korda kiiremini pöörlema panevad, tundub nende võrdlemine inimestega ühtaegu naljaka ja kurvana, sest sellised me tõepoolest oleme.
Mõtlemisainet annab ka androididest abielupaari Agnese ja Lobsangi soov muutuda inimesteks ja elada traditsioonilist pereelu, muutes ennast aeg-ajalt natuke vanemaks ja inimsilmale harjumuspärasemaks. Isegi nende kass on roheliste LED-silmadega robot, kes salaja omanikega intelligentseid vestlusi peab. Piirid tehisliku ja inimliku vahel ähmastuvad peaaegu nähtamatuseni ning mõte roboteid täis tulevikuühiskonnast ei tundugi enam nii hirmutavana. Lisaks saavad androidid inimlapse kasvatamisega väga hästi hakkama, sest neis mõlemas on peidus päris inimese hing, ainult keha on tehislik. Siinkohal küsiks, kas see on ka päriselt võimalik? Kas inimesel on üldse hing või moodustab meie olemuse ainult keerukate keemiliste protsesside tulem?
„Pikk utoopia“ on järjeraamat, mida ei saa lugeda teistest eraldi. Vihjed eelnenud sündmustele jäävad ähmasteks ning on mõeldud pigem mälu värskendamiseks. Tervet Pikkmaa sarja saab iseloomustada kui sügavat mõtisklust inimkonna olemuse üle. Siin-seal on tunda pratchettlikku huumorit, kuid põhiliseks tooniandjaks jääb siiski tõsidus ja kustuma hakkav lootus, et meie, põlised parasiidid, ennast muuta suudaksime.
