Ei ole palju kodumaiseid sarju, mis vääriksid vaatamist – veel vähem näevad ilmavalgust ulmeteemalised (olgugi, et siiski õudus) sarjad -, kuid „Süvahavva“ esimene hooaeg oli ausaltöeldes täiesti vaadatav. Jah, see venis kohati ning paljud asjad jäid lõpuni selgusetuks, kuid see kõik leiab lahenduse 12. septembril ilmunud Indrek Hargla uues raamatus „Süvahavva“.

Indrek Hargla peaks nüüdseks olema tuntud pea igale raamatuid lugevale isikule. Hargla kirjanikukarjäär algas eelmise aastatuhande lõpus, mil tema esimesed jutud avaldati ulmeajakirjas Algernon. Sealt peale on tema näol olnud tegemist vaieldamatult Eesti viljakaima ulmekirjanikuga, kelle lugude hulka kuulub ˛anripuhtaid näiteid nii fantastst, SFist kui ka õuduskirjandusest. Viimastel aastatel on autor aga olnud tegevuses keskaegse kriminaalsarjaga Melchior ning seda suurem oli üllatus kuulda, et tema sulest ilmub „Süvahavva“ sarja stsenaariumi põhjal kirjutatud raamat.

Kaanepilt ei ütle sarja mittenäinud inimesele mitte midagi – lihtne foto neljaliikmelisest perekonnast majaesisel, millel domineerivad süngemad toonid. Ma küll ei tea Kanal 2-e statistikat, kuid võib eeldada, et foto kasutamisel kaanepildina olid taga majanduslikud huvid, kuna sel moel saaks kokku tuua nii „Süvahavva“ vaatajad, kui ka Hargla fännid (samas, paljud Hargla fännid jätsid sarja vaatamata?). Mitte midagi teadva isikuna arvaks ehk, et tegu on igava jutustusega mingisugusest perekonnast, kui just tagakaane tekst mind ei hoiataks.

Tea nüüd, palju on mõtet rääkida raamatu sisust, millest on eelnevalt tehtud telesari? Natukene ehk siiski - noor pere kolib linnast maale elama. Lapsed (täpsemalt Arnika – Arnol on suhteliselt savi) sellega küll väga nõus ei olnud, kuid põgenemaks oma probleemide eest, saab päranduseks saadud majast lahendus. Aga loomulikult ilmnevad kohe uued probleemid…

Esiteks tundub majaga midagi veidrat lahti olevat. Kogu küla paistab sellest jutustavat, kuid pererahvale ei taha keegi miskit rääkida. Ühe saladuse alt tuleb välja teine ning mida enam peremees Peep ning perenaine Kristi asja uurivad, seda segasemaks kogu asi muutub. Selgub, et sõnapaar „surmatagune koda“ ei ole lihtsalt sõnakõlks ning eelmine peremees Andrus ei olnud päris tavaline külajoodik.

Raamatu tänapäevast tegevust vürtsitavad meeldivad kõrvalepõiked teistele tegevusliinidele suvalisel ajal ning suvalises kohas, olles aga alati seotud Süvahavva taluga. Kaht sellist võite lugeda augustikuu Reaktorinumbrist, kus need autori loal avaldatud sai. Ühel poolt seletavad need paremini lahti kogu talu ümber käivat tegevust (agente, vana mõisnikku, vandenõulasi), kuid teisalt jääb mõni kõrvalliin venima ning pisut häirima, kuid seda võib öelda vaid üksikute kohta.

Tegelaste osas on autor suurt vaeva näinud. On vigadega head inimesed ning heade külgedega halvad, on veidrad toredad isikud ning täiesti normaalsed jobud. Kõigi nende seast paistavad vaid kaks välja justkui pikad aarialased mustlaskääbuste kokkutulekul – agendid „Mulder ja Scully“, nagu üldsus neid kohe peale nende ekraanileilmumist nimetama hakkas. Ma ei ole küll ise selliste tegelastega kunagi kokku puutunud, kuid miskipärast tundusid need kaks täiesti ebausutavad ning nii puised, nagu oleks Vaigutaja just nendest vaigu välja lasknud.

Hargla suudab oma uues romaanis suurepäraselt välja tuua täiesti usutavaid hüpoteese, enne kui need sajaga põhja laseb. Samal ajal juhib ta pisiasjadega lugeja tähelepanu tegelikust olukorrast eemale, jättes lugejale ometi mulje, et tal on täpne ülevaade ning parim arusaam kogu raamatu tegevusest. Varjutaja- ning surmataguse koja „müüdiga“ loob ta aga häirivalt õõvastava õhkkonna, mis mõjub kohati väga argisest keskkonnast hoolimata (või ehk hoopis sellest ajendatuna) äratuskellana tänapäeva Eesti igaval õuduskirjandusmaasikul.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Peatoimetaja veerg 11/2013
Raamatuarvustus: „Süvahavva“
Intervjuu: Indrek Hargla
Esimene vasikas...
Jõgeva on kujunemas ulmekirjanduse tõmbekeskuseks?
Miks meie tulevik sõltub raamatukogudest, lugemisest ja unistamisest
Lauamänguarvustus: Kabelimats/Roundhouse Kick
Reaktori küsitlus 2013
Novembri pildimäng
Ulmkonnakroonika 11/2013
Kirjastuste uudised 11/2013
Tõlkejutt: Jääkild
Jutt: Negatiivne viik
Jutt: Õed
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0090)