Raamatut lugema hakates oli kohe tunda, et Abercrombie. Taas on mängus kuningriigid ja kuningad, üks neist peagi kastis. Intrigeeriv oli kohe esimese peatüki lõpulause: "Yarvi mõistis, et tema isa ja vend on surnud," kus korraks arvasin, et autor on GRRM'ist mööda läinud ja verepilastuse "Kuningas Oidipuse" tasemele keeranud. Paraku oli tegemist kõigest sedasorti kirjanduse lugemisest rikutud meelega ning hauda aeti ikka kaks tegelast.

"Pool kuningat" on hoogsas vormis kirjutatud raamat, mis koosneb õhukestest, mõneleheküljelistest peatükkidest. Tundub, et pea pool tekstist koosneb dialoogidest ja kirjeldustele pannakse suhteliselt vähe rõhku. Lugu keerleb peategelase Yarvi ümber, kes poisieas ootamatult kuningaks saab. Paha lugu on see, et seda ei tahtnud ei tema ega ka mõnedki teised tema ümber. Nimelt on noormees kogu oma elu pisut vilets vennike olnud, mis taolises viikingite-laadses ajastus ei ole kuningale sobilik. Kaasasündinud defektiga vasak käsi ei tee olukorda sugugi paremaks, kuid see-eest lõikab Yarvil hästi pea ja tarkust on ta kogunud kõvasti. Seni on ta valmistunud karjääriks kuninga ministri ametikohal, mis sisuliselt tähendab kuninga kõige tähtsamat nõunikku.

Igatahes läheb Yarvi elu õige pea hapuks, kui ta oma esimesel lahinguretkel hüljatakse ja maksimum, mida ta olukorrast välja suudab võtta, on vaenlase käes ahelais orjapõli. Orjana satub ta uue peremehe all laevale sõudjaks, kus leiab teiste orjade seast endale seni ustavaimad sõbrad. Läbi katsumuste tekib võimalus põgenemiseks ning hiljem ka kättemaksuks. Autorile ootuspäraselt avalduvad raamatu lõpus mõned üllatusmomendid, kus harutatakse lahti korralikult sassis intriigide võrgustik, mis paneb seni ehk liiga lineaarsele loole hea punkti.

Tuleks vist ära mainida ka seda, et raamat on kirjutatud nooremale lugejale. Minu jaoks oli esimene kord lugeda midagi young adult žanrist ning algul seda teadmata tundus nii mõnigi koht natuke väheusutav ja liiga optimistlik. Samuti tekkis tunne, et midagi säärast oleks ma juba lugenud. Võibolla võttis elamust vähemaks see, et olen varemalt lugenud Tamur Kusnetsi triloogiat "Hundipäikese aeg". "Poole kuninga" puhul üllatas mind aga, et raamat oli umbes poole õhem võrreldes sellega, mida ma Abercrombielt seni lugenud olen. Ei ole mina nende tellisemoodi raamatute fänn ning ei tea, kas olengi kohanud sellist, mis mingi koha pealt venima ei kipu. See lugu oli igatahes kiiresti loetav ja terviklik.

Lõpetuseks ütlen, et kuigi hindan raamatut keskpäraseks, on tegemist hoogsa seiklusjutuga, mida hea meelega soovitaks mõnele teismelisele raamatuhuvilisele. Arvan, et see on igati sobilik lävepakk astumaks edasi sellesse karmi ja koledasse žanrisse, kuhu autori teised raamatud kuuluvad.