"Esimene surm teeb rüütlist alles rüütli"
Maniakkide Tänav Maagimägede kooliaisandate vanasõna.


Maniakkide Tänav on teinud vahelduseks küber- ja kosmoseseiklustesse pausi ning läinud taas oma kõige vanema ja tuntuma teema – veremädase splätter-horrori lainele. Täpsemalt toimub raamatu „Õnne ja õnnetuse valitseja“ tegevus "Surmakarva" nimelisest teosest tuttaval Iidmaal. Seekord küll mitte enam niiväga elavate inimeste maailma poolt vaadatuna, vaid raskuskese on kandunud kooljatele. Kõik peategelased on eeskätt Maagimägedelt pärit ebasurnud, ebasurnute lähisugulased või üsnagi peatselt lähisurnuks muutumas olevad tegelaskujud (ise seda muidugi teadmata).

Täpsemalt on peategelasteks külapoiss Mudrumuna, kes ohverdatakse kohe raamatu alguses pahelisele lummutisele nimega Kolbakorjaja ning noor rüütel Tõus, kelle isa Kae on otsustanud tavalise ja traditsioonilise suremise asemel lasta endast ebasurnu teha ja sedasi suguvõsa ja maavaldusi edasi valitseda. Tema ainus poeg ja pärija Tõus pole sellise asjadekäiguga eriti rahul ning saadetakse seetõttu sõjakäigule elavate maailma vastu, et mees seal mõõga ja tulega omale isikliku uue maavalduse hõivaks. Ei pea siinkohal vastu ja tsiteeriks teost:

“Kae püüdis naerda, kuid isegi tema naer meenutas juba surmakorinat. „Sul on õigus, vana korjus. Soiulind, kooljalind. Olen alati manalasi imetlenud. Ka mu pojale oleks see õige saatus. Olen siin voodis hinge vaakudes ikka mõelnud – see ongi Murekingu suguvõsale õige viis elamiseks ja suremiseks. Sünnid, paljuned ja kooljastud. Niiviisi kasvab jõud iga põlvkonnaga ja vereside ei lase meil üksteise vastu astuda. Ükskord valitseb Murekingu suguvõsa veel tervet kuningriiki”

Asjad, mis tegid teose mulle ääretult nauditavaks oli teksti lobe kergelt voolav stiil ning nauditav must huumor. Kõik need kooljad, ebasurnud, elusalt keetmised, pealuutornid ja muud kõikvõimalikud jälgid asjad olid sedavõrd elutervelt ja lustlikult kokku pandud, et mine või kadedusest roheliseks. Lisaks meeldis mulle kohutavalt kirjastiiliga tehtud töö. Erinevalt Tarlapist, kelle teostest räägivad nii harimatu talumats kui füüsikadoktor täpselt üht rikast keelt on Tänaval maainimeste ja kõrgemast soost isandatel kõigil oma kõnepruuk.

Kõige selle hea kõrval ei saa ka kahjuks läbi halvata. Kogu teosel laiutab kohutav kiirustamise jälg justkui kole haavaarm muidu nii kenal ja põneval kehal. Kui raamatu esimene pool on veel üsnagi sujuv, siis mida lõpupoole, seda rohkem pedaali põhja litsutakse ning edasi tormeldakse.

Näiteks ei saa Mudrumuna viimastes peatükkides enam üldse sõna, kõik toimuv on juba Tõusu vaatenurgast. Minu arust jäi ka pisut pealiskaudseks ja segaseks, miks peategelased niivõrd kangesti ikkagi Veritaagale turja tahavad kippuda? Eriti ebastabiilne ja müstiline tundub siinjuures sortsitar Pude, kes kuulutab Veritaagale sõja juba ammu enne teisi, ning samavõrd veider tundub tema ülimalt järsk ümbermõtlemine ja otsustamine ikkagi Veritaaga liitlaseks hakata. Mainitud on küll kedagi Surikinnast aga nimetet koll ei pääse kordagi lavalaudadele ja jääb isegi segaseks, et mida see kinda-isand täpselt ikkagi Kujupoegade suguvõsalt nõudis. Seda, et mõned tegelaskujud (nt koos Mudrumuna ja ta sõbrannaga tornis olnud poisike) kaovad täiesti ära, ei hakka mainimagi ning lõpulahing jääb kuidagi kiireks ja visandlikuks, justkui lihast puhtaks keedetud skelett.

Seda väiksemate ja suuremate vigade nimekirja võiks jätkata veel pikalt. Üldiselt on mulle ka see vigade peamine tekkepõhjus selge - ma ei tea palju ma võin raamatu valmimise protsessist tegelikult kirjutada, aga olen lugenud käsikirja juba kolm korda. Esimene “Õnne ja õnnetuse” valitseja oli käesolevast täiesti teine romaan. Selle kirjutas autor kohe peale kulkasse taotluse saatmist niivõrd põhjalikult ümber, et alles jäid vaid paar üksikut nime ja põhimõte, et üheks peategelaseks on noor poisike. Seega kulus silumiseks ja parandamiseks ettenähtud aeg lõpuks uue romaani kirjutamiseks. Parandamiseks-täiendamiseks endaks jäid vaid loetud nädalad ning sellest tulenevalt tuli autoril mitmed head mõtted maha matta ning mõningaid lõike lihtsustada või lühendada.

Loodetavasti on käesolev tekst autorile õpetuseks, et edaspidi ta enam poolvalmis käsikirju kohe kirjastusele ei esitle vaid lihvib neid eelnevalt märksa hoolikamalt ja pikemalt. Samas päris ebaõnnestunud teoste hulka see ei kuulu, sest muhe on lugeda. Meelelahutuslik väärtus on raamatul piisavalt kõrge ja vägagi lahedaid stseene, hetki või ütlemisi on tekst pungil täis. Näha on ka, et autor pole jäänud samale tasemele tammuma vaid tema stiil on teinud varasemate teostega võrreldes läbi tugeva arengu ning küberpungi kirjutamisest omandatud kogemused pole kuhugi kadunud. Põhimõtteliselt on Tänav võtnud enda vana armastuse goreste keskaegsete maailmade vastu, lisanud “Taadeldusest” ja “Teoloogiatudengi katsest” pärineva ja omajagu täiustatud - mastaapsemaks muudetud - hingede häkkimise temaatika. Lummutiste loomise, hingede häkkimise, lõikumise ja hinge-andmebaaside ehitamise ideed mõjuvad värskelt ja nende baasil saab autor kindlasti tulevikuski ohtralt põnevaid “koolnu-küberpunk” tekste luua. Kuhugi kurku või hingesoppi jääb lugedes siiski õrnalt kibe nukrus, sest teos oleks saanud olla veel nii mitu kraadi parem.

Pildid pärit filmist "Army of Darkness" (1992) tundusid lihtsalt kuidagi väga hästi selle raamatuga sobivat.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
Peatoimetaja veerg 12/2013
Raamatuarvustus: Õnne ja õnnetuse valitseja
Reaktori ontlik sünnipäev
Raamatuarvustus: Enne nende poomist
„Raud ise“ koomiksina: Nunnu julmurite maailm
Filmiarvustus: Snowpiercer
Filmiarvustus: Kääbik: Smaugi laastatud maa
Stoppkaader Junk Head 1
Mänguarvustus: Machinarium
Detsembri pildimäng
Ulmkonnakroonika 12/2013
Kirjastuste uudised 12/2013
Jutukatkend: Esimene surm
Jutt: Jõulutuled
Jutt: Namarie
Tõlkejutt: Uus lootus surnutele
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0069)