Dmitri Gluhhovski ei ole just palju kirjutanud – tema sulest on ilmunud vaid 4 raamatut, millest üks on tegelikult satiiriliste juttude kogumik. Ometi on ta tuntud üle maailma, tema raamatuid loetakse ning antud teos on leidnud oma tee ka arvutimängude imelisse maailma. Millest selline kuulsus? Kas tõesti mõjub raamatu müügile nõnda hästi jupikaupa internetis avaldamine, mida autor kirjastuste äraütlemise tõttu algul tegema hakkas? (Sellisel juhul jääme Reaktorisse ootama tulevaste suurkirjanike teoseid.) Loomulikult on emake Venemaa üüratult suurem kui pisike Eesti, kus raamat Tallinna trollipeatustest ei saaks üldsegi nõnda palju tähelepanu kui postapokalüptiline romaan Moskva metroo sügavustest, milles tunneb iga Moskvat külastanu ära tuttavad paigad.

Raamatu peategelane on kahekümnendates aastates noormees Artjom, kes elab metroo põhjaosas VDNH jaamas. Ta on lihtne poiss – esialgu ehk isegi natuke kohtlane –, sündinud veel maa peal, enne kui pommid Moskva hävitasid ning selle osakese õnnelikke elanikke, kes veel jõudsid, metroosse sulgesid. Raamatu tegevuse hetkeks on sellest möödunud u 20 aastat ning maapinnale julgevad tõusta vaid stalkerid, kes käivad ülevalt kõike vajaminevat toomas. Enamus inimesi aga metroost ei lahku ning elab-armastab-sureb nõrgas laterna- või tõrvikuvalguses. Paljud jaamad on omavahel liidulepingud loonud ning erinevaid teadaolevaid fraktsioone, kes omavahel olelusvõitlust peavad, kauplevad ning vahel ka avalikku sõda peavad, on kümmekond. Kuid inimesed pole metroos ainuke oht – ringi liiguvad kõiksugu mutandid, hiiglaslikud rotid ning igas tunnelis võib nõrka inimlooma oodata õudne surm. Mis täpselt, ei oska keegi seletada, kuigi legendid räägivad surnutest, satanistidest ning isegi Vaikivatest Vaatlejatest.

Raamatut lugedes tekib lugejal ühelt poolt salajane uhkus inimkonna üle, kes suudab säherdusele väntsutamisele vastu panna, kuid teisalt seab see kahtluse alla kogu romaani usutavuse. Mis ajendab neid inimesi sellises maailma käituma inimesena ja mitte loomastuma? Ilmselge on see, et kuigi jaamade elanikud võivad end küll pidada looduse krooniks, on see tiitel tegelikkuses ammu läinud teistesse kätesse/käppadesse/tiibadesse/kombitsatesse…

Sellestsamast olelusvõitlusest leiame me raamatu alguses ka peategelase, kes istub valves jaama põhjapoolses tunnelisuus, kust kardetakse pidevalt mustade rünnakut. Päris kiirelt saab selgeks, kes need mustad täpsemalt on, ning asjaolu, et oma jõududega nende vastu ei võitle. Sealt hakkavadki hargnema sündmused, kus Artjom tunneb end tihtipeale kõrvaltvaatajana. Edasine päädib kulminatsiooniga, mis ei ole ulmet lugenud inimesele just kõige tundmatum.

Kohe alguses on juba ainuüksi stiilist tunda, et teose on kirjutanud vene rahvusest isik. See kumab läbi dialoogidest, olustikust ning rõhuv-melahoolsetest, justkui strugatskilikest mõtisklustest. Mõne jaoks võib see olla ehmatav ning peletav, kuid teine võib seda lausa nautida (artikli autor ei ole kunagi suuremat aru saanud Strugatskite maaniast). Strugatskitelikku (siinkohal ehk ka Strossilikku – „Külmem sõda“) maailmapilti rõhutab veelgi kogu seda lagunenud inimühiskonda ümbritsev müstika: torudest kostuvad sosinad, justkui õhku haihtuvad inimesed, seletamatu müra tunneliseintest, mille taga ei tohiks olla midagi peale pinnase jne.

Kui algus kipub õrnalt venima, siis raamatu keskpaiku loo hoog tõuseb, jäädes vahel pidama vaid peategelase mõtiskluseks ning unenägudeks. Neid on üllatavalt palju ja tihti segunevad need Artjomi reaalsusega. Ilmselt on autor saanud mõjutusi ka Sapokowskilt, kuna justkui Geralt, arutab ka Artjom suuresti saatuse ning selle olemuse üle. Kuid, nagu mainitud, jätab lõpp pisut soovida.

Algernonis varem teost arvustanud Kristjan Sander püüdis teost paigutada SF-i ehk teadusulme alla. Jah, tuleb tunnistada, et paljud näitajad viitavad just sellele alam˛anrile. Kuid kas see üldse sobib teadusulme soppi? Sosinad seintes, kaduvad inimesed, selgusetud müsteeriumid: kõik need viitavad hoopis teisele ˛anrile – postapokalüptilisele õudusele. Kogu Artjomi rännaku ajal toimuvad inimloogikaga seletamatud juhtumid; tema ootamatu vestlus tegelastega jaamas, mis on ammu maha jäetud ning mida kõik väldivad; Kremli tornide kutse – see ei ole midagi muud kui õuduse irratsionaalne reaalsus.

Loomulikult on raamatus mõningaid rumalusi ning läbimõtlematusi. Kasvõi elektrienergia, mida toodetakse kurat teab kus, kurat teab millel töötavate generaatoritega. Korraks mainitakse raamatus ka Polises paiknevat reaktorit, kuid sellisest jurakast peaks piisama kogu metroo valgustamiseks päris pikaks ajaks, mistõttu võib järeldada, et see on jällegi vaid üks metroos liikuv legendidest. Oma jaamades suudavad inimesed toota vaid kõige hädavajalikumat: toitu (seente, sigade ja kanade(?) näol), riideid ning heal juhul ka hädapärastest vahenditest tööriistu. Kõike muud aga tuleb stalkeritel pinnalt tuua. Kuidas nad jaksavad mitmeid tuhandeid sedasi kütuse, laskemoona ning ehitus- ja põletusmaterjaliga varustada, jääb selgusetuks.

Üheks loogikaveaks võib loomulikult pidada ebanormaalselt kiiret muteerumist maapinnal, kus 20 aastaga on välja arenenud täiesti uued ning sealjuures radiatsiooniga kohastunud liigid. Moskva tänavatel tormavad ringi väärastunud monstrumid ning osad neist ründavad ka jaamasid. Kuidas on võimalik, et vaid 20 aastaga on evolutsioon suutnud aretada välja radiatsioonikindlad liigid? Aga kas see on üldse õige küsimus? Raamatust selgub, et mingil ajal ilmusid välja mingid uued olendiliigid – see on kõik. Võimalust, et need olendid-monstrumid võisid juba varem olemas olla mainitakse korra ka raamatus. On täiesti „reaalne“, et need olid Venemaa üks kõige salastatumaid projekte, mis korra kokkuvarisemisel oma puurist valla pääses.

Eelnevates arvustustes on mainitud ka peategelase töllakust või isegi alaarengut. Aga millega me seda võrdleme? Praeguse reaalsusega? On see vääriline võrdlus, kui Artjom on kogu oma teadliku elu veetnud 10x50 meetrit jaamas, kus iga hetk võib sind mõnest tunnelisuust keegi rünnata ning enamus aega, mis ei kulu kohustuslikule tööle, veedad sa lugedes suvalist makulatuuri ning punast propagandat, sattudes haruharva otsa õpikutele või mõnele väärtkirjanduseks liigitatud teosele? Samuti ei jää ta kogu raamatu vältel sihukeseks kohtlaseks – mingiks superkangelaseks ta õnneks küll ei arene -, vaid koos tema kogemustega muutub õrnalt ka tema käitumine. Vähe, kuid siiski märgatavalt.

Metro 2033 on huvitav teos. Huvitav just seepärast, et seda on põnev lugeda selle melanhoolsusest ning rõhuvusest hoolimata. Tegu on loomulikult seiklusromaaniga, kuid selle taha on punutud ka inimese olemusest ning hoomamatust õudusest hoolimata inimeseks jäämisest pakatav lugu. Lollusi leidub, kuid andke mulle üks ulme˛anri esindaja, kus need puuduksid. Lugeja, kellele meeldivad maailmalõpu- ning seikluslood, leiab siit enda jaoks palju huvitavat. Kes aga otsib sellisest maailmast armastust, pangu see parem kohe käest.

Metro 2033 ei ole vaid üksik teos. Pärast raamatu ilmumist hakkasid fännid kirjutama sellele järgesid, jättes maailma samaks ning lisades sellele omalt poolt üht-teist. Praeguseks on see hullus kasvanud juba mitmekümneraamatuliseks sarjaks. Kahjuks (või õnneks) ei ole teisi raamatuid veel eesti keelde tõlkida jõutud. Huvilised leiavad need kas estrist või Metro2033 kodulehelt.

Nagu öeldud, on antud teosest valminud ka arvutimäng, mida tutvustav video annab võrdlemisi raamatutruult edasi kogu seal leiduvat ängi. Antud videot tuleks võtta väikese kriitikaga, kuna videos leiduvatel tegelastel ei ole peale maailma (metroo) midagi ühist raamatu sisuga.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Peatoimetaja veerg 01/15
Raamatuarvustus: Metro 2033
Raamatuarvustus: Pikksõda
Ulmefilmid aastal 2015
Muljeid väiksest larbifestivalist Norras
Repliik kosmosepiraatlusest
Mänguarvustus: Hearthstone: Heroes of Warcraft
Muljeid talvisest lauamängulaagrist 2015
Reaktori ristsõna 2015
Ulmkonnakroonika 01/15
Kirjastuste uudised 01/15
Jutt: Labirünt
Tõlkejutt: Lucy
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0075)