Mart Sander ei ole Eesti ulmelugejale küll tuntud nimi, kuid igale vähegi kultuuriga kursisolevale inimesele (või vähemalt kellelegi, kes loeb ajalehti ning -kirju ja/või vaatab telesaateid) peaks vähemalt tema nägu tuttav olema. Lisaks antud romaanile on tema sulest ilmunud 2 kogumikku (üks neist vaid inglise keeles), 2 näidendit ning 2 romaani. “Lux gravis” ilmus esmakordselt aastal 2008. Alles nüüd – 9 aastat hiljem – võib seda lugeda Silver Sära tõlkes ka eesti keeles.

Romaani tegevus leiab aset neljas erinevas ajas aastatel 383, 1037, 1691 ning 2345 Britannia saarel, Londonist (või Londiniumist, kui esimesest dateeringust lähtuda) paari päeva ratsutamise kaugusel - täpsemalt seda ei määrata. Neid kõiki ajaga eraldatud tegevuspaiku ühendab tume kivi, mis kiirgab nn. rasket valgust, mille läbi saab suhelda nii mineviku kui tulevikuga 654 aasta kaugusel (seega tehniliselt toimuvad kõigi ajaliinide tegevused samal ajal, kuigi mõiste “aeg” on selles kontekstis kole suhteline).

Läbivaks probleemiks raamatus on tulevikust tulevate sõnumite katkemine aastal 1691, millest aastal 2345 elavad tegelased valulikult teadlikud on (raamatu algul on nn. nullpäev vaid 3 päeva kaugusel), kuid 1691 aasta tegelased veel midagi ei tea. Hüpoteese, mis seda põhjustada võisid on mitmeid, kuid üldlevinud seisukoht on, et maailm lakkas eksisteerimast. Seda anomaaliat on uuritud 6 ja pool sajandit, kuid ühtegi asjalikku seletust leitud ei ole.

Tulevikuühiskonda (kui seda nii nimetada saab – välisilma kirjeldatakse raamatus võrdlemisi vähe) on Mart Sander kirjeldanud kui utoopiat (või düstoopiat), kust on empaatiakupli abil elimineeritud kõik sõjad ning kuritegevus, kuid kust sellest hoolimata ilmuvad välja eelmise (viimase) sõja käigus rajatud titaankoopad, kuhu empaatiamajakad ei ulatu. Kirjeldamatu pildi (jah, seda otseselt ei kirjeldata) loob autor isikutest, kes empaatiamaatriksist väljudes satuvad kokku kogu hinges allasurutud pimedusega. Leiutatud on ka ajuporteerumine, mis laseb teadvusel rännata selleks ettevalmistatud surrogaatkehasse, jättes vana keha hulpima läbipaistvasse liimitaolisse substantsi. Loomulikult käib sellise ühiskonna juurde ka teatav tsensuur, mis tähendab, et kõik sobimatu kunst ning kirjandus (peamiselt sõda puudutav) on hävitatud.

Varasematest aegadest loob autor romantiseeritud pildi kloostrist, kus peamiselt tegeletakse kivist tulevate sõnumite vastuvõtmise ning saatmisega. Üldjoontes ollakse väga traditsioonide külge klammerdunud, kuid see ei tähenda, et ei leiduks tegelasi, kes ilmselgelt ajavad oma joont. On tunda, et autor tunneb end ajaloolise kirjanduse juures tunduvalt kodusemalt. Karakterid on paremini välja joonistunud (võimalik, et siin mängib rolli asjaolu, et enamus neist on ka ajaloolised tegelased) ning kogu tegevus võtab lõppeks müsteeriumeid täis kriminulli mõõtme. Kusjuures on ilmselge (ja seda isegi mainitakse), et minevikutegelased on saanud tehnoloogia-killukesi tulevikust, kuid selle ulatusele on keeruline näppu peale panna - juba 1691. aastal on kloostril ümber mingisugune kaitsekilp ning uurimustöödeks kasutatakse ajast ees olevaid sensoreid.

Peamised nõrkused romaanil leiduvad just aastas 2345. Peategelane Trebor tundub olevat tõsine töllakas, kelle lojaalsus käib siia-sinna justkui tuulelipp. Kõike, mida talle räägitakse, paistab ta võtvat puhta kullana. Autor suudab kasutamata jätta nii empaatiamajakate kui titaankoobaste algselt välja toodud lennukad ulmelised ideed ning neid ei mainita loo arenedes enam kordagi. Kas need olid midagi, mis tundus ägedana, kuid hilisemal kirjutamisel jäid tähelepanuta, või otsustas Mart lihtsalt sü˛eeliini ümber kujundada neid elemente eemaldamata? Samuti jäetakse palju tegelasi lõpliku seletuseta. Nowlan saab küll grand finales oma loo ära rääkida, kuid renegaatagent Nitrami, kes titaankoobaste uurimisel surma sai (või siis ei saanud), ajendid jäävad täiesti müstiliseks.

Raamatu “Lux gravis ehk raske valgus” näol on tegemist läbi mitme ajavao kulgeva põnevate tegevusliinidega teosega, mille edenedes koorub lahti mitmeid keerukaid vandenõusid, mis ka põhjalikult kokku võetakse. Samas ei saa öelda, et autor kõigile küsimustele vastaks - võimalik, et olen ise loll ja vastused jäid lihtsalt minu eest peitu. Osadele (minu jaoks) olulistele küsimustele antakse vastused nii möödaminnes, et minul jäi tunne, nagu ma oleks lihtsalt petta saanud. Võin südametunnistusepiinadeta öelda, et halb see raamat ei olnud... kohutavalt hea samuti mitte.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Peatoimetaja veerg 5/17
Intervjuu: Mart Sandriga
Raamatuarvustus: Lux gravis ehk raske valgus
Ala˛anrite assortii ja terminite triangel liigituste laadaplatsil
A. Merritt ja temanimeline ajakiri
Palju õnne, Alphaville
Clark ja Friedenthal Headreadil
Estcon 2017 kommenteeritud kava
Väärikas lõpp: Samurai Jack
Muljeid jutuvõistlusest
Kas me sellist festivali tahtsime?
Raamatuarvustus: Viimane ring Öövarju baaris
Raamatuarvustus: Doanizarre udulaam
Kurioosum 05/17
Uudiskirjandus 5/17
Ulmkonnakroonika 5/17
Reaktori aprilli juttudest
HÕFF 2017 pildis
Tallinna kirjutamistoa saak
Jutt: Tagasi maa peale
Jutt: Alkeemiku täht
Jutt: Mustade Inglite Armee
Järjejutt: Celestia. 3.
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0099)