Algatuseks pean tunnistama, et suhtusin raamatusse kerge eelarvamusega, kuid võin siiski kiirelt lisada, et lugu osutus siiski kardetust märksa meeldivamaks. Ma ei ole varasemalt Grossmani loominguga kokku puutunud, kuid raamatu tagakaane tekst ning internetiavarustest leitu ei andnud loole just kuigi palju lootust. Olles niisiis lugenud, et tegemist on Harry Potteri raamatusarja ja Narnia lugude paroodiaga, helises peas mitmeid häirekelli ning kui ma võtaksin „Võlureid“ eelmainitud raamatute paroodiana, siis oleksid nii mitmedki neist ehk õigustatudki.
Mõlemad eelmainitud sarjad on kirjutatud noort ja väga noort lugejat silmas pidades ning sel moel ka üksjagu parodeeritud nii filmides kui raamatutes, kuid Lev Grossman vaatab silma täiskasvanud lugejale. Mitte isegi niivõrd noorele täiskasvanule, vaid inimesele, kelle maailm on aastate jooksul juba enam-vähem stabiilselt paika loksunud, mis omakorda ei tähenda kindlasti seda, et raamat nooremale lugejale lugemiseks ei sünni. Lihtsalt, kui sa oled oma ühikaaegsed peod üle elanud, on nendega veidi kergem suhestuda. Grossman suhestus, kohati ehk kübekese ugri-duumi hõngugagi.
Raamatu keel oli ladus ning igas järgnevas sõnas oli pinge, mis minusugusegi lugeja selgelt rea peal hoidis. Ma olen üldjuhul üsna patoloogiline raamatu lõppude ette lugeja, kuid „Võlurite“ puhul polnud mu just kui aega seda lõppu ette kaema minna. Väikesed ja suured pinge tõusud ja langused naelutasid kenasti õigetel hetkedel pooleli oleva lehekülje külge.
Kui ma raamatu lõpetasin ning käest panin, seisin aga vastamisi väga erinevate emotsioonidega. Ühest küljest mulle romaan tohutult meeldis - selle otseste tegevusliinide all pulbitsev allegooria, iroonia ja mingis mõttes vist isegi „elu paratamatus“. Ma samastusin selle looga. Teisest küljest hakkasin ma ju lugema ulmeromaani. Tuli tõdeda, et minu silmis polnud tegemist mitte niivõrd fantaasialooga, millele on oma aeg ja ruum loodud, omad kummalised tegelased lisatud, vaid pigem realistliku noore täiskasvanu kasvuraskuste kirja panekuga. Võimalik, et siin mängis rolli tõsiasi, et ma arvustuse alguses mainitud kahte sarja olen täies mahus lugenud ning nende maailmadega koduselt tuttav.
Oli maage õpetav kool, kuigi vanuselt kolledžitudengitele mõeldud. Koolgi asus siinsamas, kuid siiski kaitseloitsudega tavakodanike eest varjatuna – aga seda kõike oleme me lugejatena juba kohanud ja mitte vähe. Kooli suunitlus ning maagia käsitlus jäi aga õnneks värskendavalt erinevaks Rowlingu sulest ilmunust. Sama selgelt oli välja joonistatud ka Lewise maailmakäsitlus – too telefonikeskjaama sarnane vahepaik, mis esimeses raamatus eri maailmu ühendava keskusena loodi; nööbid või sõrmused, mis otse ühest reaalsusest teise viisid ning Fillory ja Narnia omaveheline sisemine sarnasus. Ja siiski oli seal midagi muud.
Veidi seedinuna aga pidin tunnistama, et tegemist on looga, mis peaaegu peenelt ja üllatavalt intelligentselt jalutab labasuse ja teravuse piiril (toetades lugeja taluvuse mõistes küll aeg-ajalt jala ühele või teisele poole mudasele maale), pannes alla jooksma lasteraamatutest tuntud maailmad ning luues sinna peale või selle kõrvale tudengislummi meenutava – liisunud õlle, odava veini, hukule määratud suhete ja kasvamise valudega – maailma. Ehk siis tegelikult ei töötanud see romaan minu peal kui ulmeromaan, vaid kui allegooriahõnguliselt jutustatud üsna isiklik täiskasvanuks saamise lugu.
Samas, kui ma nüüd pigem allegooriat ülistades arvustust kirja panema hakkasin, jäi kripeldama, et tegelikult, kui selle loo pealt lahtisena maha pudenev Potteri-Narnia ilmselguse hämu maha pühkida, jääb alles ka päris huvitav maagiline ruum. Ruum, kus maagia toimimiseks oli selgelt vajalik rahulolematus, isegi õnnetu olemine. Maagia õppimise viisides oli värskust ning maagilised olendid polnud samuti üks-ühele maha kirjutatud. Kindlaid naeruturtsatusi teenis koolidirektor pea iga kord, kui ta loos taas nähtavale tuli ning kõik kakodeemonitega seotu samuti (kui olla nohik, siis olla nohik lõpuni!), kuid kõige maagilisemaks ja isikupärasemaks osutus väike korter, milles kogu kamp pärast kooli lõppu koos elas.
Kuidas ma seda siis nüüd kokku võtta tahaksin? Hea raamatu tiitli saamise eelduseks on minu jaoks kihilisus ning seda kihilisust jagus loos palju – ilmselge analoogia, ilmselgelt uus, varjatult siit- ja sealtpoolt, fantaasiat, allegooriat ning nende vahele või kõrvale käivat. Mõtteid, mida endaga järgmisesse päeva kaasa võtta, jagus kindlasti rohkem kui ühe käe peal loetleda suudaksin, kuid jäägu igaühele võimalus lugu enda jaoks ise avastada. Mina jään igal juhul põnevusega sarja edasiste raamatute tõlkeid ootama.
