Jeff VanderMeeri raamat pealkirjaga „Häving“ juhatab sisse äsja ilmuma hakanud „Lõunaringkonna“ triloogia. Varasemalt on kirjaniku loomingut eesti keeles avaldatud antoloogiates „Täheaeg 4“ ja „Täheaeg 9“. Originaalkeeles ilmunud „Häving“ võitis 2014 aastal parima ulmeromaanina Nebula auhinna.

„Hävingus“ kirjeldatakse salapärase piirkonna X uurimist, mis ametliku versiooni järgi on lihtsalt üks ökokatastroofi all kannatav piirkond. Mitteametlikult toimuvad seal aga imelikud asjad ning keegi ekspeditsioonidel osalenutest ei tule tagasi enam päris endisena.
Kuigi tegemist on ulmevaldkonda kuuluva teosega, liigitaksin selle lisaks ulmele psühholoogiliseks thrilleriks. Peategelase sisemaailm on ülirikkalik, kuid ta varjab seda teiste inimeste eest läbitungimatu maski taha. Ainsad, kelle vastu ta sügavamat huvi tunneb, on taimed ja loomad. Introvertse ja kaaslaste jaoks pisut hirmuäratava naise pärisnime pole raamatus mainitud. Kõiki kutsutakse nende ametinimetuse järgi: bioloogiks, antropoloogiks, psühholoogiks ja maamõõtjaks. Raamatu peategelane bioloog liitub ala X uuriva ekspeditsiooniga kahel põhjusel: et uurida eraldatud piirkonna omapärast loodust ja saada vihjeid, mis võis juhtuda tema abikaasaga, kes osales eelmises ekspeditsioonis. Abikaasa tuli küll koju tagasi, kuid ta oli otsekui ümber vahetatud ning suri peagi salapärastel asjaoludel. Ta polnud ainus, kellega nii juhtus.

Pinge kasvab tasapisi ning olustik muutub üha õudsemaks. Alguses ilmuvad Torniks nimetatud tunnelisse kummalised piibelliku kõlaga laused, siis hakkavad uurimisrühma liikmed ükshaaval kaduma ning lõpuks tuleb bioloogil silmitsi seista ülimalt ebatavalise olendiga. Kõigel toimuval on olemas põhjus, mida inimmõistus vaevu vastu võtta suudab.
Kuna lugu on jutustatud läbi bioloogi silmade, esitatud tema päevikuna, on raamatus rohkelt looduskirjeldusi. Loodusteadlase fanaatiline soov võtta absoluutselt kõigest proove, samal ajal, kui teda ähvardab reaalne surmaoht, tundub lausa naljakana. Ah, et sealt koletisepesast võetud proov läks luhta? Lähen ja võtan uue! Mis siis, et järgmisel korrale ei pruugi ma enam elusana tagasi tulla. Just selline mõttekäik iseloomustab „Hävingu“ peategelast. Samas mainib bioloog oma märkmetes, et üks varasema ekspeditsiooni liige oli enda päevikus kirjeldanud ainult ühte karuohakat ja sellel lendavaid putukaid. Miks? Sest tõde, millest ta püüdis mööda vaadata, ületas taluvuse piire.
Omamoodi huvipakkuvaks liiniks on psühholoogist tegelase töövõtted rühmakaaslaste mõjutamiseks. Selgub, et inimesi on ülimalt lihtne programmeerida, omades vastavaid teadmisi ja õpitud oskusi. Mis juhtub aga siis, kui kodeeritud käsud enam ei mõju ja allumisest saab järsku allumatus?
Raamatu pealkiri „Häving“ saab seletuse alles teose lõpuosas, kus selgub, mida see sõna antud kontekstis täpselt tähendab. Olgu vihjeks öeldud, et sõnadel on sealses uurimisrühmas väga suur kaal.
Filosoofilisi arutlusi leidub üpris palju ning mõni tõde vääris minu jaoks lausa üles märkimist. Üks neist tsitaatidest, mis võtab kogu raamatu päris hästi kokku, kõlab nõnda:
„Nii püüab maailma hullus sinusse asuda: väljast sisse, sundides sind elama võõras reaalsuses.“

Märuli ja kiiresti areneva tegevusliini austajatele võib „Häving“ tekitada mõningase pettumuse, kuid rahulikuma loomuga lugejatele, kes sarnaselt raamatu peategelasele tavatsevad inimesi ja nende tegevust eemalt jälgida, pakub romaan kindlasti äratundmisrõõmu ja mõtteainet. Mina ise kuulun nende viimaste hulka ja arvan, et raamat oli lugemist väärt. Jään huviga järgesid ootama.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
Peatoimetaja veerg 09/16
Intervjuu Margus Haavaga
Raamatuarvustus: Kuidas lõhnab kuri
Kas ulmekirjandust tuleks hinnata teadusliku tõepära järgi?
Ulmeüritused teadlaste öös
Raamatuarvustus: Ja nad suridki
Stranger Things
Palju õnne, Dan O“Bannon
Raamatuarvustus: Jeff VanderMeer „Häving“
World of Warcraft: Legion
Science fiction bokhandeln
Raamatuarvustus: Kuu kroonikad 1: „Cinder“
Ulmeuudised 09/16
Uudiskirjandus 09/16
Kõver kiirgus 09/16
Kurioosum 09/16: Ulmelistest mängudest
Jutt: Liblikad pimedusest
Jutt: Siiralt teie
Tõlkejutt: Üks tärn
Tõlkejutt: Lendav Hollandlane
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0071)