Võtsin Michel Houellebecqi Lovecrafti teemalisse teose "Maailma vastu, elu vastu" kätte tugeva eelarvamuse, isegi vastumeelsusega. Peamine küsimus oli mul peas: mida võib siis üks prantsuse haritlane veel sel teema öelda, rohkem kui seda suudavad inimesed, kes on uurinud Lovecrafti pikki aastaid või teda suisa isiklikult tundnud. Lovecrafti fännina ei saanud ma jätta samas ka antud teost lugemata, ühesõnaga olin justkui ebamugavas sundolukorras.

Nüüd raamatut lugenuna võin öelda, et tunnen üheaegselt nii kergendust kui ka pettumust. Kergendus tuleb sellest, et autor on ikkagi Lovecrafti fänn ja teoses leidub mitmeid huvitavaid analüüse ja mõttearendusi. Pettumus tuleb aga üllatuseks samuti sellest tema fänlusest. Houellebecq tundub üldistavat ja tähtsustavat asju üle. Põhimõtteliselt üritab Houellebecq harutada lahti miks H. P. Lovecraft oli geniaalne, ja püüab seda seletada tema isiksusomadustega, vajadusel mõnda detaili unustades või teist paisutades. Ta tahab nii kangesti Lovecrafti geniaalsuse saladust lõpuni lahendada, et jätab selle saavutamiseks mustrist pidevalt välja talle sobimatuid kilde, et soovitud tulemus saada. Nii on Houellebecqi loonud enda peas Lovecrafti, kes meenutab äraspidiselt Ivan Orava Pätsi. Ainult et kui Kivirähki kirjutatud Päts oli kõige headuse kehastus, siis Houellebecqi Lovecraft on äärmuslikult katkine inimene, kes elus lõputult pettunud. Mina arvan, et Lovecrafti geniaalsus ei tulene sellest, mis või kes ta oli, vaid see oli ainult üks teguritest. Houellebecq tundub aga uskuvat, et ta suudab Lovecrafti olemuse lausa matemaatiliselt lahti hammustada ning selle käigus ta paramatult lihtsustab või moonutab reaalsust.

Houellebecq jõuab oma ülivõrrete kosmilisuses kohati suisa Lovecrafti juttude tasemeni. Näiteks nimetab ta Lovecrafti loodut alusmüüdiks – asjaks, mida pole kohatud peale Homerost ja keskaegseid kangelaslaule. Huvitav, kas on tõesti autori silmaring ulmes on nõnda väike? Lovecraft kahtlemata lõi terve alam˛anri, aga ulmealas on alusmüüte hiljem pärast tedagi tulnud. Seda tunnistab kohe samas ka Houellebecq ise tuues esile Arthur Conan Doyle'i, Robert E. Howardi ja J. R. R. Tolkieni.

Olles Lovecrafti sedalaadi “steroidide” alla pannud ja talle kuldse kuue selga kirjutanud, kasutab ta saadud frankensteinilikku koletist ära, et ta õlgadele seista ja läbi tema omaenda mõtteid ja ideid tõestada. Näiteks: "Inimene, kes armastab elu, ei loe. Ta ei käi tegelikult eriti ka kinos. Öeldagu mis tahes, kunstiline maailm on ligipääsetav vaid neile, kellel on kergelt kõrini," jne-jne. Ning ideede tõestuseks saab ta kohe tuua välja Lovecrafti.

Aga eks on ka kohti, kus võib Houellebecqi arvamusele kaasa noogutada ja nõustuda, nt ei hakka autor laskuma sinna räpasesse auku, et kõik Lovecrafti tekstid on erootikast tiined (mäletan pikka uurimistööd, kus selgitati, et kõik ta kollid on vagiinad) või, et tegemist oli homoga. Pigem leiab ta, et Lovecrafti maailma erootika ei sobinud, ta kirjutas puhast õudust ja ka jäljendajatel pole seksi sidumine mythosega olnud edukas. Ka tähelepanekud Lovecrafti kirjutamise stiili, tegelaskujude jms kohta on üsnagi täpsed.

Matsaka tõrvatilgana ei saa Houellebecq kahjuks küll mööda Lovecraftist ja rassismist. See on nüüd koht, mida lugedes ma ohkasin raskelt ja pikalt. Antud teemat on minu arvates viimasel ajal ja eriti Ameerikas pikalt ja mõnuga lahata võetud ning ma pean ütlema, et see tundub mulle täieliku jamana, n-ö moodsa aja probleemina, mida ei tohiks tagantjärgi omaaegsetele autoritele seljale kleepida. Lovecraft oli teise ajastu inimene, tema arvamused polnud kuidagi erandlikud, vaid üsna tüüpilised ja pealegi on näited tema rassismist toodud mehe kõige raskemast eluperioodist, kui ta oli rahapuuduses ja stressis ning üksi New Yorgis. Ka tunduvad mulle räigelt meelevaldsed igasugused katsed seostada loodud võõrolevusi just nimelt rassismiga. Ehk väita, et mythose olendid on sündinud tema rassivihast. Lovecraft mängis kõige suuremate ja tugevamate hirmudega ja hirm tundmatuse ees on märksa suurem ja universaalsem asi kui rassiviha, ehk et neid kahte ei saa toppida ühte kotti. Hirmu tundmatuse ees tunnevad kõik inimesed hoolimata oma ideoloogiast.

Ehk siis kokkuvõtvalt, Lovecraft on kahtlemata väga oluline ulmekirjanik, ilmselt üks XX sajandi olulisimaid. Kahtlemata oli ta ka enam kui veider inimene, aga kindlasti mitte selline märterlik elu vihkav kaosepreester nagu ta Houellebecq oma vaimusilmas kujutab. Pigem üks veidrikust vanapoiss, kes armastas vaikset ja rahulikku elu, vanamoelisust ning kes polnud ei raha- ega armuasjades ülemäära kogenud. Vaadake korra enda ümber ringi, ma pakun, et te kõik leiate endagi tutvusringkonnast mitmeid sarnaseid inimesi.

Mis puutub tõlkesse endasse, siis muarust on äraspidine see, et Lovecrafti enda jutud ei ole kunagi kõlvanud Loomingu Raamatukogusse, aga tähendustiine prantslase ülivõrretes ja võimsates metafoorides fantaseerimine saab sisse nagu lupsti. Eriti häbematu on muidugi see, kuidas Leo Metsari tõlge seal LR-s 1990ndatel aastaid marineerus. Niinimetatud Kultuurivedur pole praktiliselt kogu iseseisvusaja enda vagunitesse ulmekirjandust lubanud. Tundub, et ulme ja õudus pole salongikõlbulik enne, kui on läbi prantsuse lobiseja filtri lastud ja seeläbi õilistatud.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Peatoimetaja: 01/17
Intervjuu: Sash Uusjärv
Kaks tõlget – kaks erinevat eesti keelt
Ulmeühingu aastakoosolek
Palju õnne, Roger Vadim
Raamatuarvustus: Viimased tuhat aastat
Et sa kaotaksid kõik ehk Õudselt põnev tumepõnevik
Star Wars: Rogue One
Raamatuarvustus: Houellebecq maailma ja elu vastu
Raamatuarvustus: Lev Grossman „Võlurid“
Raamatuarvustus: 6ism2e_dpi_error
Küberkaheksajalad tulevad
Raamatuarvustus: Neil Gaiman „Eikusagi“
Kurioosum 01/17
Ulmkonnakroonika 01/17
Uudiskirjandus 01/17
Jutt: Trollipeatuses
Järjejutt: Pilvelinna bluus. 1.
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0078)