Eesti ulmeaasta kõige olulisem sündmus on nüüd möödas - Estcon peetud ja Stalkerid jagatud. Sellest tulenevalt on käesolev Reaktori number väga Estconi vaimus ehk avaldame kaks Veiko Belialsi poolt peetud ettekannet (Estconide ülevaade ning Aurupunk muusikas), Jüri Kallase mahuka muljetuse ja lisaks terve hulga nooremate-vanemate inimeste meenutusi nii käesolevast Estconist kui varasematest.

Intervjuu on meil see kuu Kaido Tiigisoonega. Intervjuu viib läbi Agur Tänav, kes hea kombe kohaselt arvustab ka intervjueeritava raamatut. Lisaks on ka Leila Tael-Mikešini poolt kirjutatud arvustus Stephen Kingi teosele „Valve lõpp“, Jüri Kallase ülevaade Skarabeuse "Shanidarist" ning Ove Hillep karvustab “Gurbilt teateid ei ole”.

Jutte on rekordiline kogus ehk siis kuus tükki ja nende hulka mahub nii pikki kui lühikesi, nii napilt jutuvõistluse esikümnest välja jäänuid kui päris uusi värskeid kirjatöid.

Loe edasi...

1. Kui kaua sa oled kirjutamisega tegelenud? Kas su esimesed jutud kuulusid samuti ulmevaldkonda?
Kirjutanud olen teadlikumalt alates 2003. aastast, mil ma hakkasin ajakirjale TM lennunduse teemalisi artikleid kirjutama. Sellest ajast peale on praktiliselt igal aastal ikka mõned lood ilmunud. Reeglina vähemalt 4lk ajakirjapinda (rohkem ei taheta anda). 2015.-2016. aastal ilmus näiteks rida raketinduse ajaloo teemalisi artikleid, millest kõige lõbusamini loetav lugu vast see.
Minu esimene raamatuks kirjutatud tekst oli tegelikult purilennuõpik, mis kahjuks mitmete asjaolude kokku sattumisel jäi ilmutamata.

2. Kes sa oled eraelus? Milliseid hobisid harrastad veel lisaks kirjutamisele ja lugemisele?
Olen 46-aastane kahe lapse isa. Töötan pangas e-kanalite arendajana. Elan linnalähedases kalurikülas ehk siis Viimsis. Tosinkond aastat oma elust olin vaimustunud purilendur.

Loe edasi...

Kaido Tiigisoone romaani “Kus pingviinid ei laula” tegevustik toimub tuleviku-Ameerikas. Miks just Ameerikas, mitte näiteks Eestis, sellest ma romaani lugedes täpsemalt aru ei saanud. Süžee ja tegelaskujud seda ei nõudnud ja ameerikapärasust lugejale lahtijoonistuvas maailmas ka eriti silma ei torganud. Pigem jäi eriti esimeste peatükkide põhjal mulje, et tuleviku-Ameerika on tugevasti tänapäeva-eestistunud, seda eriti stseenis, kus peategelane jõuab väiksesse külla. Teda võtab vastu noortest tühjaks jäänud külakene ja üksik eideke, kes koorib oma laguneva majakese uksel toobrisse kartuleid. Sees keeb pliidil kapsasupp. Mitte, et nad ei sööks seda, aga kui juba tegevus ameerikamaale viia, siis võiks sealset elu püüda veidi ameerikalikuna näidata, kasvõi kirkamana kui päriselt. Võib olla oli autoril mingi põhjus ameerikalikkusega tagasi hoida, aga väga selgelt seda minu jaoks välja ei tulnud.

Romaanis jooksid rööbiti kaks tegevusliini, mis näitasid lugejale tulevikumaailma erinevaid tahke.

Loe edasi...

Uskumatu, aga ulmekokkutulekuid on nüüdseks peetud juba 20 aastat, sama kaua on välja antud ka ulmeauhinda Stalker. See on piisav põhjus, et ajas taas veidi tagasi vaadata. Naljakas on mõelda, et algusaastate kokkusaamised algasid kogunemisega lähima poe parklas, et sealt koos autorongis kokkutulekupaika sõita. Keegi ei tundnud veel kedagi ja kokkusaamised algasid tutvumisringiga. Estcon algas siis laupäeva õhtul ja lõppes pühapäeva pärastlõunal. Kolmepäevaseks suursündmuseks muutus Estcon alles aastal 2002 ehk viiendal toimumiskorral. Ja oli aeg, mil räägiti maagilisest 50 külastaja piirist, mille ületamise poole püüelda.

Artiklis on toodud mõningane statistika, mille vahel on paar pilti ja värvikaid mälestuskilde osalejatelt.



Esimene Estcon 1998. Pildile on mahtunud kõik 24 osalejat.

Loe edasi...

Parim tõlkeromaan



1. Lois McMaster Bujold. Mälu. Varrak. Tõlk. Allan Eichenbaum. 60 punkti
2. Neil Gaiman. Eikusagi. Varrak. Tõlk. Sash Uusjärv. 45 punkti
3. Robert. A. Heinlein. Uks suvesse. Fantaasia. Tõlk. Ats Miller. 42 punkti

Loe edasi...

Prantslasest animaator Rene Laloux sündis 13. juulil 1929. aastal. Nooruse katsetas veidi puutööga, läks siis aga ülikooli ja tudeeris seal nii kunsti kui psühholoogiat. 27 aastaselt sai tööle psühhiaatriakliinikusse. Ühe ravimeetodina katsetati selles kliinikus meeskonnatööd ning Rene juhendamisel valmisid lühifilmid „Tick-Tock“ (1957) ja „The Monkey's Teeth“ (1960). Neist see teine pälvis parasjagu niipalju tähelepanu, et Rene juhtus ühel auhinnatseremoonial kokku kunstnik Roland Toporiga.

Ning väga tulemuslikule koostööle oligi alus pandud. Kolm lühifilmi „Dead Times“ (1964), „The Snails“ (1965) ja „The Game“ (1975) (milles kolmandat ei õnnestunud netiavarustest leida) ning täispikk „Fantastic Planet“ (1973). „Dead Times“ on küllalt pessimistlikus toonis küllalt karmi visuaaliga kugu sellest, et inimkond on erakordselt tubli tapma. „The Snails“ räägib talumehest, kelle ahnus toob endaga kaasa ökokatastroofi ja kes antud kogemusest midagi ei õpi.

Loe edasi...

Estcon 2017 toimus Udu talus Jõgevamaal. Juba kolmandat korda siis Udu talus, mille üle saab vaid rõõmu tunda – meie kui kõige kaugemalt tulijate jaoks asub see koht ikkagi pisut ligemal. Sõna "pisut" tähendab seitset tundi autosõitu. Olgu 1,5 tundi läks sealt teeremontide nahka, sest üks õige Eesti komme nõuab, et tee remont tuleb teha suvel, just siis, kui inimesed kõige rohkem ringi liiguvad, sest nii on kombeks ja nii on hea...

Estcon 2017 oli järjekorras juba 20. Eesti ulmefännide igasuvine kokkusaamine. Esimene toimus aastal 1998 ja ma olen neil kõigil käinud. Käesoleval aastal oli korraks küll tunne, et järsku jätaks sel aastal vahele – noh, et vana mees juba ja väsimus jne. Kuid siis meenus, kui mõnus see alati on ja eks mõtlesin ka selle peale, et kui ma nüüd aasta vahele jätan, siis ma polegi enam kõigil käinud. Mitte et see viimane nii oluline oleks, aga samas natuka ka on.

Saabumine ja esimene õhtu
Kodust, Lääne-Saaremaal hakkasime me sõitma kell 10.

Loe edasi...

Seekordne segu on üsna eklektiline, aga seda seob aurupungilik visuaalne esteetika, mitte niivõrd ajastule vastav muusika.
Aurupungile kohaselt on valikus esindatud tumedad tungid, hullud teadlased, õhulaevad, tehisinimesed, palju hammasrattaid ja otse loomulikult ohtralt keevitajaprille. Ja spetsiaalselt Astrale on ka kaunilt riietatud naisi (muide, ka kaunilt riietatud mehi). Muusikaliselt on tunda mõjutused industriaalist kantrini.

1. The Smashing Pumpkins „Tonight, Tonight“. Selle Chicago ansambli kohta öeldakse, et tegu on alternatiivse roki esindajaga, kes murdis end peavoolu. Videos on armsalt naiivse visuaaliga kummardus Melieś filmidele (otsene vihje filmile „Reis Kuule“ ning neile, kes ikka aru ei saanud, on video lõpus laeva nimi „Melieś“).

2. David Guetta ft. Nicki Minaj „Turn Me On“. Guetta on Prantsuse DJ ja produtsent, Minaj USA popartist. Puhas moodne tantsumuusika, aga videos, nagu lubatud, ohtralt hammasrattaid.

Loe edasi...



Metsavana

Estconile tulin esimest korda aastal 2007. Ma olin ulmelisti lugenud küll juba 2000. aasta algusest, aga senini olid mul mingitlaadi eelarvamused. 2007 tegi Ove seal rollimängu ja ma olin talle transaks. Kohapeal tundus toimuv aga sedavõrd huvitav, et kuulasin päev otsa ettekandeid ja mängisin veel südaööni rollimängu (kus mu tegelasel lõigati tolleaegse ulmeühingu presidendi Lii poolt munad maha, et need munajumala altarile ohverdada). Mis mulle Estconil meeldib? Inimesed ja ettekanded muidugi, aga eriti inimesed. Ma olen saanud väga palju uusi sõpru ja tuttavaid ning ühtlasi on Estconid aidanud mu ulmehuvi üles peksta. Varem olin lihtsalt keskmine ulmelugeja, alles Estconid vormisid minust selle Metsavana, kes ma praegu olen: kirjaniku, aktivisti ja Reaktori toimetaja. Meeldejäävamaid hetki üles lugeda on väga raske, kuna neid on lihtsalt liiga palju. Üheteistkümne aasta kohta koguneb mälestusi tõesti kõvasti.

Loe edasi...

Väikekirjastus Skarabeus jõudis tänavu juunis oma 20. raamatuni. Võib ju vaielda, kui sügav see Skarabeuse vagu eestikeelses ulmes on, aga on ilmne, et ilma antud kirjastuseta oleks eestikeelne tõlkeulme ikka kohutavalt vaesem. Piisab, kui nimetada nimed: Harlan Ellison, Kir Bulõtšov ja Pasi (Ilmari) Jääskeläinen. Samahästi võiks neid nimesid olla siin kuus või kaksteist. Rääkimata pikast reast olulistest ja väga olulistest tekstidest, mis ühtlasi ka head ja väga head.

Anglo-ameerika ulme antoloogia "Shanidar" on väärikas köide juubeliraamatuks. Kui ma raamatu sisukorra avasin, siis oli mul lugemata tekste seal vaid kaks, aga see polnud üldse oluline, sest kõiki neid lugusid olin ma nõus uuesti lugema ja kõik need lood on sellised, mis rikastavad eestikeelset kirjandustpilti.

Murray Leinster - Loogik Joe
Lugesin kunagi ammu vene keeles. Oli mõnus, aga teatav jantlikus takistas sügavama elamuse saamise. Halba maitset ka suhu ei jäänud.

Loe edasi...

„Valve lõpp“ on kolmas osa detektiivi-triloogiast, mis algas ohvriterohke ja ülimalt omapärase mõrvajuhtumi uurimisega, kuid jõudis viimaks ikkagi Stephen Kingi lemmiku, üleloomulike võimete teemani.

Mercedesega rahva hulka kihutanud ning sedasi rohkelt inimesi tapnud ja sandistanud mõrtsukas, kes esimeses raamatus pealkirjaga „Härra Mercedes“ vaimuhaiglas lõpetas, ei saanud triloogia teises osas („Mis hundi suus, see hundi oma“) teha muud, kui muu tegevuse taustal kõne-ja liikumisvõimetu „juurviljana“ eksiteerida. Samal ajal uuriti hoopiski teise hullumeelse tapja juhtumit, kelle ebaloomulik kirg raamatute vastu ületas igasugused piirid.
Kolmandas raamatus leiab pealtnäha ohutuks muudetud sarimõrvar mooduse, kuidas haiglaseinte vahelt lahkumata inimesi jätkuvalt tappa. Ta kasutab ajukahjustuse tagajärjel avaldunud vaimseid võimeid, mida tavateaduse arvates üldse olemaski olla ei tohiks.

Loe edasi...

Hispaania kirjaniku Eduardo Mendoza romaan „Gurbilt teateid ei ole” oleks tagakaane teksti järgi justkui ulmeromaan, kuid reaalselt hiilib kusagil hämarulme piirimail. Tegelasteks on tõesti kaks tulnukat, kelle olemus on meile sama võõras kui õunad hernestele, kuid sellega ka kogu ulmeline element piirdub.

Nagu mainitud maandub kaks tulnukat maal, eesmärgiga seda uurida, mille käigus läheb esimese seitsme tunni jooksul üks neist (kelle nimi juhtub olema Gurb) kaotsi. Kogu ülejäänud romaan räägib sellest, milliseid samme teine tema leidmiseks ette võtab.

Raamat on kirjutatud logiraamatu stiilis, mis on kohati pisut häiriv, kuid läheb suures osas temaatikaga kokku.

Loe edasi...

Ulmestaar


Sellekuine ulmestaar Mart Andres on ametilt kokk ning hobidest tegeleb ta lisaks ulmele veel ka fotograafiaga.

1. Mida praegu loed
Alustasin täna hommikul „Doanizarre udulaam”, Indrek Hargla

2. Mis naelutab sind raamatu juurde?
Lühijuttude puhul see, kui jutt ei ole kiire läbitormamine, vaid loo lugemise käigus jääd mõtlema, kas eelnevalt vihjatu ei ole otseselt seotud antud ajahetkega ja sa jääd loo piires edasi ja tagasi mõttes ringi liikuma. Vahel läheb peale ka see, kui on tempokas ja pidevalt edasi liikuv lugu, kus on parasjagu janti, actionit, kirjeldust ja dialoogi. Sellise loo puhul on minu jaoks oluline, et lugu ei oleks ühe elemendi poolt ära lämmatatud. Värvikas tegelane ja/või maailm, mille puhul ei ole ette kõik ära öeldud, vaid kirjanik jätab ruumi mu enda kujutlusvõimele ja fantaasiale.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia





„Jhereg“
Steven Brust
Vlad Taltose lood
Tõlkinud Eva Luts
Sari: Sündmuste horisont

Vlad Taltos on sarkastiline ja paranoiline palgamõrtsukas, kes elab Dragaera-nimelisel planeedil, mida asustavad peamiselt pika elueaga võlurid, kes on üsna osavad ka surnute elustamisel. Tema kaaslaseks ja sõbraks on väike lohesarnane humoorikas ja intelligentne loom, keda kutsutakse jheregiks.

Üks kõige võimsamatest Dragaera maffiabossidest palkab Vladi eriti raskele tööle, mille täitmisel aga selgub, et bossile jääb ette üks Vladi parimaid sõpru ja tagatipuks ka Vlad ise.

Loe edasi...

Suurim Sport
Urmas Alas
(Esmakordselt avaldatud ajakirjas Põhjanael, 1991/1)

Tööjärgses lähisutoopilises tulevikuühiskonnas aset leidvas novellis on peategelane Alvar Kem ajusportlane, kes loo alguses alistab legendaarse kolleegi ning rivaali Kurosawa tervelt minutiga. Näib, et Alvar on maailma parim ajusportlane - kuni Kurosawa teatab, et kolm viimati kaotatud matši oli ta võistelnud poole vinnaga, lasknud Alvaril oma aju ületöötada. Järgmiseks matšiks on ta tippvormis ja enamgi veel. Tema treeningkompuuter on kaks korda võimsam Alvari omast. Nende järgmine matš otsustab kõik.

Tekstil on kaks poolt, mis omavahel ei sulandu päris täiuslikult. Üks on maailmakirjeldus, peategelast võimaldav taustainfo. Robotite aina kiirem täiustumine, mis ei päädi terminaatorliku sõjaga, vaid inimliku töö kaotamisega, oli teemaks ka Andris Feldmanise eelmise aasta romaanis “Viimased tuhat aastat”.

Loe edasi...

Kaido ärkas vana talumaja teisel korrusel otse näkku paistva päikese peale. Oli kaunis suvehommik ning tänane kuupäev oli eriti tähtis.

Kaido jooksis padinal trepist alla nii, et vanadest trepiastmetest põrus tolmu ja värvikübemeid.

"Vanaisa, vanaisa, kas ülekanne algas juba?"

"Oh mis sa nüüd, vähemalt kaks tundi läheb veel, enne kui midagi välja hõigatakse," vastas vanaisa, kes istus Priimat suitsetades pliidi ees väikesel pingil.

Kaido istus raadio ette ja jäi ootama. Suurest lampraadiost õhkus sooja, mängis estraad.

"Kaido, ega sa ei plaani nüüd keskpäevani siin toas ülekannet oodata? Mine õue mängima ja küll ma hõikan kui see peale hakkab," manitses vanaema.

Kaido vaatas mõtlikult kella, kuulas hetke tüütut estraadi ning otsustas, et tõesti, ootamisest ei ole kasu. Missiooni käik oli sekundi täpsusega välja arvutatud ning enne ettenähtud viimase etapi algusaega ei tohtinud niikuinii midagi põnevat juhtuda.

Loe edasi...

Inimene ei mäleta kõike, igapäevane infovoog, infoküllus matab tahes-tahtmata nii mõnegi olulise mälestuse, millest võib teinekord sõltuda paljugi.

Oli täiesti tavaline lõbus õhtu, Mina, K, Kutt ja I. Istusime lauas, nautisime nii roogasid kui õhus helisevaid sõnu, mõtteid. I ja K olid mu ammused tuttavad, Kutti nägin esimest korda elus.
Kutt särises K poole, noh, mul oli seda kerge tajuda, õrn teema.
Hakkasid mingi hetk haigutused suule tulema, I, kes oli korteri peremees, kuigi ise elas ta kõrvalkorteris, jaotas magamiskohad, Mina ja Kutt saime ühte tuppa, K tegi aseme kõrvaltuppa, I kobis oma koju üle koridori. Kui asemed olid jaotatud ja olime linade vahele kobinud, tajusin Kutis mingit pinget, ju ta oli K pärast pisut liimist lahti, mõtlesin. K oli sõbralik ja särav nagu alati, aga ei midagi enamat. Jube kerge lummusesse langeda.
Uinusin.

Kuni miski eksitas mind.

Loe edasi...

„Kas sa oled ikka kindel, et see töötab?“ küsis Tiit murelikult.
„Jaa. Ja nüüd jää vaid ja pane oma neetud keep selga,“ torises Pelle ja tõmbas vana kulunud tumesinise hommikumantli kapuutsi pähe, „ma pean keskenduma.“
„O-ok....ma loodan, et sa ikka tead, mida teha,“ ütles Tiit ja pani oma ema roosa mummulise hommikumantli selga.
„Mida kuradit? Kas sa midagi paremat ei leidnud?“ pahandas Pelle klassivenna rõivastust märgates.
„Isa oma oli pesus...“ vabandas Tiit vaikselt. Seepeale Pelle ohkas vaid tüdinult, võttis sahtlist vana kulunud raamatu, ning pöördus toa keskel oleva laua poole. Laua peal lamas alasti ja kinni seotuna Pelle ja Tiidu klassivend Siim, kes vaatamata oma noorele eale kaalus juba tublisti rohkem kui Pelle ja Tiit kokku. Keldrist „laenatud“ vana plastmassist aialaud paindus ja kääksus Siimu raskuse all iga kord kui too natukenegi liigutas ning Siim mahtus vaevu sinna peale lamama.

Loe edasi...

Sandra sulges ohkega raamatu. Nii hea raamat ja nii ruttu sai läbi. Hajameelselt lasi ta veel viimast korda raamatulehtedel sõrmede alt läbi libiseda, enne kui ta Bulgakovi „Meister ja Margarita” tagasi viib. Ja ta oli selle leidnud täiesti juhuslikult, valides silmad kõvasti kinni tagumise riiuli alumise rivi keskelt. Tagakaane vahelt pudenes välja ümbrik, mis langes keereldes põrandale. Enne polnud ta seda raamatu vahel märganud. Sandra kummardus seda üles võtma. Ta keerutas seda näppude vahel. Tegu oli tavalise valge ümbrikuga, ei mingit vihjet saajale või saatjale, ainult esikülje all paremasse nurka oli joonistatud kaks kaheksat – üks pikali, teine püsti. Lõpmatu kaheksa. Sandra kõhkles. Panna ümbrik tagasi raamatu vahele ja teha nägu, nagu polekski ta seda näinud? Või hoopis avada ümbrik ja saada teada, mida ümbrik endas peidab? Sandra tundis uudishimu, lõpmatu kaheksa, vaata püsti või pikali, ikka on lõpmatus. Samas kodune kasvatus keelas tal võõraid kirju avada.

Loe edasi...

Tasuretk

Öeldakse, et kes ei sure, muutub tugevamaks. Maia polnud päris kindel, kas ta sai tugevamaks kui enne, aga läbielatu muutis teda küll. Õblukesest haldjaneiust, kelle seljal olid sillerdanud pool-läbipaistvad tiivad, oli nüüdseks saanud räbaldunud tiivakontsude ja sorgus juustega hernehirmutis, kes ennast allikavee peegeldusestki vaadata ei julgenud. Tema nägu, mis oli kunagi olnud marmorvalge, katsid nüüd armid ja mustusetriibud. Maia kõndis endiselt mööda metsaradu nagu vanadel headel aegadel, kuid enam ei keksinud ta õitsvate lillede vahel ega laulnud lindudelt kuuldud viisijuppe. Temast oli saanud karm sõdalane ning tiibu vajas ta ainult selleks, et varjata seljale peidetud nooletuppe ja vibu. Emalt õpitud teadmisi metsas kasvavatest taimedest kasutas ta selleks, et teha nooleotsad surmavalt mürgisteks. Kus ei piisanud jõust, sai abi kavalusest.

Loe edasi...

17. aprill 2016

Luise oli unustanud, millal ta viimati unenägusid nägi. Ilmselt juhtus see kunagi väga ammu. Võib-olla sel ajal, kui ta elas veel mandril? Verilaiul olles on talle alati tundunud, et uni on siin kummaliselt sügav ja magus ning nii headest kui halbadest unenägudest täiesti vaba.

Täna aga oli midagi teisiti. Veel enne päriselt üles ärkamist tundis ta selgesti, et seekord on midagi väga valesti. Luise vähkres piinavate ja segaste unenägude käes rohkem kui pool tundi, sest virguda oli miskipärast tohutult raske. Tal oli peaaegu samasugune tunne nagu paar aastat tagasi, kui ta haigestus grippi ja jäi kõrgesse palavikku.

Viimaks avas naine siiski vaevaliselt silmad, vaatas toas ringi ja sai kohe aru, mis oli tervelt kaheksa öötundi tundunud talle täiesti vale, lausa halvaendeline.

Jaak ei olnud eelmisel õhtul ega terve öö jooksul voodisse tulnud.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Juuli 2017 (21)
Peatoimetaja veerg 7/17
Intervjuu Kaido Tiigisoonega
Arvustus: Kus pingviinid ei laula
Estcon 20.
Stalker 2017 tulemused
Palju õnne, Rene Laloux
Estcon 2017, muljed ja mõndagi muud
Aurupunk muusikas
Meenutusi Estconidest
Raamatuarvustus: Shanidar – klassikalised lood
Raamatuarvustus: Stephen King „Valve lõpp“
Raamatuarvustus: „Gurbilt teateid ei ole”
Ulmkonnakroonika 7/17
Kirjastuste uudised 7/17
Reaktori juuni juttudest
Jutt: Marssi vallutamas
Jutt: Pikk mees tuleb
Jutt: Manamine algajatele
Jutt: 8
Jutt: Kuidas haldjas orki lendas
Jutt: Verilaid
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0231)