Vana hea nipp, millega soovitatakse publik kohe esinemise alguses enda poole võita, on see, et no räägi üks nali. Et natukenegi eristuda, siis ma räägin ainult selle osa naljast, mis seekordse õnnitletavaga seondub. Prantslane tuleb külla armukesega, lahkub perenaisega ja järgmisel hommikul mõtleb, et huvitav kellega mu naine sel ajal oli. 26.01.1928 sündis Pariisis prantslanna ja valgekaartlasest ohvitseri perre Roger Vadim Plemjannikov. Põhiliselt tuntud lavastaja ja stsenaristina. Värvika lapsepõlve ja suurepärase „maa liikus mu all“ legendi autor. Prantslane, kelle elukaaslaste ja abikaasade koguarv on inspireerinud Onu Bella loo „Armukeste kari“. Võib-olla.



Vältimaks täielikku kroonikastumist vabandan seda elukaaslaste teemade sissetoomist (justkui oleks vaja nelja ilusa naisterahva pildi lisamist kuidagi vabandada) sellega, et Roger osutus ses osas küllalt pragmaatiliseks, et nii kui oli vaja oma uude filmi kedagi peaosaliseks leida, siis esimese hooga läks ta oma hetke elukaaslase jutule. Te ei ole kuulnud ulmeikoonist Brigitte Bardost? Ega tõesti, valdav osa neist fimidest mida Vadim lavastas/kirjutas ei olnud ulmega kuidagi seotud. Debüütfilm „...And God Created Woman“ (1956) nime poolest natuke ulmet ehk lubab, aga laske mul end sellest karist mööda tüürida. Stereotüüpidega lahmides, siis millest muust üks prantslane ikka filme peaks tegema kui armastusest. Ja et ka publikul polnud selle vastu midagi, kui ta oma noortel ja kaunistel naistel peaosades kenitleda lasi, siis armastusest Rogeri filmid üle ega ümber ei läinud.



Nii oma ˛anrimääratluselt õudusfilmis „Blood and Roses“ (1960) kui Edgar Allan Poe juttudel põhinevas kassettfilmis „Spirits of The Deadis“ (1968) olevas segmendis „Metzengerstein“ on peaosalised armuvalus naiskangelased. Millest ei tohiks end aga segada lasta. Vadim ei ole mingi kaameraga trikitaja, aga tema teosed on silmale ilusad vaadata. Peaosalised vastavalt Anette Stoyberg ja Jane Fonda, aga lisaks sellele kaunid üldvaated, maaliliste varemete taustal, maas voolav udu, taamal mässlev meri, sellises stiilis kaunis. Gooti õudusele (kuigi seda õudust on napilt) täpselt õige stiil.



Ja olemegi tavapärase pika sissejuhatuse järel jõudnud põhiteemani. Roger Vadim on see mees, kes pani Jane Fonda kaaluta olekus ennast paljaks võtma. Prantslase Jean-Claude Foresti erootiliste sugemetega ulmekoomiksi „Barbarella“ väntas just Roger 1968. aastal filmiks. Universum, mis elab täielikus rahus, kus tervitatakse sõnaga „Armastus“ ja kus kõrgelarenenud maailmades seksitakse viisil, millest on vaid sammuke „Demolition Man“-ini. Ja seda maailmakorda saadetakse hullu teadlase Durand Durandi ja tema positroonilise kiirgusrelva eest kaitsma superagent Barbarella, kes vahetab kostüüme tihedamini kui Bond naispartnereid ja meespartnereid tihedamini kui Bond mansetinööpe kohendab. Ehk siis praegu vaadates selline natuke totakas lugu, kuidas armastus päästab maailma (välja arvatud selle ühe koleda mehe, aga ilusa türanni küll). Aga see on kõik nii ilus ja parasjagu naljakas, et kleenuke ja mõneti norimist vääriv stsenaarium ei kõiguta üldse (no kuidas sa vihastad stseeni peale, kus saatürivälimusega doktor kosmoselaeva paitustega parandab).



Vot siis kui lihtne on saada rubriiki „Palju õnne, ...“ Üks kultusteos, millele on aastaid uusversiooni planeeritud ja mis praeguste kavade kohaselt võib realiseeruda hoopis telesarjana ja oledki kuulus ning Reaktoris tervitatud. Lihtne.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Peatoimetaja: 01/17
Intervjuu: Sash Uusjärv
Kaks tõlget – kaks erinevat eesti keelt
Ulmeühingu aastakoosolek
Palju õnne, Roger Vadim
Raamatuarvustus: Viimased tuhat aastat
Et sa kaotaksid kõik ehk Õudselt põnev tumepõnevik
Star Wars: Rogue One
Raamatuarvustus: Houellebecq maailma ja elu vastu
Raamatuarvustus: Lev Grossman „Võlurid“
Raamatuarvustus: 6ism2e_dpi_error
Küberkaheksajalad tulevad
Raamatuarvustus: Neil Gaiman „Eikusagi“
Kurioosum 01/17
Ulmkonnakroonika 01/17
Uudiskirjandus 01/17
Jutt: Trollipeatuses
Järjejutt: Pilvelinna bluus. 1.
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0083)