November on olnud ulmetihke kuu. Raamatuesitlusi on olnud kui murdu, pealinnas on PÖFF ning väikese kõrvalhüppena toimus Riias ka Baltimaade esimene lauamängumess. Tublide reaktoristidena püüame oma lugejateni tuua kõike, mis meil ja mujal toimumas, ent kui kõigeni ei jõua, teeme üht ja sedasama kaks korda. Kuna meil jäi novembri lõpus toimunud Warhammeri turniir kahe silma vahele, otsustasime Indrek Hargla uuest raamatust “Merivälja” kaks korda kirjutada.

Loomulikult leiab meie selle numbri digikaante vahelt ka palju muud temaatilist ning loodan siiralt, et ulmefännid ei pea pettuma. Lisaks asjalikele artiklitele pakume teile mitut head juttu, mis minu meelest võiksid oma koha leida ka tulevastes Tuumahiidudes. Muidugi juhul, kui meie rahanurumised kulka suunal edukaks peaksid osutuma.

15.

Loe edasi...

Tegelikult pole selle raamatu juures mitte midagi lihtsat. Ärge laske end pealkirjast petta! Ega väikesest formaadist, pehmetest kaantest, lihtsast kujundusest. Üldse mitte millestki, mis esmapilgul silma ja kõrvu hakkab. See on üks igavene salakaval, võimatult kõverat, hargnevat, kokku-lahku kasvavat trükimusta täis paberipakk. Selline raamat, mille peale võib end südamerahus välja vihastada ja mida võib (kui laenata autorilt endalt) üleni armastada, vihata, nautida, põlata, selle järele haara, et siis minema visata. Kui selle lugemine mingit emotsiooni ei tekita, siis ilmselt on selles kohas, kus inimesel emotsioon peaks asuma, midagi olulist puudu.

Lugedes saab teada, et kuskil Glasgou-nimelisel planeedil käib mingi tagasihoidlikumat sorti kaklus rohelisteks (…?... ausõna, tead… rohelised!?...?...) nimetatud demokraatiat ihkavate terroristide ja seda süsteemi valitseva aristokraatia vahel.

Loe edasi...

Triinu Meres on kaasaja Eesti ulmekirjanike seast selgelt silma paistnud kirjutaja. Ta kirjutab küll harva ja vähe, kuid käsitleb põnevaid teemasid, tema tegelased on huvitavad ja maailmad tavapäratud. Mis veelgi oluline - Triinu Meres suudab viimistleda oma lugusid, ning usun, et just see viimane - oma lugude kallal töötamine rohkem, kui ainult mustandis kirjavigade parandamine, kergitab teda paljude teiste suleseppade seast ülespoole. Seni on ta oma oskusi näidanud lühilugude maailma, kuid nüüd on äsja ilmavalgust näinud tema esimene romaan. Just seetõttu piilume täna selle iga kirjutaja jaoks olulise sündmuse ja Triinu Merese puhul kindlasti ka eesti kirjanduse jaoks üleüldiselt tähelepanuväärse sündmuse puhul, lisaks teosele ka veidi kirjaniku enda suunas.

Loe edasi...

Triinu Merese debüütromaan “Lihtsad valikud” pärjati Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel auväärse teise kohaga, mis on seda tähelepanuväärsem, et tegemist on žanripuhta ulmeromaaniga. Kui uudis sellest teatavaks sai, kihises kohalik ulmeskeene päris korralikult, sest taolist head tulemust pole just paljudel siinsetel ulmekirjanikel ette näidata. Liikusid kuulujutud, et tulemas on miskit head, mida pidid tunnistama isegi ulmekirjandusse seni leigelt suhtunud korüfeed. On ülimalt tänuväärt, et kirjastus “Varrak” Merese teose ürituselt üles noppis ja ulmikutele maiustamiseks raamatuletile tõi.

Merese romaani tegevus leiab aset tulevikumaailmas ühel koloniseeritud Glasgou nimelisel planeedil, mida juhib omapärane aristokraatidest Boudicade klann. Nimevalik tundub olevat mittejuhuslikult üdini sarnane Inglismaa ajaloost tuntud hõimuga, mis küll otseselt raamatus välja ei tule.

Loe edasi...

Teoorias võis see ju päris kõva plaan olla. No et võimekas, end juba tõestanud, võib-olla isegi et küps kirjanik võtab ette ja kirjutab müstilise põnevusloo, sündmuskohaks pealegi veel oma koduümbrus, mille tänavaid ja legende arvatavasti nagu oma tagataskut tunneb. Mis saaks valesti minna?

Eesti viimaste aastate ühe edukama kirjaniku viimase romaani kaante vahel olev lugu hakkab hargnema 1997. aastal, mil Elvast Tallinna õnne ja eneseteostust otsima rännanud Karini-nimeline tütarlaps saab töökoha Meriväljal insuldi tagajärjel sandistunud vanema härrasmehe hooldaja, seltsidaami ja ratastoolilükkajana. Palkajaks on invaliidi õitsvas keskeas ärinaisest abikaasa. Muid põhitegelasi on romaanis veel umbes kümmekond, eri ühiskonnakihtidest, keda seob suuresti vaid ühine elurajoon ning ka see, et pea kõiki neist hakkab telefonikõnedega kimbutama saladuslik väljapressija. Viimasel näivad lausa selgeltnägija võimed olema, sest ta teab kõigi väljapressimise ohvrite nõrkusi ja varjatud saladusi.

Loe edasi...

Novembri alguses tegin ühe tagasihoidliku kommentaari FB grupis Eesti(keelne) ulme hargnevas jutulõngas, kus Heli Illipe-Sootak arutles teemal, et tihti tarbitakse 100%-list ulmet, andmata endale üldse aru, et see, mida loetakse on tegelikult ulme; ja sealjuures veel isegi võetakse sõna viisil, mis ulmekirjandust isegi justkui põlastab. Mõtlen, et see on sobiv siin veelkord ära tuua:

„Ma võtan nüüd ühe õige pika orgi ja torkan hästi ettevaatlikult herilasepessa...

Loe edasi...

Pisteti pihku selline plaat, 2001. aastal langenud Langenu esimene kauamängiv. Atüüpiliselt ilmub arvustus enam kui aasta peale albumi ilmumiskuupäeva, aga eks aeg liigubki siin Taaralinnas omamoodi… Taaralinna varemetel vähemalt, kuna plaadikujunduse järgi otsustades olen ma maha maganud üsnagi arvestatava apokalüpsise. Toidukullerite asemel liiguvad tänavail kummalised tegelased, kes kannavad pille ja jauravad veidraid laule ühiskonna kokkukukkumise järgsest sisekaemusest ja metanoolist.

Langenu nimetab end psühhedeelseks black metaliks. Teatav psühhedeelne moment on plaadil kindlasti olemas, kuid ma ei hakanud spetsiaalselt selle arvustuse tarbeks farmakoloogilisi abivahendeid sisse võtma, et kindlalt järele uurida. Tegu on küllaltki äratuntava Balti black metaliga, millel on oma kiiks. Vanasti oli popp rääkida mõjutustest, aga ma ei hakka bändile ette kirjutama, kellest nad mõjutatud peavad olema.

Loe edasi...

Kirjanduses on hämarulme moes. Põhiliselt vist sellepärast, et nimetades ühe oma raamatu tegelastest vampiiriks tagab see kaks korda suurema müügiedu vms. Seekordne õnnitletav Andrzej Żuławski ei olnud oma loomekarjääris mitte just ülemäära produktiivne, tema filmograafiast puhtaks žanrifilmiks loeks tegelikult ainult ühe, aga hämarulme alla liigitasin kolm filmi veel. Mingil juhul aga ärge arvake, et Andrzej ulmelisi elemente oma filmidesse kassaedu silmas pidades lisas.

Andrzej Żuławski sündis 22.novembril 1940 aastal toona Poolale kuulunud Lvivis. Tudeeris 50. lõpus kinokunsti Prantsusmaal, naasis siis aga Poola ja alustas oma karjääri Andrzej Wajda assistendina. Sõjateemat käsitles kohe oma esimeses töös ja samuti ka teises, nurkapidi õudusfilmiks liigituvas “Saatanas” / “The Devil” (1972). 1792. aastal võtsid kolm suurvõimu plaaniks Poola omavahel ära jagada ning film keskendubki 1793. aasta Preisimaa vägede sissetungile.

Loe edasi...

Selle MMORPG mõistmiseks peab hetkeks piiluma ajalikku, kuna Elder Scrolls Online kuulub loogiliselt võttes üksikmängijale mõeldud mängude seeriasse. Seeria on tuntud just oma detailirikkuse poolest, märkides ära täpseid kuupäevi ja sündmusi ajaloos, selgitades religiooni ja erinevate ühiskondade suhteid ja igapäevaelu. Kõik see tuuakse mängijateni seikluste, kõrvaltegelaste ja maailmas rohkearvuliselt leiduvate raamatute läbi, mis sisaldavad lehekülgede kaupa ajalugu, kellegi päevaseid tegemisi, poeesiat, daedra(deemonite) esilemanamise rituaalide kirjeldusi või kasvõi Donoloni juubelikoogi retsepti.

Elder Scrollsi maailma Tamrieli võib liigitada kõrgfantaasia (high-fantasy) alla. On erinevaid inimrasse, haldjaid, päkapikke ja orke, kahel jalal kõndivaid kasse ja sisalikke, loitse, jumalusi ja deemoneid, kellest viimastega ja nende mõjudega kohtutakse mängudes tihti.

Loe edasi...

Olen juba aastaid PÖFFihuviline olnud, kuid alati on argisemad eluprobleemid minu külastuste arvu miinimumini tirinud. Ka see aasta ei ole erand, ning vaatamata Reaktorile antud tasuta piletitele (aitäh!) olen artiklinupu kirjutamise hetkel jõudnud ainult kahele seansile.

Halastamatu
The Villainess, "Ak-Nyeo"
Ulmeline? Kui, siis hästi õrnalt, pigem vandenõuteooriane. Kõige kiirem sisuline kokkuvõte oleks, et Lõuna-Koreas on agentuure, mis värbavad enda ridadesse kenasid neiusid, annavad neile uue identiteedi ja suure püssi, millega ebameeldivaid inimesi maha lasta. Kusjuures filmi lõpuni jääb segaseks, kas tegu on agentuuride kokkupõrgetega, või allub mõni nendest agentuuridest ka riigivõimule. Rahapatakaid nurgas ei põletatud, ning bürokraatiat oli vähe, vist oli ikka lihtsalt maffia.

Loe edasi...

„Aplus“ (Les Affamés)
Režissöör: Robin Aubert
2017

Vaatasin PÖFF-i palvel „Öiste värinate“ programmi kuuluvat prantsuskeelset Kanada zombikat „Aplus“ mõningase eelarvamusega. Mida värsket zombidest veel välja väänata annaks? Näib ju, et kõik on ammu ära tehtud. Kinnistunud kuvand – verejanulised mörisevad kollid, kehastamas meie alateadlikku hirmu teispoolsuse ja –(t)suguse ees, – ei jäta just palju mänguruumi. Nii trumbataksegi eelkäijaid üle pigem tapmisviiside ekstravagantsuse ja verefontäänide suurusega. Aga kuna film kuulus PÖFF kavva, siis midagi pidi selles ju olema.

Loe edasi...

Kirjutasin aasta tagasi Reaktorisse esimese hooaja arvustuse, mida saab lugeda 2016. aasta septembrinumbrist. Nii kui teine hooaeg välja tuli, sai see kaheosalise maratonina ära vaadatud, sest millegipärast ei lasta inimestel enam nädal aega oma doosi järgi kiheleda, vaid visatakse kogu hooaeg üledoosi saamiseks, ehk siis ühekorraga vaatamiseks üles.

Lugu jätkub aastake hiljem – esimese hooaja seiklused on suures osas vaiba alla pühitud, ning inimesed üritavad siiralt seda kõike unustada. Suureks motivaatoriks sealjuures on kuri valitsusorganisatsioon, kes ei taha, et rumal pööbel nende eksperimentidest teada saaks, mistõttu jälgitakse kõiki asjaosalisi üsnagi põhjalikult, ning kõiki väikelinna telefonikõnesid kuulatakse pealt. Siiski on tegu 80ndate algusega ning jälgimisvõrk on üsna hõre, kuna sotsiaalmeedia ja nutitelefonideni on veel üsna palju aega.

Loe edasi...

Sel aastal toimus Riias esimest korda BaltiCon – Baltimaade esimene lauamängumess. Nii suurejoonelisest nimest ei suuda ju ometi ükski lauamängufänn eemale hoida. Loomulikult läks asja kaema ka Reaktori esindus.

Üritus toimus Riia Rahvusraamatukogus – tohutus hoones, milles oli messile eraldatud mõned saalid keldrikorrusel. Kaks suuremat saali olid mängijatele ning müügi- ja tutvustusputkadele mõeldud, kolmandas, eelmistest tublisti väiksemas, toimusid seminarid, mida oli programmis suisa 10 tükki ette nähtud. Reaalsus tegi omad korrektuurid ning toimusid neist 9.

Loe edasi...

Esimese ulmekirjutamise töötoa läbiviimise kogemuse sain ma kaks aastat tagasi, mil Viljandi Gümnaasium kutsus mind ja Maniakkide Tänavat sealse, tänaseks juba traditsiooniks muutunud, kirjanduspäeva Raamaturock ühe töötoa korraldajateks. Muide, olgu siia algatuseks kohe öeldud, et tegemist on väga ägeda kirjandusüritustega, kus on olemas nii üks peaesineja, keda kõik kümnendikud on kuulama kutsutud, kuid sellele järgneb töötubade ring. Peotäis erinevaid kirjandusega seotud teemasid visatakse õhku ning iga kümnendik peab leidma töötoa, milles just tema tahab osaleda. Teemade ring on lai, hõlmates lisaks žanriharjutustele ka illustreerimist, restaureerimist, raamatukogundust - ehk räägitakse kõigest, mis raamatutega seotud on.

Igal sügisel ilmub töötubade nimekiri seinale ning kümnendikud saavad endid vabalt registreerida meeldivaimasse, seda kuni grupi täitumiseni.

Loe edasi...

Ulmestaar

Oskar Helde (end. Nassar) on pikaaegne ulmefänn ning Reaktoris kaasalööja. Kui ta parasjagu ei loe, siis õpetab ta Kuusalu Keskkoolis eesti keelt ja kirjandust. Samuti veab ta sealsamas lauamänguringi. Kes soovib temaga tutvust teha, võib leida teda Tallinnast mõne ulmeraamatu esitlusel. Estconile pole ta kahjuks küll kunagi jõudnud, kuid äkki siiski mõnel aastal trehvab.

1. Mida praegu loed?
Eelmine nädal lõpetasin Indrek Hargla uusima romaani "Merivälja" ja nüüd loen korraga Triinu Merese "Lihtsaid valikuid" ja Jaan Krossi "Wikmani poisse". Merest loen hommikuti Kuusalu poole sõites ja Krossi õhtu koolist tagasi tulles.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Maailmad, mida kirjanikud loovad. Ma olen alati imetlenud kirjanikke, kes suudavad luua uusi, oma seaduste ja loogikaga toimivaid maailmu. Faabula ja tegelased vajavad alustuseks sobivat elukeskkonda, et areneda ja kasvada millekski võimsaks.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia:



Jim Butcher
„Tormirinne“
Dresdeni toimikud, 1. raamat
Sari: Sündmuste horisont
Tõlkija Tatjana Peetersoo
Kaanepilt Meelis Krošetskin

Harry Dresden on võlur, kes aitab Chicago Politseiametit juhtumitega, mis ületavad inimvõimete ja inimkujutlusvõime piire. Sest vahel juhtub igapäevaelus kummalisi ja maagilisi asju, mille keskel inimesel sugugi hästi ei lähe. Kui politsei Dresdeni kohutava topeltmõrva puhul appi kutsub, aitab ta neid alguses raha pärast, sest võlurid on ju vaesed, kuid asi läheb kiiresti isiklikuks.

„Minu nimi on Harry Blackstone Copperfield Dresden. Võite seda nõidumiseks kasutada, kui riskite. Olen võlur. Käin tööl ühes kontoris Chicago kesklinnas. Enda teada olen riigi ainus avalikult praktiseeriv võlur. Leiate mu telefoniraamatu kollastelt lehekülgedelt alajaotusest „Võlurid”. Uskuge või mitte, olen seal ainus.

Loe edasi...

Kui ma vaatasin oktoobrikuu jutte ja nende autoreid, siis nähtu andis lootust, et ehk seekord saab rohkem lugemiselamust. Ei, loomulikult ei kütnud ma end ette üles, aga nimed justkui lubasid...

Miikael Jekimov – Üüriaeg
Jutu peategelaseks on keegi Niko, kes üürirahadega taaskord tasumispäevast üle lasknud. Tegevuskoht paistab olevat mingi agul või vaeste-patuste linn(aosa), kus kõigil raske ja kõik on kõrgemale võlgu. Niko palub võlale pikendust, aga majaperemees ja temast kõrgemal olev laenuhai ütlevad, et kõigil on raske jne.
Nikol on ka golem. Ja eks vähegi lugenud/elanud inimene saab aru, kuhu see kõik välja viib ja kuidas Niko omad probleemid lahendab... kui lahendab? Küsimus on vaid detailides.
Jutt on üldiselt hästi kirjutatud. Paar korda on bordelli nime valesti käänatud, esineb ka liigselt poetiseerivat keelekasutust... et taoliste tegelaste ja maailmaga poleks taolised kirjaldused ehk vajalikud.

Loe edasi...

"Juriidilised probleemid”
Kaido Tiigisoon
Tulevikuühiskonnas, milles taimetoitlusest on tehtud seadus ning lihatoitlusest seadusvastasus, tegutseb juuraharidusega peategelane, kes käib vahetevahel oma onu Toivoga öösiti jahil. Korraliku liha eest võib päris palju raha teenida. Loo sündmustik keerleb ümber ühe öö, mil nad lasevad maha kellegi, kes võiks neile tekitada suuri probleeme – kentauri.

Mulle meeldib Tiigisoone loo huumor – see ei väljendu üksnes maailmas (seda saaks kujutada düstoopsena), sündmustikus (samu sündmusi saaks kujutada ka traagilistena, aga selle loo kontekstis mõjuvad peaaegu jaburkoomilistena) ega detailides (muidugi on kentaur lätlane!), vaid ka üleüldises jutustaja kirjutajahääles.

See on natuke naljakalt pragmaatiline, et mitte öelda hoolimatu nende suhtes, keda saab tajuda luuseritena – teksti algusest näiteks: „Rääkisin kliendile, kuidas ma teda kohtus kaitsta kavatsen, ise teades, et see on suhteliselt lootusetu.

Loe edasi...

Seda ja teisi H. P. Lovecrafti jutte saab lugeda Raulk Sulbi kokkupandud H. P. Lovecrafti parimate juttude mahukast kõvakaanelisest kommenteeritud kogumikust «Cthulhu kutse», mis ilmus kirjastuses Viiking novembris 2017.


Olen uurinud linna kaarte suurima hoolega, kuid pole Rue d'Auseili ometi enam kordagi leidnud. Need kaardid pole olnud ainult tänapäevased kaardid, sest ma tean, et nimed muutuvad. Vastupidi, ma olen kõik selle kandi muistised põhjalikult ette võtnud ja isiklikult läbi uurinud kõik piirkonnad sõltumata nende nimedest, mis võiksid vastata tänavale, mida mina tean Rue d'Auseili nime all. Kuid hoolimata kõigest, mida ma olen teinud, jääb alandavaks tõigaks, et ma ei suuda leida maja, tänavat ega isegi ümbruskonda, kus ma metafüüsika üliõpilase viletsa elu viimaste kuude jooksul kuulsin Erich Zanni muusikat.

Loe edasi...

Vahel on nii, et kõik ei lähe nagu tahad. Vahel lihtsalt läheb kõik omasoodu. Unistused, tunded ja mõtted. Juba koolipõlvest mäletad, kuidas enesehinnang langes, kui vanema klassi poiss sulle „vinninägu“ ütles. Ning kuidas kaklesid tühiste asjade pärast naaber-tänava poistega ja isa nahutas sind, et oled sitakott, kui verise suu ja sinise silmaga koju jõudsid. Valus on oma enesehinnang alla suruda ja edasi liikuda. Õpid koolis kõik ilusti selgeks ning lõpetad hästi. Oled tubli kodanik. Abiellud.

Aga vahel lihtsalt on nii, et rentsliveed viivad su südalinna neljatoalisest korterist ligasesse äärelinna. Puumajja, kus on kriuksuvad trepid ja kooruva värviga kolisevad aknaraamid. Kuidas pead vara-hommikul ärkama , et ahju tuli teha, et natukenegi sooja kontidesse saada.

Kõik algab lihtsalt ühe väikese hilinemisega. Saad noomida, see teeb meele mõruks. Tekib trots kogu maailma vastu. Seistes seljaga vastu tuult, võitled, kuniks jääd alla. Kukud käpuli, hakkad jooma.

Loe edasi...

Kaklejate kaitsjanna

Nagu kõik suured linnad nii hõlmas ka Neu Berliin suure maa-ala kui ka tõusis kõrgele maapinna kohale. Päike polnud veel nii kõrgel, et kullata pilvelõhkujate katuseid, kui odav eraauto politseijaoskonna parklasse sõitis. Auto kuulus Paul Harkerile, sitke kehaehitusega nooremuurijale. Auto parkinud avas ta ukse, astus välja ja kohendas pikkade käistega särki ja seadis siis sammud lifti poole.
Esimese korrusel ootasid lifti mõned mundrites politseinikud, kes olid pettunud, et lift üles sõitis. “Ei meiesugustel asja üles ole,” ütles üks konstaabel. Teine lisas:
“Ei tea kas see on mõni tähtis uurija neljandalt?”
Neljandal asus mõrvaosakond ja sinna Paul ei sõitnud. Ta väljus kolmandal korrusel ja põrkas kokku pikas mantlis mehega. Paul naeratas mornile mehele ja see ütles talle mantlihõlmu koomale tõmmates:
“Mine osakonna sekretäri juurde, Paul. Tal on kedagi vaja välja saata ja kõigil teistel on liiga kiire.

Loe edasi...

Kerli müksas Jaanekit tugevasti ja Jaanek ärkas. Äratuskella polnud vaja, see oli Kerlile nagu sisse ehitatud. Ütle, mis kell vaja tõusta, ja ta tõusebki.

Jaanek laksas Kerlile käega tagumikule, ajas end püsti ja vedas end duširuumi. Ta süütas tule ja vaatas peopesa. See oli tumesiniseviiruline nagu see külgki, mis magades Kerli vastas oli olnud, aga polnud häda. Duši all tuli kõik ilusasti maha.

Seejärel tuli ta magamistuppa tagasi. Kerli istus endiselt voodi serval. «Tõuse üles,» ütles Jaanek ja Kerli tõi kuuldavale pahameelekorina. Jaanek astus akna alla ja vedas kardinad eest ära. «Sul on täna neli esimest tundi. Matemaatika, eesti keel, laulmine ja kodulugu.» Kerli keeras kõrvad torusse ja suunas mehe poole ning tema suust kostis nõusolekukorin. «Ja õhtul lähete nukuteatrisse kogu klassiga.» Kerli suust kuuldus heameelekorin.

Kerli polnud tumm, aga peale eri sorti korinate ta hommikuti häält ei teinud.

Loe edasi...

Ja ta kogus nad kokku paika, mida heebrea keeles hüütakse Harmagedoon. (Ilmutusraamat).

„Kas sa oled kunagi näinud naeratavat robotit?”
Selle küsimusega avas vanaema värava maailma, millest ma midagi ei teadnud, maailma, milles tal oli olnud oluline osa. See algas minu viimase külaskäigu ajal. Kui ma kohale jõudsin, ei paistnud millestki, et minu arvamus vanaema kohta vajab täielikku ümberhindamist. Nagu alati, tervitas ta mind innukalt ja palus minult suurt memmekalli. Nagu alati, tegin suure kiindumusega nagu ta soovis, kuna vanaema meeldis mulle väga.
Kui mu vanemad surid, võttis vanaema mu enda juurde. Ta elas juba sel ajal saarel, kus enamik asju juhtus palju hiljem kui maismaal. Tänu oma suurepärasele robotile elas ta ikka veel oma vanas majas, kuigi tema lihasfunktsioonid jätkuvalt halvenesid. Kui ta oleks olnud noorem, oleks seda protsessi saanud peatada, aga nagu tema robot ütles, oli ta oma vanuse tõttu parandamatu.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
November 2017 (23)
Peatoimetaja veerg 11/17
Raamatuarvustus „Lihtsad valikud“
Intervjuu: Triinu Meres
Raamatuarvustus: Valikuid tegelikult polnud
„Merivälja“ - ulme või esoteerika?
Mõtisklus „Merivälja“ lugemise järgselt
Muusikaarvustus: Langenu
Palju õnne: Andrzej Zulawski
Mänguarvustus: Elder Scrolls Online
Väike PÖFF
Filmiarvustus PÖFFilt „Aplus“
Stranger Things 2
BaltiCon 2017
Ulmest ja ulmekirjutamisest Viljandi Gümnaasiumis
Ulmkonnakroonika 11/17
Uudiskirjandus 11/17
Jyrka karvustused 11/17
Juttudest 10/17
Õrrik: Erich Zanni muusika
Jutt: Vii mind kus palju valgust
Jutt: Supermeheks saamine
Jutt: Hommikukohv
Tõlkejutt: Viimsepäeva rapsoodia
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0223)