The Witcher: The Adventure Card Game on seiklusliku teemaga kaardimäng Andrzej Sapkowski samanimelise romaani ainetel, kus peategelaseks on nõidur nimega Geralt. Tegelikult baseerub mäng peamiselt küll hoopiski Witcheri arvutimängul ja pea kogu mängu kunstiline pool pärineb samuti otse arvutimängust. Kuigi selle kaardimängu nimi lubab seiklusmängu on tegemist siiski set collection tüüpi mänguga, kus mängijad koguvad erinevat tüüpi rünnakukaartidest komplekte kokku, et siis nende abil erinevaid koletisi või nõiduslikke olendeid teise ilma saata, kes maha lööduna mängijatele võiduks vajalikke punkte annavad. Interkatsiooni lisab mängus peetav oksjon selle nimel, kes saab antud käigus Geralti endale appi palgata ja ühtlasi õiguse ühte kolmest aktiivsest koletisest ründama minna. Samuti on mängus sündmusekaardid, mis annavad vastava kaardi endale hankinud mängijale ühekordse eelise või näiteks võimaluse teistele mängijatele käru keerata.

Mängus on eesmärgiks olla parim koletisekütt. Kes selleks saab, selgub pärast mänguvooru lõppu, mil keegi mängijatest on löönud maha neljanda pahalase. Siis loetakse üle kogutud punktid ja enim punkte kogunud mängija ongi võitja. Iga pahalane annab veidi erineval määral punkte sõltuvalt sellest, kui palju rünnakukaarte tema mahalöömiseks kulutama peab. Iga mänguvoor algab sellest, et kõik mängijad valivad käigujärjekorras endale ühe eriomadusega tegelaskuju viie võimaliku hulgast. Tegelasteks on aruvitmängust tuttavad härjapõlvlane Yarpen (arvutimängus nimega Zoltan), kogenud nõidur Vesemir, nõiatar Triss Merigold, laulik Dandelion ja kuningas Foltest. Pärast tegelase valimist saab iga mängija teha kaks vabalt valitud tegevust kolme võimaliku hulgast: ühe kuldmündi võtmine kotist, nelja avatud rünnakukaardi hulgast sobiva endale võtmine või rünnakukaartide pakist pealmise kaardi pimesi võtmine. Enne seda aga saab kasutada valitud tegelase eriomadust, mis on kahjuks üsna lihtsakoeline: samuti ühe kaardi või raha võtmine vastavalt tegelaskujule. Peale seda järgnebki oksjon selle nimel, et saada õigus ühte koletist ründama minna. Et koletist rünnata, tuleb käest välja käia vastav komplekt rünnakukaarte, mida selle koletise võitmiseks vaja on. Rünnakukaardid jagunevad nelja tüübi vahel - raudmõõk, hõbemõõk, võlujook ja märk (ehk nõidurite loits). Eduka rünnaku puhul saab mängija koletisekaardi endale ja asetab selle enda ette avatuna, märkimaks kogutud punkte. Iga koletise maha löömine annab mängijale ka ühekordse boonuse - näiteks ühe rünnakukaardi võtmine pakist või järgmisel oksjonil tehtud panusele ühe kulla juurde.

Need koletised, keda käigu jooksul maha ei löödud, üritavad oma asukohas selle üle kontrolli võtta ja kui see õnnestub, visatakse asukoht ja seda piiravad koletised mängust välja ja aktiveerub vastava asukoha negatiivne omadus, mis tihtipeale punktide poolest ees oleva mängija käekäiku pärsib. Mängumehaaniliselt näeb see nii välja, et iga käigu lõpus pööratakse selliste monstrumite kaarte 90 kraadi võrra paremale ja kui mängijad on lasknud sellel kolm korda juhtuda, võtabki peletis asukoha üle kontrolli. Enne vooru lõppu peetakse maha veel üks tagasihoidlik oksjon sündmusekaardi peale ja peale seda juba tagastatakse valitud tegelaskujud selle nimel, et järgmine käik oleks kõigil uuesti võimalus neist endale üks valida.

Kuigi mängu temaatika tundub olevat põnev, peab mängu mängima asudes pettuma - huvitavate seikluslike seikade või riskide võtmise asemel ootab mängijat ees lihtsalt nelja erineva ikooniga kaartide kogumine selle nimel, et nendest vajalik komplekt koletise kaardi endale saamiseks välja mängida. Isegi sündmuse kaardid ei sisalda mitte mingit temaatilist teksti vaid ainult mängumehaanika kirjeldust, mida antud kaart lubab. Loomulikult on paaril esimesel mängukorral huvitav tuttavaid koletisi ja tegelasi lauamängu formaadis taaskohata. Kuna aga mäng on mehaaniliselt üsna lihtsakoeline ja enamuse mängu pakutavast sisust õnnestub juba paari esimese mängukorraga ära näha (koletiste kaardipakis on vaid 20 isendit) ei ole mängul eriti suurt taasmängitavuse väärtust. Miinuseks võiks lugeda ka selle, et oma lihtsa mehaanika kohta võtab mäng veidi liiga palju aega: nelja mängija mäng kestab ca poolteist tundi. Kahe mängija mäng on küll lühem, aga ei toimi nii hästi kui 3-4 mängija mäng. Rohkemate mängijatega mängus on näiteks oksjonite puhul rohkem põnevust. Seda enam, et mäng kasutab oksjonimehaanikat, kus mängija jääb kogu pakutud rahast ilma olenemata sellest, kas ta oksjoni võitis või mitte.

Komponentide poolest on mäng üsna lihtsalt produtseeritud ja kaartide tootekvaliteet on kahjuks üsna vilets - juba peale viiendat mängukorda nägid kaardid servadest kulunud välja. See, kas kaartide kunstiline pool muljet avaldab või mitte, sõtlub juba sellest, kas arvutimängust otse võetud kaardid on see, mida ühelt lauamängult oodatakse või mitte. Mulle kunstiline pool meeldib ja leian et kaardid näevad päris head välja. Rahamündid on üsna kvaliteetsest papist ja kaasa on pandud ka riidest kott, mille seest on neid mugav pimesi tõmmata. Üks “märkmisväärsemaid” leide mängukarbist on igavene jurakas start player token - papist Geralt oma kogu hiilguses. Kahjuks ilma standita.

Otseselt seda mängu soovitama ei hakkaks, aga kui õnnestub see väga soodsa hinna eest hankida ja käistleda seda pigem ilusa lisana Witcheri arvutimängu kõrvale, siis miks mitte - vähemalt ilusad kaardid on ja paar korda on seda isegi huvitav mängida. Seiklust või rollimängu elemente aga mängult oodata ei tasu.