The Witcher: The Adventure Card Game on seiklusliku teemaga kaardimäng Andrzej Sapkowski samanimelise romaani ainetel, kus peategelaseks on nõidur nimega Geralt. Tegelikult baseerub mäng peamiselt küll hoopiski Witcheri arvutimängul ja pea kogu mängu kunstiline pool pärineb samuti otse arvutimängust. Kuigi selle kaardimängu nimi lubab seiklusmängu on tegemist siiski set collection tüüpi mänguga, kus mängijad koguvad erinevat tüüpi rünnakukaartidest komplekte kokku, et siis nende abil erinevaid koletisi või nõiduslikke olendeid teise ilma saata, kes maha lööduna mängijatele võiduks vajalikke punkte annavad. Interkatsiooni lisab mängus peetav oksjon selle nimel, kes saab antud käigus Geralti endale appi palgata ja ühtlasi õiguse ühte kolmest aktiivsest koletisest ründama minna. Samuti on mängus sündmusekaardid, mis annavad vastava kaardi endale hankinud mängijale ühekordse eelise või näiteks võimaluse teistele mängijatele käru keerata.

Mängus on eesmärgiks olla parim koletisekütt. Kes selleks saab, selgub pärast mänguvooru lõppu, mil keegi mängijatest on löönud maha neljanda pahalase. Siis loetakse üle kogutud punktid ja enim punkte kogunud mängija ongi võitja. Iga pahalane annab veidi erineval määral punkte sõltuvalt sellest, kui palju rünnakukaarte tema mahalöömiseks kulutama peab. Iga mänguvoor algab sellest, et kõik mängijad valivad käigujärjekorras endale ühe eriomadusega tegelaskuju viie võimaliku hulgast. Tegelasteks on aruvitmängust tuttavad härjapõlvlane Yarpen (arvutimängus nimega Zoltan), kogenud nõidur Vesemir, nõiatar Triss Merigold, laulik Dandelion ja kuningas Foltest. Pärast tegelase valimist saab iga mängija teha kaks vabalt valitud tegevust kolme võimaliku hulgast: ühe kuldmündi võtmine kotist, nelja avatud rünnakukaardi hulgast sobiva endale võtmine või rünnakukaartide pakist pealmise kaardi pimesi võtmine. Enne seda aga saab kasutada valitud tegelase eriomadust, mis on kahjuks üsna lihtsakoeline: samuti ühe kaardi või raha võtmine vastavalt tegelaskujule. Peale seda järgnebki oksjon selle nimel, et saada õigus ühte koletist ründama minna. Et koletist rünnata, tuleb käest välja käia vastav komplekt rünnakukaarte, mida selle koletise võitmiseks vaja on. Rünnakukaardid jagunevad nelja tüübi vahel - raudmõõk, hõbemõõk, võlujook ja märk (ehk nõidurite loits). Eduka rünnaku puhul saab mängija koletisekaardi endale ja asetab selle enda ette avatuna, märkimaks kogutud punkte. Iga koletise maha löömine annab mängijale ka ühekordse boonuse - näiteks ühe rünnakukaardi võtmine pakist või järgmisel oksjonil tehtud panusele ühe kulla juurde.

Need koletised, keda käigu jooksul maha ei löödud, üritavad oma asukohas selle üle kontrolli võtta ja kui see õnnestub, visatakse asukoht ja seda piiravad koletised mängust välja ja aktiveerub vastava asukoha negatiivne omadus, mis tihtipeale punktide poolest ees oleva mängija käekäiku pärsib. Mängumehaaniliselt näeb see nii välja, et iga käigu lõpus pööratakse selliste monstrumite kaarte 90 kraadi võrra paremale ja kui mängijad on lasknud sellel kolm korda juhtuda, võtabki peletis asukoha üle kontrolli. Enne vooru lõppu peetakse maha veel üks tagasihoidlik oksjon sündmusekaardi peale ja peale seda juba tagastatakse valitud tegelaskujud selle nimel, et järgmine käik oleks kõigil uuesti võimalus neist endale üks valida.

Kuigi mängu temaatika tundub olevat põnev, peab mängu mängima asudes pettuma - huvitavate seikluslike seikade või riskide võtmise asemel ootab mängijat ees lihtsalt nelja erineva ikooniga kaartide kogumine selle nimel, et nendest vajalik komplekt koletise kaardi endale saamiseks välja mängida. Isegi sündmuse kaardid ei sisalda mitte mingit temaatilist teksti vaid ainult mängumehaanika kirjeldust, mida antud kaart lubab. Loomulikult on paaril esimesel mängukorral huvitav tuttavaid koletisi ja tegelasi lauamängu formaadis taaskohata. Kuna aga mäng on mehaaniliselt üsna lihtsakoeline ja enamuse mängu pakutavast sisust õnnestub juba paari esimese mängukorraga ära näha (koletiste kaardipakis on vaid 20 isendit) ei ole mängul eriti suurt taasmängitavuse väärtust. Miinuseks võiks lugeda ka selle, et oma lihtsa mehaanika kohta võtab mäng veidi liiga palju aega: nelja mängija mäng kestab ca poolteist tundi. Kahe mängija mäng on küll lühem, aga ei toimi nii hästi kui 3-4 mängija mäng. Rohkemate mängijatega mängus on näiteks oksjonite puhul rohkem põnevust. Seda enam, et mäng kasutab oksjonimehaanikat, kus mängija jääb kogu pakutud rahast ilma olenemata sellest, kas ta oksjoni võitis või mitte.

Komponentide poolest on mäng üsna lihtsalt produtseeritud ja kaartide tootekvaliteet on kahjuks üsna vilets - juba peale viiendat mängukorda nägid kaardid servadest kulunud välja. See, kas kaartide kunstiline pool muljet avaldab või mitte, sõtlub juba sellest, kas arvutimängust otse võetud kaardid on see, mida ühelt lauamängult oodatakse või mitte. Mulle kunstiline pool meeldib ja leian et kaardid näevad päris head välja. Rahamündid on üsna kvaliteetsest papist ja kaasa on pandud ka riidest kott, mille seest on neid mugav pimesi tõmmata. Üks “märkmisväärsemaid” leide mängukarbist on igavene jurakas start player token - papist Geralt oma kogu hiilguses. Kahjuks ilma standita.

Otseselt seda mängu soovitama ei hakkaks, aga kui õnnestub see väga soodsa hinna eest hankida ja käistleda seda pigem ilusa lisana Witcheri arvutimängu kõrvale, siis miks mitte - vähemalt ilusad kaardid on ja paar korda on seda isegi huvitav mängida. Seiklust või rollimängu elemente aga mängult oodata ei tasu.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
Peatoimetaja detsembriveerg
Raamatuarvustus: Teismelised mitteninjakilpkonnad
Raamatuarvustus: Sorts? Tuuslar? Võlur? Nõidur!
Intervjuu: Andrzej Sapkowski
Nõiduri teemalised ekraniseeringud
Nõiduri kaardimäng: Papist poiss Geralt
Arvutimäng: The Witcher
Orjapäevik: Kuu ajaga romaan: edu ja ebaedulugu
Larbimuljed: Wasara valgus
Detsembri ulmkonnakroonika
Detsembrikuu kirjastuste uudised
Jutt: Läbimurre
Jutt: Palat
Jutt: Viimane
Jutt: Kahe maailma vahel
Jutt: Suudle mind!
Jutt: Kindlus taevas
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0080)