3. septembril 2014 külastas Eestit Hollandi Keskmaa seltsi Unquendor liige Jan van Breda, kes pidas St. Patricku trahtris ka ettekande Nazgulide olemusest. Kuna ettekanne oli piisavalt põnev, küsis Reaktori toimetus luba see eesti keelde tõlkida ning ka meie lugejatele üles panna. Tõlkis Mirjam Proos. Ingliskeelne tehniliste viperuste tõttu osaline salvestis jõuab peatselt ka meie youtube kanalisse.

Minu tänaõhtuse ettekande teemaks on nazgulite füüsiline olemus, või teisiti öelduna: kas nazgulid on sõrmusevaimud, see on, ütleme, erilist sorti vaimud, või mitte.

Osade jaoks ei pruugi see üldse küsimus olla – nad on juba veendunud, et nazgulid on ühte või teist. Ma loodan seevastu näidata, et Tolkien ise ei olnud oma sellekohastes otsustes väga kindel. Seetõttu nõuab see teema põhjalikumat tähelepanu.

Et teemat mõistlikult avada, tuleb suurt osa „Sõrmuste isandast“ analüüsida sõnasõnalt, kuid ma ei piirdu hetkel vaid selle tekstiga, vaid viitan ka nii mõnele „History of Middle-earth“ (edaspidi HoMe) lõigule ja teen kõrvalehüppe Tom Shippey teksti “Sajandi autor”, kus ta arutleb sõna 'vaim' (wraith) päritolu üle.

Niisiis, esiteks esmased allikad. Alustagem „Sõrmuste isandaga“, kuid veidi teises versioonis kui avaldatud. See on tuntud lõigu varaseim versioon, aastast 1938:


“Kabjaklobin lähenes. Käänaku tagant astus välja must hobune, mitte kääbikuponi, vaid täiskasvanud ratsu, ja sadulas istus komps, või miski, mis sedamoodi välja nägi: laiaõlgne jässakas mees, kapuuts peas ja must mantel ümber, mille alt paistsid vaid saapad kõrgetes jalustes; näo varjas kapuuts täielikult. Bingoni jõudnud, hobune peatus. Ratsanik püsis sadulas täiesti liikumatult, kuulatades. Kapuutsi sisemusest kostis säärane heli, nagu püüaks keegi nuusutamisega nõrka lõhna tabada; aeglaselt pöördus pea ühele ja teisele poole. Viimaks liikus hobune edasi...” (HoME VI, lk 54)

Ja paar lehekülge hiljem:
“See seisis ligilähedaselt samas kohas, kus nad rajalt olid lahkunud, vaarudes küljelt küljele. Bingo arvas kuulvat mingit nuuskimisele sarnanevat häält. Siis, maadligi küürutades, hakkas vari tema poole roomama.” (HoMe VI, lk 58)

See on HoMe neljandast osast ja kirjeldab elavalt (õigupoolest nii elavalt, et Tolkieni tütar Priscilla tunnistas kord, et nägi olendist õudusunenägusid) musta ratsaniku, kellest hiljem sai nazgul, sõrmusevaim, esimest ilmumist. (Naljakas detail: Tolkien otsustas esialgu, et must ratsanik on tegelikult Gandalf: “Äkitselt kostis kapuutsi alt naeru.” - Gandalfi hilinemist Paunaotsale polnud veel selgitatud.) Carpenteri kirjutatud biograafias on öeldud, et kirjutamise ajal polnud Tolkienil veel õrna aimugi, mis kääbikuid ähvardas: ta kasutas sellesse puutuvas kirjas sõna “ette kavatsemata”. Christopher Tolkien annab oma kommentaariga konteksti: üsna pea peale lõigu kirjasaamist otsustas Tolkien, et ratsanik on vähemalt paha, ja kuigi too ei olnud Sõrmusega konkreetselt ühenduses, oli ta kontekstipõhiselt siiski, kuna Sõrmus oli tolleks ajaks samuti kindlalt paha. Hiljem samas peatükis kohtub Bingo haldjaisand Gildoriga ja nad räägivad mustast ratsanikust. Selle vestluse huvitavaim osa varases versioonis on, et Gildor räägib nazgulist kui “sellest, mida sa nimetad mustaks ratsanikuks” ja nii ebamääraselt, et Bingo on sunnitud ohkama: “Sooviksin, et räägiksid selgemalt”... peale mida Gildor ei selgita rohkem kui öeldes “Kui Ratsanik su leiab või sinuga räägib, ära vasta ega nimeta oma nime. Ühtlasi ära kasuta tema eest pääsemiseks Sõrmust. Ma ei tea, kuid arvan, et sõrmuse kasutamine aitab neid rohkem kui sind.” (HoMe VI, lk 64) Kas Gildori arvamus oli põhjendatud, jääb Mordori pimedusega varjatuks.

Muide, see ütleb Tolkieni töömeetodite kohta palju: tsiteeritud lõigud jätavad mulje millestki ähvardavast, kuigi autorgi ei teadnud täpselt, milles see seisneb.


Niisiis, mida me neist varastest kirjeldustest sõrmusevaimude kohta teada saame? Vähemalt seda, et neid paistab olevat vaid üks: on öeldud “tema otsing” (kuigi samas lauses aitab see neid, mitte teda, kuid see võib olla ka üldistus). Ratsanik näeb välja nagu inimene (ja see jääb avaldatud versioonini samaks). Me saame infot tema kuju kohta (laiaõlgne, jässakas), kuid mitte selle kohta, kuidas ta välja näeb; ta nägu on varjatud, vaid saapad ja mantel paistavad. Ta suudab tekitada heli (“nagu nuusutataks”) ja isegi rääkida (ilmselt läänekeelt). Ta suudab istuda hobuse seljas ja vajab selleks jaluseid, ta suudab hobust juhtida, peatada ja edasi liikuma sundida, millest järeldub, et ta suudab kasutada ohje.

Infot, millest järeldusi teha, pole palju. Nii et jätkakem kolme umbes samal ajal, 1938. aasta alguses kirjutatud dialoogiga. Need on Bingo ja Gildori vahel ning Bingo ja täpsustamata isiku vahel. Need kaks dialoogi pandi mingi hetk kokku ja pealkirjastati “Sõrmusevaimudest”. Kolmas vestlus (või vestlused) on Bingo ja Gandalfi vahel ja töötati lõpuks peatükki “Mineviku vari”.

Esimene dialoog ütleb nazgulite olemuse kohta ainult niipalju: Gildor ütleb: “Sõrmuste isanda teenrid – (inimesed?) kes on läinud läbi Sõrmuse.” (HoMe VI, lk 74) Rohkem ei selgitata midagi, sest, Christopher Tolkien märgib, lehekülg lõppeb ära.

Teine vestlus selgitab: “Jah, kui Sõrmus saab sinu üle võimust, muutud sa ise igavesti nähtamatuks ja see on kohutav külm tunne. Kõik muutub kahvatuks, nagu hallikad kummituspildid mustal taustal, milles sa elad, aga sa hakkad haistma paremini kui nägema või kuulma. Sul ei ole sõrmuselaadset võimet muuta teisi asju nähtamatuks: sa oled sõrmusevaim. Sa suudad rõivaid kanda.” (HoMe VI, lk 75) Huvitav küsimus: miks on välja toodud, et sõrmusevaim saab riideid kanda? Ma ei usu, et sellel on rohkem põhjust kui Tolkieni soov selgitada musta ratsaniku olemust selgesti nähtavate saabaste ja mantli osas. Tuleb märgata, et sõrmusevaim kannab sõrmust; võibolla tahtis Tolkien ennetada kriitikat selle osas, et kui elusolend kannab sõrmust, mis ta nähtamatuks muudab, muutuvad nähtamatuks ka tema riided; Frodo rõivad ei jää õhku hõljuma, kui ta nähtamatuks muutub.

Kolmandas dialoogis ei räägi Gandalf niipalju sõrmusevaimudest kuivõrd Sõrmuse kandmise tagajärgedest kandja jaoks, muuhulgas sellest, et see pikendab eluiga. “Muidugi on see viletsat laadi elu, mille Sõrmus annab, venitatud elu, mitte jätkus kasvamine – õhenemine ja õhenemine.” (HoMe VI, lk 79) Sellest vestlusest arenes hiljem välja peatükk, mille algne pealkiri oli „Ancient history“. Selle peatüki vanimas versioonis ütleb Gandalf Bingole, et Sauroni Sõrmuse kandjad ei muutu mitte ainult nähtamatuks, “vaid võivad näha nii maailma päikse all kui ka teispoolsust, kus liiguvad nähtamatud asjad.” Nii-öelda vaimude maailma. Lehekülg hiljem ütleb Gandalf: “Kuid kõik Üheksa on läinud tagasi Sauroni kätte ja oma kandjad endaga kaasa võtnud, kuningad, sõdalased ja vanade aegade võlurid, kellest said Sõrmusevaimud. Nad teenisid oma loojat ja olid tema kõige kohutavamaid teenreid.” (HoMe VI, lk 258-270)

Nii et mida ütlevad need varaseimad tekstid sõrmusevaimude olemuse kohta? Sõrmusevaime nimetatakse vaimudeks, kuid nad ei hõlju, nagu harilikud kummitused (pöördun selle juurde hiljem tagasi), nad saavad kanda nähtavaid riideid, nad saavad roomata ja sellest lähtuvalt seista kahe jalaga maapinnal, nad saavad istuda hobuse seljas temast läbi vajumata ning teda juhtida, aga samal ajal ei ole nad sellest maailmast. Nad kuuluvad samal ajal kahte ilma: meie füüsilisse maailma ja vaimudeilma. Seda põhjustab see, et sõrmusevaimud olid kunagi ammu inimesed, kellest said vaimud Võimusõrmuste pikaajalise kandmise järel. Sõrmus andis neile ebaharilikult pika eluea ja võime muutuda nähtamatuks, aga see ka venitas nende elu (õhenemine). Uurime seda õhenemist lähemalt. Õhenemise sõnaga tuleb meelde Bilbo kaunis kirjeldus: “Ma olen läbi kulunud, justkui välja venitatud, saad aru, nagu liiga suurele leivakäärule määritud võiraasuke”. Vaim ja inimene, nähtamatu ja õhendatud, kas need saavad olla seotud? Proovime. Võimusõrmus annab kandjale pika eluea. Kuid kandja vananeb, kuigi aeglasemalt, selles mõttes, et ta füüsiliselt siiski kulub, sõna “õhenemine” märgib seda. Ma olen rohkem kui korra kuulnud viimaseid päevi elavate inimeste kohta, et nende nahk tundub peaaegu läbipaistev. Keha kulub niipalju, et ühel hetkel ei ole füüsilist keha enam olemas, aga – ja see on oluline – inimene ei sure – Sõrmus muudab ta surematuks. Niisiis, kui õhenemise protsess on lõppenud, võiks öelda, et sõrmusekandja on vaim samal ajal kui elav inimene. Inimene, sest ta on endiselt põhimõtteliselt sama isik, kes ta oli enne sõrmuse saamist, aga samal ajal ka vaim, sest tema füüsiline kuju on ära kulunud, muutes ta igaveseks mingis mõttes nähtamatuks.

Kui ta on ka vaim, siis kuidas seda tõlgendada? Sellele ei ole nii lihtne vastata. Kas sõna 'vaim' peaks mõistma kui füüsilist asja, mis jääb elavast kehast peale selle hävinemist alles? Nii mõeldes on vaim mingis mõttes reaalne, materiaalne. Või peaks sõna 'vaim' tähistama traditsioonilist kehatut vaimolemist, nii-öelda hinge, mis paljude uskumist mööda keha surres alles jääb? Nazgulide kontekstis tuleb ära märkida, et kusagil ei ole öeldud, et nad kunagi surnud oleksid. Pigem vastupidi, on viiteid, et nad ei surnud. Sõrmusevaimude kontekstis tähendab see, et neil on füüsiline vaim, see on esimene variant.

Nii kaugele jõudnult on huvitav uurida, mida Shippey sõna 'vaim' ('wraith') kohta oma raamatus “Sajandi autor” ütleb. Ta lähtub sõnaraamatust, nagu Tolkien isegi sageli tegi, ja märgib, et sellel terminil on (vähemalt) kaks tähendust: esiteks (1.a) – on surnud inimese (enam-vähem) kujutis. Teine tähendus (1.b) – on elava inimese mittemateriaalne ilmutis. Sellest tuleneb ilmselge küsimus: kas vaimud on elus või surnud ja kas nad on materiaalsed või mitte? Shippey väidab, et Tolkieni jaoks ei pruukinud need kaks tähendust vastuolus olla, oletades, et vaim saab korraga olla nii elava kui surnu ilmutis ja märgib, et nazgulid väljendavad seda: nad on mingis mõttes vaimud, kuid ilma (nähtava) kehata ja seetõttu korraga nii elavad kui surnud. Nii et keelelisest küljest (mis oleks professorile kindlasti meeldinud) saavad sõrmusevaimud olla korraga nii materiaalsed kui mitte.

Kas see lähenemine sobitub kõige muuga, mida me raamatute järgi nazgulitest teame? Vaadakem mõnda lõiku “Sõrmuse Vennaskonnast”, selle esimese raamatu viimaseid peatükke. Alustagem sellest, mida Aragorn nende kohta veidi enne rünnakut ütleb (“Nuga pimeduses” lk 204): “nemad ise ei näe (valguse maailma)...”

Kellel ei ole silmi, ei saa näha. Silmade funktsiooni võtab üle vaim. Kellel ei ole nina, ei saa haista, kuid nazgulid tunnevad elusolendite vere lõhna. Kas sellest peaks järeldama, et vaim annab edasi ka lõhna? Tekst ei välista seda. Kuid mulle tundub, et selle lõigu põhjal tahab Tolkien näidata, et nazgulid on kehatud.


Järgmine katke on peatükist “Pagemine koolmele” lk 228: “Nüüd nägi ta neid selgelt...”
See kirjeldus sobitub hästi eelnevalt arendatud mõttega, et Sõrmusekandja näeb korraga nii päris maailma kui maailma, kus liiguvad nähtamatud asjad, vaimudeilma. Kuid, kui eeldada, et sõrmusevaimud on kehalised vaimud, siis mida näeb Frodo, kui tal on sõrmus sõrmes? Nazguli keha on kulunud, nii et seda ei tohiks olla võimalik näha – kui just see ei ole keha, mida Frodo näeb, vaid mingit laadi kehakujuline vaimkuju...

Asjad lähevad veelgi segasemaks, kui võtta arvesse järgmisi lõike, mida ma arutada tahan. Üheksa jäävad Bruineni tulva alla. Frodo ärkab Elrondi Kojas ja uurib Gandalfiga koos järele, mis juhtus. Muude asjade hulgas räägivad nad ka nazgulitest. Gandalf selgitab oma teadmisi paljude asjade kohta, muuhulgas Morguli-noaga torgatud saamise ja selle, mis nazgulitega juhtus, kui tulvavesi nad minema pühkis. Mõned tsitaadid:
„Sa olid kuhtumas..”
„Nad tahtsid purustada sinu südant Morguli-noaga ... Kui see oleks õnnestunud, oleks sinust saanud nendesarnane, ainult nõrgem ja nende käsu all, Sinust oleks saanud vari Musta Isanda valitsuse all...”
„Kõige suuremas ohus olid sa sõrmust sõrmes kandes, sest siis viibisid sa ise ka poolenisti varjuilmas ning nad oleksid võinud sind kinni võtta. Sina nägid neid ja nemad sind.”
„Sest need on ehtsad hobused, samuti nagu nende mustad kuued on ehtsad kuued, mida nad kannavad selleks, et oma olematusele kuju anda, kui nad elavatega suhtlevad.”
„Mitte kõik tema teenrid ja varad pole varjud!”
„... sa olid saanud neile nähtavaks, olles juba nende maailma lävel.”
„Nende hobused said hukka ning ilma nendeta on nad sandistatud. Kuid Sõrmusevaime endid ei saa nii lihtsalt hävitada.”


Neid tsitaate vaadeldes jääb silma, et Tolkien kordab ikka ja jälle, et sõrmusevaimud on vaimud. Nende maailm on vaimudeilm, kes nende relvaga tabatud saab, muutub ka ise varjuks ja liitub nendega seal. Riided on selleks, et anda kuju nende kehatule olematusele.

Selge? Kõik? Mitte päris. Mõned kommentaarid.
1. Ei ole kerge aru saada, mida tähendab, et Frodo hakkas peale Morguli-noa tabamust kuhtuma. Kuigi selleks ei ole kindlat ajalist raamistust, märgib Gandalf, et Suurte Inimeste tugevad sõjamehed oleksid noakillule, mida Frodo 17 päeva kannatas, kiiresti alla vandunud. Ebaselgeks jääb, mida tähendab siinkohal „alla vanduma” Ma kujutan ette, et see tähendab, et elusolendist saab elav tont, inimene, kellel ei ole enam oma tahet, vaid keda juhib tema nakatunud vaim. Kuid kui asjad on nii, siis mida peab Gandalf silmas, kui ütleb, et Frodost oleks saanud nendesarnane? Olles allutatud, ei oleks Frodo olnud olematus nagu sõrmusevaimud, vaid füüsiline inimene, kuigi ilma omaenda tahteta.
2. Kuidas peaks tõlgendama „oma olematusele kuju andma”? See viitab, et sõrmusevaimud kannavad riideid kehatu, muutumatu olemuse peal. Tekstist ei selgu kusagilt, et sõrmusevaimud saavad oma kuju tahtmise järgi muuta, nende kuju on kindel. Kuidas saab miski olla samal ajal kehatu ja kindla kujuga? Tundub nagu vastuolu...

Materiaalne või mitte? Elus või surnud?

Vaatame hoopis teise nurga alt. „Sõrmuste isandas“ on mõnedki päris korralikud vaimud (sõnaraamatu tähenduses 1a) Haraliina Koolnud. Kui sõrmusevaimud on päris vaimud, kas nad ei peaks siis käituma täpselt nagu need Koolnud? Koolnute kirjeldus on üsna ebamäärane: vähemalt on märkimisväärne, et neil ei ole muid relvi kui hirm. Selles osas on nad sõrmusevaimudega võrreldavad, kes samuti kasutavad hirmu olulise relvana, kuigi nad kannavad ka päris relvi. On öeldud, et Koolnud, kohtudes Umbari mereröövlitega, on „nagu hall veetulv, pühkides kõik enda ees minema.” Nad lähevad üle vee, mis tähendab, et nad hõljuvad. Nad ei räägi, erinevalt nazgulitest. Kui Aragorn ütleb, et nende vanne on täidetud, „... kärmesti taganes kogu hall vägi ja kadus nagu udu, mille ootamatu tuuleiil on laiali puhunud.” Kui päris vaimud käituvad selliselt, ei ole nazgulid päris vaimud. Kuigi Üheksa koosnevad olematusest, on nad materiaalsed, nagu eelpool näidatud (ratsutavad, hoiavad mõõku, kardavad tuld, saavad tulvast minema pühitud, selmet selle kohal hõljuda jne) Ei paista, et Koolnud midagi sellist teeksid.

Tundub, et see ettekanne on lähenemas kurvale lõpule: selget järeldust ei saa teha. Osad lõigud viitavad, nagu nad oleksid natuke enam kui vaimud, kehalised, kuigi kulunud. Tolkien räägib iseendale vastu, lubades sõrmusevaimudel kohati olla natuke materiaalsed ja kohati üleni vaimud, kirjeldades teisal vaimude kohta omadusi, mida sõrmusevaimudel ei ole.


Aga kae! Siiski on üks lõik, mida me pole veel vaadelnud ja minu arvates selgitab see kõik ära. Muidugi viitan ma Nõidkuninga surmale Pelennori Väljade lahingus. Tsitaadid:
lk 103: „Elaja turjal istus...”
lk 105: „Kuid äkitselt [komistas] temagi ... ega kostnud enam iial sellel maailma ajastul.”
lk 107: „Ükski teine tera...”
Need lõigud ei jäta kahtlust, et nazgulitel siiski on keha. Et tõendid ritta seada:
1. miks peaks Nõidkuningas kandma turvist, kui teda ei saa füüsiliselt haavata?
2. ja Ilo mõõk haavab teda „kibedalt”
3. Nõidkuningal on „ebasurnud ihu”
4. tal on isegi põlved ja kõõlused. Põhjus, miks ta ettepoole komistab ja kummardub on, et põlvetagune kõõlus on purustatud. Peale seda ei suuda Nõidkuningas enam püsti seista.
5. Kõõlused on täpsustatud nähtamatuks. See sobitub varasema eeldusega, et peale sadu aastaid on keha kulunud, kuid siiski materiaalne
6. „kehatu hääl” tähistab, et enne Eowyni surmahoopi kuulus hääl kehale.

Nii et kuidas nazgulid töötavad?
1. Nazgulil on elav vaim ja elav, materiaalne, ent nähtamatu keha.
2. vaimu ja keha vahel peab olema mingit laadi ühendus ja selleks on loits. Ma eeldan, et see on Sauroni mõju, mida ta nazguli Võimusõrmuse kaudu avaldab.
3. Ma arvan, et see töötab nii: vaim, sõrmusele allutatud, liigutab keha. Keha on kuhtunud ja muutunud nähtamatuks, kuid kandja ei ole surnud (sõrmuse võim). Loits on nii võimas, et see on võimeline sellist keha kasutama. See on keha, mis teeb kõiki eelnimetatud selle maailma füüsilisi asju: ratsutab hobusega, roomab, kasutab mõõka, ja nii edasi.

Mis ebaselgeks jääb, on, miks Ilo mõõk sellest loitsust üle oli. Ja, kui mõõk saab sellega hakkama, siis miks mitte tulvavesi? Võibolla peaks seda küsimust vaatama teise nurga alt. Ei saa jätta kõrvale võimalust, et tulvavesi oli loitsust üle. Kui see juhtus, lagunes keha, selline nagu see oli, ära. Kõik, mis alles jäi, oli üheksa vaimu tuules. Et nende hääli oli ka peale seda kuulda (erinevalt Nõidkuningast peale Pelennori), võib olla põhjustatud asjaolust, et Sauron suudaks justkui anda neile uue keha. Võibolla oli keha kuju salvestatud Sõrmusesse (nagu DNA) ja kadus lõplikult alles peale Ühe Sõrmuse hävingut Turmamäel. Sauronil ei olnud lihtsalt aega Nõidkuningat uuesti ehitada.

Epiloog

Ma olen alati pidanud märkimisväärseks, kui keerukaks muutuvad arutelud Tolkieni loomingu detailide üle, kui teksti sõnasõnalt analüüsima hakatakse. Ma ei arva, et suutsin anda lõpliku vastuse nazgulite olemuse kohta. Kui suutsin, on mulle, arvestades minu suurt lugupidamist professori loomingu vastu, väga vastumeelne tunnistada, et nazgulite olemus on edasi antud ebamääraselt. Ma arvan et see on Tolkieni hariliku töömeetodi mõju: nazgulid sündisid juhuslikust inspiratsioonikübemest ja alles hiljem selgus Tolkienile nende tõeline olemus. Selle käigus ei tahtnud ta lahti lasta varaseimatest, aasta 1938 kirjeldustest – mees hobusel, kelle eest Bingo põgenes, ei erine Nõidkuningast ka tuhat lehekülge hiljem.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
Peatoimetaja veerg 9/14
Intervjuu Mann Loperiga
Kolmsada sõna kolmandaks sünnipäevaks
Esimene ingliskeelne slaavi ulme ajakiri
Rollimängud on vinged!
Nazgulid - sõrmusevaimud?
(:)üks kustumatu lugemiselamus
Arvustus jutule: Kirjad päikesele - lugejakiri
Romaan, raamat, köide, osa? - ehk Stalker saja meetri jooksus
Varbad sügavale mulda?
Kangelane trullanahas
Ulmkonnakroonika 9/14
Kirjastuste uudised 9/14
Jutt: Ja viis köidet ülespoomist
Jutt: Ühe tumehaldja päris elus seiklused
Jutt: Drake Cement
Jutt: Usstõbi
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.1286)