Oktoobris käisin ma larbifestivalil nimega Grenselandet, mis toimus esimest korda 2010. aastal. Mängud on suuremas osas tehtub black box‘i jaoks, mängitakse vanu lemmikuid ja ka uusi mänge. Larbid ei kesta rohkem kui neli tundi ja läbiviijaks on iga mängu autor ise. Osalejaid oli sel aastal saja ringis ja paralleelselt toimus kaheksa mängu, kokku 24 – üks reedel ja kaks laupäeval. Majutust festival ei pakkunud, toitlustust sai odavamalt (Norra kohta). Kogunemispaigas toimus enne igat larpi kohtade jagamine (registreerudes sai valida oma eelistused ja selle järgi jagati osalejad mängudesse, aga vabade kohtade olemasolul – peaaegu alati – oli ka võimalik mängu vahetada. Järgnes söömine, paar mängu ja pidu.


Väga huvitav, et korraldajad olid suutnud leida ühes piirkonnas nii palju black box’e, kus mänge läbi viia. Ühtegi kohta ei pidanud kõndima kauem kui 15 minutit. Kõige suurem väärtus lisaks mängudele olid muidugi inimesed: tõsiselt palju põnevaid larpareid, enamik küll Skandinaaviast. Mänguloojate endaga mängu arutamine oli ka väga lahe.

Suvaline tähelepanek: sealkandis on üllatavalt palju rahvast, kes pidevalt pügavad ja vahatavad oma vuntse ja riietuvad nagu 30-ndate inimesed.

Ööbisin juba varasemast tuttava norra larpari juures, kus oli ka punt valgevenelasi. Korter oli ülinunnu ja väga boheemlaslik, seal oli vahva öösiti päeval kogetust rääkida ja erinevaid larbikultuure arutada. Valgevenes on larp alles hiljuti levima hakanud ja seda päris palju tänu Skandinaavia koostööpartneritele (erinevad projektid jne).

Kõige tugevam üldine emotsioon, mis kuidagi kohale jõudis ja mida on ka kõige raskem edasi anda, on perspektiivitunne. Nagu reisides üldiselt, muutub teiste larbikultuuridega suheldes pilt kuidagi laiemaks, meie enda probleemid aga näivad väiksemana ja lahendatavana. Ühest küljest tekib kuidagi tühine tunne, samas on hea olla osa millestki suuremast ja ka tuge, armastust ja soovi koos töötada leidub külluses.

Larpidest:

Mängisin kolmel mängul ja kuidagi kukkus nii välja, et kõik puudutasid mingil määral armastust.

Innocence: Minu lemmikmängulooja tehtud mäng. Temaga on alati väga tore ka eelnev töötuba. Pole vaja karta, et muljete lugemine midagi ära rikub, kõik mängu elemendid seletatakse enne mängu niikuinii ära.


Mäng räägib klounidest, kes ei ole mitte klounideks riietunud inimesed, vaid omaette olendid, kes tunnevad palju ja kiiresti, on süütud ja lapsikud, natuke kohamakad, lõbusad ja kurvad, mänglevad ja totakad, neile on maailm üllatav ja imeline, aga nad unustavad asju kergesti. Klounid elavad tsirkuses ja mäng algab sellega, et tsirkus on lahkunud. Klounidel oli neli asja: mälestus tsirkusest (pilt, mille ise joonistasime ja rinda kinnitasime), kohmakus (korraldajate antud riideese, mida tuli kanda kuidagi ebatavalisel moel), sidemed teiste klounidega (nöör, mida sai kokku siduda, kui tundsid, et kellegagi on loodud tähendusrikas suhe) ja klouninina. Klounid ei osanud rääkida, aga tegime hääli (hüüatusi jne). Mängu põhiline teema on nende erinevate elementide vahetamine teiste asjade vastu.


Mäng algas ärkamisega, maailma ja teiste avastamisega, püsti tõusmise katsetustega. Visati üksteisega nalja ja sõbrustati. Ma leidsin kohe alguses oma parima sõbra/armastuse, kelle kaudu käisid kõik mu ülejäänud suhted (st minu pael oli seotud temaga ja temal mingite teistega veel). Siis oli niisama klounitsemine ja möllamine, meenutasime tsirkust ja kurvastasime, siis jälle unustasime ära. Üks hetk ilmus Kaupmees, kes pakkus meile „kõnet“ vastutasuks pildi/mälestuse eest. Kes huvi tundis, see andis oma pildi ära ja sai vastu kaardi, kus oli mingi keeruline sõna (nt metamorphosis, peripheral, claustrofobia jne). Saadud sõna alusel mõtles igaüks välja oma pudikeele ja siis võisid rääkida teistega, kellel ka keel oli ja olla väga uhke enda üle ja justkui mõistlikke asju rääkida, samal ajal, kui keeleoskamatud klounid frustreerunult kõrval virisesid. Mina keelt eriti ei tahtnud, aga mu sõbrad võtsid ja mina siis ka, et ma nendega rääkida saaksin. Järgmisena pakuti elegantsust (kokteilivihmavarju) kohmakuse (riidetüki) vastu. Seda ma tahtsin ja kohe võtsin ka, aga mu sõbrad ei võtnud ja nii ma siis üksi edvistasin. Nagu keel, oli ka elegantsus samamoodi teeseldud ja üle pakutud. Viimaseks pakuti iseseisvust (peeglit) sidemete (paelte) vastu. Soovija lõikas paelad läbi ja jäi suhtlema ainult iseenda peegelpildiga. See oli päris karm ja õudne. See käputäis meist, kes seda ei teinud, kogunesid kokku ja lõid uusi suhteid nendega, kelle paelad olid katkenud. See oli hästi armas ja emotsionaalne hetk mängus.

Selgituseks vahele – kaupmehega võis vahetaga ka mitu asja korraga, aga nt elegantsuse said ainult siis, kui enne oli keel jne.

Siis tuli mängus hetk, kus oli võimalik asju tagasi vahetada. Ma vahetasin kõik tagasi, mälestus oli lihtne, sest ma niikuinii keelt ei tahtnud, aga kohmakus keerulisem. Õnneks üks kloun just ajas kõiki naerma oma kohmakusega ja siis ma leidsin, et rõõm on ikka parem kui elegantsus.

Me istusime oma tiheda sidemetepuntraga ja Kaupmees viis ära need, kes olid kasvõi ühe asjadest jätnud. Võttis nende klouninina ja viis nad ära pimedusse, kus nad mängu lõppu jälgisid. See oli eriti masendav, sest mu parimal sõbral jäi kõne alles ja ta viidi ära.

Lõpus tuli tsirkus tagasi ja kõik olid rõõmsad. Mina olin kurb, sest sõpra polnud, aga rõõmus, sest kodu tuli meile järele. Siis jäime magama… Ja ilmselt tsirkus jättis meid jälle.

Üldiselt oli nunnu mäng ja mulle meeldis elementide kasutamine, aga vahetusi oleks tahtnud rohkem teha, kuna ühekordne vahetus tegi selle kuidagi liiga raskeks valikuks. Väga meeldis eelnev harjutamine ja mitteverbaalsed mängud on üldiselt hästi vahvad. Ilmselt olnuks elamus võimsam, kui ma polnuks enne „White Deathi“ mänginud. See oli päris huvitav, et tegelast ei defineerinud peaaegu miski muu peale pildi ja riidetüki.

Love in the Age of Debasement – mäng kriisimomendist suhtes. Mängus olime kõik paarikesed kohvikus, mis oli päris mõnus, sest sai teisi vaadata või kommenteerida, aga otsest suhtlus oli vähe, sest kes ikka kohvikus kohtingul olles suvaliste inimestega räägib? Seetõttu oli partneriga palju fokusseeritum ja sügavam ja intensiivsem mäng. Huvitav oli see, et suures mängus tihti ei toimu selliste stseenide nii peenet läbi mängimist, pigem läheb kõik üsna kiirelt ja rohkamalt mööda. Nautisin seda, kuidas selles mängus olid kõik pilgud, köhatused ja käeliigutused väga tähendusrikkad. Rollid on sel mängul kirjutatud sisemonoloogina, nii et võib üsna segane olla, aga õnneks mulle väga sobis selline stiil. Eriti kasulikud olid soovitused, mida mängus teha, sest need olid sellele mängule sobivalt väga väikesed detailid (nt. vaata mujale, kui su parner sind vaatab ja tema poole, kui ta pilgu mujale keerab) ja neid tehes oli lihtne kiirelt rolli sisse elada. See töötas ka üllatavalt hästi, et enda rolli lugedes oli justkui kõik selge, aga kui päriselt mängus vaidlema hakkasime, siis tuli üllatusena, mis teist täpselt suhtes häiris.

Mängisin koos ühe samuti varasemast tuttava venelannaga, tema loomeinimest ja mina hästi rahale keskendunud ja patroniseerivat tüüpi. Meie mäng töötas kuidagi väga ilusti, flirt ja tülid ja igapäevased vestlused ja ebamugavad küsimused voolasid üsna hästi ja mängu finaaliks oligi kõik juba öeldud.

Mängudisaini kohta: iga paarike valis kaks laulu ja kui need mängisid, siis oli moment, kus võis rääkida, milles probleem. Muul ajal tuli teemat vältida. Paarideks jagamine on selles mängus päris keeruline, alustuseks tegime üsna levinud käesurumise ja kallistamise mängu ja siis selle järgi vaatasid mängujuhid, kes klapivad – peaasi, et täiesti olematu keemia ei oleks. Eriti meeldis mulle mängu sisse- ja väljajuhatus, kus ühe laulu taustal luges mängujuht ette numbreid ja mälestusi, väga meeleolukas.

Kokkuvõttes oli see väga unikaalne ja meeldejääv kogemus, väga väga nauditav mäng ühe partneriga.

Before and After Silence – see oli hästi huvitav, sest paarilõigulisest tutvustusest jäi mulje, nagu oleks tegu pigem harjutuse või töötoaga. („Before and After Silence is about limitations and listening, and about doing almost nothing. It is non-verbal and uses silence as its starting point. It is about shifting the point of view from “what is” to “what is not”, about shifting the focus from “the sounds” to “the spaces between the sounds”, from “the actions” to what is “between the actions”, and to “what is not done”.[…] As a player you should attempt to exercise restraint and to do nothing until you have to let it go.„). Ma ei oodanud sealt väga tugevat larbikogemust või lugu, vaid pigem mingeid uusi mõtteid ja meetodeid, mida katsetada. Üllatavalt sain aga üsna vastupidise kogemuse.

Enne mängu harjutasime vaikust ja selle lõhkumist. Mängus oli kaks elementi: mingi liigutus ja situatsioon, mõlemat sai võtta kolm ja valida neist üks. Liigutused olid näiteks: võta võimalikult vähe ruumi, tee üks käeplaks, võta nii palju riideid ära, kui sul mugav on. Situatsioonid: hinged teispoolsuses, telepaadid, patsiendid jne. Mina valisin liigutuseks „hakka kedagi puudutama ja siis peata end viimasel hetkel“ ja ma tegin seda mängu jooksul mitu korda. Situatsioon oli selline:


Päris sünge, aga ülejäänud kaks, mis ma tõmbasin, olid minu jaoks vähem mängitavad (ühes tuli sõpru ja vaenlasi samamoodi kohelda, teises otsida süüdlast ja siis vihane olla. Mõlemad tundsid rohkem mänguvõimalusi piiravad kui avavad).

Terve mäng toimus vaikuses, hääli paar korda tehti ja vahepeal tekkis mööbli liigutamisest helisid. Mängisime black box‘is, kujunduse mõttes kasutasime paari tooli, panime prügikasti keset tuba ja veel paar säärast suvalist elementi. Kõike võis kasutada mõistlikkuse piires.

Ma olin oodanud, et on pigem selline ühe momendi või stseeni kujutamine ning üsna abstraktne mäng, ikkagi ju ainult tund aega ja vaikuses. Minu üllatuseks aga kujunes mu larp üsna pikaks mitme pöördepunktiga teekonnaks. Ühe momendi asemel oli peaaegu terve eluiga ja kuigi see, mis toimus, oli enamasti abstraktne, tekkis minu peas taustaks väga tugev lugu.

Kohtusin mängus ühe teise neiuga, kes oli alguses hirmutav, aga pärast seda, kui tal endal oli ka jube kogemus, saime liitlasteks. Hiljem oli esimene pöördepunkt, kus ta mind tingimusteta omaks võttis, kui ma end süüdlasena tundsin ning meist sai lahutamatu paar. Siis tulid hirm ja varjamine, nüüd vähemalt kahekesi, kaitsesime üksteist oma vaenlaste eest. Järgmine pöördepunkt saabus, kui tundsime, et me ei saa igavesti end peitma jääda ning püüdsime aidata teisi, kes kurvad paistsid. Meie enda suhe oli alati väga armastav ja lõpp üsna armas vaikiv idüll.

Kuna kõigil oli erinev situatsioonikaart, siis oli ka igaühe lugu erinev. Minu sõbranna oli olnud prostituut, kes otsis kliente, aga leidis hoopis armastuse. Kaks inimest embasid üksteist terve mäng – üks neist ootas haiglas uudiseid raskelt haavatud sõbra kohta, teise jaoks olime me kõik ootamas maailma lõppu – ning üks meist oli süüdlane, see, kes kõige rohkem heli tekitas. Lõpus ta enda arvates ka leidis reeturi, aga oli juba liiga hilja ja süüdlane ainult irvitas talle näkku. Ühe vaatleva inimese jaoks olime me kõik tema mälestused ja kuigi ta meiega ei suhelnud, tundis ta siiski meie vastu sooje tundeid. Mängus üsna vapralt ringi uudistanud naise jaoks olime kõik hinged teispoolsuses ja tal polnud põhjust karta, sest olime ju kõik juba surnud. Sama naine oli jällegi teise mängija jaoks tema Jumalanna, kellelt ta lunastust otsis. Tal oli väga põnev ja keeruline lugu enesega kohtumisest, üksildusest ja lunastusest (mille ta ka sai, kui vaim talle mängu lõpus oma salli pea peale pani). Üks mees, kes mängus tihti päris jube oli, mängis noort rasedat naist, kes polnud kindel, kes on lapse isa ning kartis, et see on halb inimene.

See oli äärmiselt huvitav mäng, sest pärast mängu oli selline oh-päris-lahe-tunne, teistega rääkides oli vau-uskumatult-äge-tunne ja mitu tundi hiljem olin täiesti rabatud. Õhtul rääkisime sellest veel mitu tundi, sest mu IG sõbranna oli üks valgevene tüdrukutest, kellega samas kohas ööbisime.

Aga hämmastav oli mäng esiteks sellepärast, et ma ei oodanud ühetunnisest mängust nii tugevat narratiivi ja nii suurt tegelase/loo arengut. Rääkimata sellest, kui kuulsin hiljem teiste versioone mängus juhtunust. Imeline, milline on inimeste fantaasia, kujutlusvõime ja oskus asjadele tähendust ja narratiivi omistada. Vaikus muutus küll minu jaoks üsna kõrvaliseks, sest kogu aeg kostis palju väikeseid hääli, aga samas oli vaikimine oluline osa mängust.

Pidu, järgmisel päeval kohvikus kohtumine ja lego-hommikusöök (ehitasime legolinna ühe kohaliku korteris) olid meeleolukad, aga ilmselt mitte väga muljetamist väärt.


Festival andis palju ideid ja julgust ka ise midagi sarnast teha, loodetavasti on ka meil varsti oma pisike larbifestival-nädalavahetus!

Peagi tulevad veel minu muljed Stockholm Scenario Festivalilt ja Taliesini muljed Taani Black Box larp festivalilt.

Artikkel ilmus algselt Sisaliku blogis.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Peatoimetaja veerg 01/15
Raamatuarvustus: Metro 2033
Raamatuarvustus: Pikksõda
Ulmefilmid aastal 2015
Muljeid väiksest larbifestivalist Norras
Repliik kosmosepiraatlusest
Mänguarvustus: Hearthstone: Heroes of Warcraft
Muljeid talvisest lauamängulaagrist 2015
Reaktori ristsõna 2015
Ulmkonnakroonika 01/15
Kirjastuste uudised 01/15
Jutt: Labirünt
Tõlkejutt: Lucy
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0160)