3. märtsil 2013 avati Lennusadama kevadhooaeg, mille keskseteks kujudeks on Jules Verne ja Ottomar Gern. Selle aasta kevadprogrammis tutvustab Lennusadam allveelaevanduse lapsepõlve ning sellega seoses kutsuti teisipäeval 5. märtsil kohale Jüri Kallas ning Mart Kalvet, kes jutustasid fantaasia- ning ulmekirjandust merenduse perspektiivist. Uudistama oli tulnud u 25 inimest, sealhulgas ka palju varem tundmatuid nägusid. Üritus leidis aset väikeses kinoruumis, kuhu ausalt-öeldes väga palju rohkem inimesi ei oleks ka mahtunud. Ettekanded kestsid kokku umbes 2 tundi. Alljärgnev on Jüri Kallase ettekande üleskirjutis, sellest siis teatav hüplikkus ja suurem kõnekeelsus...

Tõsiteaduslik ulme ja teaduslik fantastika

Tavainimesel on arusaam, et ulme – just science fiction, vene keeli nautšnaja fantastika, eesti keeles teaduslik fantastika, nüüd ka teadusulme – on kohutavalt teaduslik kirjandusliik. Loomulikult see nõnda ei ole. Tegemist on teadusliku taustsüsteemiga, mille taustal mingid asjad toimuvad. Fantaasiakirjanduses on selleks taustaks võlurid ja lohed, õuduskirjanduses miskit õudset või teadmatut. Lihtsalt klotsid on teised. On ka hunnikute viisi autoreid, kes ei viitsi ise midagi välja mõelda, vaid võtavad teiste klotsid, tõstavad need heal juhul omal kombel ümber ja kirjutavad sinna hea seiklusloo peale – ka see on võimalus.

Ulmekirjanduse alguspunktiks peetakse aastat 1818, mil Mary Shelley avaldas romaani "Frankenstein". See on loomulikult tagantjärgi tarkus, sest ega ta ise ei teadnud, et ta esimese ulmeromaani kirjutab – tema kirjutas lihtsalt ühe tondijutu, kus laipa lasti elektrit, laip hakkas elama ning sellest sai esimene biorobot. Ka Poe kirjutas mõned ulmelised lood, kuid tema puhul me ei tea, kas ta mõtles neid tõsiselt või olid need tema alkohoolikuaju haige fantaasia viljad.

Nõnda nägi Alphonse de Neuville kapten Nemot ja Nautilust.

Seetõttu võib esimeseks pühendunud žanrikirjanikuks nimetada ikkagi Jules Verne'i. Samas tuleb kohe tõdeda, et Verne lood olid sageli rohkem populaarteaduslikud seiklusjutud ja teaduslikus mõttes väga ettevaatlikud. Võtaks algatuseks ette Verne raamatu "20 000 ljööd vee all", mille puhul on käibel ekslik arvamus, et Jules Verne mõtles välja allveelaeva, nägi seda ette ning et see on tema panus maailma ja ulmekirjandusse. Tegelikult olid allveelaevad mingil määral kasutuses juba XVIII sajandil ja need võtsid ka osa sõjalistest konfliktidest. Isegi nimi Nautilus pole tema enda välja mõeldud – juba enne romaani ilmumist oli Pariisi juures üks sellenimeline allveelaev kasutuses. Verne'i panus oli aga allveelaeva näha sellisel kujul – elektrit täis ning täiesti autonoomne.

Pisut hilisem ulmekirjanik H. G. Wells käib teadusega Verne'iga võrreldes märksa vabalt ringi. Näiteks tema raamatus "Nähtamatu" on jäme viga – nähtamatu inimene peab olema pime. Kui kõik koed läbi paistavad, siis ta silma põhi ei peegelda ning ta ei näe. Wells teadis seda väga hästi, kuid tal ei olnud vaja pimedat nähtamatut. Tal oli vaja inimest, kes näeb, kuid on nähtamatu. Ja sealt see asi läkski. Kirjanik ei tee neid asju niimoodi. Osa ulmefänne on sellised, kes kogu aeg ajavad näpuga järge, et see ja see on jama, ta ei ole nii kirjutanud, robotid ei ole sellised... Tegelikult on seda mõttetu teha, sest sõnal "ulmekirjandus" on rõhk sõna siiski sõnal kirjandus. See science seal (vene keeles nautšnõi, eesti keeles teadus) on lihtsalt üks komponent. Seda ei ole mõtet fetišeerida.

Wellsiga jätkates. Ta tegi oma teoses ühe/mitu avastust ning näitas, mis seepeale toimub ühiskonnas. Ei olnud oluline, et inimesest ainult nähtamatu teha – ta näitas, kuidas Inglise ühiskond reageerib sellele nähtamatule isikule. Või kui marslased Maale tulevad – kedagi ei huvitanud, kas marslased üldse võimalikud on, küsimus oli selles, mis siis edasi saab. Mõnes mõttes oli Wells oma ajast ees, sest Ameerika ajakirjaulmes rääkis üks toimetaja John Campell, Jr. alles 1930-ndate lõpus, et teda ei huvita, mida te välja mõtlete, vaid pange see leiutis ühiskonda ning vaadake, mis siis juhtuma hakkab. See on kirjanduse eesmärk, mitte see, et te mõtlete välja laheda vidina või lennutate mehe kuhugi kosmosesse.

Stanisław Lem kirjeldas näiteks oma 1964. a ilmunud romaanis, kuidas kosmoselaev maandub ning kuidas juhtimiskeskuses lambid vilguvad, kosmonaudid usinalt lüliteid klõpsutavad ja seinast perfolindid välja sõidavad. Siis ma hakkasin mõtlema, et, kurat, ta pidi neid perfolinte kirjeldama – kas ei oleks võinud olla suvaline väike arvuti/kuubik. Lem aga oli tõsiteaduslik kirjanik. Tema jaoks see mingi kuubik oleks olnud täielik jama. Ta pidi kirjutama perfolintidest, vilkuvatest tulukesteks ning osutist, mis väriseb kusagil nulli peal. Tänapäeval jabur, kuid Lemi lugedes unustad selle peagi, sest kõik muu on endiselt tasemel... Mõni teine autor aga kirjeldab mingit leiutist ning kui sul ei ole matemaatika-füüsika tausta, siis sa ei saagi aru, kui pädev see on. Üritad end läbi närida, millestki sa aru ei saa ning kui seal ei ole sellist inimlikku puudet, siis sa mõtledki, et miks ma seda lugesin ja vaeva nägid, kui mingit elamust ei ole. Olgugi, et on lahe kontseptsioon...

A. F. Špir (kelle ees- ja isanimi on unustatud) tegi romaani "Amfiibinimene" esmatrükile ajakirjas Vokrug sveta võrratud illustratsioonid. Sellel pildil siis nimikangelane ise.

Ühe näitena saab veel tuua venelase Aleksandr Beljajevi kirjutatud romaani "Amfiibinimene", kus andekas kirurg siirdas haigete kopsudega inimesele hai lõpused, millega ta sai vee all hingata. Seal tuleb muidugi välja üks teaduslik jaburus – vee all on rõhud hoopis teistsugused. Inimene võib küll hingata saada, kuid väga sügavale ta oma lõpustega minna ei saa.

Kuid hea ulmekirjanik püüab alati väänata teaduslikke fakte oma teose huvides ja seetõttu üritas Beljajev sellest mööda hiilida. Sellele näitele tuginedes võib öelda, et kunagi ei hakata midagi kirjutama lihtsalt seepärast, et teisiti ei saa. Pigem määrab inimlikul kirjanikul palju see, et tal on kangelane välja mõeldud, kuid mingisugune kangelase loogika ei lase tal oma teost sedasi teha ning selleks, et kangelane ebaloogiliselt ei käituks, peab ta muutma oma loo süžeed. Seda on juhtunud korduvalt, näiteks Stanisław Lem on kunagi tunnistanud, et "Solaris" seisis tal kusagil kolmveerand aastat, kuna ta ei osanud sellele lõppu kirjutada. Lõpuks tal plaksas, et kui ta teatud asjad ära muudab, siis on kõik loogiline ning inimeste käitumine on normaalne.

1960-ndatel aastatel hakkas nn. pehmete asjade pealetung – kontrakultuurid, vabadus ning tegelikult hakkas levima ka teadusvaenulikkus. Tänu sellele sattus reaalteadus laiade masside seas põlu alla ning ka ulmekirjanduses jäi tõsiteaduslikus ulmes seda teaduse osa väga väheks, kuna leiti, et see ei ole inimeste jaoks huvitav. Vastukaaluks hakkas pead tõstma hard science fiction ehk n-ö kõvaulme või tõsiteaduslik fantastika. Ilmusid need autorid, kes tahtsid tõsimeeli kirjeldada, kuidas asjad käivad. Ameerika parimaid teerajajaid selles vallas oli Hal Clement, kes juba 1950ndatel kirjutas teedrajava romaani "Mission to Gravity", kus tegevus toimub planeedil, mille raskusjõud on ekvaatoril 3 G-d ning poolustel kuni 665 G-d ning kohalikeks elanikeks on mingid roomavad ja lapikud elukad. Ja vähe sellest, et ta sellise romaani avaldas, ta avaldas ka veel ajakirjas Astounding Science Fiction artikli "Whirligig World", kus ta seletas koos valemitega ära oma mõtted selle planeedi asjus. See on üks õpikunäide, kuidas kirjutada sellist tõsist ulmekirjandust. 60-ndatest on veel ka Larry Niven, keda kohalik lugeja teab romaani "Rõngasplaneet" järgi. Muideks selle raamatu ebaõnnestunud maakeelne pealkiri on samuti õpikunäide, et mis juhtub, kui hard SF-i tõlgivad/toimetavad teadusvõhikud – see ehitis seal romaanis ei ole kindlasti planeet, ei kirjelduse, ei olemuse põhjal. Samas, et mitte olla liialt karm kohalike tegijate asjus, siis midagi analoogset juhtus ka originaaliga. Tõsiteaduslik romaan ning tõsine autor, ükski toimetaja ja ükski testlugeja ei märganud, et romaani alguses pöörleb maakera teistpidi. Larry Niven oli selle pärast tõsiselt marus – kõik loevad, kõik on teaduslikult haritud, ning keegi ei märka, et maakera käib teistpidi. Teises trüki eessõnas vabandas ta selle pärast ette-taha ning raputas endale tuhka pähe.

Ulme ja meri

Kui kosmoseulme hakkas levima 1920–30 aastatel, siis jäi mereulme esialgu vaeslapse ossa. Aga samas, kuna ulmekirjandus sai ise küpsemaks, siis tekkis näiteks niisuguseid lugusid, kus püüti kirjeldada mõistust meres ning kuidas on mereelaniku jaoks kuivale maale tulek. Samastati seda meie kosmosesse pürgimisega. Mäletan üht juttu, kus suur kaheksajalg sügavikest välja ronis ning madala rõhu tõttu ära suri. Samas vaatasid inimesed teda kui kohutavat peletist – tegevust kirjeldati vaheldumisi inimese ja kaheksajala silme läbi.

1960-ndatel aastatel jõudis mereulme teisele ringile. Hakati kirjutama pisut realistlikumalt – juttudesse jäid loomulikult suured ja võimsad allveelaevad, kuid koos maailma ookeani avastamise ja delfiinide uurimise populaarsemaks muutumisega hakkas tulema omajagu selliseid romaane, kus käsitleti ookeani kui tööstuskeskkonda. Sellise kirjanduse võtab kenasti kokku Arthur C. Clarke'i romaan "The Deep Range", kus üks kosmonaut saab kosmoses viga ja avaruumi kartuse tõttu soovitatakse tal ookeani tööle minna. Kõik motiivid on seal ilusti olemas ja Clarke on tõsiteaduslik kirjanik ning kokkuvõttes oli raamat väga veenev, kuigi minul oli seda igav lugeda. Ütleme nii, et sama emotsiooni sain ma kätte vendade Strugatskite lühijutust "Moby Dick", mis on peatükk romaanis "Tagasitulek", seal oli kõik seesama palju lühemalt ja elavamalt. Strugatskid aga olid vist Clarke'i romaani lugenud... igatahes oma romaani ümberkirjutatud versioonis viskasid nad selle peatüki välja.

Meri ja delfiinid olid 1960ndail kindlasti moes. Näiteks üks asi, mida vanemad inimesed mäletavad – USA film "Delfiini päev", kus delfiinidele taheti pomme külge panna ning saata neid laevade alla. See film on tehtud ühe prantsuse romaani järgi, "Un animal doué de raison" pealkirjaks ja autoriks Robert Merle (kellelt eesti keeles on ilmunud "Kaitstud mehed"). Idee ise on hästi huvitav, kuna ta kirjeldab üsna realistlikult ja detailselt seda, kuidas püütakse mõista delfiinide keelt. Seal on pikad vestlused delfiinidega ning osad veel ka inglise keeles, kust tuleb omajagu nilbeid kommentaare, mida delfiinid inimeste kohta teevad, kuna nende jaoks on inimene üks väga kummaline elajas. Samas on tegu tüseda ning võrdlemisi kuivavõitu raamatuga – Merle on hea kirjanik, kuid raamat võiks olla tubli kolmandiku võrra õhem. Film muidugi pruugib raamatust vaid seda osa, kus sõjaväelased delfiine kasutasid ning nendega pomme vedasid.

Vene ulmes oli mereulme mingil ajal väga populaarne, kuna kosmosesse väga lennata ei tahetud ja teistelt planeetidelt võis tsensuurile kõiksugu kahtlaseid asju leida. Neid raamatuid ilmus 1970-ndatel ja 1980-ndate alguses hästi palju. Enamus neist aga ei kõlba lugeda – tegemist on Clarke'i ja Strugatskite haledate koopiatega.

Põhiline on muidugi ka seos laevad merel ja laevad kosmoses. See on väga tavaline. Kõik need kaptenisillad ja jutud. Mõneti on see muidugi loogiline, sest eks need ongi sarnased, kuid teisalt võttes on neid ka väga üks-ühele maha viksitud. Näiteks on uuemal ajal tekkinud kaks suuremat sarja angloameerika ulmes, mis on võtnud C. S. Forester raamatusarja Horatio Hornblowerist, kus kirjeldatakse Napoleoni aja meresõdasid ning on siis selle tegelased ning head-vead kosmosesse vedanud. Üheks on David Feintuch ja tema Seaforti-sari, kus kirjeldatakse nooruki tõusu mööda kosmoselaevastiku hierarhiat ülespoole. (Tavalised laevad on asendatud kosmoselaevadega). Teine on David Weberi Honor Harringtoni sari, kus eeskuju paistab juba peategelase nimest. Kuid eks ka sedasorti raamatuid saab vägagi leidlikult teha – õpikunäiteks taas Arthur C. Clarke ja sedapuhku tema romaan "A Fall of Moondust", kus kirjeldatakse lõbusõidulaeva ja selle reisijate päästmist Kuul. Laev sõitis nn tolmumerel, mingil põhjusel vajus laev tolmu sisse ning reisijad jäid lõksu...

Teaduslikust ettenägemisest ja ulmest

Kui natukene rääkida teaduslikust ettenägemusest, siis alustaks ühest lahedast ulmelegendist, mis on küll tõsi, kuid hiljem legendiks üles puhutud. Nimelt külastas 1944. a Astounding Science Fitction'i toimetust mitu pika mantli ja kaabuga agenti ning võtsid peatoimetaja letti: et sina avaldasid oma ajakirjas sellise jutu nagu "Deadline", autoriks Cleve Cartmill. Vaat sellest jutus on välja räägitud mõned riiklikud saladused. Sel ajal keegi ei teadnud, et Manhattani projekt on töös ja mõned vennad kõrbes pommi ehitavad. Ja järsku ilmub mingis suvalises jutuajakirjas, lugu, kus seda pommi üsna põhjalikult kirjeldatakse. Selle peale tekkis ajakirja toimetajal pisut nukker seis, et mis nüüd saab, kuid siis võttis ta riiulist füüsikaõpiku, näitas vastava koha ette, näitas ka oma ajakirjas juba varem ilmunud jutte uraani lõhustamisest ja ütles, et kõik on kenasti välja mõeldav. Tagantjärele läksid ulmefännid muidugi väga uhkeks, kuid eks see oli selline juhuslik tabamus. Fakt on aga see, et kuni tuumapommi heitmise hetkeni ajakirjades enam ühtegi tuumapommiteemalist juttu ei ilmunud. Ja kui pauk ära käis, siis avaldati neid igas ajakirjas, sest ilmselt oli neid eelnevalt kinni hoitud.

See on ilus näide, kuidas ulmes võib tehnikasaavutusi ette näha. Tuumapommi idee iseenesest ei ole ju midagi erilist. Asjatundjad, kes teadsid kirjandust, olid sellega kursis, kuid tavainimesele tänavalt on see "oi-oi kui vinge asi". Sama on ka tehnika ennustamisega. Me võime küll öelda, et Wells või Tolstoi nägid laserit ette, kuid formaalselt võttes ei ole see nende kirjeldatu laser – see on lihtsalt üks kiir, mis põletab. Genrihh Altov, ulmekirjanik ja leiutaja või täpsemalt leiutusteoreetik tegi 1970-ndate alguses kolm tabelit, kus ta võttis Wellsi, Verne'i ja Beljajevi teostes kirjeldatud tehnoloogia ning võrdles neid oma aja seisukohalt, mis on teoks saanud, mis mitte ja mis on täielikult ebareaalne. Välja tuli naljakas tõsiasi. Meie peame Jules Verne'i tõsiseks teadusfantastiks, Wellsi peame sotsiaalseks ulmekirjanikuks, kelle jaoks ei ole teadus oluline, ja Beljajevit lihtsalt üsna lihtsakoeliseks seikluskirjanikuks. Täitunud ennustuste protsent oli kõigil kolmel umbes sama.

See Juri Makarovi illustratsioon Vjatšeslav Nazarovi romaanile ajakirjas Iskatel on ääretult tüüpiline. Et otsekui moodsam Beljajev, aga ainult otsekui. Vjatšeslav Nazarovi kiituseks tuleb küll öelda, et kuigi tema delfiiniromaan polnud tema parim, oli see mäekõrguselt üle teistest omataolistest.

Üheks heaks näiteks teadusliku ettenägemise juures on veel arvuti. Vanemates juttudes on selleks tuba, kust kõik saavad oma ülesanded kätte. Paremal juhul oli selleks käevõru, millega sai arvutiga ühendust võtta – meie mõistes mobiil. Aga kodus saate vaadata, milline arvuti teil on laua all või peal. Ja need arvutid on võimsamad, kuid need, mida varem üldse ette kujutati. Ei osatud ette näha, et see progress sedapidi läheb, kuigi tuleb tunnistada, et tulevased pilvearvutid on siiski samm selle ennustuse poole. Minnes nüüd satiirilise ulme juurde, siis sellest ulmelisest gigantomaaniast on tingitud ilmselt ka Vadim Šefneri jutus "Tagasihoidlik geenius" (eesti k antoloogias "Diogenese latern") kirjeldatud konserviavamiskeskus, mille leiutas üks loll leidur. Konservi avamiseks tuli võtta konserv, sõita kesklinna, võtta talong, panna konserv masinasse ning vaadata ootamise ajal propagandistlikku filmi sproti tootmisest. See oli leiduri arvates ideaalne ühiskond.

100% ei suuda keegi kunagi ette näha. Mõningaid asju mõistavad vaid erialateadlased, kui nemadki. Ma ei kujuta ettegi, kuidas tavalisele lugejale teha midagi selgeks kvantfüüsikast või eelmise aasta suurest leiust Higgsi bosonist. Mingis osas läheb tehnoloogia siiski nii eest ära, et me (loe: inimesed väljastpoolt mingit eriala) ei ole võimelised sellest kõike mõistma. Arvutitehnoloogiast me veel võime üht-teist taibata, kuna seda me kasutame igapäevaselt, kuid minnes nüüd mustade aukude teooria juurde, siis... Siinkohal on oma panus teaduse populariseerimisel ka ulmekirjandusel. Higgsi bosonist ma juba tänu sellele teadsin – tore on, et nüüd (vist) avastati. Samas kui ma olin pidevalt ulmes lugenud ussiaukudest, siis mingi aeg hakkasin vaatama, et ka juba populaarteaduslikes väljaannetes räägitakse sellest tõsimeeli. Kõige lihtsam näide on ulme-elu suhtes Cory Doctorow'i jutus "Printcrime", kus tegevus keerleb 3D-printimise ümber. Mina ei suutnud aru saada, kuidas saab printida füüsilist objekti. Midagi ma kuulnud olin, kuid paar aastat hiljem, kui selle tehnoloogia hinnad langesid, vaatasin, et asi on olemas ning täiesti kättesaadav. Samuti Tolkieni loomingust, mis ei ole üldse teaduslik fantastika, pärit haldjakeep, mille tänapäeva analoog sõjanduses kohe-kohe kasutusel on. Mitte ainult teaduslik fantastika ei jõua ellu, vaid ka juba muinasjutuline fantastika. Tänapäevase moeulme kohta pole selliseid asju kuulda olnud, kuna moeulme on praegu siiski selline madalalaubaline – "Videvik" ja "Näljamängud", mis kasutavad teiste loodud asju. 1960-ndatel, kui kosmoselennud hakkasid, siis vaadati ka ulmekirjanike poole pilguga, et inimene on juba kosmoses, mida te enam kirjutate. Tänapäevased teadusavastused on tavainimesele niivõrd vähe hoomatavad, et masslugejale see ulmekirjanduse vallas mõju ei avalda.

Vene ja anglo-ameerika eripärad

Kuna eelnevalt sai puudutatud nii vene kui anglo-ameerika autoreid seletaks pisut ka nende erinevusi. Üheks selliseks on anglo-ameerika ulme hierarhiline struktuur, mida nad ise kõrgelt hindavad. Kirjaniku tähtteosed on need, kus ta mingit teemat esimesena käsitles – teos võib olla kirjanduslikus mõttes suhteliselt nõrk, autoril võib olla mõni hilisem teos olla palju parem, aga see, et ta kasutas seal sellist huvitavat ideed, teeb mingi teose klassikaks. Vene kirjanduses loeb siiski teose üldine headus. Heaks näiteks on siinkohal Clifford D. Simak, kes on Eestis paras kultusautor oma "Härjapõlvlaste kaitsealaga". Ameerikas on see täiesti suvaline romaan, pigem öeldakse, et sealt hakkas Simaki allakäik. Sealmail loetakse tema tippteosteks romaane "Linn", "Time and Again" ja "Vahejaam". Ameerikas peab ulmekirjanik olema justkui kullakaevaja, kes lööb oma kaika maasse ning ütleb, et siin on minu plats ja kui ta selle platsi omal paika ära paneb, vaat siis on ta tegija, kui ta aga platsi ei leia, siis ta jääbki selliseks teisejärguliseks. (Viljakas ja romaanikirjanik peab ta niikuinii olema.) Kunagi kui ma lugesin nn tippteoseid, kus olid küll esmakordselt mainitud mutandid, kus olid mutandid vs inimühiskond jne, siis mõtlesin, et kurat, need mehed ei oska ikka üldse kirjutada, mõte on hea, kuid teostus kohuvalt igav. Aga näed klassika! Ameeriklased on vaimustuses, uluvad ja annavad kordustrükke välja. Simakit annavad viimased 20 aastat ainult väikekirjastused välja.

Heal juhul on kirjastaja rahvavalgustaja, kes tahaks head asjad välja anda. Suured kirjastused aga on ainult äri, seal ei ole (reeglina) mingit kultuurilist programmi. Kui turundusosakond ütleb, et see hakkab müüma, siis läheb asi trükki. Frank Herberti "Düün" läbis omal ajal samasuguse kadalipu – ükski kirjastus ei julgenud seda võtta. Nii paks ulmeraamat, kes seda loeb? Lõpuks Chilton andis selle välja ning see talle ka saatuslikuks sai, pankrotti ta läks.

Autor rääkimas. Foto: Sirje Kingsepp

Miks just Ameerikast niipalju lähtuda? Ameerikas on asjad natuke rohkem kontrastsemad. Brittidel ja Austraalias on rohkem Euroopa kultuur ses mõttes, et seal on olemas väärtkirjandus ja on olemas see, millest viisakalt ei räägita – ütleme ulme ja krimkad. Kuna aga Ameerika on siiski suhteliselt ärikeskne maailm ja seal loeb rohkem raha hääl – kui ikka Stephen King hästi müüb, siis ükski koer ei haugu, sest Stephen King on tegija, mis sest et sopakirjanik. Euroopas, et ulmekirjanik end tõestada saaks, ei piisa headest müüginumbritest. Teen natuke alatu liigutuse, aga meil oli Indrek Hargla, kes pärast tundmatu (ulme)kirjanik olemist kirjutas ühe krimka ja sai kohe nii kuulsaks, iga nädal telekas. Eestis ei ole kirjastamine mitte mingil juhul tavamõistes äri, kuna meil on niivõrd väike riik ja keel.

Olgem ausad, kuigi ulmet kirjutati kõikjal, sai ulme konkreetseks žanriks siiski USA-s – et seal ta sündis ja ilmselt seal ta ka sureb... õnneks kestab see agoonia ehk mujal kauem.

Hea kirjanduse jaoks hakkavad ajad mööda saama – seda ilmub vaid väikekirjastustes. Paralleele annab tõmmata filmitööstusega, kuna seal ilmuv jõuab ka kirjandusse. Parem on teha reklaami ning müüa üks raamat kõigile, kui müüa kümme raamatut, kust üks saab menukaks. Ameerikas on osad kirjastused lõpetanud juba odavate mass paperback'ide tootmise. Kui Robert Silverberg, kes on tippautor ja põhimõtteliselt elav klassik, küsib oma agendi käest, et millal saab ta oma raamatu mõnes suures kirjastuses avaldada, kostab agent selle peale, et ilmselt enam mitte kunagi. Ja ilmubki väikekirjastuses, väikese tiraažiga, suvalise kaanega – umbes nagu Eestis luulevihikud. Ja see ei ole suvaline algaja – see on Silverberg, kes on saanud Hugosid ja Nebulaid. Meil Eestis neid muresid ei ole. Meil on Rein Lang ja me sinnamaani ei jõuagi.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Peatoimetaja aprilliveerg
Tapper - Vereklanni kolmas tulemine
Intervjuu: Mart Kalvet
Mereulmest, teadusulmest...
Pungipidu Rahva Raamatus
SPAZ – Space Pirates and Zombies
Raamatuarvustus: Lõhestusjoon
HÕFF 2013 lühiülevaade
JAFF 2013
Tulnukas, ajarändur ja esper
Napoleoni sõdade taaskehastamine
Aprillikuu pildimäng
Aprilli ulmkonnakroonika 2013
Aprilli kirjastuste uudised 2013
Kommentaarid aprillikuu juttudele
Jutt: Väikses majas raudtee ääres
Jutt: Plumps
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0862)