Kiire küsimus: kas Diablo II-e oled mänginud? Kas meeldis? Ei? Siis pole alljärgnev sinu jaoks. Mine loe midagi muud. Kui aga Blizzardi aegumatu hack’n’slash-oopus on sinugi elust aegade jooksul arvestatavaid tükke välja rebinud, kui sinagi oled sealjuures vähemalt ühe hiire pilbasteks toksinud, siis on Path Of Exile just see, mida sa üle kümne aasta oodanud oled. Teisisõnu on PoE asi, mis Diablo III oleks pidanud olema – või lähim vaste sellele.


PoE’s kehastad sa Väljatõugatut, kes on karistuseks oma kuritegude eest saadetud Wraeclasti saarele. Seal on tõstmas pead kurjus ja sinu asi on see alistada, kasutades selleks oma iidseid relvi nimedega Vasak ja Parem Hiireklahv. Kõige kurja juurele jälile jõudmiseks marsid sa läbi metsade, rabade ja varemete, tapad teel lugematuid kollihorde, kulistad potioneid, kogud expi ja looti, ja lävid teiste mängijatega. Kõlab ju tuttavalt? Las ma siis parem räägin, mis PoE’d Diablo II-st eristab.


Põhiliseks erinevuseks on klasside, oskuste ja omaduste süsteem. Mängus on kolm standardset põhiomadust – jõud, osavus ja maagia. Uut tegelast luues saad sa valida ühe kuuest klassist, igaüks neist tugev ühe või kahe omaduse vallas (nõial on algul tugev maagia-atribuut; duelistil aga jõud ja osavus). Kõigil klassidel on ühine hiiglaslik skill tree. Nad alustavad selle eri punktidest, ent võivad areneda oma valitud suundadesse, nii et on täiesti võimalik ehitada oma algsest musklimäest pädev vibukütt või maag. See süsteem kindlustab, et klassivalik ei suru su tegelast kuidagiviisi mingitesse raamidesse, vaid määrab pikemas perspektiivis ainult visuaalse välimuse.


Skill tree sisaldab aga ainult passiivseid oskusi (+5% dämmi ühekäemõõgaga) ja baasatribuute (+10 osavust). Aktiivsete oskuste süsteem on natuke teistsugune ja eripärane. Olgu, ütleme ära, et see süsteem on lausa jabur – ent mitte täiesti halb. Aktiivoskused tulenevalt nimelt kalliskividest, mida sa kollilaipadelt korjad või ülesannete täitmise eest tasuks saad, ning mis tuleb pista relvades ja turvistes olevatesse õiget värvi soklitesse. Jah, selleks et su barbar oskaks laias kaares cleave’ida, tuleb leida vastav kivike ja pista see sobivasse auku, olgu see kasvõi saabastes. Teist sorti kivikesed võimendavad neid oskusi, aga selleks tuleb nad paigutada eelmistega ühendatud soklitesse. Üks minevamaid kaupu PoE mängijatevahelises majanduses ongi esemed, kus on võimalikult suur arv omavahel ühendatud sokleid, et saaks mingi aktiivoskuse võimalikult üles buffida. Veider süsteem? Jah, aga omal moel toimiv.


PoE loojad ei ole teinud mingit saladust sellest, et tegu on esemepõhise mänguga. Majandus rajaneb vahetuskaubandusel – klassikaline kuldmündi-valuuta puudub. Lisaks relvadele-turvistele ja skill gemidele on olemas erinevad jubinad, mis täidavad omamoodi valuuta rolli: nende hulka kuuluvad identifitseerimisscrollid, orbid, millega saab oskuspunkte ümber tõsta või esemetele võluomadusi lisada, ja palju muud. Peab ütlema, et see süsteem on täitsa funktsionaalne; niisugune naturaalmajandus vähendab serverisisest inflatsiooni ja hoiab ära ülirikaste mängijate teket, kes on olnud kõigi MMO-de katkuks juba aegadest algusest saadik.


Need olidki vast need punktid, mis Path Of Exile’i Diablo II-st eristavad. Olen nõus; on tõesti veidi odav kirjeldada üht mängu teise abil, aga mis ma teen, kui PoE on kõige pesuehtsam Diablo clone (ja senistest minu arvates parim), ega häbene ise seda absoluutselt. Ausalt öeldes pole midagi häbeneda – PoE viib vana ja armastatud ˛anri uuele tasemele ja tutvustab mõningaid uusi ideid. Lisaks sellele pakub ta ka silmailu (mõned dungeonid mängus on väga ilusad!), ega nõua samas väga võimast arvutit ega võrguühendust. Kõigile, kes siiani lugeda viitsisid, julgen ma seda soovitada küll. Nii et... minge ja mängige, ja ärge oma kõige uuemat hiirt kasutage!

PS: mäng on täiesti tasuta.
PPS: mäng on open beta faasis. Ah et miks ma sellisel juhul üldse arvustan? Sest mängutegijad ise on öelnud, et võib arvustada küll, kuna lõpptulemus ongi enam-vähem käes.
Mängu "Path of Exile" koduleht.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Peatoimetaja märtsiveerg 2013
Raamatuarvustus: Vanaisa maja
Intervjuu: Kaie Ilves
Kui Venemaal oleks ulmeajakiri?
Kombitsate varjud Supersargassos
Hiline lõikus - postapokalüptika rollimängus
Mänguarvustus: Path of Exile
Malifaux - mitte lihtsalt miniatuurimäng
Raamatuarvustus: Õhtu rannal
Märtsikuu pildimäng
Märtsi ulmkonnakroonika 2013
Märtsi kirjastuste uudised 2013
Kommentaarid märtsikuu juttudele
Jutt: Ärkamine
Jutt: Süsteemirike
Koomiks: Näljased vaimud
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.2729)