Kes meist ei oleks mänginud mänge, kus sa kehastad mõnda kangelast või kangelaste kampa, kes otsivad koobastest kuulsust ja rikkusi? Sügavates ning pimedates urgastes kohtavad nad trolle, orke, draakoneid ning muid jubedusi, kes ülla eesmärgi nimel kerge südame ja terava mõõgaga halastamatult maha notitakse. Tõusevad levelid, koguneb sõjasaak ning mäng lõppeb peapaha kärme surmaga ja seiklejad saavadki rikkaks ning kuulsaks. Seekord aga viibib loo vestja teises leeris, mis tähendab, et tüütud tegelased, kes mängija kolle tulevad tapma, koobast rüüstama ning varandust endale ahnitsema, ei ole sinu jaoks mitte kangelased, vaid pigem vaenlased, kes tuleb kas maha lüüa või piinamiseks vangi võtta.




Aastal 1997 ilmavalgust näinud Dungeon Keeper oli esimene mäng, kus sa said vaid pahalast mängida. Reeglina olid mängud olnud valikuga (näiteks Warcraftis orkid ja inimesed), kuid selles mängus oli võimalik vaid heasid peksta või ise tappa saada. Algelise graafika (kuigi tolle aja kohta väga ilusa) all peitus rikkalik sisu. Peapaha käsilased olid mitmekülgsed, loodud maailm, mida sa vallutama pidid, mitmekesine ning mängu enda heliriba lihtsalt võrratu ka tänapäeva standarditest lähtudes.

Mäng on loodud mõnusa huumoriga, mis oli oma-aegse mängufirma Bullfrog kindlaks kaubamärgiks. Kuripaha (ehk mängija) abiline, kes täidab ka jutustaja osa, on meeldiva sügava häälega ning tema kommentaarid on üle prahi: "This region of dreaming underlings is ruled by the beautiful Lady Catherine. She's kind and fair, and doesn't imprison or torture her subjects... for some reason." Tasemelt tasemele liikudes jätab mängija endast maha laastatud maa, mis illustreerib väga kaunilt progressi võidukäiku. Mängule lisab vunki ka madalahäälne Richard Ridings, kes mängijat aitab, tasemeid tutvustab ning mõnikord niisama musta huumorit jagab.

Mänguettevõte Bullfrog andis oma 14-aastase eluea jooksul välja hulga mänge, kuid esimesed neist olid mängitavad vaid Amiga platformil. Alates 1989. aastast alustati ka PC-mängude tootmist, millest esimene oli Populous, mis kogus hulga fänne. Nimetamist väärivad antud seeria kõrval veel ka Theme Hospital, mis säras samuti oma musta huumori poolest, ning Theme Park (mis on küll Rollercoaster Tycooni kõrval unustusse vajunud).


Kogu mängu keskmeks on Dungeon heart, mis sümboliseerib kuripaha elujõudu ning teadvust. Kui vaenlased peaksid selle hävitama, hajub ka mängija vägevus kosmilisse eetrisse ning headus pääseb võidule. Selle takistamiseks on mängijal kasutada nii oma käsilaste relvajõud, surmavad lõksud kui ka võimsad loitsud. Kõik aga maksab ning kaval paharast hoiab oma varandusekambrid triiki täis. Kulda kulub nii käsilaste treenimiseks kui neile palkade maksmiseks, nii lõksude ehitamiseks kui ka loitsude lausumiseks. Selle saamiseks tuleb seda maapõuest kaevandada ning iga koopaisand hoiab selle tarvis enda väe umbjätke – impe – pidevalt rakkes. Need pisikesed elukad ei nõua ei palka ega süüa, vaid elatuvad Isanda enda väest. Koobastiku hooldamises ning laiendamises on nad asendamatud ning mida rohkem neid on, seda lihtsam on võtta üle uusi alasid, kaevandada varandust ning teha kiirelt muid vajalikke töid.


Et mängu huvitavamaks teha, on koopaisandale antud kõik võimalused oma käsilastega manipuleerida – võimalus neid oma kurja käega üles noppida (või peksta), lukustada neid ruumidesse või heita lahingusse – välja arvatud olendite vaba tahe, mida saab küll seestumisloitsuga piirata. Sellisel juhul on kogu aga Isanda vägi hõivatud olendi kontrollimisega ning koobaste valitsemisega pole mahti tegeleda. Selle loitsuga poeb mängija sõna otseses mõttes käsilase nahka ning saab teda oma suva järgi juhtida, vaenlasi rünnata või lihtsalt avastusretkele minna. Kuna aga liitsilmalised hiidkärbsed ning lohed näevad maailma erineva pilguga, sõltub visuaalne väljund suuresti seestatud olendist, mis lisab mängule tublisti usutavust ning mängulusti.

Erinevaid ruume, mida mängija ehitada saab, on omajagu. Käsilaste treeningruumid, raamatukogud, templid ning töökojad on vaid üksikud näited kogu võimalikust ehitusarsenalist. Piisava suuruse korral meelitavad ruumid mängija käsutusse järjest võimsamaid olendeid, keda on mängus kokku 17. Lisaks neile on võimalik piinakambris ka kangelasi piinamise läbi enda teenistusse tulema sundida.


"The streets run with the blood of the slain. Screams of pain and howls of anguish rip the night air like a vengeful siren's song. This really is somewhere you can take the kids for the weekend."


Dungeon Keeper särab oma originaalsuses ning paelub omapärase huumoriga. Mäng on tehtud väga tumedates toonides, mis rõhutab veelgi enam mängija kurje eesmärke kogu maailma headuse kukutamisel.

__________________________________________________


2 aastat pärast esimest mängu nägi ilmavalgust Dungeon Keeper 2, mis tõi palju uut. Kogu mäng oli vahepeal teinud läbi uuenduskuuri ning mängija koobastik nägi välja tunduvalt lustlikum ning sõbralikum võrreldes vanade, esimesest mängust tuttavate hämarate käikudega, kus luusisid ringi kõiksugu põrgusigidikud.


Ka olendid ise muutusid tunduvalt humanoidsemaks. Seniste hiidprussakate, -kärbeste ja -ämblike asemel ilmusid sinu koobastesse goblinid, pimeduserüütlid, kelmid ja kõikvõimalik muu inimrämps, mis mängija koobastes omale kõlvatu varjupaiga leidis. Osad mittehumanoidsed olendid küll jäid (lohede vastu vahetatud salamandrid), kuid nende osakaal vähenes kapitaalselt. Muudetud sai ka kasutajaliides, mis tehti pisu kasutajasõbralikumaks ning lisati veel hea hulk nodi.

Loitsude osakaalu tõsteti tublisti mana mehaanika lisamisega mängule. Nüüd on impidel midagi tõelist, mida oma Isanda küljest närida – iga väike närukael vajab nüüd ülalpidamiseks mingit reaalset osa väest. Kui eelnevalt maksis iga loits paharastile kulda, siis nüüd nõudis see mana. Samuti sai lisatud ka loitsude arendamisvõimalus, mis tähendas, et pahuratel sortsidel oli pidevalt nokitsemist.


Kui eelnevalt võis iga elajas end treeningruumides väsitades jõuda 10. tasemele, siis teises osas võis kuiva trenniga tõusta vaid 4. tasemele. Edasist kogemust võis käsilane saada vaid lahingus, mis lisas kõrge taseme koletistele hulga väärtust, kuna tasemete hankimine muutus tublisti keerulisemaks.

Ka ruumide osas tehti arenduse käigus head tööd. Lisandusid nii kasiino, kus käsilastel on võimalik oma moraali tõsta või sulle raha sisse tuua, kui combat pit, kus elajad omavahel võideldes kogemust said.


Ka Horned Reaper ehk „Horny“ ei olnud enam tavaliste käsilaste seas, keda ruumide ja hea elukorraldusega kohale meelitada, vaid teda sai välja kutsuda hea hulga mana eest. Sinu teenistuses viibimise ajal (ehk siis niikaua, kuni sul vägi otsa lõppeb) püüab Horny võimalikult palju kahju teha – sealjuures ei ole tema jaoks oluline, kellele ta seda teeb. Seega tuleks teda välja kutsudes veenduda, et tema jaoks on vajadust ning talle piisavalt tööd, kuna vaenlaste lõppemisel võtab ta samasuguse innuga ette sinu enda käsilased.


Dungeon Keeper 2 on oma eelkäijale väärikas järg, mida on hea mängida ka tänapäeval. Graafika on küll õrnalt aegunud, kuid mängitavus on väga hästi säilinud. Ka mängija isiklik abiline, kes õpetusi ja teadaandeid jagab, on samaks jäänud, ning sama võib öelda ka huumori kohta, mis on jätkuvalt meeldivalt tume ning sarkastiline. Võrreldes esimese osaga leidub rohkem nalju, mis neljandat seina murravad, kuid see ei tee neid vähem lahedaks.

__________________________________________________



Kuigi Dungeon Keeper 3 küll välja kuulutati, jäädi selle valmismeisterdamisega jänni. 2001. aastal võttis senise ettevõtte üle Electronic Arts, mis tegi seeriale lõpu. War for the Overworld alustas vabavaraliselt platvormilt, kuid liikus peatselt üle Unreal Development Kit’ile – pärast pikki vaidlusi lõpetas mäng lõpuks Unity Engine'i mängumootoril.

Nagu popiks ja noortepäraseks on saanud, püüti ka 2012. aastal Kickstarterist raha saada – seda võrdlemisi edukalt. Koguti üle £200 000, mis tagas ka senise pealelugeja Richard Ridings'i teenused. Dungeon Keeper’i looja Peter Molyneux kiitus andis Subterran Games’i projektile ka vanade fännide toetuse.


Revenge is a dish best served cold but we're a bit lacking in refrigeration.


War for the Overworld, mida võib nimetada kahe eelneva mängu vaimseks järeltulijaks, tuli välja 2015. aasta aprillis. Tegu on tõesti väga sarnase mänguga, mis järgib vana sissetallatud rada, kuid ei karda teha mõningaid julgeid kõrvalehüppeid, mida tegijad õigemaks pidasid. Suur pluss on vana pealelugeja kaasamine, mis on antud mängu juures juba pool võitu. Tasemete lahe kujundus, mis läheb napilt DK II-st mööda, on samuti väga mõnus, lisades meeldivalt palju mängulusti (tase „Shades of Gray“).

Paharasti käsilased on nüüd jagatud üldjoontes kolme kategooriasse – humanoidid (goblinid, keda nimetatakse nüüd teisiti, trollid, kellele on antud vasarakujuline pea ning kes peksavad sellega töökojas kuuma metalli, nekromandid jpt), elajad (jõllitised, sitikad, variolendid jne) ning ebasurnud. Kui varem oli võimalik lüüa püsti üks lahinglipp, mis su elukad kohale kutsus, siis nüüd on mõlemal viimasel kategoorial oma lipuke, mille abil sa saad liigutada vaid teatud sorti käsilasi. Olemas on ka üldkutsung, mis võtab prioriteedi teiste lahinglippude üle ning ajab kokkuvõttes sinu käsilased võrdlemisi segadusse.


Kollide loomisel on oldud julged ning see otsus on end ära tasunud. Kahjuks aga jäävad humanoididest kollid kampaania keskpaiku pigem tagalateenistusse, kuna elajate kohalemeelitamiseks ei ole vaja portaali ning nende tulejõud on üpriski kenake. Loomult on nad üpriski lollid ning ronivad kõiksugu mõttetutesse lahingutesse, kus nad tihtipeale ka oma otsa leiavad. Nende treenimiseks on võimalik areeniga kohale meelitada ka beastmasteri, kes logelevaid kolle areenile heidab ning nende lahingoskusi lihvib.

Väga lahe on ka vangidega ümberkäimine, kui neid kogunema peaks (olen täheldanud, et mõnel tasemel ei taha vangla oma eesmärki täita). Traditsiooniliselt saab neid piinata kas siis vaimude (nõrgad luurajad) saamiseks või enda poole „meelitamiseks“. Samuti on võimalik vastase üksusi kullaks muuta ning siis lustlikult oma kurja käega kullatolmuks peksta, misjärel impid saaduse sinu varakambrisse veavad. Huvitaval kombel ei kipu vangid vanglasse ära koolema, vaid nende tervis hoopistükis taastub. Kas see on järjekordne bug või peakski see sedasi olema, ei ole teada.


Did you know that I can make the game crash at will?


Kuigi tegijad on end näidanud erakordselt võimekaina nii loitsude, kaartide, kui ka tasemete osas, on nende jaksust jäänud vajaka, et valmis meisterdada hästi mängitav mäng. Kohati on UI väga kohmakas ning märgata on ka mõningaid kujunduse juures kasutatavaid märkmeid ning andmeid, mida mängijal otseselt vaja ei ole.

Hea näitena poolikust disainist võib tuua käsilaste nimekirja, mis piisava hulga käsilaste puhul võtab suvaks neid, mis paneelile ei mahu, üldse mitte näidata. Samuti ei pruugi lahingus langenud kollid menüüst ära kaduda, mis tähendab, et ei neid ega elusaid käsilasi (keda menüüs näha ei ole) ei saa üles korjata. Täielik ikaldus.

Mängijale informatsiooni andmine on samuti puudulik. Paremasse ekraaniseina tulevad küll kõiksugu olulised teated, kuid rünnaku korral ei teki mini-kaardile mitte mingit märget, mis annaks aimu lahingu asukohast. Samuti ei muuda käsilaste mahaviskamine neid mõneks ajaks oimetuks, mis on algul üpris harjumatu.

Mängu koduleht küll kelgib 16 muusikalooga, mis mänguga kaasas käivad, kuid ausaltöeldes jättis heliline taust võrdlemisi mannetu mulje. Peamiselt kuuleb muusikat menüüdes ning mängus on taustaks vee tilkumine, ruumide juurde käiv kilin-kolin või lihtsalt tuule ulgumine koobaste õhutusaukudes. Mitte midagi väga meeldejäävat või märkimisväärset ei täheldanud.

Kirsiks tordil tuleb tunnistada, et ka mängu optimeerimisega on tehtud kehva tööd. Viimased tasemed muutusid kohati minu mängumasinas, mis peaks seda mängu kenasti jooksutama, täiesti talumatult aeglaseks. Samuti kipuvad kollid mõnikord seintesse kinni jääma, mis ei muuda kogu kompotti just paremini helbitavaks.


Kuigi War for the Overworld on oma viimasest eelkäijast 16 aastat noorem, ei saa ma puhta südametunnistusega öelda, et see on parem mäng kui Dungeon Keeper 2. Kui ta oleks mõistlikult optimeeritud ning kõik bugid saaks eemaldatud, võiks ehk mõelda nende ühele pulgale panemisest, kuid hetkel kindlasti mitte. Kõikidel DK austajatel soovitan kindlasti võimalusel proovida, et omal nahal see kõik tunda saada, kuid Steam’ist 17€ eest seda osta ma ei soovita. Dungeon Keeper 2 on GOG’is 5.49€, mis on kahtlemata seda raha väärt. Subterran Games’il on olnud aega selle mänguga nikerdada üpriski kaua, kuid seni on nad näidanud üles vaid küündimatust. Loodan tõesti, et ma saan neid sõnu ühel päeval süüa ning kõik vead kõrvaldatakse, kuid seni püüan ma jätkuvalt parem lõpuni mängida seeria teist osa.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Peatoimetaja veerg 01/16
Reaktori kunstnikud 2015
Projekt „Eesti 100: ulme“
Raamatusari: The Expanse
Võõra kujutamisest ulmes ehk pisut ettekandekriitikat
2016. aasta oodatuimad ulmefilmid
Filmiarvustus: „Paralleelmaailmad“
Ulmeline joonissari „Rick ja Morty“
Mänguarvustus: Koobaste Isand ning sõjad pealmaade pärast
Repliik BAASist
R.I.P. Alan Rickman
Lauamänguarvustus: XCOM
Kurioosum 01/16
Ulmeuudised 01/16
Uudiskirjandus 01/16
Isutekitaja: Raudrästiku aeg
Tõlkejutt: Pühaduseta Graal
Tõlkejutt: Ta mõistuse jäine taru
Jutt: Sigade tee
Jutt: Sepatütar
Jutt: Rõika peeglivabriku needus
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.1204)