See oli igati lollikindel plaan, põgenemaks ühest riigi paremini turvatuimast vanglast. Ja see toimiski. Kuni selle hetkeni, kui otsustasite ühes mahajäetud küünis pisut hinge tõmmata, teadmata, et sama koha on valinud kokkusaamiseks kõik ümbruskonna pahalased oma ülima ristiretke alguses. Lahing teie vahel on metsik, kuid samas lühike… lahing, kus vange ei võetud, kuid tekkisid legendid.

Lauamängukirjastuse 2d6 games uusim (kuigi ammu enam mitte uus) värvuke on omalaadne kollipeksmismäng Kabelimats. Mängijatel tuleb silmitsi seista vampiiride, aiapäkapikkude, võlurite, libahuntide, lohede ja paljude teiste koletistega, kes kõik tuleks mättasse tampida. Mäng on mõeldud kuni neljale mängijale ning kestvuseks on karbi järgi antud 30 minutit. Suurepärane seltskonnamäng, mis mõnel istumisel välja võtta ning lõbutseda… kuid kas siiski on?

Aigar Alaveer võib ulmemaastikul olla tundmatu nimi, kuid lauamängurite ringkond tunneb teda väga hästi. Paadunud sõjamängude ning 18xx seeria austaja, lauamängupoe lauamangud.ee kaasasutaja ning 2012 aastal ilmunud majandusmängu Tootmistehas autor. Seekord on võetud suund pisut ulmelisemale rajale, mis iseenesest on väga hea, kuna Eestis ei ole selleteemalisi mänge just jalaga segada.

Kabelimatsu näol on tegemist olemuselt väga lihtsa kaardi- ning täringumänguga, kus mängijad peavad pikema-aegseks ellujäämiseks koostööd tegema, kuid võidupunkte loetakse siiski individuaalselt. Mäng lõppeb kahel juhul: kui kollid otsa saavad või kõik mängijad on mulla alla saadetud. Olgu kohe öeldud, et esimest varianti ei ole minu silmad veel näinud.


Komponentide osas suuremalt jaolt nuriseda ei saa. Kaks pakki kaarte - koletised ja abivahendid - on korralikust paberist ega lagune esimesel mängimisel kätte ära. Täringud on lihtsad, kuid töötavad. Tervisemärgid, mis esialgsete piltide järgi pidid tulema küll südamekujulised, hoiavad Reaktorile antud eksemplaris kangekaelselt lehekese kuju, on päris tugevast plastikust. Kui millegi üle kurta, siis on see kaartide kujunduslik pool, mis on üpriski labane ning jätab mängust pigem läbitöötamata mulje. Kas Eestis on vähe kunstnikke, kes sellise tööga hakkama ei saaks?

Mõlemas (nii kollide kui abivahendite) kaardipakis on 54 kaarti. Kollikaartidele on märgitud kollinaha väärtus võidupunktides, koletise rünnaku tüüp ja selle tugevus ning tervis. Viimased kaks on omavahelises seoses – mida rohkem on elukas peksa saanud, seda nõrgemaid hoope ta jagab. Kollinaha saab endale mängija, kes annab kollile surmava hoobi. See lisab mängu väikese, kuid olulise strateegiaelemendi: kas lüüa kolli, kes virutab kõvasti ja anda sellega järgmisele mängijale hea hulk võidupunkte või proovida lüüa maha mõni nõrgem vastane ning pista nahk enda taskusse. Nahaga kaasneb ka autasu: kas kaks tervist või abivahendikaart.


Abivahendid jagunevad ründe- ja kaitsekaartideks. Nagu arvata võib, annavad esimesed rünnakul lisatäringuid – mõistmatuks jääb vaid see, miks nad kõik vaid ühekordse kasutusega on. Mängutehniliselt on see ehk vajalik, kuid selge mõistus ütleb, et labidaga papakoid pekstes peaks terveks jääma just labidas. Kaitsekaardi puhul on oluline, millise rünnakutüübi vastu see töötab. Koletised võivad mängijaid peedistada nimelt kolmel erineval moel: käpaga, õhust küünistega või maagiaga. Mõned elukad võivad neid ka kombineerida. Seega on oluline omada maagiakilbi kõrval igaks juhuks ka vihmavarju, mis kaitseb õhust tulevate rünnakute eest.

Mängijate mängumehaanika on lihtne: mängija võtab rünnakul oma 2 baastäringut, otsustab, millist relva ta kasutab, liites neile sellest saadavad lisatäringud ning veeretab. Edukaks loetakse iga tulemus, mis on 5 või 6. Iga edukas aga läheb pihta ning mängija peab löögid kollide vahel ära jagama. Hoope võib jagada täiesti oma suva järgi kas kõik ühele elukale või siis mitmele korraga. Iga mats võtab kollilt ühe tervise ning vähendab tema jõudu.


Keerulisemaks läheb aga siis, kui kollid vastu ründavad. Kuna koletistel on erinevad rünnakud, tuleb kaitsekaartide olemasolul erinevat tüüpi rünnakud eraldi veeretada. Just see mehaanika on muidu ehk mõnusa tagumismängu kitsaskohaks, mis muudab selle niisama mängides parasjagu tüütuks, pisut napsise peaga aga põrgulikult keeruliseks. Kui tegu oleks staatilise väärtusega, oleks mäng tunduvalt tempokam ning lihtsamalt jälgitav, kuid praegusel juhul muudab see kollide eest veeretatav täringuhunnik mängu tüütuks dicefestiks.

Mängijatevaheline interaktsioon taandub mängus teistele kaasaelamise tasemele. Üksteist aidata ei saa ning ega sellel suurt mõtetki poleks – võit on ju individuaalne (korraks käib peast läbi Munchkini süsteem, kuid lükkan selle kiirelt kõrvale). Kuna kõik relvad on ühekordse kasutusega, ei soovi keegi ka nendest loobuda.


Millega siis lõppeks tegu on? Ma tahaks öelda midagi kena, kuid südametunnistus ei luba. Mängul ei ole peale täiesti suvaliste kollide peksmise mingit läbivat teemat, kujundus on nadi ning kuigi tanki või muruniidukiga oleks lohesid taga ajada päris äge, nullib selle ära tüütu täringuveeretamine kollide rünnakul. Ma loodan, et 2d6-l läheb hästi ning lõpuks tuleb ta välja mõne tõsiselt hea mänguga, kuid Kabelimats ei paku seni mulle küll suuremat põnevust.

Piltide autor Inga Varend.