See oli igati lollikindel plaan, põgenemaks ühest riigi paremini turvatuimast vanglast. Ja see toimiski. Kuni selle hetkeni, kui otsustasite ühes mahajäetud küünis pisut hinge tõmmata, teadmata, et sama koha on valinud kokkusaamiseks kõik ümbruskonna pahalased oma ülima ristiretke alguses. Lahing teie vahel on metsik, kuid samas lühike… lahing, kus vange ei võetud, kuid tekkisid legendid.

Lauamängukirjastuse 2d6 games uusim (kuigi ammu enam mitte uus) värvuke on omalaadne kollipeksmismäng Kabelimats. Mängijatel tuleb silmitsi seista vampiiride, aiapäkapikkude, võlurite, libahuntide, lohede ja paljude teiste koletistega, kes kõik tuleks mättasse tampida. Mäng on mõeldud kuni neljale mängijale ning kestvuseks on karbi järgi antud 30 minutit. Suurepärane seltskonnamäng, mis mõnel istumisel välja võtta ning lõbutseda… kuid kas siiski on?

Aigar Alaveer võib ulmemaastikul olla tundmatu nimi, kuid lauamängurite ringkond tunneb teda väga hästi. Paadunud sõjamängude ning 18xx seeria austaja, lauamängupoe lauamangud.ee kaasasutaja ning 2012 aastal ilmunud majandusmängu Tootmistehas autor. Seekord on võetud suund pisut ulmelisemale rajale, mis iseenesest on väga hea, kuna Eestis ei ole selleteemalisi mänge just jalaga segada.

Kabelimatsu näol on tegemist olemuselt väga lihtsa kaardi- ning täringumänguga, kus mängijad peavad pikema-aegseks ellujäämiseks koostööd tegema, kuid võidupunkte loetakse siiski individuaalselt. Mäng lõppeb kahel juhul: kui kollid otsa saavad või kõik mängijad on mulla alla saadetud. Olgu kohe öeldud, et esimest varianti ei ole minu silmad veel näinud.


Komponentide osas suuremalt jaolt nuriseda ei saa. Kaks pakki kaarte - koletised ja abivahendid - on korralikust paberist ega lagune esimesel mängimisel kätte ära. Täringud on lihtsad, kuid töötavad. Tervisemärgid, mis esialgsete piltide järgi pidid tulema küll südamekujulised, hoiavad Reaktorile antud eksemplaris kangekaelselt lehekese kuju, on päris tugevast plastikust. Kui millegi üle kurta, siis on see kaartide kujunduslik pool, mis on üpriski labane ning jätab mängust pigem läbitöötamata mulje. Kas Eestis on vähe kunstnikke, kes sellise tööga hakkama ei saaks?

Mõlemas (nii kollide kui abivahendite) kaardipakis on 54 kaarti. Kollikaartidele on märgitud kollinaha väärtus võidupunktides, koletise rünnaku tüüp ja selle tugevus ning tervis. Viimased kaks on omavahelises seoses – mida rohkem on elukas peksa saanud, seda nõrgemaid hoope ta jagab. Kollinaha saab endale mängija, kes annab kollile surmava hoobi. See lisab mängu väikese, kuid olulise strateegiaelemendi: kas lüüa kolli, kes virutab kõvasti ja anda sellega järgmisele mängijale hea hulk võidupunkte või proovida lüüa maha mõni nõrgem vastane ning pista nahk enda taskusse. Nahaga kaasneb ka autasu: kas kaks tervist või abivahendikaart.


Abivahendid jagunevad ründe- ja kaitsekaartideks. Nagu arvata võib, annavad esimesed rünnakul lisatäringuid – mõistmatuks jääb vaid see, miks nad kõik vaid ühekordse kasutusega on. Mängutehniliselt on see ehk vajalik, kuid selge mõistus ütleb, et labidaga papakoid pekstes peaks terveks jääma just labidas. Kaitsekaardi puhul on oluline, millise rünnakutüübi vastu see töötab. Koletised võivad mängijaid peedistada nimelt kolmel erineval moel: käpaga, õhust küünistega või maagiaga. Mõned elukad võivad neid ka kombineerida. Seega on oluline omada maagiakilbi kõrval igaks juhuks ka vihmavarju, mis kaitseb õhust tulevate rünnakute eest.

Mängijate mängumehaanika on lihtne: mängija võtab rünnakul oma 2 baastäringut, otsustab, millist relva ta kasutab, liites neile sellest saadavad lisatäringud ning veeretab. Edukaks loetakse iga tulemus, mis on 5 või 6. Iga edukas aga läheb pihta ning mängija peab löögid kollide vahel ära jagama. Hoope võib jagada täiesti oma suva järgi kas kõik ühele elukale või siis mitmele korraga. Iga mats võtab kollilt ühe tervise ning vähendab tema jõudu.


Keerulisemaks läheb aga siis, kui kollid vastu ründavad. Kuna koletistel on erinevad rünnakud, tuleb kaitsekaartide olemasolul erinevat tüüpi rünnakud eraldi veeretada. Just see mehaanika on muidu ehk mõnusa tagumismängu kitsaskohaks, mis muudab selle niisama mängides parasjagu tüütuks, pisut napsise peaga aga põrgulikult keeruliseks. Kui tegu oleks staatilise väärtusega, oleks mäng tunduvalt tempokam ning lihtsamalt jälgitav, kuid praegusel juhul muudab see kollide eest veeretatav täringuhunnik mängu tüütuks dicefestiks.

Mängijatevaheline interaktsioon taandub mängus teistele kaasaelamise tasemele. Üksteist aidata ei saa ning ega sellel suurt mõtetki poleks – võit on ju individuaalne (korraks käib peast läbi Munchkini süsteem, kuid lükkan selle kiirelt kõrvale). Kuna kõik relvad on ühekordse kasutusega, ei soovi keegi ka nendest loobuda.


Millega siis lõppeks tegu on? Ma tahaks öelda midagi kena, kuid südametunnistus ei luba. Mängul ei ole peale täiesti suvaliste kollide peksmise mingit läbivat teemat, kujundus on nadi ning kuigi tanki või muruniidukiga oleks lohesid taga ajada päris äge, nullib selle ära tüütu täringuveeretamine kollide rünnakul. Ma loodan, et 2d6-l läheb hästi ning lõpuks tuleb ta välja mõne tõsiselt hea mänguga, kuid Kabelimats ei paku seni mulle küll suuremat põnevust.

Piltide autor Inga Varend.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Peatoimetaja veerg 11/2013
Raamatuarvustus: „Süvahavva“
Intervjuu: Indrek Hargla
Esimene vasikas...
Jõgeva on kujunemas ulmekirjanduse tõmbekeskuseks?
Miks meie tulevik sõltub raamatukogudest, lugemisest ja unistamisest
Lauamänguarvustus: Kabelimats/Roundhouse Kick
Reaktori küsitlus 2013
Novembri pildimäng
Ulmkonnakroonika 11/2013
Kirjastuste uudised 11/2013
Tõlkejutt: Jääkild
Jutt: Negatiivne viik
Jutt: Õed
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.1903)