Märkus: antud tekst põhineb väga lõdvalt lühikesel ettekandel, mille pidasin Estconil 2012 enne teist jutukirjutamise töötuba.
See omakorda põhines väga paljude teiste inimeste mõtetel, mida ma kas kuskilt netist noppinud, raamatust lugenud või sõbra käest kuulnud olin. Tulemuseks on minu peas toimunud sünteesi tulemus, mis ei pretendeeri teaduslikkusele ja seega ei sisalda ka viiteid allikmaterjalidele. Samuti ei väida ma, et suudaksin ise kõiki oma soovitusi siin ära toodud kirjutamisfilosoofia näol täielikult järgida või oleksin üldse mingi pädev kirjutamisõpetaja.
Lugege nagu esseed, näiteks ühe vaatenurga saamiseks kirjutamisele.

Niisiis: esimene soovitus on traditsiooniline.
Kirjutage lugu, mis teile endale meeldiks. Soovitus on tõsine – kohaneda kellegi teise kujuteldava maitsega on oluliselt keerulisem, kui panna asjad oma maitse järgi õigesti paika (ja sealjuures pole isegi see üldse väga lihtne, nagu kirjutama hakates avastada võite).
Selle punkti juures on oluline ausus. Kirjutada tuleks lugu, mis endale meeldiks, mitte lugu, mille kohta sulle meeldiks mõelda, et see sulle meeldiks. Noh, et oleksin ma 30% intellektuaalsem ja 20% järjekindlam, siis see lugu meeldiks mulle, ei ole pädev põhi.
Valetamine paistab läbi.

Miks valetamine läbi paistab? Aga seepärast, et vastupidiselt mõningatele populaarsetele enesepettustele, paistab autor teosest paratamatult läbi. Võib-olla mitte päris kogu autor ja mitte päris nii, nagu esmapilgul arvaks, aga tegelikult ikkagi paistab, kunatal on võimalik kirjutada ainult neid asju, mis temas olemas on. Loomulikult on temas olemas palju sellist, mida ta ise on kogenud. Sama loomulikult on seal ka hulganisti kraami, mille ta on maailmast välja noppinud ise lugusid lugedes, filme vaadates, lapsena raadiot kuulates, mis iganes.
See, mis jõuab tema teostesse, on kõik see kogetu ja kõik see mujalt korjatu pärast isiksuse ja IQ filtritest läbi laskmist. Tema mõttemaailm.
Kontsentreeritult öeldes – autoril on olemas tema maailm ja see jõuab teosesse nagunii.
Kui püüda seda mõttemaailma varjata, on teos enamasti läbinähtavalt valelik või vähemalt muidu nõrk.

Kui oma maailm ausalt sisse panna, ootab suuremat sorti edu laias laastus kahesuguse maailmapildiga kirjanikke (tingimusel, et nad oma käsitööd vähemalt keskmisel tasemel tunnevad ja neil on võimalus jõuda paljude lugejateni, kes siis ise otsustada saavad, muidugi):

* põnevad, ebatavalised, ootamatud mõttemaailmad, mis annavad uudseid, vaatenurki ja üllatavad lugejat sellega, et „oh, ja niimoodi saab ka? Tegelikult, kui mõtlema hakata, olen vist midagi sellist ise ka kunagi märganud, aga ei osanud sellest niimoodi mõleda!“ Suvalised näited: Mihhail Bulgakov, Tove Jansson, Franz Kafka, Kurt Vonnegut.

* väga väga tavalised ja normaalsed maailmad, mis kinnitavad paljude lugejate maailmapilti ja seega mõjuvad neile turvaliselt ja mõnusalt. Näited: Stephenie Meyer, Karl May, Nora Roberts, Rex Stout.

Esimest sorti maailmapilti on väga raske hästi teeselda. Kui autor püüab jube põnev ja kultuurne välja paista, on tulemus üldiselt piinlik ja läbipaistvalt eblakas.
Teise sordi kohta ma ei oska öelda, kas seda on võimalik teeselda. Filmis „As Good As It Gets“ põhimõtteliselt üks tegelane suutis, aga kuna tegu on fiktsiooniga, ei tule ta tegelikult tõendusmaterjalina arvesse. Reaaleluline keerulise mõttemaailmaga tuttav, kes kirjutaks hästi lihtsa skeemiga ja populaarseid meelelahutuslugusid, mul isiklikult puudub.

Miks ei anna maailmapilti eriti teeselda?
Sest maailmapilt paistab eriti hästi välja nendest asjaoludest, mida inimene peab iseenesestmõistetavaks. Markantne näide: tean inimest, kes ei pidanud oma teosesse vajalikuks lisada, et noor naine, kelle mees veab alailma koju erinevaid joomasõpru, kartis omas kodus nende sõprade poolt vägistatud saamist. Ta ei pannud seda kirja, sest see oli tema jaoks iseenesestmõistetavus.
Enamik lugejaid muidugi sellise mõtte peale ei tulnud ja neil tekkisid loo loogilisuse suhtes küsimused.
Meil kõigil on mingid säärased iseenesestmõistetavused, mis libisevad kirjutistesse salakavalalt ja märkamatult. Juba teema leidmine, millel tahaks kirjutada, annab infot, mis on autori jaoks olulised märksõnad elus, nende teemade täpsem käsitlemine veel enam.

Ei ole midagi parata: kui juba hakata tekste niimoodi lugema, paistab autor nende alt paratamatult välja.

Seda ei tohi karta. Iseennast ja selle paljastumist ei tohi kirjutades häbeneda.
Head kirjandust ei saa teha, andmata endast võimalikult palju, võtmata end vaimselt alasti, pakkumata lugejale omaenda tõtt.
Kui anda endast nii palju, kui oskad, ja pakkuda ausust, võib juhtuda, et pakud ka katarsist. Võib muidugi ka juhtuda, et ei paku. Aga oled vähemalt võimalusele katarsist pakkuda paar sammu lähemal.
Aga isegi kui pakud mõnedele katarsist, võid olla kindel, et see katartiline efekt ei tööta kaugeltki igaühe peal. Ja loomulikult leiab mingi osa lugejatest alati, et öhh, milline ilge jura, ja öööhh, milline tropp selle küll kirjutas!?
Seda ei tohi ka karta. Üldse on kirjutades parem mitte karta. Turvaliseks tehtud kirjandus, mis on kirjutatud nurga alt „et keegi ei saaks midagi halvasti öelda ei teose ega autori kohta“ on eranditult alati saast.
Kolmandat moodi öeldes: kui vältida kirjutises vihkamispotentsiaali, välditakse automaatselt ka armastamispotentsiaali.
Nii palju siis autori maailmapildist.

Edasi teise soovituse juurde: igas loos võiks olla ka midagi lahedat.
Tegelikult poleks seda võibolla tarvis pärast esimest soovitust üldse välja tuuagi, aga samas on ju võimalik, et inimene tegelikult ei saa aru, missugused lood talle endale meeldivad, ja ma püüan selle alapunktiga tekitada väikesi äratundmishetki stiilis „Oh, võibolla tõesti?!“

Niisiis, lihtsalt öeldes: enamik inimesi loeb meelsamini lugu, kus on vähemalt midagi lahedat sees. Soovitavalt võiks olla vähemalt üks tegelane, kes on lahe, ja midagi lahedat maailmast ka. See on niimoodi kahel põhjusel:

* Maailm, kus ei ole mitte kedagi ega midagi toredat, ei tundu usutav.
On olemas olukordi, kus ühele kindlale inimesele ei tundu mitte miski enam tore (sügav depressioon nt). Ja on olemas olukordi, kus väga paljudel inimestel mõnda aega ei ole objektiivselt võttes just palju, mille üle rõõmutseda.
Aga maailm ja ühiskond, kus kõik on kogu aeg halvasti, kole, piinarikas ja näljane ning kus kõik inimesed on vastikud ilgurid, ei ole usutav. Nimelt sureks seal elanikkond suhteliselt ruttu välja – kui olud on väga rasked ja keegi kunagi teist ei aita, vaid käib pidev ja inetu olelusvõitlus, ei ole see ühiskond jätkusuutlik. Seda enam, et kui need olud on väga rasked ja vahele ei tule isegi mitte kaunist päikeseloojangut vms, mille üle rõõmustada, tekib paratamatu küsimus, miks üldse tahta sellises maailmas ellu jääda? Miks võidelda olemasolu eest, kui pole millegi nimel elada?
Niisiis tuleks lisada oma maailma midagigi lahedat. Tõesti, kas või kirjeldus loodusnähtusest, mis on kaunis (ka tsunami võib olla ilus). Midagi!

* Teiseks: me ei loe üldiselt raamatuid selleks, et kannatada. Lugu, kus kõik on kogu aeg halvasti ning puuduvad ka täielikult sümpaatsed isikud, kellele kaasa elada, on lihtviisiliselt igav. Miks lugeda lugu, mis on igav, kus kõigil on halb ja lisaks on halb ka minul kui lugejal? Leidub mõningaid lugemismasohhiste, ma usun, aga üldiselt väga suurt publikut niimoodi ilmselt ei võida.
Kui kõhklete, pange pigem lahedust juurde, kui võtke maha. Lahe lugu on – lahe lugu. Rohkem ei ole uhkem päris piiramatult, aga üldprintsiibina on see soovitus kasutatav siiski: lahedam on lahedam.
(Ja roos on roos on roos.)


Mis asi on lahe detail? Laias laastus miski, mida autor kirjeldab kui lahedust. Niisama lihtne ongi. „Oi, raisk, milline vapustav puu!“-blablabla – ja lugejale hakkab ka see puu juba üsna muljetavaldav tunduma.

Milline tegelane on lahe, on juba raskem ütleda. Tahtsin kirjutada, et ei tohi olla viriseja, aga tuli meelde robot Marvin. Tahtsin kirjutada, et ei tohi olla pidevalt masendunud, aga meelde tuli Ahtos „Kolmes musketäris“.
Ehk siis siin tuleb tegu juba autori enda lahedusdefinitsiooni ja käsitööoskustega.
Püüe teha tegelast lahedamaks, rõhutan, ei ole samas püüe muuta lugu ebarealistlikuks. Nii palju, kui mina olen inimestega kohtunud, on inimtüüp „suvaline nõme jorss ainsagi lunastava kvaliteedita“ nii haruldane, et samahästi võib öelda, et niisuguseid polegi. Vahepeal arvasin, et paari ikka tean, aga selgus, et eksisin.
Ühel pealtnäha suvalisel nõmedal jorsil selgus olema kuus last ja kirg akordionimängu vastu (=päris lahe elumees tuleb välja, kui lähemalt vaadata), teisel on selja taga Afganistani sõda ja mitte õnnetu kannatajana vaid väga hea sõdurina. „Tapmine on see, mida ma elus kõige paremini olen teinud.“-laadis hea sõdurina.
Pärast Afganistani oli tema jaoks kõige parem periood see, mil sai tapamajas töötada. Milline fantastiline karakter jutu jaoks! Aga suvalisest nõmedast jorsist kaugel-nii kaugel, mis siis, et mina sain teda tundma pisut napsulembese katusepanijana ja taust selgus alles hiljem, teistkaudu.

Lahedate asjade ja tegelaste alapunkt lõpetatud.

Kolmas soovitus (kõige lühem ja selgem ning sama traditsiooniline kui esimene) on järgmine: pühendu kirjutamisele ainult siis, kui sa tõesti tahad seda teha.
Kirjutamine on nagu iga teinegi kutse hästi teostatav järgmise valemi abil – 10% annet, 90% tööd. Ning see, kui tööd ei viitsita teha, paistab piinavalt välja.
Olen kõigest südamest nõus Hemingway väitega: „First draft of anything is shit“.
Tööta läbi. Tööta läbi. Tööta läbi. Anna testlugeda. Tööta läbi. Tööta veel läbi. Kui sul on tunne, et on juba nii hea, kui saab, oota kuu-paar ja tööta uuesti läbi.
Ja siis uuesti.
Töö on see, millega esimese mustandi sõnnikust lõpuks midagi head üles kasvatud saab!

Kui inimene ei viitsi seda tööd teha, võib ta ju ikka edasi kirjutada, loomulikult.
Lihtsalt võib-olla ei peaks ta oma kirjutisi sellisel juhul avaldama.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0075)