Nõukogude diafilm "Aastal 2017" | FOTO: Sergey Pozdnyakov,

Filmi nimi ongi «2017. aastal», autoriks V. Strukova ja V. Ševtšenko. Kunstnik Leonid Smehhov, tootjaks stuudio Diafilm. Tehtud on see Vladimir Ševtšenko 1957 aastal jakirjas «Semja i škola» ilmunud jutu "V 2017 godu" põhjal. Pildid avaldas vastu aastavahetust sotsiaalvõrgustikus VKontakte Peterburi elanik ja kollektsionäär.



Nõukogude diafilm «Aastal 2017». Autorid V. Strukova ja V. Ševtšenko, kunstnik L. Smehov. Stuudio Diafilm 1960 / Sergei Pozdnjakov,






Keda ei huvitaks tulevik? Milline ta on? Kes ei tahaks heita pilku tulevale aastasajale? Lugedes teaduslik-fantastilisi raamatuid, tutvudes teaduslike arvestuste ja julgete inseneriteaduslike projektidega, saame siiski luua endale pildi tulevikust.



Heidame siis pilgu tulevikku, lähme ajas 50-60 aastat edasi. Võimalik, et ka Suure Oktoobrirevolutsiooni sajanda aastapäeva eel vaatavad samasugused koolilapsed nagu teie geograafiatunnis film-ringvaadet oma riigi lähiminevikust ja olevikust – filmi sellest, kuidas nõukogude inimesed kujundavad ümber loodust, et Maal valitseks rahu ja õnn.



Siin on näha 2017. aasta koolilapsed õppeotstarbelises kinosaalis. Kinos näidatav eriline «ajaluup» võimaldab neil jälgida, kuidas Maa uus kuju ilmet võttis.



Lapsed nägid, kuidas kohtusid põhjatute mägikanjonite kohal sillakaared...



..kuidas ülitäpselt suunatud aatompommiplahvatused lõikasid maapinnast välja ebavajalikke mägesid ja tekitasid kanaleid...



...kuidas pöörati ümber Obi ja Jenissei jõgede vool ning suunati see Kaspia merre. See veel hiljuti ärakuivav meri võtab nüüd vastu uued veest tulvil jõed.



Lapsed kuulsid diktori häält: «Siin näeme Beringi väina paisu. Näete, üle selle tuhisevad aatomrongid. Tamm tõkestas Põhja-Jäämere külma hoovuse ja Kaug-Ida kliima on paranenud.



Seejärel maapind justkui sulas ära ja vaatevälja ilmus maapõues toimuv. Vulkaanide sügavuses puurisid erilisest kuumakindlast terasest maa-alused mutt-laevad igaveste energiaallikateni viivaid šahte.



Seejärel kadus ka Maa. Maailmaruumi sööstsid peaaegu valguse kiirusel footonraketid-tähelaevad, suundudes meile lähima ja samas nii kauge Alfa Centauri tähesüsteemi poole.



Pärast kinoseansi lõppu tuletas geograafiaõpetaja Nikolai Borissovitš kõigile meelde, et järgmisel päeval suundub klass ekskursioonile Polaarjoone taga asuvasse maa-alusesse Uglegradi linna.



Järgmisel hommikul ärkas Igor kerge ninanipsu peale. Nii äratasid teda seinakellad, mille tema Ilma Valitsemise Keskinstituudi dispetšerist isa oli naljaviluks välja mõelnud.



Silmi kissitades nägi poiss, kuidas teda just äratanud pehme plastmasskäsi tõmbus tagasi kella korpusesse. "Täna näen ma oma silmaga Uglegradi!" mõtles Igor rõõmsalt.



Ema köögis ei olnud, kuid ta oli jätnud maha sedeli – ülesanne nutiköögikombainile. "Minu lemmikhommikusöök!" rõõmustas poiss.



Igor lülitas ettevaatlikult agregaadi sisse ja sisestas avasse sedeli. Masin asuski ülesannet täitma – nähtamatud kiired kompavad tähti sildil, automaatkulbid mõõdavad, mis vaja ning spetsiaalsed noad hakivad kiiresti köögiviljad.



Järsku kuuldus isa kabinetist ema hääl.



Ema vaatas vastu televideofoni ekraanilt. Ta seisis mootorlaeval, kus asus lasteaed, kus tema nooremad lapsed lasteaias käisid. "Kas said hommikusöögiga hakkama?" küsis ema naeratades.



"Kas... sa oled Mustal merel?" imestas Igor.
"Ma olen komandeeringus – inspekteerin Musta mere ujuvlasteaedu, aga tulin ka omi vaatama. Anna isale telefoni teel teada, et jõuan tagasi alles homme."



Poole tunni pärast on Igor juba pealinnast kaugel. Arktika võtab saabujaid vastu raevuka lumetormiga ning kohalikud töölised moodustavad moskvalaste ümber ringi.



Ekskursioonigrupi ees avanes luuk ja lai eskalaatorilint vedas nad allapoole.



Seejärel sõideti juba mööda Uglegradi tänavaid. Õhus oli tunda lepapuude õrna hõngu. Rannas kvartsvalguse all päevitavaid inimesi vaadates oli raske uskuda, et peade kohal möllas lumetorm.



Linnaservas närisid hiiglaslikud terasest kombainid maad. Uglegradi peainsener Vladislav Ivanovitš rääkis koolilastele palju huvitavat.



"Meil siin maa all valitseb igavene kevad," jutustas ta uhkusega. "Ainult üleval valitsev kapriisne ilm suudab meie toodangu tarnegraafikut segada."



"Aga kas praegu ehitatav lendav ilmavalitsemise jaam ei suudaks Arktika ilma vingerpussidega hakkama saada?" küsis geograafiaõpetaja Nikolai Borissovitš. Lapsed jäid huviga peainseneri vastust ootama.



"Praegu on lendjaama toime vaid ajutine," vastas Vladislav Ivanovitš. "Katkematuks saadetiste vooks sobivad tingimused suudab luua vaid läbi kogu Arktika kulgev linnadevaheline metroo."



"See on uue konstruktsiooniga kaevur-puurmasina mudel. Masin hakkab töötama hiljuti avastatud meson-energiaga, mis tõstab tema töökiirust kolm korda."



"Aga ka lendaval ilma kontrollimise jaamal on väga suur tulevik. Kabinetis istuv inimene peab vaid vajutama raadiokontrolli nuppe ja masin lendab kohale, ajab orkaani laiali ja hävitab tormi.



Seda, mida suudab teha lendav jaam, said õpilased teada üsna pea...
Selsamal hetkel, kui Vladislav Ivanovitš nendega oma kabinetis rääkis, arutasid Moskva Ilmakontrolli Keskinstituudi peasünoptik ja valvedispetšer, Igori isa Jevgeni Sergejevitš Vaikse Ookeani piirkonnast tulnud erakorralisi uudiseid.



"Just praegu tuli teade, et end kaugel saarel varjanud viimased imperialistid on viinud läbi keelatud meson-relva katsetuse. Katsetuse käigus toimus enneolematu jõuga plahvatus, mis hävitas kogu saare ja tekitas samal ajal muutusi planeedi atmosfääris," teatas peasünoptik.



"Sellepärast siis meie nutikas prognoosimasin ennustaski äkitselt tänaseks Mustale merele 12-pallist tormi, ehkki eilne prognoos oli palju soodsam," hüüatas Jevgeni Sergejevitš.



Jevgeni Sergejevitši pähe kargas õudne mõte. Laevad... Ujuvad lasteaiad... Ja seal on ta naine, Nina ja Vitja. Orkaan läheneb iga minutiga. Aga jaam ei ole veel raadiokontrolliga varustatud!



"Plahvatus Vaiksel ookeani lõunaosas toob endaga kaasa kohutavad orkaanid ja tormid. Otsekohe on vaja inimesed päästa!" ütles peasünoptik otsusekindlalt. "Kas meie lendjaam on valmis?"



"Palume luba inimeste väljalennuks ilmajuhtimisjaamaga," teatas peasünoptik. "Lendame ise. Loomulikult, riskime endi eluga. Kuid me peame päästma lapsed, meremehed ja laevad."



Luba väljalennuks saadi. Ja juba tormlevadki lendjaama akende taga veesambad. Need ulatuvad pilvedeni välja.



Jaama televiisori ekraanil vilksatas Musta mere rannik. Hiiglaslik keeristorm rebis majadelt katuseid ja juuris sajanditevanuseid puid.



Peasünoptik langetas akendele tumendatud klaasid. Valvelaborandid võtsid kohad pultide taga sisse. Isegi läbi mustade klaaside lõikas valgus neile silma. Kogu jaam kiirgas nähtamatut meson-energiat. Kiirgus võitles tuulispasaga.



Kui meson-välgud lõpuks välja lülitati ja mustad klaasid akende eest tõsteti, näis nagu oleks torm justkui võluväel kadunud. Lendav ilma kontrollimise jaam oli päästnud sadade inimeste elud.



Musta mere rannikul eluohtliku olukorra tekitanud plahvatus Vaikse ookeani lõunaosa kohal andis endast tunda ka pealinnas. Hall läbipaistmatu löga triivis üle nukra taeva.



Kuid pealinn valmistus tähtpäevaks. Tänavatel võis tajuda ebatavalist melu. Moskvalased haarasid üksteiselt värsket ajalehte, kust võis lugeda nõukogude teaduse uutest saavutustest ilma kontrollimise valdkonnas.



Ja äkki pilved hajusid ja kuldsed valgusevihud langesid majadele ja parkidele. Hele koridor üha laienes.



Linna kohal lendas aeglaselt ilmakontrollijaam. Juubeldav pealinn valmistus Suure Oktoobrirevolutsiooni 100. aastapäevaks. Suursündmus langes kokku Nõukogude teaduse suure võiduga looduse üle.



Kui Igori isa lendavast ilmajaamast väljus, ei suutnud poeg tema seekord eriti mehisest embusest kaua välja pääseda.



Õhtul lülitas Jevgeni Sergejevitš sisse televideofoni ja kutsus mootorlaev "Kahheetiat". Abikaasa naeratas ekraanil, Nina seisis tema kõrval ja hüüdis: "Issi, meil sadas nii-nii sooja vihma!"

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Peatoimetaja: 01/17
Intervjuu: Sash Uusjärv
Kaks tõlget – kaks erinevat eesti keelt
Ulmeühingu aastakoosolek
Palju õnne, Roger Vadim
Raamatuarvustus: Viimased tuhat aastat
Et sa kaotaksid kõik ehk Õudselt põnev tumepõnevik
Star Wars: Rogue One
Raamatuarvustus: Houellebecq maailma ja elu vastu
Raamatuarvustus: Lev Grossman „Võlurid“
Raamatuarvustus: 6ism2e_dpi_error
Küberkaheksajalad tulevad
Raamatuarvustus: Neil Gaiman „Eikusagi“
Kurioosum 01/17
Ulmkonnakroonika 01/17
Uudiskirjandus 01/17
Jutt: Trollipeatuses
Järjejutt: Pilvelinna bluus. 1.
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.8823)