Ehk kui kõik ausalt ära rääkida, algas sõit Kassinurmele minu jaoks ebaõnnestumiste jadaga. Auto aku oli ära surnud, telefoni aku iga hetk kustumas ning veel hulk muid hädasid (vihm, mis takistas akut laadida, puuduvad vanamoodsa välimusega riided ja takistused teel).

Nii jõudsin Tartu plaanitud kella kolme asemel hoopis kell viis ja tuju kippus olema kesine. Otsisin siis Tartu pealt Anne-mai üles ja veeresime Jõgeva suunas minema. Teel viis Annekas mind Müfotesti asjadega pisut rohkem kurssi (minu jaoks oli tegemist ikka täiesti tundmatus kohas vettehüppamisega) ja tasapisi hakkas ka meeleolu tõusma. Kohapeal lendas esimesena peale Mant, kes kibekiirelt mulle piisavalt muistse välimusega püksid-särgid välja otsis ning edasi üritasin siis üldisse melusse sulanduda ja toimuvat kõrvalt järgida.

Üldiselt nägi see välja sedasi, et kõndisin esiti hoolega Mandil sabas katsudes mitte temast maha jääda või meest ära kaotada. Ühtlasi pingutasin hoolega silmi, et mõnda tuttavat larparit tabada, mis ei tahtnud aga õnnestuda.

Igal juhul peale natuke aeg ringi lonkimist sain kontakti Ovega, kes oli eelmise
rongi maha maganud ja lubas saabuda kuskil 21:15. Ehk siis kuskil 15 minutit enne Mütofesti ametlikku pidulikku avamist. Tegin seepeale veel natuke Mandi sabas ringilonkimisega aega parajaks, õppisin enda, oma koja ja talu nime ning ajalugu pähe ja asutasin end viimaks Jõgeva rongijaama suunas. Mant andis teele kaasa veel ühe täitsa sõbraliku ja ohutu poolaka, kellega siis rongijaamas Lovecrafti ja Poola ulmekirjanduse teemaliste vestlustega aega surnuks lõime.


Jõgevalt tagasi jõudsime täpselt kell 22. Nägime veel tõrvikutega rongkäigu algusotsa ära ning saime Mandilt endale ka rollid kätte. Täpsemalt pidime meie Ovega mängima vana kuninga vaimu kahte sõjasulast. No miks mitte, kobistasime end siis Kassinurmele üles löödud muljetavaldavasse kindlusse Raivo Irdi ootama, kes pidi meile ka kuninga sõduritele väärilised rüüd andma. Raivo aga oli pugenud vanemate kotta nõu pidama ja seda nõu paistis neil õige pikalt jaguvat. Peale pikemat ootamist, kui olime lõpuks rüüd selga vinnanud ja valmis aitama kuninga vaimul ta sohipoega üles otsida, eesmärgiga talle seletada, et just tema on õige kuningas ja peaks võimu haarama, oli sohipoeg juba kindluse hõivanud, vana kuningavõimu kukutanud ning suurema osa vanematekojast maha nottinud.

Kuninga vaimul ei jäänud muud üle kui vallutatud lossimüüride all nõutult kukalt kratsida ja tunnistada, et poeg on tal kurask vahva. Pärast seda tegime veel ühe ringi ümber platsi aga eesmärk oli juba kadunud. Seega ajasime turvised seljast ning asusime liha grillima, lobisema ning õhtul lõppes hommikuni kestva kõrtsimeluga.

Järgmine päev algas juba õige varakult (kell 10) pudru, salati ja juustuvõileibadega. Tõmbasin larbipüksid jalga, kuue üll ning kuskil kella 11-neks olime juba kassinurmel tagasi ja valmis larpima. Esimese asjana kontrollisin uuesti ümbruse üle, et äkki on seekord mõni tuttav välja ilmunud - ei olnud. Seepeale proovisin Ovet üles otsida aga vana rebane oli end päris osavalt ära peitnud. Loobusin otsingutest, võtsin Raivol nööbist kinni ning rääkisin temaga pisut ulme- ja kirjandusjuttu. Viimane uuris ühtlasi, et äkki oleksin nii hea ja saaksin oma kaameraga peatselt algava madinaturniiri üles võtta. No miks mitte, laadisin kõrtsu leti taga enda akud täis, tassisin aparaadi üles kindlusevallile ning sihtisin mõõklejate peale välja.

Madin oli igal juhul vahva. Loodetavasti saavad videoklipid peatselt ka reaktori youtube kanalisse laaditud. Eriti uhke ja eepiline oli muidugi endise kuninga ja öösel võimu haaranud sohipoja mõõdukatsumine. Võitis seejuures sohipoeg, aga nagu poliitikas ikka, ei tähendanud see midagi. Järgmisel hetkel kargasid ellujäänud tarkade koja liikmed kunnile selga, lõid ta raudu ja vedasid kohtumõistmiseks keskväljakule. Seal toimus natuke aega päris lustlik ja hästi näideldud röökimine, mis tipnes sohipoja kõri läbilõikamisega ja uue kuninga valmimisega.


Tahtsin valimistel ka sõna võtta selle ootamatu roima teemadel ja nõuda vanematekogult vastust, et miks ilma süüdimõistva otsuseta sohipoja mõrvanud mehike endiselt vanematekogus istub, aga Mant sikutas mu kärmelt kõrvale ja seletas, et ärgu ma poliitikasse nina toppigu. Kõik on korras nagu Norras ja saame ilmselt pukki meie koja suhtes väga sõbralikult meelestatud isanda. Panin seepeale suu kõpsti kinni, või täpsemalt toppisin selle keset väljakut suures pajas keedetud körti täis.

Mant seletas samal ajal kui sõin enda uut ideed, mis seisnes selles, et mina
kui tema noorem vend (mängus muidugi) peaksin endale naise võtma. Sikutaski
mu siis kohe ühe rahvasalga ette (laskmata habetki pudrust puhtaks siluda) ning lasi mul kosjaettepaneku esitada. Taluemand (kelle tütrega ma oleks pidanud naituma) aga ei tahtnud pulmadest kuuldagi. Nõudis aga lambaliha ja nelja lammast, millest tulenevalt sündis Mandil veelgi pöörasem idee - pruut salaja ära röövida, metsa kanda ja siis uuesti taluperenaisele oma nõudmised esitada. Et küllap ta siis leebub kui selgub, et tütar juba meie käppade vahel. Mõeldud-tehtud. Peamine probleem tundus ainult selles, et mu sulane, keda tahtsime röövimises ära kasutada, oli õige nääpsuke ning selleks, et jõuõlga meie kasuks nihutada asusin mõni aeg tagasi ülesleitud ning uuesti kaduma läinud Ove otsingutele. Peale väikest ringkondamist leidsin mehe viimaks mongolite jurtast, kus see õige õhinaga välismaa jooke mekkis.

Sikutasin ta sealt patuurkast välja ning seletasin mis roll tal kanda on. Ove
puikles küll esiti vastu aga lubasime talle viis hõbedat (mängusisest raha, muidugi) jagada ja seepeale jäi tüüp nõusse.

Seadsime end siis sepikoja juurde vahti ja saatsime noore sulase tüdrukut meie juurde meelitama. Ei läinudki kaua aega mil tüdruk kohale jõudis, mispeale Ove ta üle oma õla heitis ja kokkulepitud koha suunas liduma pani. Õnnetuseks aga pistis tüdruk kiljuma, mida kuulsid kaks vanematekoja meest ning selle asemel, et Ovele järgi liduda pidin nendega kaupa tegema. Läbi häda sellega hakkama saanud ja kokkulepitud kohta taarunud leidsin, et nii tüdruk kui Ove olid kadunud - sulase poisile aga hiiglama kole mõõgahaav selga raiutud. Tuli välja, et tüdruk va kavalpea oli Ove meelitanud end veelkord röövima ja koju tagasi viima.

Sidusime seepeale sulase haava kokku ja vedasin vaesekese vanematekoja meeste juurde. Need tõhud muidugi ainult naersid mu üle, kaasaarvatud kuningas ja soovitasid reeturlik sulane Ove oma jõududega üles otsida.

Ega teda ei pidanudki kaugelt otsima, passis sealsamas peaväljakul koos mu tulevase mõrsjaga. Andsin seepeale sulasele käsu Ove vahistada, unustades õnnetuseks täiesti, et tegemist oli haavatu ja Ovest peajagu lühema vennikesega. Lahing igal juhul tuli lühike. Ove suskas sulaspoisi mõõgaga läbi ja irvitas veel pealekauba. Asjade sellist käiku nähes pistsin muidugi kuningavahte appi röökima. Vahte aga polnud kuskil näha mistõttu upitasin viimaks sulase surnukeha endale selga ja vedasin ta kuninga lossimüüride ette – et ehk see aitab tähelepanu saada. Aitas ka, kuningas ajas oma sõjasulased jalule ning kappas Ove vahistama.

Seekord Ove enam vahistamisele vastu ei punninud ning järgnes õiglane kohus, kus kuningas mõistis minupoolt Ovele makstud hõbeda tagasi ning käskis tapetud sulasele korralikud põletusmatused korraldada. Pruut ise üritas kah ebaviisakalt kuninga jutule vahele segada ja väärikuse riivamise sildiall mingit kasu ahnitseda. Seda juttu õnneks meie õiglane kuningas muidugi ei kuulanud ja soovitas tüdrukul edaspidi mitte igale poole metsa hulkuma minna.


See humoorikas seik mängust seljataga kosutasin end kõrtsis paari toobi õllega ja läksin seejärel uue kuninga pulmapidustusi kaema. Viimastel ma samuti pikemalt ei peatuks, ilmselt saab ka neid mingihetk juba iga huviline videost järgi vaadata. Pulmariitused peetud, kolis kuninglik paar kõrtsi ja asus seal pidutsema. Mina ja Ove hiilisime aga aegamööda laskuva hämaruse katte all Raivo autoni kus kehastusime veel viimast korda surnud kuninga Raudkülje vaikivateks kaaslasteks.

Eelmise õhtu raudkülje vaimu kehastaja oli vahepeal muuseas ürituselt varvast visanud seega anti meile uus isand – tublisti turskem härra, kes esiti tundus üsnagi sõbralik ja tagasihoidlik mehike aga seda vaid niikaua kuni olime alles kõrtsi suunas teel. Kõrtsijuures moondus vennike täielikult, kisendades needusi ja sajatusi sellisel kõlaval ja samas vaevatud häälel, et mul tuli lausa kananahk ihule. Eks me Ovega üritasime ka ülesannete kõrgusel seista, möriseda ja pahaendelised välja näha kuid peamise töö tegi ära Raudkülje vaim, kelle ahastus mõrvatud poja pärast kõlas vaimustavalt ehedalt. Kui lisada juurde veel hämarus, kohkunult põrnitsevad rahvamassid, põlevad tõrvikud ja kuskilt kostvad kaeblikud viiuli ning torupillihelid saigi kokku ühe kogu Mütofesti tipphetke.

See eepiline stseen seljataga, kosutasin end taaskord ohtralt õluga, laulsin paar muhedat joomalaulu koos ürituse korraldaja Matiga ning tegin sinna otsa veel pitsi teravamatki. Toobitõstmiste vaheaegadel käisime Ovega kõrtsis sealse kakluskultuuri tõstmiseks mõningaid näidislööminguid korraldamas. Enamasti need algatused küll ebaõnnestusid, sest rahvas ei tahtnud kuidagi käima minna.

Mida hämaramaks õhtu läks, seda rohkem kuningavaenulikku elementi puude-põõsaste vahelt välja imbuma hakkas. Üks isehakanud kuningas üritas mindki enda väkke värvata. Kõndisin taga isegi pisu aega kaasas, aga mingiks hetkeks oli vale-kuningas end kaasasolnud napsust juba sedavõrd pumbaks imenud, et selget juttu ta suust väga palju ei tulnud. Lõin ta kambast lahku, vedasin end tagasi kõrtsi juurde ja leidsin seal oma üllatuseks, et kõige aktiivsemat kuningavastast kihutustööd tegi nüüd hoopis Ove kes muudkui aina uusi- ja uusi mehi värbas ja neid kuninga leeri rünnakule saatis.

Kuidas kuningas kõik need lõputud atentaadikatsed üle elas ei tea ma küll öelda. Verd voolas aga sel pulmaööl ojadena, kõrtsipõrand oli viiludeks hakitud röövlitega kaetud ning kuningas ka mängu lõpukella kõlamise hetkeks haavatud ning verd jooksmas nagu siga.


Mäng lõppes igastahes vägeva tuleloopimise ja -neelamisega. Esinejaid oli nii siitmailt kui mujalt.

Millegipärast tühjenes larbi lõppemisega ka kõrts. Mingil hetkel avastasingi sealt koos ehk 3-4 inimesega. Samas oli seltskond igati väärikas. Näiteks istus meie seltsi lõpuks ka üks lõõtsmooniku mees ja kõrtsmik ise oma balalaikaga. Lauldi, söödi-joodi ja lõpuks kraapis kohaomanik pannid ja kastrulid liharaasudest puhtaks ja söötis meil Ovega kõhudki täis. Pea viimases faasis jagas aga isegi oma väärt kapsaviina mekkida.

Unne varisesin ehk nii kella viie paiku. Magamiskohaks võtsin alguses auto esi- ja hiljem tagaistme. Kaua nii küll puhata ei õnnestunud. Kuskil kella 10-neks oli juba uni läinud, jalad ning selg ebamugavas asendis magamisest kanged ja valusad ning pea paks, sest hommikupäike oli autosisemuse üsnagi tuliseks kütnud.

Ajasin siis kargu alla, nöörisin Mandilt saadud mantli tihkelt ümber kere (selgus, et kõrtsikakluste käigus olime Ovega rüseledes suutnud mul jalas olnud püksid põhjalikult lõhki käristada) ja kombedasin laibaloendust tegema.

Järgnevalt võtsin osa avaliku käimla juures ja Barbari juhendamisel toimunud “kuhja otsa kuhja” ehitamise töötoast, ajasin kõrtsmikuga mõne sõna juttu, kuulasin vana sepa pajatusi ning võtsin osa ka raudkülje pidulikust matuseriitusest, mis minu isikliku arvamuse järgi vaevalt Raudkülje metsikust ja verd ihalevat loomust võiks rahustada. Küllap näeb vana tonti järgmistel aastatelgi kättemaksu ihalemas.

Peale matuseriitust kuulutati Mütofest lõppenuks. Tänati kõiki osalejaid, noomiti liigselt purjutanud ja jõuranud isendeid ning asutasin end tasapisi Tartu suunas tagasi. Väsinult aga hämmastavalt rahulolevalt. Tore oli, tõsiselt. Poleks oodanud mütokalt niivõrd palju lusti ja mängurõõmu saavat. Peab ikka järgmine aasta ka selle nädalvahetuse juba ette ära broneerima.

Piltide autoriks Kass. Toimetus tänab piltide kasutuse loa eest.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Peatoimetaja augustiveerg 2013
Raamatuarvustus: Kogu maailma valgus
Intervjuu Veiko Belialsiga
Tulevik Itaalia moodi
Kuidas Reaktori toimetus Kassinurmel käis
Kuninglikud pulmad ja kuninglikud matused
Raamatuarvustus: Praktiline nõiakunst
Raamatuarvustus: Raud ise
Mänguarvustus: Kerbal Space
Stephen King - elu ja looming 1. osa
Augustikuu pildimäng
Ulmkonnakroonika, august 2013
Katkend romaanist «Süvahavva»
Jutt: Kirsipuu valvur
Tõlkejutt: Putka
Fallen dark: Teine peatükk
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0818)