Aprill on teadupärast naljakuu ja üks põhilisi huumorivõtteid on kontrast. Seekord on Reaktoris esindatud noore naisautori debüüt ja juba veteranistaatusesse tõusnud meesautori seni viimane jutustus. Vastandlik on ka nende pikkus ja funktsioon - kui üks on pigem hoogne anekdoodilaadne ulmeline lookene, siis teine on pigem lugemiskulgemisele kutsuv jutustus võõrmaailmas.

Kui Piiu Pilt sai ulmekirjutamise töötoas valmis jutu "Plumps", ütles ta ise selle kohta muigamisi midagi stiilis, et tegemist on tema meistriteosega. Ehkki selline väide tundub kuidagi enesekriitiline muude tekstide suhtes (ent vilka peaga neiu sulest saab edaspidigi eeldada midagi huvitavat), võib vast tõesti esile tõsta, et siin on seda näiliselt kogemata väga hästi õnnestunud teksti sära, mida paljud ei taju oma loometeel võib-olla kunagi. See on tekst, mis ette loetuna töötas väga hästi, haarates kaasa oma humoorikusega, mis ei sulgu kuidagi üheainsa nalja rööbastesse, vaid taasleiab end igal sammul. Millegi humoorika kirjutamise juures ongi olulisim nõue vast värskuse säilitamine terve teksti vältel ja prl Pildil õnnestub see hästi.

Kui küsida mõnda sõna enesetutvustuseks, vastas ta: "Päeval teen itti, õhtul elan (arvuti)mängude ja raamatute maailmas. Olen aktiivne Eesti animemaastikul - aitan korraldada JAFFi (Jaapani Animatsiooni Filmifestival) ja olen AniMatsuri (Jaapani popkultuuri festival) maskott. Niisama ei oska lähemalt rääkida - edasi tuleb juba küsida."

Nagu öeldud, kui "Plumpsi" puhul on tegemist noore naisautori debüüdiga, siis Osvald Soobeli jutt "Väikses majas raudtee ääres" on midagi vastupidist - autor on oma loomingut avaldanud juba 2002. avaldanud ja seda lausa trükis. Veel võib leida Poognast(lisaks autori enesetutvustusele "ulmekiiksuga vedurijuht") ka teisi jutte-jutustusi, mille tegevus leiab aset samas maailmas mis "Väike maja raudtee ääres". Kõigi tekstide puhul on tegemist suhteliselt pikkade lugudega, mille eesmärk polegi niivõrd rutata mõne särava puändi poole, kuivõrd lasta lugejail triivimisi sisse elada tema üsna pikkamisi konstrueeritud maailma ning selle meeleolusse.

Olles kuulnud pigem kriitikat autori kirjutusstiili pihta (näiteks eelmainitud 2002. aasta teksti suhtes), oli teksti toimetamist alustades pigem üllatav, et sõna ja lause tasandil ei olnud kohutavaks kriitilisuseks suuremat põhjust. Senine tagasiside oli olnud sedavõrd kriitiline, et ma endamisi ootasin lausa düsgraafiat, aga teksti esimesed leheküljed pigem panid kergendunult ohkama. Ehkki teksti algus võib oma meelelises looduskesksuses inimesi veidi eemale tõrjuda, lisandub sellele hiljem siiski muid aspekte. Tekst jõuab mitmel korral muuta oma hoogu, samas säilitades oma üldist tooni, mille pigem süngesse fooni ei mahuks küll ükski muumitroll. Samas pole tegemist lausa raskemeelse tekstiga, kuivõrd on pigem säilitatud piisavat tõsidusastet.

Mulle endale meeldisid siinkohal enim märulistseenid tugeva, laanekati tõugu peategelase Limuga, mis meenutasid filmi "The Incredible Hulk" ja selle tekitatud elevust nimitegelase kõikealistava titaanliku jõu suhtes. Kuid igale lugejale jäägu tema enda eelistused - ja vast leidub pikas tekstis igaühe jaoks midagi, mis talle sümpatiseerib.

Olen Soobeli kohta kuulnud kriitikat, et tema tekstid olevat ühe grafomaani töö vili - ent kas see peaks siis tähendama, et autor, va volask, kirjutavat ainult enesele kogu oma egoistliku kirjutusnaudingu sees? Samas rõhutatakse kõikjal seda, et tekstiloome olulisemaid lähtekohti on see, et kui autor hakkab kellelegi konkreetsele kirjutama, siis võiks ta pigem juba kirjutamata jätta (või nagu keegi kunagi ütles - tuleb kirjutada kas iseenesele või igaühele, millelgi muul pole tähendust). Teataval määral on selle teksti (ja üldse tema loomingu) juures pigem muljetavaldav, et tekst jookseb niivõrd vabalt ja et see, mida ta väljendada tahab, väljendub küllaltki täielikult - otsapidi võiks selles midagi inspireerivat olla.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Peatoimetaja aprilliveerg
Tapper - Vereklanni kolmas tulemine
Intervjuu: Mart Kalvet
Mereulmest, teadusulmest...
Pungipidu Rahva Raamatus
SPAZ – Space Pirates and Zombies
Raamatuarvustus: Lõhestusjoon
HÕFF 2013 lühiülevaade
JAFF 2013
Tulnukas, ajarändur ja esper
Napoleoni sõdade taaskehastamine
Aprillikuu pildimäng
Aprilli ulmkonnakroonika 2013
Aprilli kirjastuste uudised 2013
Kommentaarid aprillikuu juttudele
Jutt: Väikses majas raudtee ääres
Jutt: Plumps
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0079)