„Ulme on kirjandusvaldkond, mis allub kõigile üldkirjanduslikele reeglitele ja nõudmistele, tegeleb üldiste kirjanduslike probleemidega, kuid seda iseloomustab eriomane kirjanduslik võte – ebatavalise elemendi olemasolu. Tõeline ulme – see on ime-saladus-tõepärasus.”

Arkadi ja Boris Strugatski


Siin ta siis on! Kauaoodatud, vähemalt minule, Veiko Belialsi poolt koostatud ja tõlgitud valikkogumik vendade Strugatskite keskpäevamaailmast. Olin Belialsiga varemalt „Labürindiõhtutel” vesteldes end juba niivõrd üles kütnud, et kui kuulsin kirjastaja Eva Lutsult, et raamatud on trükikojast temani jõudnud, võtsin kohe samal õhtul auto ja sööstsin endale trükisooja eksemplari hankima. Seetõttu olin üks esimesi inimesi (väljaspool kirjastuse loojate ringi), kes seda raamatut sai käes hoida ja lugeda. Ning ütlen etteruttavalt ära, et kuigi vahel võib lootuste liigne üleskütmine valusa tagasilöögi anda, siis seekord oli raamat tõesti täpselt nii hea, kui lootsin selle olevat.

Esimene Arkadi ja Boriss Strugatski lugu „Kauge vikerkaar” on sellest, kuidas mõõdutundetu ja vastutustundetu solkimine arusaamatu teadusprobleemiga tulevikutsivilisatsioonilt äkitselt vaiba jalge alt ära tõmbab ning persest näksab. Ideelt suurepärane lugu, mille ainukeseks miinuseks oli inimeste liigne robotlik kangelaslikkus (isegi 15-aastased tundsid piinlikust, et neid lasteks peeti). Pidevalt vaid valesid otsuseid vastu võttev ning kahtluste käes vaevlev Robert oli realistlikuna õnnestunud karakter. Üllatuseks meeldis mulle ka vendade välja mõeldud "tehnomula", mis ei kandnud vaid näilise dekoratsiooni ülesannet, vaid mõjus oma läbimõelduse ja seoste tõttu ehedalt. Samas oleksin kunagi sellise asja tõttu jalgu trampinud. Mäletan, kuidas aastaid tagasi ajasid "Suure ilmutuse" fukamiseerimise kirjeldused suisa marru. Jutu lõpp pani esialgu kulmu kortsutama – kuidas siis nii, et Gorbovski saab surma? Tähelepanelikumalt mõeldes sain aga aru, et tegelikult tõid vennad tekstis vähemalt neli võimalust katastroofi üle elamiseks (ja edasistes lugudes leiutati veel üks – viies)

Teine lugu (samuti Strugatski vendade oma), „Poiss põrgust”, on omamoodi integratsioonilugu (eriti hea lugeda praeguse pagulaspaanika harjal) sellest, mis juhtub, kui tuua ajupestud sõdalasnooruk õitsvasse keskpäeva kommunismi. Minule oli seal ülimalt nauditav kiri-kamraadidele-stiilis poisi kirjeldus tema ümber toimuvast. Üheaegselt nii muhe kui robustne ning liigutav. Näiteks meeldis mulle kohutavalt, kuidas „lahingukass” üritas progressorite majas enda tuppa kasarmutunnet tekitada ja salaja "pederiided" seljast võttis ning mundrit kandis, et end jälle austusväärse inimesena tunda. Või kuidas ta aknast laskepositsioone otsis, padruneid paljundas ning robotit drillis. Sarnaselt „Kauge vikerkaarega” paistis ka siin välja Keskpäeva inimeste läbimõtlematus ja lausa mõistmatus, kui oli vaja suhelda millegi täiesti võõraga. Ainult nüüd ei tundunud maalased enam sama meeldivad kui varem. Kornei oli poisi kõrval (kellega oli väga kerge samastuda) justkui võõrik ja vaenulik tulnukas. Ehk keskpäev heitis oma esimese ja pikema varju ning maailma näilise sõbralikkuse mask hakkas mõranema.

Mihhail Uspenski „Rästikupiim" algab punktipealt sealt, kus „Poiss põrgus” lõppes, ja meeldis mulle ainuüksi seetõttu, et Kornei muudeti veelgi ebameeldivamaks tegelaseks ja et rändurite ning leidlastega keerati veel üks sõlm peale ja sisuliselt anti progressoritele imelise elegantsusega üle lõusta. Viimaste inimsõbralik mask lõi sellega loomulikult veelgi enam kõikuma.

Neljas lugu, Jaroslav Verovi ja Igor Minakovi „Operatsioon Viirus”, on samuti otsene järg teosele „Põrnikas sipelgapesas” ning isiklikult ei soovitaks seda lugeda, kui viimati mainitud teos ja „Asustatud saar” lugemata, heal juhul läheb lihtsalt suurem osa lugemismõnust kaduma, halvemal juhul aga ei saa üldse mitte midagi toimuvast aru. Igal juhul algab lugu sealt, kus Põrnikas lõppeb, ehk Skikorsky seisab suitseva püstoliga Abalkini kohal ja Maia Glumova karjub ikka veel. Edasi pööratakse muidugi aega viitmata loole väike vint sisse ja kõige selle tulemusena leiab Maksim end taas vanalt tuttavalt Saraksilt, ülesandega tungida Saareimpeeriumi kõige sisemisse ja salapärasemasse ringi. Tegemist pole isegi niivõrd fännikirjandusega, kuna autoritel polnud mitte ainult vendade isiklik luba, vaid ka nende materjalid-mustandid kirjutamata jäänud romaanist – ja seetõttu on antud jutus terveid lõike, mis vendade endi kirjutatud.

Viies, Andrei Lazartšuki lugu „Kõik on hästi”, on kindlasti kõige süngem, kõige raskemini loetav ja samas ka kõige rohkem mõtteid tekitav. Ka varasemad jutud olid keskpäevamaailma osas üsna kriitilised, aga Lazartšuki kõrval tunduvad need suisa utoopiad. Tõsise fännina ei jäta see autor just palju kive ja kaheldavusi ümber keeramata ja hea on, et see lugu asub kogumikus kõige lõpus, ainuüksi seepärast, et pärast antud teksti lugemist on raske vendade tulevikupildile endise pilguga vaadata. Kuigi see tekst pole ühegi Strugatskite tekstiga seotud sama tugevalt kui „Operatsioon Viirus”, tasuks enne lugemist vähemalt „Väikemees” korra üle sirvida.

Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et vennad on tõesti suured autorid. Palju on õigupoolest kirjanikke, kes on enda üksikute vihjete (Mida on väärt ainuüksi „Kauges vikerkaares” toodud 12-realine lõik Massachusettsi masinast!) või pooleldi öeldud lausete abil suutnud inspireerida terveid lühiromaane?! Näiteks selgub järelsõnast, et „Operatsioon Viirus” pole sugugi ainuke võimalik tõlgendus Maksimi reisist Saareimpeeriumi, vaid neid on veel tervelt kolm tükki. Ainuüksi see fakt avaldab muljet. Või siis veel üks näide sellest, kuidas Strugatskite maailm elab oma salapärast elu – tekstis „Poiss põrgust” satuvad robot ja poiss peale Null-T reisimise tõttu mahajäetud liikuvale maanteele. Ühele sellisele, mida kirjeldati tekstis „Tagasitulek”. Pealtnäha tähtsusetu tilluke detail, aga jäi meelde, lisas maailmale sügavust ja tekitas mõtte, et aga palju neid teid võib metsades olla? On need teed-atmosfääripuhastajad mingi oma teadvusega jne. Kui sellesse detaili veel pisut süüvida, polegi enam palju vaja, et sünniks juba täiesti uus tekst.

Lõpetaks selle arvustuse aga Verovi ja Minakovi mõttekäiguga selle kohta, miks ulmefännid moodustavad, erinevalt teiste kirjandusžanrite fännidest, ühise vennaskonna. Nende nägemus põhineb Strugatskite eespool tsiteeritud ulme definitsioonil (ime-saladus-tõepärasus) ja lähtub tõdemusest, et selle kolmiku esimene komponent – ime – sisaldub igas ulmeteoses. Usk imesse on aga igasuguse religioosse maailmavaate üks alustalasid. Ulmekirjanduse imed pole enamasti ühekordsed ja tühised (nagu tihti peavoolu kirjandusel), vaid lähtuvad universaalsemast küsimusest – elu mõttest. Teadusulme tegeleb selliste (muu hulgas ka religioossete) küsimustega, nagu kõiksuse sünd ja lõppemine, inimese tekkimine ja kadumine, mõistuse olemus, kas me oleme Universumis üksi, utoopia ja düstoopia (Paradiis ja Põrgu)... Ehk siis teadusulme on tegelikkuse mõtestamise vahend, mis on välja vahetanud religiooni.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Peatoimetaja veerg 6/15
Mängujuhita rollimängusüsteemid
Intervjuu: Jason Morningstar
Vasturepliik alternatiivajaloo ja ulme asjus
Sir Christopher Frank Carandini Lee (1922 - 2015)
Estcon 2015 tulekul
Tuhat numbrit ajakirja
Puppygate ehk Läbikukkunud Hugo 2015
Ippolit, quo vadis?
Jutud Strugatskite Keskpäevamaailmates
Raamatuarvustus „Pikkmarss“
Hiline Lõikus - pika teekonna lõpp
Räpina loomemaja 2015
Filmiarvustus: Kaunitar koletisega raevu rajal
Arvutimänguarvustus: Invisible Inc.
Uudiskirjandus 06/15
Ulmeuudised 06/15
Isutekitaja: Väljapraakimine
Jutt: Ringkaitse
Jutt: Otsustamise hetk
Järjejutt: Valge härrasmees. 1.
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0074)