Lumetormi kohutav jõud uhtus vastu taevasinise „Niva“ esiakent. Klaasipuhastajate metsiku pekslemise hääle summutas täielikult lakkamatute tuuleiilide müha ning madalatel käikudel töötava automootori mürin. Isegi roolis istuva Viktori masinlikku vandumist oli salongis vaevu kuulda.

„Jaan, kaarti loed? Kaugel me oleme?“ uuris kõrvalistmel lamasklev Harri pead üle vasaku õla keerates.

„Teetähiste järgi otsustades,“ pigistas Jaan läbi sigaretti mäluvate hammaste, „jõudsime mõnda aega tagasi mingile poolusele. Vaata aknast välja, kurat. Isegi kõps ei võta sellest rajust läbi.“

Salongi täitev tubakasuits ei parandanud nähtavust, kuid ei suutnud seda ka eriliselt halvendada. Siiski pidas Harri vajalikuks taga istuvat sõpra noomida, kui too järjekordse „LM“'i süütas: „Pead äkki vahet? Vent ei jõua nii kiiresti imeda kui sina. Viktor paneb veel kraavi niimoodi.“

„Ei pane ma sittagi,“ kinnitas autojuht, käed kramplikult rooli pigistamas.

„Loodame,“ püüdis Harri vestlust üleval hoida. „Vähemalt ei ole tee veel tervenisti kinni tuisanud. Tänu jumalale lumesahkade eest, ma ütlen, ilma nendeta – õu, kurat! Vaata sinna!“ hõikas ta järsku ja osutas kuhugi paremale, „Tolle juht lubas ka kindlasti, et ei põruta kraavi.“

Tee ääres lumehanges vedeles poolkülili vajunud väike reisibuss. Ettevaatlikult pidurdades sai Viktor oma „Niva“ seisma ning lülitas sisse ohutuled, andmaks seisakust märku kõigile viieteistkümne meetri raadiusse sattuvatele autojuhtidele. Mehed tõmbasid pähe kapuutsid ja kätte kindad ning astusid siis sõidukist välja.


„Lund pole veel väga palju ümber tuisata jõudnud,“ konstanteeris Viktor kogenud pilgul, „seega on buss siin maksimaalselt kaks tundi seisnud.“

„Aknad on jumala tühjad,“ vaatles Jaan. „Kus kõik on?“

„Vaata!“ näitas Harri taas näpuga, „Ära veetud juba. Mingi lai rada on tagaukse juurest tee peale aetud.“

„Aga kuhu nad veeti?“ küsis sõber vastu.

Labakindaga silmi kaitstes vaatas Harri vaatas ringi ja jäi siis jälgima punkti, kus maantee lumetormi hägusse kadus. „Seal! Ma arvan, et me oleme kohal.“ Nüüd vaatasid ka teised, ja nägid prožektori valgusvihku, mis ähmaselt nendeni jõudis.

„Heh, raibe,“ muigas Viktor kõveralt, „Severskini siit vaid sada meetrit. Poleks seda bussi olnud, sõitnuks me võibolla otse vastu jaamahoone seina.“

„Noh, mis seal ikka,“ ütles Jaan, „hüppame tagasi sisse ja vaatame järgi. Ma loodan, et see, kes tee lahti ajas, taipas ka parkla puhtaks lükata.“

„Õu! Tulge siia!“ köhatas äkki Harri, kelle komme erinevaid asju märgata oli kaaslastele nii õnnistuseks kui nuhtluseks.

„Mida nüüd?“ porisesid sõbrad vastu, kuid sumpasid siiski vaatama. „Mh? Raisk, kas see on inimene?“

Bussi esiukse juures hange varjus istuvat inimkogu poleks keegi kolmest näinud, kui Harri poleks lumekuhja taha end kergendama läinud. Rohelises jopes väikest kasvu naisterahvas oli liikumatu nagu end koduses tugitoolis valge lambavillase teki alla tukkuma sättinud vanaema.

„Surnud?“ küsis Jaan ärevalt, kui temast hakkajamad Viktor ning Harri istujat kontrollima läksid.

„Vist jah... ei, oot... elus on! Elab!“ pomises Viktor.

Hanges oleva naisterahva karvamütsile oli kogunenud nii palju lund, et see meenutas mõne Prantsuse õukonnadaami parukat. Peakatte kuninglikule väärikusele vastandusid kortsulised kinnasteta käed, mis olid üleni siniseks tõmmanud ja värisesid nõrgalt. Veidi tõmblesid ka hädalise ülejäänud kehaosad, kusjuures tema silmad pungitasid külmavõetud näost välja nii, nagu tahaksid sealt kohe-kohe kuhugi soojemasse kohta pageda.

„Kurat, kas alajahtunud inimesed peavadki niimoodi jõllitama?“ kommenteeris Viktor kahtlevalt, „Külmašokk või midagi? Harri?“

„Ei mina tea. Küsime arsti käest, kui me oleme ta külla tassinud,“ vastas too.

„Külla? Kulla mees, mida sa õige mõtled? Laseme kohalikul päevapiltnikul endast äkki fotod ka teha ja Pravdasse või kuhu iganes üles panna? Me ei tohi endale mingit tähelepanu tõmmata, on sul meeles?“

„No jaa, aga me ei saa teda ju niisama siia jätta.“

„Mina ütlen, et saame küll. Vaata teda – see oleks üldse ime, kui ta ellu jääks, ja kätest on ta igal juhul ilma. Pigem teeme talle teene, kui tal rahus surra laseme.“

„Ta, kuramus, meenutab veidi minu vana matemaatikaõpetajat. Mul on juba praegu süümepiinad kõigi nende kunagiste tegemata tööde pärast. Mis siis, kui ta üles leitakse ja meid kahtlustama hakatakse?“ Harri tammus külmetades ja närveerides jalalt jalale, tahtes vaid minema pääseda.

„Harri... enne tormi lõppu ei tule teda keegi otsima. See on kõige varemalt homme hommikul, ja siis oleme me siit juba ammu läinud, märksa rikkamad kui enne. Istu nüüd autosse, enne kui sa...“

„Case closed,“ hõikas Jaan, kes vahepeal naisterahva juurde sumbanud oli. Teised pöördusid tema poole, nähes viimast pilti naise rohelisest jopest, kui too lumekuhja alla mattus. Jaan vangutas pead ja kloppis käsi puhtaks. „Õnnetus,“ selgitas ta kahetsevalt.


Mõni minut hiljem seisatas „Niva“ Severski raudteejaama juures. Sahk polnud parkla kallal erilist vaeva näinud – õigupoolest polnudki seal mainimisväärset parklat. Vaksal oli pikk ja kitsas ühekorruseline hoone, mis asus keset trööstitut lumevälja. Ainsateks valgusallikateks olid ehitise neljas katusenurgas põlevad prožektorid, mis heitsid kiiri läbi tormimöllu.

„Täitsa inimtühi,“ möönis Harri.

„Meile sobib,“ kinnitas Viktor. „Pealegi, ega siin polegi eriti inimesi, ainult üks väike küla ja see ka mitmekümne hektari peale hajali. Ma vaatasin järgi, seetõttu tean. Seversk on viimane jaam enne kolmesajakilomeetrist sõitu Krasnojarskisse. Tegelikult ongi peatus siin selleks, et vedurijuhid saaksid rahulikult kusel käia ja suitsu teha. No, ja selle koha ning kaugemale jäävate külade vahel pole ka normaalseid autoteid. Mõni ime,“ sülitas ta autoust avades. „Lähen vaatan perroonile.“

Paari minuti pärast oli Viktor tagasi, ilmudes äkitselt viirastusena tuisust ning ronides autosse nagu matsakas lumeinimene. „Rongist pole küll haisugi. Rööpaid pole absoluutselt näha – ma oleks peaaegu perroonilt alla kukkunud.“

„Eks siis ootame,“ ohkas Jaan ja pani käed risti rinnale. „Või läheks õige vaksalisse sisse? Mis me siin enda elus hoidmisele bentsu raiskame.“ Sõbrad kiitsid ettepaneku heaks ning sumpasidki läbi metsiku Siberi talve ulualla.

Vaksal oli tõepoolest niisama tühi, kui väljast paistis, ning omal moel veelgi vaenulikum ja kõledam kui ilm. Hoone oli Stalini-aegne, ehitatud valgetest tellistest ning päris tugevalt lagunenud. Tänavapoolses seinas olevaid suuri klaasaknaid oli küll siit-sealt paigatud, ent kõik hooletusse jäetud mõrad oli lumi üles leidnud ja läbi nende end ilmetule betoonpõrandale kuhjanud. Ka massiivsed puust istepingid ruumi keskel olid õnnetus seisukorras – peaaegu igast pingist oli mõni laud puudu ning praegusid täitsid vanad suitsukonid. Terve ootesaali peale põles vaid üksainus laelamp, seegi aeg-ajalt võbeledes.

Harri mõtles omaette, et oleks tõesti võinud autosse unistama jääda, sest vaksal polnud niisuguseks tegevuseks hea koht. Kolhoosilauda sarnane ehitis meenutas talle Nõukogude perioodi säilmeid tema enda kodumaal, kust nood enamuses juba likvideeritud või vähemalt korda tehtud olid. Siin aga oli minevik ehe ja vägisi tikkusid pähe nukrad kujutluspildid lagunevatest küladest, mida asustasid ajale ja elule jalgu jäänud inimesed, ning jaamahoonteest, kus istusid üksikud külmetavad pensionärid, et sõita rongiga linnadesse, kus neid keegi ei oodanud.

Sellal, kui Harri, käed taskus, omaette nukrutses ja aeg-ajalt närviliselt õue kiikas, kolasid Viktor ja Jaan suures hoones ringi. Vaksali teises otsas vaheseina taga oli kõrge saal, mis kunagi ilmselt laohoone ja garaaži aset täitnud. Praegu aga oli see täis mitmesugust prügi, mida külarahvas sinna aastate jooksul kokku kandnud. Suured kahepoolsed puituksed olid perrooni poole pärani lahti. Laopoolses otsas oli hoonel ka teine korrus paari kontori ja elektrikilbiga, mis sugugi ohutu välja ei näinud.

„Kui siin ainult väike hajali küla on, nagu sa ütlesid,“ küsis Jaan, „siis miks siia niisugune hoonekolakas ehitati?“ „Mingi kaevandus oli siin nõuka-ajal,“ seletas Viktor, „aga praeguseks on too ammu tühjaks tehtud.“ „Rongi aga ei paista,“ konstanteeris Jaan katuseaknast välja vaadates. „Pole ime,“ mühatas sõber talle vastu. „Vaata ilma. Sahk veduril ees või mitte, ega ta eriti ruttu ikka sõita ei saa. Meil võib siin veel mitu tundi minna. Lähme alla tagasi, orgunnime sealt laost mõne tühja tõrvatünni ja teeme sinna lõkke. Saab sooja, ja mul on autos pakk viinereid.“


Allkorrusel ootas neid juba Harri. „Mis tegite seal üleval?“ „Sittagi, lihtsalt vaatasime ringi. Kõik sama rääbakil kui all,“ vastas Jaan. Harri puhus peopesadesse sooja ja küsis edasi: „Kui rong on põhiline viis, mismoodi siinsetele küladele kaupa tuuakse, siis miks ei ole kedagi seda ootamas? Ja kuhu läksid kõik inimesed sealt bussist? Vaevalt see praeguses ilmas tühjana sõitis. Ma ütlen sulle, rong on juba ära läinud. Sõidame meie ka minema.“

„Sa põed ikka tolle vanamuti pärast, ma näen,“ vastas Viktor teravalt. „Ma ei suuda uskuda, et sa kedagi varem vagaseks teinud pole. Meie ameti juures! Kuidas sa Piiteris Abhaaslase heaks töötades ilma hakkama said? Too mees lasi ju pidevalt oma äripartnereid maha koksata. Kus sina siis olid?“

„Raamatupidaja olin, noh. Tegelesin tema arvete ja dokumentidega,“ pomises Harri.

„Heh! Õpid, kuni elad, ma ütlen. Nägid ju, kui kerge see oli? Sahmakas lund peale ja vsjoh. Ütle talle, Jaan!“

„Mõtle sellele, Harri, et ta oli juba nagunii surnud. Ta käsi vaatasid? Me lihtsalt kiirendasime vältimatut. Ja nüüd ootame me rongi ära ja võtame kauba sealt maha ja oleme ülehomme rikkad mehed.“

Viktor lisas veel: „Pealegi, rong ei ole läinud. Rööpad on paksu lume all. Kui seal hange vajunud bussis mingi seltskond reisis, siis viidi nood ilmselt külla ahju ette tormi lõppemist ootama. Ja tänase rongiga ei pidanud külarahvale lihtsalt mingit kaupa toodamagi – ega nad iga päev sütt või mida iganes ei vaja. Nii lihtne ongi. Jutul lõpp – läheme otsime nüüd laost tühja tünni ja põletame seal prahti, et sooja saada.“

„Oota, Viktor,“ katkestas teda Jaan, „Äkki lepiks plaanis täpselt kokku, enne kui me laiali jookseme. Sain ma õigesti aru, et bossi mees helistas sulle, kui rong Jakutskist liikuma hakkas.“

„Jah. Ta jälgis laadimist. Rongil olevat kaheksa vagunit: üks reisijate oma otse veduri taga – aga sel korral ei sõida seal keegi peale saatjate – ning ülejäänud kaubavagunid. See last, mis meid huvitab, on tagantpoolt teises. Meie õnneks on kaubavagunid täiesti ilma kütteta, mis tähendab seda, et niisuguse ilmaga ei viitsi valvurid nagunii seal külmetada, vaid istuvad tõenäoliselt koos ülejäänutega ees. Mis võiks parem olla?“. Viktor irvitas. „Kui rong on peatunud, tuleb meeskond ilmselt välja suitsu tegema. Sel ajal juhin mina nende tähelepanu kõrvale ning teie murrate tormi varjus vagunisse sisse – otsauks polevat kuigi kindel. Seal haarate kraami kaasa ja kaote vaksali nurga taha. Meie pakk on valges erimärgisega kastis ja ei kaalu kuigi palju.“

„Kõlab tõesti lihtsalt,“ möönis Jaan, „Aga kas me saame kindlad olla, et rong siin peatuses üleüldse seisma jääb? Kui nad täna küla varustama ei pea, siis äkki põrutavad nad otse edasi?“

„Ära unusta, et see on pika maa peale viimane jaam. Jakutski poolt tulevad rongid on Severskis alati peatunud.“

Harri noogutas kaasa, kuid küsis siis: „Mis seal pakis üldse on? Mingi muuseumieksponaat, ma saan aru?“

„Terve vagun on tegelikult muuseumieksponaate täis, mis Jakutskist Krasnojarskisse ümber kolitakse. Meile makstakse aga ühe konkreetse maski eest. Olevat hästi vana ja hinnaline ja pärinevat mingilt Siberi hõimult, mis nõuka-ajal ära tsiviliseeriti. Ega mina ka rohkem ei tea. Igatahes kallis kraam. Ahjaa, sellepärast olevat ka tänasel reisil rohkem valvureid kui tavaliselt, et nad kardavad mingeid ökoterroriste.“

„Mis asju?“

„Ökoterroristid. No need anarhistid-puukallistajad. Üks bande olevat juba kaua sellele aardele hammast ihunud; lubanud maski kapitalistidelt ära võtta ning „õigetele omanikele“ tagastada. Kurat, kõlavad nagu nood maausulised meil Eestis, kes pidevalt vingusid, kui keegi midagi ehitada püüdis. Igatahes ei usu ma eluilmas, et nad oma nina välja pista julgevad.“


Harri polnud kaaslaste viimaseid lauseid kuulanudki, vaid vaatas ainiti ootesaali akende poole. „Õu! Kuulge!“ lausus ta, ja koputas Jaani õlale. „Mis on?“ küsis too vastu, nähes akende taga vaid tormimöllu. „Keegi kõndis just väljast mööda!“ vastas Harri õue silmitsedes.

„Mida? Kes see oli?“

„Kurat, ma ei näinud täpselt. Hallis või valges vammuses mees ta oli.“

„Ei olnudki rohelises jopes õpetaja?“ narris Viktor teda.

„Lõpeta ära, ma ei tee nalja. Keegi kõndis just akna tagant mööda ja läks hoone tagumise otsa poole.“

„No ja siis? Mõni külaelanik küllap. Jäi viinapoest koju tulemisega õhtale.“

„Aga kui ta meid siin näeb?“

„No kui ka näeb? Ega's rongi ootamine suurel Venemaal keelatud pole. Kui probleeme tekitab, siis ostame ta ära – mul pagassis veidi viina varuks.“

„Ma lähen otsin seda va tünni,“ lausus Jaan vahele, pöörates selja ja asudes garaaži viiva ukse juurde kõndima. „Kui ta siia peaks tulema, kutsume tema ka lõkke äärde ja kuulame, mis mees ta on. Kui vaja, koksab Räpane Harri ta maha,“ naeris ta minnes.


Minuti pärast kostus garaaži poolt tanksaabastes jalgade kiiret müdinat, mis klaasi vastu krabiseva tuisu kiuste ootesaalis kajas. Jaan tuli joostes, nägu silmnähtavalt kahvatu, jalatsid lumised. Ta peatus, toetus lähima pingi seljatoele ning ahmis õhku, siis aga andis mehe sisikond järele ja väljutas oma sisu istme pruunidele laudadele. Viktor ja Harri vaatasid sõbra öökimist jahmunult pealt.

Jaan pühkis suud, kogus end ja osutas väriseva sõrmega kuhugi tagaukse poole. „Seal,“ kähistas ta, „Surnukehad. Tükid taga.“

„Mida?“ käratas Viktor ja tõukas Harri eest, et Jaani juurde minna ja tolle kaelusest kinni krabada. „Võta end kokku ja räägi selgelt. Kelle tükid?“

„Ma ei tea...“ kähistas sõber talle vastuseks, ebamäärast värvi nire suunurgast alla valgumas. „Seal on kellegi jäänused ja veri. Mitu jalga ja kätt. Väikesed. Laste omad. Erisugused püksid ja saapad ja kindad. Kurat...“ Jaani vandesõna lämbus tema kurku, ning mees pidi taas kahe käega seljatoest haarates öökima. „Mine vaata ise,“ sõnas ta hädiselt Viktorile.

„Oodake siin,“ käskis vanim kolmest kaaslasest ja sörkis minema. Poole minuti pärast oli ta garaažist tagasi, näol hoopis teistsugune ilme. „Vittu, nii ongi. Mitme laiba jäänused. Niipalju, kui ma aru sain, olid nad linnalaste moodi riides. Korralikud kombinesoonid ja talvesaapad.“

„Sealt bussist?“ küsis Harri vaikselt ja Viktor noogutas.

„Sealt bussist tõesti!“ hõikas järsult vahele võõras hääl.

Kolm sõpra pöördusid kannapealt ringi ja nägid, et parklapoolne välisuks oli praokil ning selle vahelt vaatas sisse pika halli habemega mehenägu, kummaline hele karvakasukas seljas. „Oi-oi-oi...“ matsutas habemik suud, „miks tulid küll kolm Petrogradi mahviameest nii kaugele Siberisse, et väikesi süütuid lapsi tappa? Kas neil üldse häbi pole?“ Vanamees rääkis vene keelt tajutava aktsendiga, ehkki teistmoodi kui eestlased.

„Kes sa, kurat, oled?“ võttis Viktor sõna. „Kas sina tegid seda?“

„Mina?“ kõlas pilkav vastus. „Mina olen ainult õbluke vanamehenäss. Tulin saju käest hoonesse varju ja sattusin peale kolmele kaabakale, kes oma kuritegudest rääkisid. Oi jumalime, laibad pole veel jahtunudki ja nemad seisavad ja jutustavad.“


„Värdjas!“ röögatas Viktor, haaras põuetaskust pika noa ning sööstis edasi. Kolmiku üle irvitanud habemik kadus taas õue ning järsk tuulehoog lõi ukse pärani, tuisates lund Viktorile otse näkku ja peatades ta viivuks. Jaan ja Harri olid paigale tardunud, kuid kiirustasid siis sõbrale järgi. Viktor seisis ukse taga õues, vaadates, nuga väljakutsuvalt pihus, vasakule ja paremale. „Jäljed viivad perroonile,“ lausus ta üle õla lähenevatele kaaslastele. „Jaan, jookse läbi hoone ja mine lõika tal tee ära. Kiirusta, kuramus! Sina pane auto käima, Harri. Ma lähen põrutan talle järele.“

Viktor kadus nurga taha ning Jaan tormas ummisjalu tagasi sisse. Harri sumpas platsile, kus seisis „Niva“, ja vandus autoni jõudes – kapotikaas oli lahti, kääksudes tuulte meelevallas, ning sulavast lumest märjas mootoris võis näha kivi, mis jõuga karburaatorisse löödud oli. Isegi mehaanika vallas võõrale inimesele nagu Harri oli selge, et see masin ei sõida niipea kuskile. Ta virutas kapoti nii kinni, kui luku vahele tunginud tihe lumi lubas, ning müttas tagasi vaksalisse.

Ootesaali teises otsas, kus uks garaaži viis, seisis Jaan; Viktor tuli lõõtsutades kusagilt tagaruumist. „Kadus ümber nurga. Mul on partatšokis Makarov. Jookse Harri juurde ja sõitke autoga ümber hoone mulle vastu. Kuuled? Ot-“ katkestas Viktor jutu. „Harri? Mida kuradit sa siin teed? Miks sa auto juures pole?“

„Mootor on ära lõhutud!“ hõikas too vastu. „Täitsa puru!“

„Raisk, raisk, raisk,“ tagus Viktor kõmisedes saapaga vastu põrandat. „Hea küll, ma püüan ta omal jalal kinni – mingi vanamees juba minu eest ära ei jookse. Tule kaasa, Jaan! Sina, Harri,“ kamandas ta, „sina mine tagasi auto juurde ja too sealt relv. Selge? Mine!““

Et Viktor oli nende grupi mitteametlik juht, tehtigi, nagu kästud. Koos Jaaniga läksid nad läbi garaažist perroonile viivate pärani uste õue, järgides põgeniku sammudest lumele tekkinud lohkude rada. Nurga taha astudes kõndis Viktor pussnoaga ees, Jaan maast leitud torujupiga tema järel. „Kükita!“ sisistas vanem mees järsku, ning viskus ise lumme.

„Vaata, seal ta on,“ osutas ta ettepoole, kus võis tõesti näha liikumas inimkogu, kes mingi tumeda kuhila varju kadus ning sealt enam välja ei tulnud. „Mis see seal on?“ küsis Jaan hangest.

„Mingi puuriit ilmselt, must present peale tõmmatud,“ vastas Viktor, „Näe, valge kõver puuoks paistab välja. Mida ta seal teeb, pagan, lõket või? No pole tähtis. Lähme! Võtame ta tervelt kinni, kui saame.“ Kaks meest tõusid püsti ja jooksid edasi.


Samal ajal oli Harri jõudnud parkimisplatsil seisva „Niva“ juurde. Kindalaekas oli tõesti „Makarovi“ püstol koos pidemega. Harri pistis esemed taskusse ning otsustas tagasi minna läbi jaamahoone, et ilmaga mitte võideldes jõudu säästa. Ootesaal kajas tema jooksusammudest. Garaažini jõudes aga nägi ta juba ees Jaani, kes vastupunnivast lumest hoolimata paaniliselt üht suurt õue viivat uksepoolt kinni sikutas ning siis teise kallale asus. Vaevalt oli mees aga käepidemest haarata jõudnud, kui see talle ise vastu kargas. Massiivne puituks, kust võinuks veoauto läbi mahtuda, räntsatas kinni, lüües Jaani uskumatu jõuga mitu meetrit tahapoole, kus ta ehitusprahihunnikus maandus ning sinna lamama jäi.

Harri jäi uskumatuna lävele seisma. Väljastpoolt kõmatasid vastu ust vägevad löögid, mis panid terve hoone vappuma, kuid ei suutnud paksust puidust läbi murda. Kui tagumine vaibus, vabanes Harri tardumusest ning kõndis kiirel sammul Jaani juurde, eirates vapralt sealsamas ligidal vedelevaid inimjäänuseid. Sõber lebas hõljuva tolmupilve all eterniidikildude kuhjas. Tema silmnägu, mida uks tabanud oli, leemendas verest ning mehe nina oli selgelt viltu. „Jaan! Jaan!“ raputas Harri kaaslast. Korraks avas kannatanu silmad, pomises verd sülitades midagi segast ning kaotas siis taas teadvuse. Uuesti teda ärkvele tuua ei õnnestunud.

Ehkki ta polnud kunagi kedagi tapnud, oskas Harri siiski relvaga ümber käia. Ta võttis taskust pideme ja püstoli ning suutis selle teisel katsel laadida. Vahepeal kostus veel mütsatusi, mis tabasid perroonipoolset seina, kaugenedes parkla poole. Harril polnud mingit soovi teada saada, kes või mis täpselt õues laamendas, ega tahtmist teele ette jääda, kui too miski ootesaali klaasakendest läbi peaks tulema. Ent kusagil pidi olema ka Viktor ja teda ei saanud abita jätta. Niisiis jooksis ta vaksali ülakorrusele, olles Jaani eelnevalt mingisuguste mädanenud riidetükkidega katnud.


Teine korrus oma kahe kitsa kontoriruumiga moodustas vaid midagi tornitaolist vaksali umbkaudses keskkohas. Harri avas katuseakna ning ronis välja. Eterniit tundus jalge all ebakindel ja ega tugev tuulgi asja parandanud, kuid enam-vähem püsti suutis ta seista või vajadusel neljakäpukil roomata. Ta liikus katuseääreni ja kiikas sinnapoole, kuhu Viktor ja Jaan ennist läinud olid. Jõudnud hoone nurgani, vaatas ta ringi. All oli kõik pime, kuna tolle suuna prožektor ei põlenud. Järsku aga pidi ta võpatama ja peaaegu kukkuma, kuna prožektorisse viiv jäme kaabel, mis üle räästa alla tolknes, silmnähtavalt tõmblema hakkas. Harri taganes, peljates elektrilööki. Kaabel värises ja pinguldus, kiikudes vasakule-paremale. Südant rindu võttes vinnastas Harri püstoli ja kiikas ettevaatlikult üle katuseserva.

Seal rippus Viktor, klammerdudes kaabli külge ning ronides vaevaliselt ülespoole. „Anna käsi, raisk,“ sisistas ta. Harri, pannud ühe jala prožektori statiivi taha, küünitas ettepoole ja ulataski sõbrale käe, aidates ta üles. Viktor vajus selili ja lõõtsutas, panemata millekski jäist lund, mis tema kurku sadas. „Kus... ähh... Jaan on?“ nõudis ta end kogudes.

„Garaažis, vigastatud, teadvuseta. Mis juhtus? Mis kurat siin liikvel on?“

Viktor oigas ja raputas pead, siis keeras end ümber ja tõusis põlvedele. Harri vahtis talle tummalt otsa. „Vaata ise,“ oiatas põlvitav kaaslane järsku, osutades käega. Algul eristasid Harri silmad vaid niisugust jaburat pilti: vaksali teise otsa poolt lähenes ennist nähtud habemik, kes paistis umbes räästa kõrgusel üles-alla hõljudes üsna tempokalt liginevat nagu joogi mõnes vanas seiklusfilmis. Siis aga sai ta aru, et tume laik mehe all polnud mitte mõni tuisuiilide silmapete, vaid tohutu must liikuv kogu, mida saatis isegi üle tormimüra kõlav vali müdin. Ja kui pimedusest, mille turjal vanamees ratsutas, eraldus õhus vehklev jätke, oli talle kõik selge.

See oli mammut.

Ei Viktor ega Harri osanud tol hetkel põgenemisele mõelda. Ratsanik peatas nende ees oma looma ja jäi mugavas poosis istudes kahele kurjategijale irvitades otsa vaatama. „Mh, ikka ootate rongi?“ katkestas ta käreda naeruga vaikuse. „Ei tohi. See, mida te varastada tahate, ei kuulu teile.“

Lausutud sõnad läksid kahe mehe kõrvust mööda, sest nood vaid jõllitasid karvast peletist, mille seljal istus itsitav hullumeelne. Harri oli kunagi muuseumi külastanud ja lugenud, et vastupidiselt inimeste arvamusele ei olnud mammutid tegelikult suuremad kui elevandid. See elajas polnud muuseumis nähtavasti käinud. Loom oli lihtsalt üüratu, üle nelja meetri kõrge, ulatades veoautogaraaži katuseräästani. Üks olevuse kaarduvatest võhkadest pidi samuti oma neli meetrit pikk olema; teine oli juure lähedalt murdunud. Kuid mitte mammuti suurus ei pannud kaht meest võdisema ja halvava hirmuga täituma, vaid ilmne tõsiasi, et nende ees ei seisnud elav loom.

Kodust kaugele eksinud eestlaste poole pööratud hiigelpea silmaavast immitses sinakat hiilgust, mille kuma oli jäisem ja vaenulikum kui kogu Siberi kõnnumaa. Kumbki mees värises sisimas, sest säärane nõiatuli polnud sobiv ühegi normaalse olendi juurde ses õnnetus maailmas; selle külmus kõrvetas kahe inimlooma habrastele hingeakendele elutuid, närtsinud jäälilli ning üle ilmamaa kajav hüpnootiline šamaaninaer kutsus neid jätma maha oma vaevatud lihatompe ja lendlema igavesti tuuleiilides koos seal huilgavate kalbete varjudega.


Mammut tõstis räbaldunud londi ja pasundas. See oli õudne rögisev heli, mis tuli kusagilt väljasuremissajandite sügavusest ja kaikus nõnda valjult, nagu poleks tol õhtul tuult ega tormi olnudki. Katusel istuvad mehed taganesid põlvedel, püüdes kaitsta oma nägu tülgastavate mustade klompide saju eest, mis londi seest välja purskus. Siis katkes pasundamine ning käsi silme eest võttes nägid Viktor ja Harri, kuidas vanamees oma loomale mingit käsku annab. Hetk hiljem pööras mammut oma pea uuesti hoone poole ja pühkis ette hoiatamata londiga üle katuse.

Esimene hoop paiskas mõlemad eestlased külili. Harril õnnestus end kähku taas püsti ajada ning eemale karata, kuid tema vanem kaaslane ei suutnud jäisel eterniidil kindlat pinda leida ja libises oma ponnistuses hoopis räästa poole, lähemale mädanevale peletisele. Madujas lont tuli uuesti, keerdudes ümber Viktori. Harri, kes oli veidi ohutumas kauguses, püüdis võtta välja püstolit, mis tal minut tagasi käes oli olnud, kuid oma taskutest ta seda ei leidnud. Alles siis, kui mammut rabeleva Viktori õhku tõstis, nägi ta, et „Makarov“ vedeles otse räästa serva peal prožektori juures.

Mammut vehkis oma kisendava saagiga. Harri oli paigale tardunud, suutmata otsustada ei põgenemise ega relva suunas sööstmise kasuks. Kui aga lont Viktori kõrgele õhku tõstis ning mehe seejärel kõrge kaarega kuhugi eemale heitis, kus lendav keha tuisu varju kadus, võttis ta südame rindu. Ta tegi kolm pikka sammu ettepoole ja küünitas siis „Makarovit“ haarama, ent reetlik libedus jalge all tegi oma töö ning Harri komistas, räntsatades ühele põlvele ning lükates püstoli tahtmatult katuseservalt alla. Mees jäi viivuks tummalt üle räästa relvale järgi vaatama, kuid ei jõudnud korralikult vandudagi, sest juba tuli elajas oma teise ohvri järgi.

Taas ajas Harri end püsti ja kargas eemale, et pääseda kaaslase saatusest. Londi haardeulatusest välja jõudes peatus ta, et tagasi vaadata ja lõõtsutada. Mammut, kes enam temani ei küündinud, pasundas pettunult, ent ei andnud alla. Hiigelloom tõusis tagajalgadele, peremees pikkadest karvadest kinni hoides tema seljal tolknemas. Massiivsed esijalad räntsatasid katusele, paisates laiali eterniiditükke ning põrutades seina ülaosast lahti terve lahmaka telliskive. Mammut, saavutanud tasakaalu, küünitas nüüd uuesti Harri poole. Tollele sai roiskuva monstrumiga rindapistmisest küllalt ning ta pages lõplikult katuseakna suunas.

Harri ronis vaksali ülakorruse aknast sisse ja vaatas tagasi. Vanamees oli ilmselt käskinud mammutil ronimine lõpetada, sest too taandus katuselt ning kadus vaateväljast. Harri sai nüüd uuesti hinge tõmmata, et end koguda ja leppida mõttega, et algul nii lihtsana tundunud rongiröövist oli saanud absurdne võitlus elu eest. Ehkki teine korrus tundus hetkel ohutu paigana, ei võinud ta sinna lõpmatuseni jääda, vaid pidi varem või hiljem põgenema. Ent kuhu oli tal minna? Auto oli rivist väljas, Viktor tõenäoliselt surnud ning Jaan lebas vigastatuna, vajades tema abi.

Enne trepi juurde minemist vaatas ta veel korraks katuseakendest välja, ent ei näinud ei mammutit ega tema käskijat. Siiski sai talle hetk hiljem selgeks, et nood olid endiselt liikvel, kui hoone teises nurgas põlev prožektor järsku kustus ning mingi võimsa jõu mõjul viltu väändus. Too vana nõid võis olla hullumeelne, ent kindlasti mitte loll, möönis Harri vihaselt. Ta jooksis trepist alla.


Jaani garaažis ei olnud. Prahihunnik, kus kaaslane lamanud oli, ning teda katnud presenditükid vedelesid sealsamas. Põrandal oli alles ka verine mäsu, mille Harri vahepeal lausa unustanud oli. Olles pärast katusel nähtut märksa kõvema südamega kui enne, julges ta nüüd selles suunas vaadata. Pealiskaudselt loendades sai ta kokku vähemalt kuue-seitsme eri lapse jäänused: käsivarred, põlve kohalt otsast rebitud jalad, torsod ning isegi üks lömastatud pea, punane tutimüts sinna valgunud ajumassist punnis. „Mammuti töö, see on selge...“ pomises ta enda ette. Kuid kus olid nende laste ülejäänud osad – mammutid olid ometi olnud taimetoidulised, nad ei söönud ju liha? Ja lapsi pidi rohkem olema, kui otsustada bussi suuruse järgi. Kuhu olid nemad jäänud? Harri vangutas pead ja kattis ilguse riidetükkidega nii hästi, kui suutis. Tal oli vaja Jaan üles leida.

Ootesaali ainus laelamp põles endiselt ning ka õues oli valgust näha – paistis, et laamendav londiline polnud nonde prožektoriteni veel jõudnud. Ta ei söandanud välja minna, vaid otsustas ruumis sees püsida ning end pinkide vahel varjata, et vanameest või tolle ratsut esimesena märgata. Korraks läks ta tagasi garaaži ja otsis sealt endale torujupi, mille otsa ta teravikuks tagus. Niisuguse relvaga oli hiigellooma vastu küll üsna naeruväärne minna, kuid nõidu või šamaane pidi see tapma küll. Need puukallistajad veel õpivad valel ajal nina välja pistma! Ebakindla irvega asus ta omale varitsuspaika valima. Paigale jääda ta aga ei jõudnudki, sest saali teise otsa akendest nägi ta väljas kõndivat inimkogu. See oli Jaan.

Harri kõndis vaksali peaukse juurde ning kiikas välja. Paarkümmend meetrit eemal seisiski tema kaaslane, põrnitsedes sõidukõlbmatut „Nivat“. „Jaan!“ hõikas Harri vasakule ja paremale kiigates. „Jaan! Tule siia!“

Sõber pöördus ja vaatas hüüdja poole. Jaani nägu ja rind olid verised; tema käes oli nuga. „Harri?“ küsis ta kahtlevalt. „Tule sisse! Kähku!“ hüüdis too vastu, „Siin pole ohutu!“.

Ebakindlalt taarudes kõndis Jaan ukse poole, nuga ikka käes. „Kus me oleme? Mis minuga juhtus?“ pomises ta. „Õnnetus,“ vastas Harri, „Kuula mind – läheme kähku varju. Sees ma räägin sulle.“

„Ei,“ raputas Jaan vaevaliselt pead. „Seal sees... õudne! Vereloik... Ma ei taha sinna tagasi minna. Olid... olid nood Viktori tükid?“

„Ma ei tea, kus Viktor on,“ kinnitas Harri, „aga me ei tohi praegu õue jääda. Sa külmud surnuks, pealegi on siin üks mõrtsukas liikvel. Me peame...“


Harri ei jõudnud lauset lõpetada, sest samal momendil astus vaksali nurga tagant vaatevälja tohutu must karvane kogu ning tõi kuuldavale sültja pasundava heli. „Rong tuleb?“ pomises Jaan ja keeras end aeglaselt hääle allika suunas. Mees oli saadud hoobist veel selgelt uimane ega osanud uskumatu vaatepildi ilmumisele kuidagi reageerida, niisiis ta vaid seisis ja põrnitses. Ukseavas olev Harri röökis veel mitu korda sõbra nime, ent too ei kuulnud teda.

Peletis lõpetas häälitsemise ning langetas pea. Aeglasel sammul hakkas ta kahe mehe poole liikuma. Jaan oli ikka veel paigale tardunud, kui Harri tema käsivarrest haaras, et kaaslast eemale tirida. Too võpatas järsu puudutuse peale ning hakkas noaga vehkima, sundides Harrit lahti laskma. Teist võimalust sõbra abistamiseks ei tulnud, sest samal hetkel vonkles läbi õhu must lehkav lont ning keeras end Jaani rindkere ümber. Mehe suust kostus lämbuv heli ning tema ribide raksumist oli kuulda isegi ümbritsevas tormis. Harri taganes ootesaali.

Algas ebavõrdne võitlus: Jaan, kes rippus abitult koletise haardes, rappis noaga teda hoidvat lonti. Ehkki ebasurnud lihasse tekkisid sügavad lõikehaavad, kust voolas välja jälki tumedat ollust, ei paistnud mammut sellest väljagi tegevat. Ohver tõsteti korraks üles ja virutati vastu maad istukile, kus ta vaevaliselt noatööd jätkas. Siis tuli puutüve taoline esijalg, mis surus mehe alakeha vastu maad. Ja kui mammut oma Jaani londiga taas ülespoole sikutas, ei pidanud tolle reieluud survele vastu ning katkesid jubeda raginaga.

Sealsamas sai Harri vastuse küsimusele „mis juhtus lastega?“, kui ta mammutit veel elavat ja rabelevat inimest söömas nägi. Rüve loom tõstis pooleks rebitud Jaani üles ning pistis ta, pea ees, oma suhu. Mammuthus primigeniuse lõugade ehitus polnud loodud lihast ja kontidest toitumiseks, kuid kooljaliku nälja sunnil võttis see jõletis ette just inimihu. Jaani pea läbis looma kohutava suu tervena, kisendades kurgus edasi, kuni sealsed limased eritised tema ninasõõrmetesse ja suhu valgusid ning karjumise võimatuks tegid. Laiad rohttaimede peenestamiseks kohastunud hambad töötlesid aeglaselt oma ohvrit, närides kõigepealt puruks maksa, selle ümber olevad sapipõie ja neerud ning pannes oma survega mehe kõhuõõne lõhkema, vabastades soolikad.

Et Jaani rindkere ülaosa koos südame, kopsude ja suurema osa selgrooga kohe algul sügavamale mammuti kurku suruti, jäid nood mäluvatest hammastest puutumata ning mehel ei õnnestunud teadvust kaotada. Jääkülma koolnulõhnalise sülje kätte lämbudes suutis ta vaid abitult vastu punnida, minnes veel enne surma hulluks, kui arvas sügavamalt söögitorust paistmas sinakat valgust ning kuulvat oma kõrvus pahatahtlikku manamist. Alles siis sai kurjategija õnnetu hing rahu, kui tema kael looma tõmblevat neelu läbides murdus. Jaani jäänused riiete ja noaga tükkis kadusid mammuti roiskuvasse kõhtu; vaid maha vedelema jäänud jalgu ei pidanud koletis õgimise vääriliseks.

Harri jälgis Jaani elu viletsat lõppu, õudusest soolasambaks tardunud. Alles siis, kui ebard oma liiga suure suutäie vaevaliselt alla oli kugistanud ning seejärel järgmise ohvri poole pöördus, hakkas ta põgenemisele mõtlema. Plaani teoks teha ta siiski ei jõudnud, sest nii tema kui inimliha mäluva londilise tähelepanu tõmmati kõrvale, kui kostus vali mootorimürin ning vaksali ukse suunas langes kaks eredat valgusvihku.


Harri seisis pimestatult, varjates käega silmi. Siis pöördusid tuled kõrvale ning mees nägi, et valgusallikaks oli lumesahaga varustatud väike traktor, mis end jaamahoone seina äärde parkis. Mootorimürin lakkas ning tuled lülitusid välja. Paistis, et masinas olijad polnud märganud kurjakuulutavat musta kogu, mis liikumatu ja ähvardavana teisel pool parklat seisis, sest Harri kuulis kabiini kõrvalukse avanemist.

„Rongi pole ju veel, Anna, kuhu sa kiirustad? Sul isegi jalad haiged, külmetad end ära veel. Istu nüüd siin paigal ja oota!“

„Ei jää ma siia haisu sisse, vana jota sihuke. Lähen vaatan, kuidas lapsekestel läheb – neil võib siin hundilaudas rongi oodates ju jahe hakata. Näe, ma võtsin kodust eilsed koogid ka kaasa ja termosega teed, lähen kosutan vaesekesi natuke. Need linnalapsed ju, pole Siberi külmaga harjunud. Et sa neid ka ulualla tuua ei saanud... oi, Ilja, jumalime, misasi see veel on?!“

Vaidlemine katkes ning kabiiniuks kõmatas kinni. Kohe selle järel hakkas turtsuma diiselmootor, kui paaniliselt süütevõtit keerati, ent liiga hilja – mammut oli juba traktori juurde jõudnud. Üks raske esijalg kõmatas kapotile, lõhkudes kaane ning vaigistades selle alt kostuva mürina, teine kraapis paar korda kabiini seina ning jäi siis katusele püsima. Korraks metallikrigin vakatas, kui mäesuurune peletis end tagajalgadel tasakaalustas, ent muutus siis kõrvulukustavaks, kui kaheksa tonni eelajaloolist liha ja luud kogu keharaskusega sahamasinale peale vajusid.

Ehkki traktori eest oli omanik hästi hoolt kandnud ning kere oli roostest puutumata, ei päästnud see seesolijaid. Vääramatu jõu mõjul kõverdus raam ning masina katus vajus madalamale, saates klirinal lendu klaasikillud ning kiiludes kinni uksed. Kõrvalistmel rabeleva Anna appikarjed muutusid ulgumiseks, kui termos, millega ta ust uuesti lahti taguda püüdis, lõhkes ning oma tulikuuma sisu kabiini laiali paiskas.

Nüüd oli traktori raam paindunud nii palju, kui sai, ning seesolijate päid rõhuv katus andis järgi. Laamendava elaja jalg vajus raginal sellest läbi, ning puruneva metalli terav sakiline serv tungis püstloodselt Anna kaela kõrvalt ihusse, lõigates läbi õlaluu, ribid ja kopsu, kuni peatus umbes südame kohal. Naise kiljumine lakkas.

Ilja jälgis seda kõike tummalt, toibudes alles siis, kui esimene lahmakas Anna verd tema näkku pritsis. Paaniliselt otsis ta põgenemisvõimalust, kuid seda polnud – temast vasakul oli kinnikiilunud uks, mille taga paistis mammuti karvane kõhualune, ja paremal naabriproua võdisev verd purskav korjus ning must töntsakas jalg. Mõistes, et oli kinni jäänud, pasundas kalmukoll raevust, ning asus end vabaks rabelema. Ilja suutis vaevu roolist hoida, kuna sõiduk vappus nagu paat keset marust merd. Võimsa esijala pekslemine tabas traktoristi kui vasarahoopide seeria, lüües tema õla ebaloomulikku asendisse ning mehe enda peaaegu oimetuks.

Lõpuks suutis elajas jala katusest välja rebida, ning taganes lömastatud traktori pealt alla. Metallikrigina ja jäleda möirgamise vaibudes lootis Harri hetkeks, et nüüd võtab ehk maad rahu. Sealsamas ilmus kabiinist nähtavale sahajuhi ülakeha, jäädes katkisest ukseaknast lõdvalt välja rippuma, ent ilmutades siiski elumärke. Sellele reageeris kohe mammut, sest nälg tolle takuse pundunud perverssuse sisemuses polnud veel kustutatud. Suutmata saaki kitsast avausest londiga kätte saada, sättis võhakandja oma suu peaaegu õrnalt ümber õnnetu traktoristi keha ning asus meest sealt välja sakutama.

Harri kuulis ähmaselt nõrka valuininat, kui Jaani ihust jäänud narmastega kaunistatud lõuad ohvrit muljusid. Kuid isegi õgardi hiigeljõud ei suutnud vastupunnivat lihakäntsakat vrakist välja tirida. Peagi jättis loom ka selle katse, ning visalt elu külge klammerduv mees sai oma viimased hetked veeta kabiinist välja rippudes ning rammetult teravat aknaraami kombates, mis talle sügavale kõhtu tunginud oli ning mille küljest eraldunud väiksemad klaasikillud juba jämesoolt seestpoolt avastama tõttasid.

Lõppu ei tulnud kaua oodata – rahutu lont tuli tagasi, ning sättinud end pea alaspidi kõlkuva Ilja lõua alla toeks, tõmbas teda siis järsult ülespoole nagu katapult, virutades mehe kuklaga vastu aknaraami. Metall pidas hoobile vastu, kuid kolju avanes ebameeldiva krõksatusega nagu kookospähkel, paljastades maailmale oma valkja väriseva sisu ning jättes kolba ülaosa surija näo ette vaid paari nahariba otsa tilbendama.

Sellele järgnes ilge pidusööming, mis tapatalgut pealt vaatava Harri põlvili vajuma ja kõõksuma pani. Paistis, et kooljas oli otsustanud saagist nii palju matti võtta, kui kätte sai, ning pistis oma londi himuralt otse Ilja avatud pealuu sisse. Järgnes õudne lurin, kui loom viimasedki allapoole nõrguva ajumassi pudemed enda roiskuvatesse kopsudesse imes nagu piimakisselli kallal maiustav laps.

Aeglaselt ajas Harri end jalule ning pühkis suud. Mammut näis kolba tühjendamisega ühele poole saavat, sest lurisemine lõppes ning kulmineerus hoopis aevastusega. Monstrum tõstis londi absurdsest toidukausist välja ning jätkas oma ilmekaid hõõguvaid silmi Harri poole pöörates tatistamist, kuni hingamisteedesse kinni jäänud objekt liikuma sai ning londi otsast välja tolknema jäi. See sai olla ainult Ilja seljaaju, mille peletise hiiglaslik imemisjõud kolju kaelaavast välja tõmmanud oli. Viimase võimsa aevastusega paiskus roosa vorstjas organ lendu ning tabas latsatades Harri rinnaesist.

Sellest kogemusest piisas – Harri sööstis ootesaali, komistades ja oksendades jooksu pealt uuesti, omamata mingit kindlat sihti. Ja mammut tuli talle järgi, murdes raginal läbi klaasseinte. Põgeniku õuduseks mahtus loom hoones kenasti liikuma, paisates puust istepinke teelt nagu kaltsunukke. Liiga hilja märkas Harri, et oli ainsast pääseteest - ülakorrusele viivast trepist - mööda läinud ning suundus nüüd garaaži poole. Seal ootas aga teda ees tupik, sest kinnikiilunud välisust ei avanud ükski vägi. Mammut tema kannul oli meest peaaegu kinni püüdmas, kuid jäi taharuumi viiva inimeste jaoks mõeldud ukseava taga toppama ning püüdis seda ümbritsevaid paneele maha lõhkuda.


Juba hakkaski vahesein massiivse pea löökidest pragunema. Harri vaatas ruumis ringi: äärmisel juhul suutnuks ta end vaid lühikeseks ajaks prahihunnikute vahele barrikadeerida. Mingi leidlikkusmomendi ajel heitis ta eelmise relva käest ja asus pikemat toru otsima, millest enesele hädapärane oda meisterdada. Sellega ta aga kaugele ei jõudnud, sest ukseava rammiva paksunahalise ponnistused kandsid vilja ja nii paneelid kui tükk lage kukkusid krohvitolmu pilves põrandale laiali. Ent paaniliselt roostes metallitükkide seas sobrava Harri üllatuseks ei järgnenudki oodatud rünnakut.

Mammut pasundas taas, kuid teistsugusel toonil kui enne; hoolimata heli jubedusest võis selles kuulda teatud kaeblikku nooti. Hiigelloom tõmbus ukseavast tagasi ja vehkis peaga vasakule-paremale, murdes oma ainsa võha vastu seina pooleks. Teda näis kimbutavat mingisugune hullus: peletis asus mööda vaksali ootesaali sihitult ringi tormama, lõhkudes kõik teele jääva ning pasundades üha raevukamalt. Järsult katkes metsik hoog, sest jalad ei paistnud tohutut keret enam kandvat ning must lehkav kogu varises põrandale.

Kui ringitrampimine lakkas, julges Harri garaažist välja vaadata. Röögatu karvane asi lebas põlvedel, tuues kuuldavale sügavaid krigisevaid oigeid. Tema jõuetult tukslevast londist ja selle all olevast suuavast nirises iga häälitsusega välja tumedat viskoosset ollust. Ebasurnud looma näis olevat tabanud mingisugune ihuhäda, sest tema külg tõmbles silmnähtavalt. Peletise kehale tekkis äkitselt haav, kust purskus mädasegust verd. Haavast turritas välja mingi teravik, mis haava suuremaks kiskus, ujutades põranda üle tülgastavate vedelike ojadega. Keegi üritas mammuti kõhust välja murda.

Krabisedes rebenes poolmumifitseerunud karusnahk kahte lehte, täites maailma roisuleha pahvakuga ning paljastades elaja tohutud siseelundid, mis tekkinud avausest välja kiirustasid. Soolikate laviini seest paistis ka midagi muud – nuga hoidev käsi, mis oligi hiiglase lõhki lõiganud. Nuga kuulus Jaanile, ent käsi polnud tema oma.

Kusagilt Siberi igikeltsa sügavustest äratatud mammut oli tõepoolest laste kadumise põhjuseks, kelle kurbmäng bussiõnnetusega alanud oli. Sellega see Harri õuduseks paraku ei lõppenud. Ehkki talle tundus, et kuuleb kusagilt tormimüha seest ebamääraseid manamishääli ja maniakaalset naeru, ei suutnud see tema ees toimuvalt loomuvastaselt ilguselt tähelepanu kõrvale tõmmata. Peletise väljalastud sisikonna kuhjast ronis välja laps – või miski, mis oli kord olnud laps, sest nekromantilised protsessid mammuti seedetraktis olid lõpuks teinud oma töö.

Ebapühade kunstide tulemusel – või hoopis kõrvalmõjul – oli ammusurnud looma magu veel kuidagi toiminud ning jätnud oma jälje jõledal kombel koolnud poisi kehale ja rõivastele; samuti lõõmasid lapse näos noodsamad sinised nõiatuled, mis tühjaksjooksnud mammuti silmadest aegamisi kadumas olid. Nuga hoidvale poisile järgnesid teisedki; osad paljakäsi või hoopis ilma käteta; osad relvastatud otsastmurtud inimjäsemetega, millest välja tolknevaid luukilde nad Harri silme all teravamaks närisid. Ühtekokku oli tillukesi kooljaid vast kümmekond; lisaks neile võis soolikakuhjas näha ka garaažis vedelenud korjuste kadunud osi ning riidetükke, mis olid olnud Jaani seljas, ja mille seest paistsid veel mehe jäänused...


Harri pigistas peos pikka roostetavat raudtoru, mille ta leidnud oli. Kui esimesed libasurnud näljaselt hõõguvate silmade ja õõnsa urinaga, milleks lapsekõri võimeline olla ei saanud, teda ründama sööstsid, viibutas ta relva laias kaares ning paiskas jõletised eemale. Järgmised tungisid peale, ent raske hoop vastu nende kolpasid lõi nemadki tagasi. Kuid need, kes olid pikali, tõusid taas püsti masinliku järjekindluse ning ebamaise raevuga, et uuesti ja uuesti rünnata. Harri relv oli lömmis ning olemine kiskus kibedaks. Tuli põgeneda.

Ajanud zombide karja järjekordse löögikaarega laiali, sööstis ta trepist üles, taibates oma viga liiga hilja – sinna, kuhu poleks pääsenud nüüdseks liikumatult lebav hiigelkorjus, võisid lapskooljad kergesti järele tulla. Enam polnud valikut – Harri jooksis ülakorrusele ja sulges enda järel kontoriukse, seejärel tõukas selle ette kirjutuslaua. Lõõtsutades toetus ta lauale, et hetkekski puhata. Trepilt võis kuulda paljude kergete talvesaabastes jalgade tehtud helisid, sammud mammuti seedemahladest endiselt lirtsumas. Juba tabasid pehkinud puitust löögid ning Harri teadis, et barrikaad nonde nilbete hauaolevuste raevu ees kaua vastu ei pea.

Harri vinnas oma väsinud jalad üle aknalaua vaksali katusele. Tuul polnud põrmugi vaibunud ning eterniit oli jäine. Ettevaatlikult komberdas ta edasi katusenurga poole, kus tolknes kaabel, mida mööda Viktor ennist üles roninud oli. Poolel teel vaatas ta selja taha, ja nägi lapszombisid, kes tal taas kannul olid. Nood ei pannud katuse libedust millekski, vaid jooksid talle kartmatult järgi, ehkki üks või kaks pinna peagi jalge alt kaotasid ning teistest maha jäid. Polnud aega kaablit otsida ja ronida – paari sammuga oli Harri katkise katuseserva juures, kuhu mammut ennist jalgu oli toetanud. Esmalt heitis ta alla oma raudtoru, mis lumehange ohtlikult püsti turritama jäi, ning asus seejärel ise maandumispaika otsima. Hetke seisis ta, käsi nägu tuisu eest kaitsmas, silmitsedes kõheldes teda ootavat nelja meetri kõrgust kukkumist, kuid liginevaid kriiskeid kuuldes võttis ta südame rindu ja hüppas.


Põrutus polnudki nõnda tugev, kui ta oodanud oli – lumi oli sügav ja pehme. Vaevalt oli ta jõudnud end püsti ajada, kui hoone katuselt järgnes talle esimene kooljas. Tolle mattis ta jalahoobiga enda kõrvale hange ning haaras siis toru järele. Kätte ta relva aga ei saanudki, sest samas hüppas räästa otsast alla teine jõletis, maandudes kõhuga püstloodse teraviku otsa. Viltuse lõikepinnaga toru toimis tõepoolest nagu oda, ning omaenda raskusega vajutas zombi selle enese kehasse. Pool meetrit metalli, mis nüüd tüdrukukese seljast välja ulatus, auras verest ja sinna kinnitunud maksatükkidest. Harri, kes kord Peterburi maffia heaks töötades oli kaks päeva järgemööda oksendanud, kui nägi rivaalitseva jõugu ninamehe laste mõrvamist, oli tänase päeva sündmuste mõjul niivõrd kalgistunud, et ei heitnud jubedale vaatele teist pilkugi, vaid kiirustas minema.

Kõigepealt sumas ta sinnapoole, kuhu mammut oli tema mäletamist mööda Viktori heitnud. Seal ei olnud ei kaaslast ega tolle verd. „Äkki pääses... äkki pääses...“ pomises Harri endamisi. Näha polnud küll ka mingeid jälgi, ent tuisk oleks need praeguseks nagunii peitnud. Siis meenus talle vaksali nurga juurde kukkunud „Makarovi“ püstol. Seal oli lumi mammuti poolt segamini aetud ning kaua mees seal ringi kobada ei saanud, sest ebasurnud olid tal jonnakalt kannul, sumades aeglaselt edasi.

Kuhu nüüd minna? Korraks mõtles Harri küla peale, mis kusagil läheduses olema pidi, ent niisuguse ilmaga poleks ta sinna küll kohale jõudnud. Ehkki ta oli pikkade jalgadega mees ja suutis läbi hangede palju kiiremini liikuda kui lapsed, oli ta väsinud – seisund, mis surnuid nähtavasti ei kimbutanud. Vaksalis või selle ümbruses oli ilmselt tema ainus võimalus. Lumega võitlevate kooljate ümber ringi tehes jõudis ta taas hooneni ning üht külgakent katki lüües pääses taas ootesaali. Sealne laelamp väreles tuuletõmbuses, pannes mustendava hiigelkorjuse jubedaid varje heitma. Harri haaras ühe purunenud pingi küljest lahtise lauajupi ja asus katkise akna juures ründajaid tagasi lööma, ent taipas oma teguviisi mõttetust, kui nood ka kõrvalolevatest klaasidest läbi murdsid ja teda külgedelt haarasid.

„Kurat! Kurat!“ röökis Harri, kui ta oma planguga vehkis, „Et siin ka nii külm olema peab!“. Tõepoolest oli külm – kui varem kaitsesid hoone seinad teda vähemalt tuule eest, siis nüüd pahises see aknaavadest kahekordse jõuga sisse ning mees tundis, kuidas jäisus lume- ja higimärgadest riietest tema kontidesse tungib. „Pagan, miks me ennist tuld üles ei teinud,“ vandus ta mõttes, „Tuli... tuli... muidugi!“. Mehe peas küpses meeleheitlik plaan, aga selleks pidi ta edumaad saavutama. Üks asi korraga!


Harri viibutas oma murdunud planku kui vikatit ning niitis jalust kaks kooljat, kes peaaegu tema põlvedest haaramas olid. Siis viskas ta puutüki käest ning haaras sealsamas vedelenud maast lahtikistud istmest. Mammut oli tolle nagu pilpa kõrvale paisanud, ent ühe mehe jaoks kaalus see üsna palju. Ometi leidis ta, et suudab pingi otsa üles tõsta ja kolakat liigutada. Jalahoopidega zombisid eemal hoides keeras ta istme teise suunda ning kukutas kahe maas ukerdava libalapse peale. Kuulda oli vähemalt ühe ribi ragisemist, ent lõksu jäänud surnud rabelesid sellest hoolimata edasi. Kaks maas, vähemalt ajutiselt – aeg edasi liikuda!

Seitse kooljat visalt kannul, sörkis Harri vaksalist välja ning suundus parklasse. Seal ootas teda lömastatud lumesahk, mille kütusepaak mammuti rünnakus nähtavasti viga oli saanud, sest masina kõrval võis näha lumega segunenud bensiinilaiku. Ent ligiduses oli ka rikkis „Niva“, mida kattis juba paks lumekiht. Harri avas masina pagasiruumi, kus vedeles metallservaga raske lumelabidas, mõned vanad kaltsud, peaaegu täis viinapudel ja bensiinikanister. Esimesena haaras Harri bensiini järgi, kuid mõtles siis ümber – kes teab, järsku saab ta auto ikka veel käima. Niisiis pistis ta taskusse riideräbalad ja viinapudeli, torkas kaenla alla labida ning luuki kinni lüües taipas viimasel hetkel veel salongist Jaani tikutoosi võtta.

Ebasurnutel puudus igasugune ühtekuuluvustunne; lumme kinni jäänud kaaslased jäid maha ning kergejalgsemad järgnesid saagile, võikad relvad käes ning hambad irevil. Neist poolsada meetrit eespool sumpas Harri, toetudes hangesid läbides oma toekale labidale. Siiski polnud mõned tunnid varem puhtaks aetud maantee jõudnud veel täiesti täis tuisata ning minek läks veidi ladusamalt. Selja taha vaadates pidi põgenik meelehärmiga möönma, et kalmulised võitsid õhemast lumekihist enamgi kui tema. Ent sihtmärk polnud kaugel – juba paistis valge loori tagant reisibuss, mis poolkülili kraavis istus.

Kindaga bussi külgi puhtaks pühkides suutis Harri umbes minutiga leida bensiinipaagi avause, ning läks vaja nelja lööki labida käepidemega, et kinnikiilunud kork lahti saada. Seejärel nööpis mees vilunud liigutusega vägijoogipudeli lahti, võttis anumast kiire mehise sõõmu ning piserdas osa kallist vedelikust ka „Niva“ klaaside puhastamiseks mõeldud riidelappidele. Ent näljased surnud olid vahepeal temani jõudnud. Ühele äsas Harri jalaga, kuid teine suskas meest Jaani käelabast välja turritava luukilluga reide. Ehkki paksud tunked hoidsid suurema häda ära, tundis ohver siiski valusat torget ja haaras ulgudes labida, et sellega kooljale vastu lüüa. Terav metallserv rebis ära lapse nina koos tubli tüki nahaga, pakkudes õõvastavat vaatepilti umbes kümneaastasest kohutava näohaavaga poisist, kes mingi bioloogilisest elust jäänud refleksi ajel lumme käpuli viskub ning pooleldi nuttes, pooleldi urisedes, punaseplekilise lume seest midagi otsib.

Harril polnud mahti oma teo pärast süümepiinu tunda – nähes ülejäänud libardikarja liginemas, hüppas ta bussi eesukse juurde, kus oli vaid veidi aega tagasi istunud kõngev vanainimene. Toda kattev hang oli vahepeal jõudsalt kasvanud, ent ust polnud see täielikult veel kinni matnud ning labidat kangina kasutades sai Harri praokil avast sisse.

Bussi sisemus oli hämar ja paksude aknaklaaside tõttu ka pelutavalt vaikne, ent mõne tunni tagusest sõidust veel soe. Kuigi sõidukis oli vaid paarkümmend istet, oli vahekäigus vedelevate ranitsate otsa komistav Harri vaevalt poole bussi peale jõudnud, kui sissekäigutrepi peal tümpsusid esimesed talvesaapad ning kahest koolnusilmast kiirguv tõbine valgus bussi sisemuse kumama pani. Ühele silmapaarile järgnes teine, siis kolmas, kõik surnumanamise poolt antava vääramatu sihikindlusega edasi astumas. Harri püüdis pinke põranda küljest lahti rebida; keevitused olid endiselt tugevad. Niisiis haaras ta lihtsalt kõike kättejuhtuvat, seljakotte ja muid kompse, ning kuhjas kokku neist hädapärase barrikaadi. Neljanda lapse sisenedes võttis Harri hoogu ja purustas mõranenud tagaakna, hüpates sealt taas õue tormi meelevalda.

Ümber bussi nurga vaadates nägi mees viiendat sulejopes selga, mis parasjagu sõiduki sisemusse kadus. Labidas otsustavalt püsti nagu muistse sõjamehe kirves, sööstis ta uuesti bussi esiotsa juurde ja asus hange kallale, kühveldades ukse ette lund. „Jaan, sa värdjas!“ röögatas ta, kui sai järjekordse labidatäiega kaasa ka külmunud inimkõrva ja mõned juuksesalgud. Harri sülitas vihast ja toetas tööriista maha, kuid ülesanne oli täidetud – lumetõke oli juba piisavalt paks ja kõrge ning viiel zombil polnud lootust sealtkaudu välja pääseda. Praegugi võis näha neid teisel pool müüri nõutult laamendamas.

Harri lõi labidanurgaga bensiinipaagi korgi ümbrusse mitu tugevat hoopi. Ühest tekkinud täkkest hakkas nirisema kütust – järelikult oli koht õige. Ta teadis, et põlemiseks on tarvis õhu juurdepääsu, nagu ka seda, et bensiin tikust või muust väikesest leegist niisama lihtsalt ei plahvata. Viinaga ülevalatud lõõmavast lapist pidi ometi piisama. Harri lõi paaki veel mõned augud, seejärel tõmbas tikku. Riie võttis tuld. Hinganud paar korda sügavalt, toppis ta kätt kõrvetades lapi torust sisse ning sööstis siis ummisjalu teises suunas.


Kaugele ta ei jõudnud – hangede vahel jooksis ta sülle kahele kooljale, kes salgast maha olid jäänud ning kelle ta üldse unustanud oli. Need olid väikesed tüdrukud, kuid tugevamad, kui nad ühegi õiguse kohaselt olla tohtinuks. Üks, kelle ta komistades enda alla mattis ning teine, kes rabeleva mehe jalga otsast tirida üritas, tuuseldasid teda päris korralikult. Sel ajal, kui alumine zombi tema jope rinnaesist näris, peksis Harri teda küünarnukiga lagipähe, toetudes teisele käele. Valusalt veendus ta selles, et pealuu, isegi lapse oma, on tugevam kui käsi. Ponnistusega tõukas ta end maast lahti, pääses põlvili ning kostitas oma all lamavat tütarlast raske rusikahoobiga, mis loomalikke hääli kuuldavale toova lõualuu viltu lõi ning urina verest mulksuva soigumisega asendas.

Saapa küljes rippuv plikatirts ei lasknud Harril tõusta, kuid mees sai parasiidi nisukarva juustest kinni ning tõmbas ta nii enda ette. Võitlusraevust haaratuna ja patsi endiselt pihus hoides kujundas ta ka selle noore libasurnu ilme oma rusikaga ümber, kuni silmnäost oli saanud vere- ja tatisegune mask, mida isegi ema poleks ära tundnud. Peksu lõpetanud, tõusis Harri taarudes püsti, haaras hangest lumelabida ning lõi asendamatu tööriista otse ühe kooljatari rinnakorvi, poolitades selgroo timuka osavusega. Allapoole jäänud osa lapse kehast jäi vagusi, väljutades liitrite kaupa verd ning ula peale minevaid väiksemaid siseelundeid, ent ülemine pool jätkas abitult kätega vehkimist nagu katkiste tiibadega liblikas. Veidi asjatundlikumalt raius ta maha teise plika pea, mis eemale lennates veel õhuski purunenud lõua vahelt röginaid kuuldavale tuues pika vereraja maha jättis, ühe hange tippu maandus ning sealt tuuleiili mõjul punakat lumepalli moodustades minema veeres.

Harri toetus labidale ja lõõtsutas, sellal kui pooleksraiutud jõletise siplemine rauges, kaks kurja sinist tulukest keset veremaski tuhmusid ning surm enesele kuuluva tagasi võttis. Ah jaa, plahvatus – mida kuradit ta ootas? Selle mõtte peale sundis mees end edasi jooksma ning kangelasliku hüppega ühe suurema hange taha varjuma. Kätega pead kattes jäi ta pauku ootama. Kümme sekundit hiljem julges ta välja piiluda. Bussi bensiinipaak tossas, ja Harri tõmbas pea kähku alla tagasi. Ta ootas järgmised kümme sekundit, siis vaatas uuesti – paagist kerkis endiselt suitsu ja tagaaknast potsatas lumele zombi. Kui oli möödunud veel samapalju aega ning kütus aeglase põlemisega endiselt rahul paistis olema, hüppas ta meeleheitlikult püsti ning sumpas oma viimaste jõuvarude arvelt tagasi vaksali poole, kooljad hanereas kannul.

„Niva“ juures jäi Harri seisma. Enam ei jõudnud ta kuhugi joosta. Ebasurnud olid aga väsimatud, sammudes viiekesi tema poole nagu Jaapani lapsrobotid. Lumelabidas libises mehel käest – sellega vehkijat temast enam polnud. Ta avas salongiukse ja toetas tagumiku istmele, siis püüdis mõtteid koondada. Minuti-kahe pärast jõuavad elajad temani, ja tõenäoliselt suudavad ta ka maha murda. Miks, kurat, polnud buss plahvatanud? Mida ta keemiast teadis? Prr, kui külm oli. Ta võttis taskust viinapudeli ja lasi tubli lonksu kõrist alla. Kange jook pani ta köhima, ent tõi hetkeks ellu tagasi. Harri jäi pudelit silmitsema. Katsus taskut – seal oli veel üks tükk õlist riiet. „Kurat, kui...“. Molotovi kokteilide tegemist oli ta ükskord filmis näinud – tuli täita klaaspudel bensiiniga ning toppida otsast sisse alkoholi või lambiõliga kokku tehtud narts. Süütasid põlema, viskasid, pudel purunes, palju tuld. Lihtne!

Harri komberdas maasturi pagasiruumi juurde. Seal kummutas viimase tubli Eesti mehe lonksu viina, immutades ülejäänuga riidetükki. Õnneks oli autos lehter kütuse valamiseks, niisiis polnud isegi värisevate kätega probleemi selle pudelisse saamisega. Kanistri ülejäänud sisu kallas ta auto peale ja ümber laiali ja avas ka masina bensiinipaagi. Zombid olid juba peaaegu kohal. Harri süütas nartsu, siis liipas labidale toetudes minema. Jaamahooneni jõudes pööras ta ümber: surnute viisik oli just „Niva“ juures. Anarhisti ilme näol, pigistas ta pudeli pihku ja heitis selle siis auto suunas. Molotovi kokteil joonistas õhku tulekaare, mis Harri märgadele silmadele kauneid punaseid virmalisi meenutas, ning purunes siis täpselt vastu masina esiklaasi. Lahvatasid leegid, lumel ja autokerel läiklev kütus võttis tuld ning külvas sisiseva hävinguseemne otse bensiinipaaki.


Plahvatus oli kohutav: vaksali parklapoolse külje veel terved klaasid purunesid kildudeks. Harri paiskus läbi mammuti tekitatud sissekäigu ootesaali, kus ta ühe pikalikukkunud pingi peale varises ning sinna hetkeks juhmina istuma jäi. Tema näole maandus midagi ligast, mis vaatlemisel osutus kokkupõimunud jäme- ja pärasooleks, ning tema kõrvale pingile kukkus kellegi leegitsevas püksisääres jalg. Nende ilguste seltsi Harri kauaks jääda ei soovinud – ta ajas end tuikavast peast ning värisevatest liikmetest hoolimata püsti ja vaatas ringi. Autost kümne meetri raadiuses polnud midagi terveks jäänud. Lumi „Niva“ vraki ümber oli täielikult sulanud ja kaetud põleva prahi ning inimjäänustega. Vaksalis sees aga visklesid kaks lapskooljat endiselt pingi all, kuhu Harri nad vangistanud oli. Külma südamega eemaldas väsinud mees nendegi pead, lisades sõjatandriks muutnud ootesaali veel ühe koleduse.

Viimane tegu tehtud, oleks ta kõige parema meelega jalapealt pikali heitnud ja magama suikunud, ent sinna õudustetuppa ta jääda ei soovinud. Vaksali perroonipoolne külg oli tuulevarjuline, lisaks oli seal paar istumiskõlblikku pinki, niisiis lonkis Harri õue, et... ükskõik mida teha. Kasvõi ära külmuda. Tõenäoliselt, mõtles ta, oleks ta pidanud praegu viimase tunni aja sündmusi vaagima ja võib-olla nähtud jubedustest tagantjärgi hulluks minema, kuid tol hetkel tundis ta ainult tuimust. Lisaks paistis, et ta pea oli plahvatuses tugevama vopsu saanud kui algul näis – torm mühises küll sama jõuga edasi, ent kõrvus kumises ka mingi vaevumärgatav taustamüra, mille allikat ta kindlaks määrata ei suutnud. Mis see küll olla võis?

„Sa tapsid mu teenrid.“

Kummalise ninahäälse aktsendiga lausutud väide tõi Harri maa peale tagasi. Kurat – tolle vanamehe oli ta möllu käigus täiesti unustanud. Seal ta seisis, olles nähtavasti vaksali teisest otsast sellal tulnud, kui Harri istus ja suigatas. Eaka šamaani käes oli püstol – nende oma „Makarov“.

„Selle mammuti väljakaevamine võttis mul terve nädala. Sina, noorsand, ei tea, kui raske kümne kaevuri tapmine ja uuesti elluäratamine minusugusele vanale mehele on. Ja see pikk ratsaretk läbi tundrate ja metsade... tsk, tsk, tänapäeva noorus on ikka nii häbematu – lõhub vaevaga tehtud asju ega mõtle üldse.“

Tigedate silmadega vaatas ta eestlasele otsa, kes vaid käsi laiutas ja küsis: „Miks sa seda kõike tegid?“

„Miks? Minu pensioni juures ei jõua rongipiletit osta.“ Vanamees itsitas korraks oma nalja üle, kuid lasi kulmu taas kortsu ning sisistas vihaselt järgi: „Loomulikult puhastasin ma pinda. Keegi ei tohi mind takistada seda võtmast, mis mulle ja minu esiisadele kuulub. Keegi ei tohi teada ja elama jääda. Ka sina mitte.“

Harri maigutas suud. See nõid oli selgelt hull, ent relvastatud – esimest korda kogu päeva jooksul ei olnud tal end millegagi kaitsta. Kooljate eest võis ta ära joosta, ent kuuli eest mitte kuidagi. „Või siiski...“ muigas ta vanamehe selja taha vaadates, kust paistis ootamatu pääsemine.

„Kuuled? Rong tuleb, poiss. Sa saad mind veel aidata ja oma teod heastada. Ma lasen su nüüd maha, aga ära muretse – toon su kohe ellu tagasi. Ja siis võtame me koos paki vagunist maha ja ma lähen oma teed. Ole val-“.


Raudkang lajatas vastu šamaani pead, kes löögist silmapilkselt kokku vajus. Viktor tonksas lebavat keha saapaninaga, siis andis igaks juhuks veel ühe hoobi vastu vanamehe pikki halle juukseid, mille vahel võis juba näha laienevat punast laiku.

„Harri, raisk,“ sõnas Viktor, „ma vaatasin ja imestasin. Sul on võitlejahing, seda on näha – ja ma olen ometi Afgaanis käinud ja igasuguseid mehi kohanud. Ma oleks sulle appi tulnud, aga kui too kuramuse londiste mind eemale viskas, tegin ma jalale liiga ja ei saanud suurt muud teha kui ennast selle hullukese eest peita.“

Tema noorem kaaslane ei hoolinud kiidusõnadest, vaid lausus: „Läheme minema, Viktor. Jätame selle asja ja kaome. Kui rong seisma jääb, anname ennast kasvõi üles ja räägime kõik ära. Ma ei taha siin surnuks külmuda.“

Viktor silmitses sõpra mõtlikult ja viskas raudtoru käest. Ta astus lühikese sammu edasi, kummardus ning võttis lumest püstoli, mille šamaan sinna pillanud oli. Kogenud liigutusega kontrollis ta magasini, siis vinnastas relva uuesti.

„Ei, Harri. Sa ei pea surnuks külmuma. Mul on sinuga teine plaan. Kui see jama siin ilmsiks tuleb, siis on võimudel süüdlast vaja. Ma ei tea, mida nad tolle elaja korjusest mõelda võivad, kuid lastetapjaks sobid sa päris hästi. Mõrtsukaks, kes pärast oma musti tegusid sõgedushoos iseennast tappis ja keda seetõttu küsitleda ei saa. Ole nüüd hea ja püsi paigal, et ma su ajud välja lasta saaksin. Usu – see on sulle parem lõpp kui kõik ülejäänud.“

Harri taganes, Viktor teda sihikul hoidmas. „Sa ei jõua nurga taha pageda, ära mitte üritagi,“ hoiatas too. Üks samm ja pind kadus noorema mehe jalge alt, kui ta õnnetult perroonilt alla astus. Ehkki rööpaid kattis paks lumi, suutis Harri jala välja väänata. „Raisk!“ röögatas ta.

„Roni üles tagasi, muidu lasen ma sulle kuuli hoopis kõhtu. Neetud, mul ei ole vaja, et sa rongi alla jääksid. Näed, sealt see tulebki. Kähku nüüd!“


Tõepoolest oli tormis juba näha liginevat valgusvihku, ning rataste mürin oli päris valjuks muutunud. Põletavast valust hambaid kiristades ajas Harri end püsti. „Tubli. Tule nüüd siia-“. Poole lause pealt tabas Viktori relvakäe õlga telliskivi, mis jaamahoone seinast välja varises. Kõrvulukustava kolinaga järgnes sellele ülejäänud müürilõik, mille kividest osad meeleheitlikult eemale liipavat meest selja ja jalgade pihta tabasid ning ta pikali kukutasid. Viktor langes perrooni servale kõhuli, jäädes silmadega otse Harri näo kõrgusele. Ning üle tellisekuhja roomas tohutu must karvane mass, eritades niisugust surmalehka, mille pilves isegi läheneva vedurilaterna valgus rüvedana paistis. Ilmutise näost turritas kaks pruunikasvalget murdunud kihva, mäda- ja ajupiisku pritsiv süsimust lont ning verd täis valgunud silmad, milles ikka veel säras tuhm sinine nõiatuli.

Peletis oli tulnud oma isanda appikutse peale, ent hiljaks jäänud. Teda igikeltsast äratanud loitsuprogramm käskis tal manaja langemise korral kättemaksuks kõik ümbritsev tappa ja hävitada ning seda ürgolendi vaevatud keha nüüd teha üritaski. Esijalgadega vinnates liikus see edasi, jõuetud tagajalad ning lõhkise kõhu narmendavad servad järel lohisemas. Hauamammuti jalad kõmatasid lamavast Viktorist vasakul ja paremal vastu betooni ning siis vajus vana kurjategija selja peale nonde siseorganite mass, mis loomale veel jäänud olid. Mädaneva epiteelkoe sültjas, mulksuv tonniraskune kuhi lömastas mehe jalad ja vaagnaluu, pannes Harrile otse näkku jõllitavad õudusest pärani silmad piinast pahupidi pöörduma, sellal kui surija kurgust väljus kime kiunatus. Kaua polnud Viktorile aga vaevelda antud – mammut tõstis pea ja pasundas kalmusügavikest kajavat iidset raevuhüüdu, ning mähkis roiskuva londi siis mehe keha ümber. Kui elajas jõuliselt ülespoole sikutades roimari ülakeha purunenud vaagnaluu juures alakehast eraldas, sai ühevärviline tormiilm hetkeks kaunistatud eri toonides soolikate sajuga, mis suures kaares konfettidena üle hangede langesid.

Suure hooga vastu Harri nägu latsatav pärasool, paksust väljaheitemassist raske, tõukas mehe selili rööbastele, kus tema näkku sadas Issanda lund ja Viktori verd. Edasiloivava mammuti tõttu ajas ta end kohe taas püsti, jõudes näha veel endise sõbra ülakeha, mis taamal vaksali katusele maandus ning tee peal midagi oma sisemusest maha poetas, mis võis olla pankreas. Samuti oli ta valmis vanduma, et õhus mehe käed veel vehkisid, nagu üritaks inimkönt lennata. Kuid polnud aega jälki pilti imetleda – mädase hukatuse eest pagev Harri lonkas minema, pääsedes napilt londist, mis teda kinni püüda üritas. Vali rongivile pani tema kõrvad undama, ning põgus pilk vasakule kinnitas, et läbi tuisu kumava laterna all on juba näha veduri piirjooni. Rööbastelt tuli kaduda!

Harri liipas läbi kõrgete hangede edasi, roomav õõnes jubedus kannul. Lumi, mida mammut oma rajal puudutas, sulas hetkega mustaks rüvedaks veeks, ehkki looma keha oli külm nagu surm. Põgenev eestlane niimoodi teed puhastada ei saanud; seetõttu pidi ta hambad risti suruma ja saavutama piisava edumaa, et jõuaks oma vigase jalaga ohutult perroonile ronida. Rongimürin kõlas nüüd otse selja tagant ning summutas isegi tormi hääled; rööpad lumekatte all vibreerisid. Harri lõi ettevaatusele käega ega vaevunud peadki pöörama, vaid tõukas end terve jalaga maast lahti, turnis hetke perrooni serval, leidis käega kobades tsemendi seest prao ning vinnas end üles. Kindlat pinda külje all tundes veeretas ta end rööbastest veidi kaugemale ning jäi siis raskelt hingates kinnisilmi lebama.

Haiget jalga, mis vahepeal tuimaks muutunud oli, läbis järsk valusööst; röögatades tahtis omanik sellest kinni haarata, ent krabas hoopis midagi külma ja pehmet, mis teda tagasi rööbaste poole lohistas. „Olin liiga aeglane!“ mõtles ta pigem pettumuse kui õudusega. Ja just siis, kui Harri oma saatusega leppimas oli, kõlas pidurikrigin, välgatas ere laternavalgus ning londi lahtirebimise järsk nõksatus süstis tema vigastatud jalga niisugust teravat piina, et mees karjumise asemel vaid õhku suutis ahmida.

Lont kadus ja pead kergitades nägi Harri, kuidas võimsa veduri sahk mammutit kurdistava lörtsatusega rammib. Mädalasu heideti rongi teelt nagu kaltsunukk. Tõenäoliselt polnud kokkupõrke järel looma sisemuses enam ühtegi tervet konti, mõtles Harri, sest eemalelendava korjuse kuju oli lapik ja deformeerunud. Mitmekümne meetri kaugusel tabas kolli laip jämedat kuusepuud, jäädes selle võrasse ripnema nagu kuivama riputatud narts ning rüvetades puualust maapinda kümnete kalmumäda liitritega, mis karvasest rümbast veel kaua välja nirisesid. Veel aastasadu hiljem keeldus sellel maalapil ükski taim võrsumast.


Rong seiskus kriginal. Harri ajas end vaevaliselt püsti ning ehkki jalg sellele toetudes põrgupiina tegi, arvas mees siiski, et luu oli terve. Ta asus aeglaselt rongi tagumise otsa suunas lonkama. Hetkel oli ta tõesti valmis end üles andma ja ükskõik mida kokku rääkima, et vaid vagunisse sooja pääseda. Just siis, kui ta oli tegemas ringi ümber hullu šamaani lamava keha, mille pea oli üksainus jäätuva vere klomp, avanesid rongiuksed. Ootamatu automaadivalang puuris Harri rindkere auke täis ning paiskas ta vaksali seina äärde istukile.

Nagu muuseas taipas Harri, et ta oli suremas. Sellega kaasas käiv valu tundus kauge ja ebaoluline võrreldes mõnusa soojusega, mida mitmest kuulihaavast tema talvejope alla valguv veri pakkus. Tema pilk polnud veel kustunud ning hägusena nägi ta, kuidas teda tulistanud mees rongist väljus ja kuidas tollele järgnes veel mitu teist, kõigil ees suusamaskid ja käes relvad.

„Raisk, liiga hilja sain pidama. Ma ütlesin ju, et pole seda marki veduriga varem sõitnud. Prožektorid ka kurat ei põle.“

„Heh, sa said isegi hästi hakkama. Mis see oli, millele sa otsa põrutasid?“

„Ei tea, ei huvita. Võeh – ütle parem, mis pagan siin toimub? Tapamajja sõitsime või?“

„No kurat, seda verise peaga tüüpi mina ei tulistanud. Lamas juba enne. Ja... on need soolikad, mis siin vedelevad? Türa, milline hais!“

„Vahet pole. Olge valvel. Maks, tule, tassime kauba vaksalisse ja ootame seal. Kollektsionäär lubas, et saadab kopteri niipea, kui torm veidi vaibub. Juri, sina paigalda viimased asitõendid, nagu me kokku leppisime. Pihusta tolle ökokamba logo ka igaks juhuks vedurile, et mingit kahtpidi mõistmist ei tekiks. Ning kui kedagi veel näete, siis laske pikema jututa maha. Meil on siin liiga suured rahad taga.“

„Olgu, boss.“


Harri silmalaud vajusid üha madalamale, mida rohkem elu temast lahkus. Ähmaselt nägi ta ringi sagivaid ja hõiklevaid püssimehi, kuid lõpuks kadusid noodki kuhugi ära. Seltsiks jäi talle vaid hullu vanamehe keha, mis näoli tema ees lebas. Just siis, kui Harri valmistus minna laskma ja silmi lõplikult sulgema, liigutas lamaja end.

Šamaan tõstis oma verise pea ja vaatas surijale hämmastavalt selgete silmadega otsa. Ehkki Harri ei tajunud sõnu, näis talle, nagu püüaks vanamees oma sassis habeme vahelt midagi kõnelda. Huuled liikusid ja liikusid. Mida ta seal küll pomises? Harri püüdis end püsti ajada, et lähemalt kuulata, ja ennäe! – tema jalg ega haavad ei valutanudki enam. Kangena tõusis ta üles. Tema silmile laskus sinakas hägu, mille sees kogu maailm ometi selgena paistis. Kusagilt kostus mitme südame tuksumist ning meeste hääli, mis omavahel vestlesid. Nii perroonilt kui rongi sisemusest õhkus hiljuti valatud vere magusat lõhna. Harri oli kindel, et ta oli tulnud siia midagi tähtsat tegema, kuid see ei tahtnud talle kuidagi meenuda. Näe, vanamehe hääl tema peas rääkis täiesti mõistlikku juttu – tuli minna süüa otsima. Nälg näpistas hirmsasti ja tühja kõhuga mõte tõesti ei töötanud. Eks tuli minna ja ringi vaadata.
Teos Ulmekirjanduse Baasis
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Peatoimetaja jaanuariveerg
Romaaniarvustus: Päikeselinna rannavetes
Intervjuu: Siim Veskimees
Keskmaalased meie keskel
Lauamänguarvustus: Sõrmuse sõda
Mänguarvustus: Virtuaalne jaht sõrmusele
Võimalused tuleviku tähelendudeks
Jaanuari ulmkonnakroonika
Jaanuarikuu kirjastuste uudised
Jutt: Ordu ja asum
Jutt: Vasekarva sõjajärgne
Jutt: Neljatuulekõlad
Jutt: Lugu Annarisest
Jutt: Orkisepp
Jutt: Verepulm vaksalis
Jutt: Tõuse ja kõnni
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0094)