Punakas liiv ja kiviklibu krudises Klausi roomikmustriga skafandrisaabaste all, järellohisev õhuballoon kündis aga tema järel ühtlase, kuid vonkleva vao. Kuigi Marsi raskusjõud on maa omast tunduvalt väiksem, kaalus see siiski piisavalt, et peale väikseid katseid loobus mees selle õlale upitamisest.
Klaus heitis pilgu taevasse - see oli punasest tolmust õrnalt lõheroosa, mis viitas suure tõenäosusega peatselt lähenevale liivatormile. Tähti ei olnud näha, aga horisondil kõrguvate kolme hiiglasliku mäe abil suutis ta oma asukoha enam-vähem kindlaks teha. Taaskord needis Klaus maailma ülemäärast tehnologiseeritust. Üks vanamoodne ja plastikule... või miks mitte lausa arhailisele paberile trükitud Marsi kaart kulunuks praegu küll hädasti ära. Mis kasu on ülidetailsetest kolmemõõtmelistest arvutimälus olevatest kaartidest kui arvuti ei tööta? Skafandri kompuuter oli, nagu paljud muudki asjad, avariimaandumisel purunenud ja mees oli selle varsti kui tarbetu ballasti üldse küljest kiskunud ja eemale visanud.

Tuginedes enda heale fotograafilisele mälule ning ümbritsevatele orientiiridele oli tal tekkinud oma asukohast õnneks siiski umbmäärane ettekujutus. Ei midagi rõõmustavat. Lähim asustatud eelpost jäi mitmesaja kildi kaugusele. Marsi pooluselinn aga veelgi kaugemale. Praeguste varudega polnud kummagini jõudmine mõeldav, kuid püsis lootus jääda silma mõnele valvesalgale või lennuaparaadile-sateliidile.

Taaskord pidi ta hakkama saama tuginedes oma meelekindlusele ning raudsele tahtele, omaette, vaikuses, süüvides mõtetesse ja mälestustesse, et neist rahu ja tuge leida. Aja surnuks löömiseks sukeldus Klaus tagasi oma mälestusse. Ta meenutas elu kuul, sealset koolipõlve ja eriti Kuu Ordut.


Pildi autoriks: Kait K.

Kuul
Koolis oli Klaus Kuu Ordu ideaalidest ja maailmavaadetest selgelt vaimustunud. Seda suurem tuli aga pettumus koolijärgsetel eksamitel, mil ta piloodi- ja võitluskoolituse sooritas küll hindele „väga hea“, matemaatikas aga põrus korduvalt ja põhjalikult. Eksaminaatorid - ordurüütlid - vangutasid pead, patsutasid talle sõbralikult õlale ja teatasid, et kahjuks on ordurüütliks saamine talle üle võimete ja noormees peab leppima „teise sertifikaadiga“. Sellega sai Klaus esimese (kuid mitte kaugeltki veel viimase) valusa õppetunni kuu kastisüsteemi hammasrataste vahele jäämise ebameeldivustest.

Küllap oleks ta ikkagi jäänud Kuu ordusse, leppinud halvimaga ja võtnud sellest maailmast parimat, aga saatus tegi oma korrektuurid. Nimelt puhkes veidi aega peale Klausi kosmoselaeva piloodi väljaõppe lõppu sõda marsiga ning ta saadeti koos teiste ordulastega punase planeedi sõjakeeristesse.

Marsi konflikt oli käärinud juba mõningast aega. Selle vastuseisu olemus oli üsnagi lihtne: Marsile saadeti eelkõige madalama astme ordukaid. Selliseid, kes ordurüütliks mingil põhjusel ei sobinud. Kas siis ei olnud nad nõus laskma ordurüütlitel enda patust hinge bioniliselt skaneerida, või olid nad kukkunud läbi mingi eksamiga (nagu Klaus).

Selline klassivahe kasvatas aga pagenduses kibestumust. Kusagil kuul mõnules paarkümmend tuhat ilusat ja head A klassi inimest ehk kuu ordurüütlid, kuid nemad – ligi miljon marslast (enamik kõlbmatu materjal isegi teise sertifikaadi jaoks) - pidid punase planeedi rasketes tingimustes rügama nii, et veri ninast väljas.

Kuu Ordu oli paljud neist oma ridadesse meelitanud lubades paremat, võrdsemat ning vennalikumat maailma, kuid nüüd olid nad tagasi peaaegu samas seisus kui maal - isegi hullemas. Maale ja Kuule tagasi polnud võimalik pöörduda, eluruumid olid kitsad ja umbsed, töö füüsiliselt raske, vetikatest kasvatatud toit maitsetu ning alkoholi reguleerimiseks kehtestatud ranged piirangud. Nooremates meestes ajas hormoonid möllama ka väike, kuid oluline tõik, et naisi oli meestest pea poole vähem ja neist kenamatel polnud miskipärast kunagi erilisi probleeme kuu ordusse saada.

Seega polnud ime, et kolooniate tänavatele hakkasid tekkima üleskutsuvad loosungid, mis viitasid hingamisvabadusele Maal ja kutsusid üles paremate elutingimuste ja kuu-ordurüütliks saamise lihtsustamise nõudmiseks streigile. Peamiseks hüüdlauseks kujunes streikijatel „Maal sai ka õues hingata!“

Marsi konsuli reaktsioon protestilainele oli lihtne ja sirgjooneline – ta lasi eluruumide õhukraanid kinni keerata, misjärel pidid streikijad ellujäämiseks nädalaid ka eluruumides ebamugavaid skafandreid kandma. See ajas mässajad muidugi veelgi vihasemaks.

Viimaseks tilgaks või siis pärmitükiks karikasse, mis kogu selle marsil oleva supi käärima tõmbas, oli asteroidivööndi kaevandustest põgenenud sunnitööliste maandumine marsile. Sunnitööliste pealik Armando Guebuza - endine kuu ordurüütel ning geenius - tabas kiirelt Marsil valitsevad meeleolud ning suutis koos oma kõrilõikajatest kaaslastega korraldada revolutsiooni. Tulemuseks kukutati Marsil Kuu võim ning loodi selle asemele Punase Koidu Vennaskond. Ordu reageeris ühe enda lemmiprojekti kaotamisele valuliselt ning korra jalule seadmiseks mobiliseeriti koheselt kõik vabad jõud.

Klaus lennutati Marsile koos viie endasarnase teise sertifikaadi poisiga ning ühe juhtiva ordurüütliga. Reis oli pikk ja tüütult igav. Ainus info mida neile kuult läbi lasti olid mitmesugused nn „pingemaandajatena“ tuntud virtuaalreaalsuste paketid ja ohter kogus propagandat. Virtuaalsusest Klaus eriti ei hoolinud. Propaganda kõlas esialgu vähemalt humoorikalt. Näiteks teadaanded stiilis: „Marslased opereerivad kuu ordurüütlite ajusid nende kehadest välja ja paigutavad peale lobotoomia sooritamist õhutõrjerakettide kalliste juhtkompuutrite asemel“. Peagi tüütasid aga needki tobedused ta surmani ära.

Marsi oribiidile jõudes avaldas Kuul elanud, sündinud ning kasvanud Klausile väga sügavat muljet hingemattev vaade punasele planeedile ning päikesetõus selle roosakaspunaka ketta tagant. Ta polnud seejuures ainus, ka ülejäänud elupõlistest kuukatest meeskonnale avaldas lähedane vaade päris planeedile kustumatut mõju.

Kuu Ordu oli katse-eksitus meetodil tõestanud, et ilma suurema laevastikuta polnud Marsi suuremat poolusel asuvat linna võimalik orbiidilt pommitada. Esimene kümnest Xailon tüüpi hävitajast koosnev Kuu karistussalk lasti kõik viimseni aatomiteks. Konsulaati tabas sellise hävingu tõttu ajutine paanika, Lähemal uurimisel selgus, et mässajad on pooluse linna kohale ehitanud sateliitidel põhineva seire-hävitussüsteemi. See meenutas kuukate poolt Maa blokaadiks ehitatud „Aldust“, kujutades endast paljudest eri suuruse ja otstarbega satelliitidest orbiidile kokku klopsitud relvasüsteemi. Peamine erinevus Aldusega seisnes aga selles, et Marslased ei jõudnud nii lühikese ajaga katta satelliitide kaitsevõrguga kogu Marsi pinda ja nii koondati need tiirlema peamiselt suurima Marsi asunduse lähistele, et vältida selle pihta suunatud otserünnakuid

Peale esimest Marsi rünnaku fiaskot võttis Kuu konsulite poolt kindraliks valitud Judge kasutusele ettevaatlikuma taktika ja otsustas lasta väikestel, kuid hästi relvastatud, salkadel maanduda mõnituhat kilomeetrit asustusest eemal ja liikuda linnani mööda Marsi pinda transportööril.

Ühes asjas pani aga Judge jälle korralikult mööda. Ta saatis motiveeritud ordurüütlite asemel odavaid ja ohverdatavaid B klassi inimesi. Ka asjaolu, et Kuule tuli lennata väikeste vanamoodsate tuumaajamiga rakettidega, millel polnud enam Marsilt õhkutõusmiseks kütust, mõjus salga moraalile laastavalt. Kõige tipuks olid igale salgale kaasa antud ordurüütlid samuti sellele retkele määratud ühe või teise pisipatu eest.

Seega peale mõningast Marsil ekslemist, nädalapikkuse tolmutormi üleelamist ja viimaks marslaste varitsuse kätte langemist, olid viimane kui üks salga liige valmis (eesotsas neid juhtinud rüütliga) tingimusteta alla andma ning Marsi poolele üle minema..

Klaus ise oli asjade seesuguse pöörde osas üle suisa rõõmus. Teda võlus Marsi karmi käe ja sõjaväelise korraga maailm, mis pärast mitmekuist kapslis kükitamist tundus talle märksa põnevam kui Kuu Ordu üdini tüütav klassisüsteem.

Peale vangivõtmist hoiti neid mõnd aega karantiinis, kus tehti mõned lihtsad testid ning sondeerimine. Aju skanneerimisel avaldunud info ja piloodipaberid avaldasid marslastele muljet ja klaus kutsuti mõni päev pärast seda komisjoni ette.

Punase riidega kaetud laua ääres istusid kolm kiilaks pöetud peade ning marsi tumepunastes sisevormides sõjaväelast. Üks neist, rühikas arminäoga marslane, uuris keskendunult enda diskiid.

Seejärel tõstis ta pilgu ja jäi tõsiselt Klausi silmitsema.

„Soovite astuda punase koidu rüütelkonda?“ müristas ta. „Ma ei valeta teile, sondeerimine jättis positiivse tulemuse ja teil on samuti olemas kosmoselaeva piloodikogemus, mida omavad meil siin vähesed. Aga tahaksin kuulda ka teie enda suust vastust sellele, et kas oled valmis astuma marsi poolele ja võitlema oma endiste vendadega.“

„Jah olen,“ lausus Klaus, kes oli sarnast küsimust oodanud ning peas juba varemalt sobiva vastuse välja mõelnud. „Ma olen tüdinenud Kuu ebaõiglusest, sellest kuidas sa pead olema iga ala peal geenius või sa pole kuulaste silmis inimene ja kui sind isegi valitakse väljavalitute hulka siis topitakse sind täis implantaate, mis nüristavad sinu tundmusi ja moonutavad mõtteid. Muudavad su emotsioonituks ja ambitsioonituks robotiks,“ prahvatas ta ühe hingetõmbega.

Arminäoline mees noogutas heakskiitvalt: „Väga hea, sellist vastust ma lootsingi kuulda.“ Ta seiras pilguga diskiid, milles Klaus arvas enda toimiku olevat. „Nagu näen skanneerimise rapordist, siis on teil olnud ka varem traumaatilisi kogemusi seoses muundatud kuu ordurüütlitega. Ma usun, et te sobite meie ridadesse.“

„Muide, te ei pea muretsema, Marsi kiibid on Kuu puudustest vabad, meie taibud on näinud nende väljatöötamise ja parendamisega ohtralt vaeva. Vabalt, võite minna!“

Nädal pärast vestlust kutsuti Klaus Punase Koidu meditsiinibaasi, kus umbkaudu nädal väldanud operatsioonide käigus paigaldati ta kehasse täiendatud ning edasiarendatud marsi ordurüütli implantaadid. Nende peamiseks ülesanneteks olid reaktsiooni tõstmine ja kahjulike keskkonnamõjude neutraliseerimine.

Klausile, kui kogenud piloodile, kellesarnaseid Marsil põletavalt nappis, usaldati peatselt, peale uute kehafunktsioonidega harjumist, tuliuue termotuumareaktoriga hävitaja juhtimine. Tegemist oli Kuu Ordu Xailon tüüpi hävitaja edasiarendusega, kust oli eemaldatud pea täielikult kõik Maa atmosfääris liikumiseks vajalik ning lisatud selle arvelt avarii-päikesepuri ning poole suurem laadung tuumalaenguga rakette,

Esimest ülesannet ei tulnud tal kaua oodata. Klaus määrati viiest sarnasest pommitajast koosnevasse gruppi, mille ülesandeks oli hävitada Kuu tagaküljel võimalikult palju vaenlase sõjatehaseid ning reaktoreid.

Peale nädalat simulaatorites harjutamist ja poole kuu pikkust teekonda jõudsid raketid kuuni. Erinevalt kahest teisest Marsi kosmoselaevast, mis Kuu kaitsjate poolt juba varakult hävitati, õnnestus Klausil nii sihtmärgini jõudmine, kui ka selle hävitamine täielikult. Monitoridel oli näha, kuidas vesiniklõhkepeadega raketid gigantse Kuu tagaküljel asuva tööstuslinnaku mõne hetkega hiigelsuureks tuha- ja tulepilveks muutsid.

Ent tagasitee osutus karmiks. Vaevalt oma ülesandega ühele poole saanud, püüdsid laeva andurid kinni laevale kiirelt lähenevad raketid. Ilmselt olid need teele saadetud ühe Kuu kaitsesatelliidi poolt, mis kogu madina juures oli märkamatuks jäänud. „Püüdurraketid kolmandas sektoris!“ hüüatas ootamatult andurite taga istuv Lauri. Klaus vandus. Raketi kitsuke juhtruum oli valgustatud vaid punaste tulukeste ning paljude ekraanide poolt, mille kiirgus andis ta kahe kaaslase kahvatule nahale hirmuäratavalt tontliku jume.

Klaus tegi mõned ootamatud sööstud paremale ja vasakule rakettide petmiseks. Kiirendusest tekkinud ülekoormus pitsitas nähtamatu raudse käena kõri. Paljudest seadmetest kuumaks köetud ruumis valitses väljakannatamatu umbsus ning higihais. Soolased piisad voolasid mööda Klausi laupa alla ja panid silmad kipitama.

„Esimene rakett möödas... oot teine ka,“ ohkas Lauri kergendatult enda ekraanide tagant. Klaus äigas käisega üle otsaesise. Hetk hiljem tabas laeva kohutav löök. Kapsli tuled kustusid hetkeks ja süttisid taas. Mööda kõiki ekraane roomasid hirmuäratavalt ohtrad veateated, piiksusid mitmed alarmid.

„Radiatsiooni kaitseekraanid on purunenud,“ oigas oma konsooli tagant laevainsener Petrov.

Kolm noort meest tõstsid enda pilgud ekraanidelt ja vaatasid üksteisele õudust täis pilkudega otsa. Sõnu polnud vaja. Nad teadsid niigi hästi, mida see tähendas. Lähema poole tunni jooksul küpsetab reaktorist tulev tugev radioaktiivne kiirgus nii nemad kui laeva elektroonika mustaks känkraks. Nagu lihapirukas mikrolaineahjus, tavatses kunagine Klausi kosmonautika õppejõud öelda, et ka kõige tuhmimad, tulevase B sertifikaadi omajad, olukorra võigast fataalsust mõistaksid.

„Abiseadmed avariilise reaktori laeva küljest eemaldamiseks?“ küsis Klaus ettevaatlikult Petrovilt, kes raputas masendunult pead.

„Kõik automaatika on kutu, reaktor töötab täiesti juhitamatult. Ilmselt sai juhtblokk plahvatuses põntsu või põlesid lihtsalt masinaseksiooni kompuutriga ühendavad fiibrijuhtmed läbi.“

Insener vallandas otsustavalt teda istme küljes hoidnud klambrid ja teatas: „Lähen välja. Põhimõtteliselt peaks saama aktiveerida reaktori küljes olevad lõhkeainega klambrid ka käsitsi. See on meie ainuke võimalus - isegi kui reaktsioon peatada, kiirgaks jahtuv reaktor veel mitu päeva tuhandeid siiverteid kalki kiirgust.“

„Ma tulen kaasa“ hakkas Klaus end püsti ajama.

„Istu maha!“ käratas talle seni vait olnud Lauri. „Peale sinu ei oska keegi meist seda kolakat juhtida. Kui sa end reaktori lähedal ära grillid pole meil enam mingit võimalust oma kivikamakale tagasi sõuda.“ Ta tõusis ja triivis luugi juurde. „Lähen ise välja, kui joppab saame reaktori küljest, rullime päikesepurje lahti ja võime sinu oskuste abil tagasi koju triivida“

„Aga mul on erinevalt teist Kuu ordurüütli implantaadid,“ vaidles Klaus edasi. „Need suudavad neutraliseerida radiatsiooni kahjulikke mõjusid.“

„Rõhk sõnal vältida!“ jäi Lauri endale kindlaks „Need on mõeldud väikeste kiirguskoguste õgimiseks mitte välitöödeks aktiivse reaktori läheduses. Lisaks võivad su ajuimplantaadid kurat teab kuidas reageerida. Kukud kokku juba enne tuumani jõudmist. Püsid juhtruumis ja loril lõpp.“

Klaus noogutas, tundes ühtlasi suurt kergendust - ta polnud küll arg, aga loobuda vähesestki kabiini pakutavast kaitsest ja minna otse reaktori lähedale askeldama... Mees judises tahtmatult paljalt sellele mõeldes.

Lauri ja Petrov kadusid samal ajal juhtruumist laeva tahaossa. Kostis kobinat, kui nad skafandreid selga ajasid ning seejärel lüüsikambri ukse avanemise klõpsatus.

Klaus süvenes radariekraanidesse ja andurinäitudesse. Paistab, et nende alus oli kummagi võitleva poole poolt maha kantud ja liikus aeglaselt tiireldes Kuust eemale. Võitlus oli kandunud paarkümmend tuhat kilomeetrit neist eemale ja marslased kandsid suuri kaotusi.

Klaus lülis enda ekraanid sellelt masendavalt statistikalt ümber ühele imekombel terveks jäänud välikaamerale. Selle mustvalgel ja hüpleval pildil oli näha kaht pisikest skafandris kogu nende laeva purunenud tagaosal ukerdamas. Üks plahvatuslaeng oli oma kohalt liikunud ja mehed nägid kõva vaeva selle paika seadmisega.

Aeg kulus ja Klaus vaatas üha närviliselt monitoridel olevaid kellasid. Töö paistis võtvat liiga pikalt. Iga minutiga tiksus aga üha suuremaks radiatsioonidoos mida nad kõik endale nahavahele said. Ka ta enda rindkeresse istutatud implantaadid muutusid soojaks. See andis tunnistust, et temasse istutatud biokiibid hakkasid tootma radiatsioonile vastuastumiseks mitmesuguseid keerukaid keemilisi ühendeid.

Viimaks nägi ta skafandrites kogusid reaktorimoodulist eemaldumas. Selle juures toimus väike sähvatus ning laev nõksatas. Mahukas moodul eemaldus kosmoselaevast külvates kosmosesse pisemaid juhtmeid, komponente ja metallitükke ning võttis suuna juba märgatavalt pisemaks muutunud Kuu suunas.

Kui hullult olid mehed kiiritada saanud, mõistis piloot alles siis, kui tagasijõudnud kiivrid peast võtsid. Nende näod olid vesiville täis ning punetasid. Klaus üritas neid käsi-automaat apteekide abiga ravida, kuid sellest hoolimata paistetasid mõlema näod võikal kombel üles. Meeste kehade kohta ei osanud ega julgenud Klaus midagi oletadagi, sest skafandreid keeldusid nad valude tõttu seljast võtmast. Eriti hullud olid haavad limaskestadel. Ville täis suu takistas neil praktiliselt rääkida ja süüa.

Varsti peale seda, kui laeva vähesed terveks jäänud andurid registreerisid Kuul plahvatuse, mis näitas, et nende kosmosehävitaja reaktor oli tabanud oma sihtpunkti, sooritas Lauri enesetapu tulistades endale käsilaserist pähe.

Petrov pidas vastu nädala. Selle käigus sukeldus ka Klaus kaks korda läbi lüüsikambri kosmosesse ning seadistas üha enam nõrgeneva inseneri juhendamise abil päikesepurjete mehanismid avanema.

Hiiglaslikud õhukesest peegelduvast materjalist ja tumesiniselt läikivad purjed avanesid justkui lilleõied.

Kuna kiirgus oli rikkunud laeva raadioseadmeid juhtivad kompuutrid, polnud võimalik saata hädasignaali ei Marsile ega Kuule. Mõlemad mehed lootsid alguses, et kuukad märkavad nende purjeid ja saadavad mõne raketi uurima. Seda aga ei juhtunud.

Nädala möödudes lõppesid käsiapteekides rahustid- ja valuvaigistid, misjärel hirmsates valudes vaevlev Petrov palus Klausil end maha lasta. Peale poolt päeva sisemisi kõhklusi ning Petrovi anumist, täitis ta viimaks surija soovi, jäädes Marsi suunas ulpivasse vrakki lõpuks täiesti üksinda.

Nagu sellest eelnevast ei oleks veel vähe olnud, veeretas saatus Klausi teele veel ühe raskuse. Kuskil nädal või kaks hiljem andsid laeva seireseadmed teada, et kere on saanud plahvatuses viga ja lekib. Lisaks näitas arvuti enda kiretu külmusega kompuutergraafikutelt, et sellise õhukaotuse tempoga lõppeb hapnik enne Marsi orbiidile jõudmist.

Klaus reageeris sellele nii, et lülitas hapniku pumpamise kapslisse välja ning elas edaspidi suletud skafandris. Vaid söömiseks tuli ta skafandrist välja ja puges ühte hermeetilisse varustusekambrisse, mille sisu vedas ta ümber lüüsiruumi. Sinna roninuna sulges ta ukse nii tihedalt kui suutis ning täitis kitsukese ruumi hapnikuga.

Muude ihulike hädadega sai õnneks hakkama piisavalt tark skafander... Või siis vähemalt esialgu. Peale kahte kuud avastas Klaus hirmuga, et ta ellujäämiseks hädavajaliku kesta mõningad peened süsteemid on ummistunud. Olles mittefunktsionaalset ülikonda nädal kannatanud, siirdus ta viimaks lüüsiruumi, kuhu oli viinud enda kaaslaste surnukehad, ning tiris ettevaatlikult Petrovilt skafandri seljast. See polnud väga raske, sest mees oli soojas skafandris juba tugevalt lagunema hakanud. Osa liha kukkus laiba luudelt küljest, moodustades põrandale võikaid hunnikuid. Klausi magu pöördus seepeale pahupidi ja ta kõõksus nurgas mitu minutit, tänades samas õnne, et ta polnud terve ööpäev mitte midagi söönud.

Eemaldanud viimaks laiba ülikonnast ning sinna sisse kinni jäänud tükid välja raputanud, vedas Klaus skafandri oma nn „õhukappi“, täitis selle värske hapnikuga ning võttis kiivri peast. Koheselt lõi talle ninna räige läägemagus roiskumishais. Marslase sisikond tõmbus uuesti krampi. Ta üritas küll ülikonda puhastada, aga sellest hoolimata tuli tal nüüdsest leppida lisaks pidevalt saatjaks olevale nõrgale kiirgusfoonile ka iiveldamaajava laibahaisuga
Marsirändur
Lisaks õhutagavarale oli ta veel enne laevast lahkumist leidnud ka paar veepudelit ja kaks skafandri külge kinnitatavat konteinerit toiduga. Lisaks oli skafandril olemas väike jääkainete puhastus- ja filtreerimisseade. Halvast küljest oli vett ja toitu liiga vähe ning filtrite akud laetud jällegi jumal teab kuna. Ehk siis sellele polnud mõtet ülemäära loota.
Peale nelja-viit tundi kõndimist oli Klausile selge, et tolmutormist ta ei pääse. Ta ei eksinud ja paar tundi hiljem oli torm kohal. Õnneks suutis Klaus leida ühe suuremate kividega kaetud ala ning end mitme suure rahnu varju pressida.

Torm möllas ta ümber kaua, liiga kaua. Klaus proovis magada, kuid pidevalt vastu skafandrit kraapiv liiv ei lasknud tal uinuda. Lõpuks jäi ta siiski magama, nähes unes mitmesuguseid võikaid painajaid, ärgates lõpuks rohkem kurnatunult kui puhkama heites. Torm vältas vähemalt päeva või kaks. Klausile tundus, et isegi nädal - mingeid ajamõõdikuid tal polnud. Pidevalt keerlevast punasest liivast ümritsetuna polnud võimalik ka aru saada väljas valitses päev või öö.

Torm vaibus veelgi kiiremini kui oli alanud. Ükshetk sai see lihtsalt mööda ja õrnalt roosakas taevas paistis külm ja tilluke päike.

Järgnes taas päevi matkamist üle Marsi liivaste väljade. Vesi lõppes toidust varem. Nüüd sai ta hinnalist vedelikku vaid väheste tilkade haaval regenereerimise süsteemist. Mida aeg edasi, seda vähemaks jäi muidugi ka seda. Õhk ei paistnud seejuures aga üldse kuluvat. Balloon tundus sama raske kui varemalt ning roheline tuluke ei mõelnudki oma värvi vahetada.
Sedasi hädavaevu mööda punaseid liivavälju komberdades hakkas Klausile silma midagi helkivat. Ta taarus aegamööda sinnapoole lootuses, et tegemist võib olla mõne uurimistransportööriga või maandunud raketiga. Ent oma suureks pettumuseks leidis ta lähemale jõudes, et tegemist on hoopis iidvana vrakiga, mille oli möödunud torm tõenäoliselt liivast välja kaevanud. Kapsli tuhmunud ja liiva poolt poleeritud külgedelt võis suure vaevaga välja veerida tähed US (mis tõenäoliselt viitasid ühele maa fraktsioonile) ja „Op...unity 5“. Igal juhul oli Klaus rampväsinud ning puges selleks ööks OP-Unity alla.

Hommikul ärgates sadas taevast hõredat süsihappe lund. Maad kattis härmatis. Isegi läbi paksude skafandri vooderduskihtide näpistas külm konte. Oli alanud Marsi kevad, millele viitas ka äsja möllanud minitorm. Mitte kõige meeldivam aeg, kuid siiski tunduvalt parem talvest, mil temperatuur võis langeda kuni 130 miinuskraadini.

Edasi sammumise asemel otsustas Klaus esialgu pisut enda eilse ulualusega tutvuda. Ta tegi paar tiiru ümber viltu liivas oleva kulguri, uurides selle vanu päikesepaneele. Selle käigus leidis ta, et juba kunagisel maandumisel oli tõenäoliselt tulnud aparaadi küljest lahti üks terasliist. Nii pool meetrit pikk ja viis sentimeetrit lai. Klaus kangutas riba lahti ning vaatas seda hindavalt. Selle serv oli üsnagi terav. Ideaalne torkerelv ja tööriist.

Metallikillu abil kangutas ta ettevaatlikult museoloogilise sõiduki lahti. Ei pidanud olema võhik, et mõista, kui põhjalikku laastamistööd oli peenike punane liiv selle sisemise aparatuuri kallal teinud. Ühe uitmõtte ajel proovis ta siiski lõigata lahti päikesepaneeli juhtmed ja ühendada need skafandriga. Skafandri mootoritest kostis vaikset klõpsumist ja selle külgedel süttisid õrnal mõned tuled, mis näitas uskumatut – iidvana päikesepaneel töötas.

Leiuga ülirahul Klaus laadis napi Päikeselt tuleva kiirgusega akusid terve ülejäänud päeva ja veetis ka selle öö kapsli juures. Hoolimata sellest, et vana ja ammu oma tööaja äraelanud, oli tegemist ikkagi inimkäte ja mõistuse abiga loodud seadmega, mis lisas keset võõrast ja vaenulikku maailma pisut kindlust ja vähendas hinge pitsitama kippuvat üksindustunnet. Lisaks suutis laetud akuga skafandri filtermehanism Klausi fekaalidest veel pisut vett välja pigistada ja mehe piinavat janu hetkeks leevendada.
Luna

Klausile hakkas juba kooliajal meeldima noor nääpsuke neiu nimega Luna. Maal oleks teda peetud põhikoolitüdrukuks, aga siin oli ta juba teaduskraadiga pärjatud. Kuu nõrgas gravitatsioonis elamise ja kasvamise tulemus.

Iseloomult oli Luna avatud ja rõõmsameelne neiu. Teda huvitas bioloogia ning ta oli vaimustatud Marsist. „Kord õitsevad ka Marsil õunapuud,“ armastas ta sageli korrata esseedes ühe vana Maa laulu sõnu.

Esimese mõra lõi nendevahelisse suhtlusse see, et erinevalt Klausist sai Luna kõigist eksamitest edasi ja sai seetõttu võimaluse pääseda ordu siseringi. Üsna peatselt tajus noormees oma armastatus muudatusi. Tüdruku iseloom oli külmem ning sugugi mitte enam sama soe ja südamlik kui varemalt. Lisaks oli tema isu seksuaalse kontakti järgi kasvanud meeletult. Kunagisest sellealasest ujedusest ning argusest polnud enam juttugi. Alguses polnud Klausil muidugi selle vastu vähimatki, kuid mingihetk avastas ta enda kohkumuseks, et ta ei jaksa puht füüsiliselt enam tüdruku himusid rahuldada, mille peale viimane tegi solvava märkuse, et ta hakkab nüüd arusaama, miks ordus elavad paljud naised grupiabielus.

Lisaks häiris Klausi, et tüdruk hakkas liiga palju aega veetma orduvendade baarides, kus keegi riideid ei kandnud. Kuid ta ei lasknud sel välja paista ning lohutas end mõttega, et küllap on kõik lihtsalt tulenenud äsjasest koolilõpust ja eksamijärgsest pingelangusest. Küll ta varsti endiseks muutub.

Aga Luna ei muutunud. Klaus mäletas viimast korda kui ta tüdrukut kohtas. See oli veidi enne äralendu. Nad said kokku ühes Kuu kohvikus.

„Ma lendan ülehomme ära Marsile,“ alustas Klaus arglikult oma juba kodus väljamõeldud juttu.

„Ja siis?“ vastas Luna ükskõikselt.

„No ma mõtlesin, et sa võiksid end ka lasta Marsile määrata,“ jätkas Klaus, olles pisut solvunud tüdruku ükskõiksusest. „Sa oled ju väljaõppinud marsiuurija ja said isegi tööd Marsi maasamastamise instituudis.“

„Ah ma ei tea,“ keerutas tüdruk mõtlikult sõrmedevahel ühte enda pikka musta juuksesalku. „Seal on nüüd mäss ja pealegi on parimad laboratooriumid just Kuul. Siin on tohutult palju arvutivõimsust kogu Marsi looduse simuleerimiseks ja kilomeetrite suurused katsestendid.“

„Aga kas sa mind siis enam ei armastagi?“ kogeles Klaus. „Ma mõtlesin, et lendame Marsile ja hakkame seal koos elama.“

Tüdruk vaatas teda pikalt ja mõtlikult.

„Ma olen tegelikult juba tükk aega tahtnud sulle öelda, et minu arust on see monogaamia värk üsnagi rumal ja madala IQ-ga inimeste hobi. Noh, see ainult kaks, kuni surmani. Mulle istub grupiabielu märksa enam. Ma olen tegelikult klubides kohtunud kahe väga toreda ordurüütliga ja nendega seda asja arutanud. Ma arvan, et võiksime moodustada neljakesi ühe perekonna. Nad alguses vaatasid küll sellele pisut viltu, et sa oled vaid teise sertifikaadi inimene aga ma veensin neid lõpuks siiski nõusse.“

„Mida? Sa oled kogu selle aja kahe ordumehega semminud?“ röögatas Klaus.

„Jah, me oleme tegelikult sõbrannadega käinud kordamööda ka ühte noort ordurüütlid...kuidas seda öelda...ergutamas. Aga sulle ei saa ju midagi rääkida, sa oled pidevalt nii närviline ja rahutu.“

„MINA?! MINA?!“ karjus püsti tõusnud Klaus. „SINA oled see, kes on muutunud peale kogu seda tobedat rüütliks initsialiseerimist. Rüütliks hakkamine on muutnud sind ajudeta robotiks...masinaks mis hoolib vaid seksist... nümfomaaniks“

Luna surus huuled tihedalt kokku ja tõusus püsti „Või nii? Kui sa nii asja suhtud, siis pole mul sinuga enam midagi rääkida! Nägemist! “ sõnas ta külmalt ja kõndis minema jättes Klausi juhmilt järgi vaatama.

Kuu ordurüütlid
Jätnud kulguri kahjutundega seljataha ning edasi marssinud, jõudis Klaus peale paari päeva pikkust retke paari väiksema künkani. Roninud vaevaliselt ühe neist otsa kartis noormees, et on läinud hulluks. Selle otsast paistis selgelt kätte mahukas Kuu Ordu transpordialus, mille lähistel kõrgus hiiglaslik metallist koonusekujuline ehitis. Klaus laskus ettevaatlikult künkast alla ja lähenes raketile ning selle veidrale sünnitisele tagantpoolt, kus polnud kestas illuminaatoreid. Laeva ümber oli vaikne. Tõenäoliselt meeskond puhkas või pidas lõunat. Jõudnud peaaegu raketi juurde, peitis Klaus end viimaks paari suurema kivimüraka taha ja jäi ootama.

Ei kulunud kaua kui luuk avanes ja sellest pudenes välja kaks skafandrites kuukat. Oma pettumuseks leidis Klaus, et mõlema vööl rippusid samasugused laserpüstolid nagu temal.

Mees hiilis raketi varjus vaikselt ordulastele lähemale. Kaks kuulast ei paistnud teda märkavat. Nad lükkasid raketist välja kulguri ja asusid selle jõuallika kallal kohmitsema.

Õige hetk oli käes. Klaus laskis talle elutaganud, kuid võitluses kaasaskandmiseks liigraskest, balloonist lahti ja sööstis edasi, haarates ühte kätte terava metallikillu ja teise laserpüstoli. Esimesel kuukal rebis ta rauatüki terava servaga skafandri kaeluse ja kõri ühe ropsuga lõhki. Surnud kuukas vajus näoli punasele liivale ja ordumehe soe veri muutis marsi külma pinna enne jäätumist veelgi punasemaks. Teine astronaut pööras ümber. Klaus tulistas teda oma lasererelvast. Efekt oli kahjuks oodatust nõrgem. Tõenäoliselt olid laseri akud pikaajalisest seismisest kutud. Selle asemel, et vastast läbistada, sulatas see vaid ta skafandrit ning kustus. Klaus vandus rõvedalt, viskudes vaenlase oodatava laserkiire eest kõrvale. End kuukas ei tulistanud. Ta haaras hoopis skafandri rinnaesisest ning üritades kätega sealset auku kinni surda.

Kuid sellest polnud kasu - kogu kuuka hirmväärtuslik õhk pahises marsi hõredasse ja peamiselt süsihappegaasist koosnevasse atmosfääri. Ordurüütel maigutas tuimalt suuga, ajas silmad punni ning vajus põlvili.

Ent ka Klausi enda vähene kiivrisse jäänud õhk hakkas lõppema. Hapnikupuudusest kerkisid mehe silme ette mustad täpid. Ta sööstis tagasi õhuballooni juurde, ühendas selle uuesti skafandriga ning ahmis suurte sõõmudega värsket õhku.

Palju veel võis mehi laevas olla? Kolm? Neli? Klaus oli ise saadetud teele koos viie kaaslasega. See rakett oli aga teine mudel ja märksa mahukam. Siin võis olla rohkem vastaseid. Raketi juures oli endiselt vaikne. Teine mees lamas kägarasse tõmbunult. Seesolijad polnud nähtavasti veel midagi märganud, mis oli Klausile ajutiseks eeliseks. Ju arvasid kuukad, et väljasolijad on hetkel hõivatud kulguriga. Ei, pole mõtet passida ja oodata kuni laseritega relvastatud kuukad välja tulevad ja ta seibideks lõikavad, otsustas Klaus. Üllatusmomendi ärakasutamine tundus soodsaima lahendusena.

Klaus astus nüüdseks surnud meeste poolt püstitatud veidrale masinale lähemale. See koosnes hulgast pumpadest, torudest ja mootori- ning energiablokkidest. Mõned torud olid sõrmejämedused, samas kui teistes oleks mahtunud ta vabalt roomama. Masina disain oli talle võõras ja marslasel nappis ka tehnilist taipu selleks, et tunda ära mootoridetaile ning selle alusel üritada salapärase seadme otstarvet mõistatada.

Ent ühele seadmele paistis olevat midagi kirjutatud. Klaus kummardus lähemale ning uuris kirja: „Nanoseadmete kompressor“. Mees tundus kuidas tal läks kõhus õõnsaks. Kas tõesti on Kuu Ordu muutunud juba nii alatuks, et üritab kasutada Marsi vastu nüüd ka nanoroboteid. Seda ei tohi lubada, seade tuleb hävitada. Aga kuidas? Laserpüss selleks ei sobinud, veel vähem ta improviseeritud nuga.

Jätnud eripärase masina sinnapaika, hakkas Klaus pead murdma lüüsikambrisse pääsemise kallal. Tavaliselt piisas selle avamiseks anda vastav signaal skafandri arvutist. Temal aga see ju puutus.

Ta astus lämbumissurma surnud kosmonaudi juurde, tõmbas ta kabuurist laserrelva ja olles kontrollinud selle patareisid ning vabastanud relva kaitseriivist, lõikas ühe sirge tõmbega laibalt vasaku käe otsast. Seejärel korjas ta jäseme üles, viis selle lüüsiukse juurde ning vajutas käe randmele kinnitatud kompuutripaneeli nuppudele. Lüüsiuks sõitis sahinal lahti. Klaus jäi viivuks kõheldes sinakate tulede valguses helkivat metallruumi vaatama. „Pea ees karukoopasse,“ pomises mees omale julgustuseks ja sukeldus seejärel laeva. Lüüsuks sõitis tema seljataga klõpsuga kinni ja hapnik voolas sahinal kambrisse. Klaus ootas kannatamatult kuni kamber oli hapnikuga täitunud, tiris seejärel kiivri peast, ahmis minutijagu värsket hapniku kopsudesse ja avas sisemise luugi.

Skafandris kuukas vaatas ammulisui läbi lüüsiluugi sisseronivat Marsi määrdunud välivormis Klausi. Klaus aga märkas rahuldustundega, et vastane polnud täisvarustuses ja relv oli mehel tõenäoliselt kuskil eemal.

Kuukas sööstis ootamatu väledusega edasi, lõi marslaselt laseri käest ning haaras sissetungijalt kõrist. Hetk hiljem veeresid nad üksteisest kinni hoides kosmoselaeva põrandal. Teist korda lühikese aja jooksul hakkas Klausil õhk lõppema. Meeleheitlikuna haaras ta maast esimese kättejuhtunud raske eseme ja purustas sellega enda kohale kummardunud kuuka kolju. Mehe aju ja veri valgus Klausile näkku. Osa sellest pritsis talle ka suhu, Klaus oksendas, tõukas endale pealevajunud laiba vastikustundega eemale ning oksendas veelkord.

Äkitselt kostis tema seljatagant meeleheitlik karjatus. Marslane nägi silmanurgast pikkade juustega kogu, pööras kannal välkkiirelt ringi ja virutas kogu jõust ilmutisele näkku. Kostis tuhm näts, ja kuulane kukkus aeglaselt põrandale. Klaus astus talle lähemale ja tardus, nagu oleks kummitust näinud. Põrandal lebas teadvusetuna Luna, peen verenire ninasõõrmest mööda põske alla voolamas.

Kontrollinud, kas Luna on elus sammus Klaus transpordialuse juhtruumi. Seal lülitas ta termotuumareaktori sisse ja viis selle kõiki mõistlikke ohutusreegleid eirates täistuuridele.

Kui reaktori võimsus oli jõudnud 40% lähedale, kasutas Klaus kuulase käekompuutris asuvaid administraatori võtmefaile ja lülitas kõik aatomikatla kaitsemehanismid välja. Olles seejärel veel mõned minutid oodanud, sulges ta ka mootori väljalaskekollektorid.

Seejärel läks ta kiirustamata tagasi Luna juurde. Tüdruk polnud endiselt teadvusele tulnud. Klaus pani talle kiivri pähe ja kandis neiu süstikust välja. Asetas õrnalt kulgurisse, ronis juhikohale ning andis gaasi. Kulgur rebis end järsult kohalt ning tormas tolmujutti maha jättes edasi.

Klaus oli sõitnud ehk kümmekond minutit, kui ümberringi muutus äkki ebatavaliselt valgeks, Klaus tundis, kuidas ta selg soojaks muutus. Mõni sekund hiljem raputas maapinda mitmesaja megatonnine tuumaplahvatus. Marslane heitis pilgu seljataha ning nägi seal enda rahuldustundeks gigantset, pigem kurgi, kui seenekujulist punakat tulepilve õhku kerkimas.

Ootamatu raputus tõi Luna teadvusele. Ta vaatas hetke arusaamatult ringi, heitis siis pilgu seljataha ning kangestus.

Ta pööras end aeglaselt Klausi poole: „Mis see on?“

„Lasin teie sitase relva koos laevaga õhku,“ kähises Klaus rahulolevalt.

Luna põrnitses teda hetke ja puhkes seejärel lohutamatult nutma.
„Sina koletis, monstrum,“ nuuksus Luna läbi pisarate, „mandur, värdjas, mutandist mõrvar. Kas sa üldse tead mille sa praegu õhku lasid?“

Ta puhkes uuesti nutma ning klaus ootas ebamugavust tundes, kuni ta hüsteerilisse nuuksumisse paus tekkis ning tüdruk edasi rääkida sai.

„Lollakas, Kuu ja Marss sõlmisid rahu juba mitu kuud tagasi. Kuu tunnistas Punase Koidu Vennaskonna iseseisvust. Ent kuna ahnetele jobudest värdjatele sellest ei piisanud, siis käisime välja oma viimase trumbi. Me lubasime muuta Marsi õitsvaks paradiisiks. Poolustele monteeritakse hiidsuured termotuumareaktorid, mis sulatavad pooluste jää ning ujutavad veega kunagised kuvanud mered üle.

Minu ülesanne oli monteerida tööle nanobote tootev seadeldis, mille loodud tibatillukesed mikromasinad töötlevad Marsi pinnast ja atmosfääri edaspidi külvatavatele mikroorganismidele ja taimedele sobilikuks elukeskkonnaks.“

„Pole midagi,“ pomises Klaus vaikselt,asetades ühe käe ettevaatlikult Luna põlvele. „Sa saad ju alati uue teha.“

Luna tõukas mehe käe eemale nagu oleks kokkupuutunud millegi erakordselt vastikuga. Ta vaatas Klausile otsa ning viimane ehmus vihast mis väikest kasvu neiu silmadest kiirgas.

„Jah.. saaks... saaks... kui teie viimane rünnak poleks hävitanud kogu tööstuskompleksi. Saaks, kui teie poolt meie arvutisüsteemi süsitud viirused poleks kustutanud olulisi teadusandmeid. Tegemist oli ainsa säilinud prototüübiga. Uue loomiseks läheb mul kümme aastat, ehk kauemgi. Võibolla ma ei suudagi seda enam kunagi taasluua. Ma põhinesin enda uurimustes dr Lavine töödele, kes hukkus termotuumaplahvatuses esimese Marsi rünnaku ajal.“

Klaus vajutas järsult pidureid, ta silme eest tõmbus halliks. Ta mitte ainult ei olnud kaotanud Lunat igaveseks vaid ta oli ka muutunud kangelasest üheks suurimaks reeturiks. Ta võttis kabuurist aeglaselt laseri ja vabastas kaitseriivist.

„Hei, mida sa teed?“ kogeles Luna ehmunult. Tüdruku silmades äsja lõõmanud viha asendus vaikselt hirmuga.

„Sellest ei tohi keegi teada saada. Mitte keegi!“

„Klaus, oota, ma võibolla eksisin.“

Ent oli hilja. Laserkiir põletas ta kaunisse näkku rusikasuuruse augu. Klaus vaatas hetke tuimalt oma käes olevat relva, toppis selle kabuuri tagasi ja tõukas elutult istmele vajunud Luna liikuvast kulgurist välja. Luna laip kukkus Marsi tolmu ja jäi sinna käed abitult laiali lebama.

Klaus vaatas hetke oma elu ainust armastust surnuna võõral planeedil lamavat, pööras siis end ümber ja sõitis kiirelt edasi.

„Mine tea, mis nanorobotid neil tegelikult seal olid,“ pomises ta endamisi. „Las parem meie omad mõtlevad sellise viguri välja. Jah, nii on kindlam. Kuukaid ei tasu usaldada, kindlasti sisaldas see tehnoloogia midagi sellest, mille abil meid tagasi oma käpa alla saada.“
Teos Ulmekirjanduse Baasis
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Peatoimetaja jaanuariveerg
Romaaniarvustus: Päikeselinna rannavetes
Intervjuu: Siim Veskimees
Keskmaalased meie keskel
Lauamänguarvustus: Sõrmuse sõda
Mänguarvustus: Virtuaalne jaht sõrmusele
Võimalused tuleviku tähelendudeks
Jaanuari ulmkonnakroonika
Jaanuarikuu kirjastuste uudised
Jutt: Ordu ja asum
Jutt: Vasekarva sõjajärgne
Jutt: Neljatuulekõlad
Jutt: Lugu Annarisest
Jutt: Orkisepp
Jutt: Verepulm vaksalis
Jutt: Tõuse ja kõnni
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0077)