Yamada võttis taskust veidike õlise lapi ja puhastas kiuksuva heli saatel sellega oma silmi. Vihma oli sadanud juba kaheksateistkümnendat päeva ja Yamada silmalaud polnud Kahenädalasest Sõjast saati kuigi hästi niiskust talunud ning umbes nädal aega tagasi oli ta nad ühel Shinjuku kandis elava mehaanikul lasknud nad eemaldada. Tarou-kun oli hea poiss, ütles, et teeb seda tema heaks viienda järgu kingitusena - mõni teine oleks silmalaugude eemaldamist vähemalt teise järgu kingituseks pidanud, aga mitte Tarou-kun. Ütles, et oma vana õpetaja heaks alati. Viienda järgu kingitus oleks vanas rahas vast ainult kümme tuhat jeeni teinud - niivõrd keeruka operatsiooni eest oli see kommiraha.
Yamada koduni oli praegu vahest kümme kilomeetrit, aga ta polnud kindel, kas tal pärast tänast sinna veel asja on. Sellest oleks iseenesest kahju. Uue urka, kus elada, leiab ta loomulikult lihtsalt, pärast sõda oli Tokyo rahvastikutihedus langenud ju viiele inimesele ruutkilomeetri kohta, aga teist sellist kohta, mis oleks olnud nii hästi peidetud ja mille seinad inimvere lõhna nii hästi ära peidaks, saab olema raske leida. Aga polnud parata. See kuramuse lits Hikaru-kun oli ennast ahelatest kuidagi välja rabelenud ja oli kurat teab kuhu kadudes tema korterini viiva selge vereraja jätnud. Osaliselt oli see ka Yamada süü, ta oli alati mõtelnud, et peab Hikaru-kuni kaela pärast joomist kinni siduma, aga polnud kunagi viitsinud ja nüüd ongi pahandus käes. Tuumatõugud leiavad selle vereraja järgi tema korteri nagu naksti üles.
Seda ta Hikaru-kunile ei kingi. Ta otsib selle kuradi nolgi üles ja oi, too maksab selle põgenemise eest veel kõvasti, vähemalt kolm esimese järgu teenet jääb see nooruk Yamadale võlgu. Yamada lutsis oma kroomitud kihvaproteese ja mingi hetk võttis tema nina läbi vihma Hikaru-kuni vere lõhna üles. Haa. Ega tuumatõugud pole ainsad, kes inimvere lõhna tunda võisid, Yamadal oli peale selle veel nii-öelda koduväljaku eelis - tema tundis Hikaru-kuni vere lõhna palju paremini, kui mingi suvaline tõuk ja kui ta kiirustab, leiab ta poisi kindlasti enne tõuke üles - kui veab.
Yamadal oli hea meel, et ta oli taibanud õigel ajal oma vere pseudokoega asendada. Pseudokoe lõhna tõugud ei tundnud, maitses see neile aga palju paremini kui veri. Probleem oli muidugi selles, et puhas pseudokude vere funktsioone ei täitnud - mingi osa oli alati vaja inimverega asendada. Enne Kahenädalast Sõda sai seda doonorite käest ja verepankadest, nüüd pidi seda aga ise hankima.
Kell oli umbes neli hommikul. See osa taevast, mida pilvelõhkujate vahelt näha oli, oli hakanud aeglasemalt heledamaks muutuma. Yamada liikus aeglase sörgiga umbes viis kvartalit Hikaru-kuni vere lõhna suunas, kuni nägi ühest teise korruse aknast valgust paistmas. Yamada peatus. Ta pühkis õlise lapiga uuesti oma silmi, aga fakt on fakt - teise korruse aknast paistis valgust. Elektrivalgust.
Mida kuradit? Kes kurat julgeb oma elupaika nii avalikult reklaamida? Ja mis veel veidram - kuidas ta seda teeb.
Yamada oli elanud üle Kahenädalase Sõja, tuumatõukude tuleku ja palju muud, selleks, et teada - kummalised asjad on ohtlikud. Ta kõndis tagasi eelmise ristteeni ja liikus mööda paralleelset tänavat edasi. Lõhn oli seal küll nõrgem, aga küll ta selle uuesti üles võtab, sest tegelikult oli see juba päris tugev - Hikaru-kun on kusagil lähedal.


Yamada oli eksinud. Vaatamata tema teadmistele Hikaru-kuni verest oli üks tuumatõuk temast ette jõudnud, aga mitte palju. Tuumatõugu kehal olevad poorid olid tumedad, mis viitas sellele, et ta oli kogu oma uimagaasi juba väljutanud. Hikaru-kun oli teadvusetu, aga veel hingas. Tõuk oli oma hallika kehaga end Hikaru-kuni kõhu külge kinnitanud ja imes vaikides verd, ise niiviisi avalikult einestamisest vähimatki häbitunnet tundmata.
Yamada võttis vöölt väikese kirve ja saatis selle sisseprogrammeeritud käeliigutusega tõugu suunas. Kirves läbis umbes kolmandik tõuku, ent seljanärv sai läbistatud ja olend lõpetas oma võika toitumise. Yamada kõndis tõugu juurde, võttis sodise kirve tõugu seest välja, tõmbas taskust mikrokiutaskuräti ja asus kirvest selle sisse hoolikalt puhastama, kui esmalt tema silmi ja siis veidi aja pärast tema kõrvu midagi juhtus.
Esmalt pani ta tähele, et tõugu silma oli löödud umbes käepikkune teraspuss, mis ilmselt seletas seda, miks too oli niivõrd kombetult tänaval oma saaki järanud. Noahoop oli eluka aju etiketisüsteemi hävitanud - mõistus oli neil küll harilikult inimese omast tunduvalt madalam, ent tõukude loomise aegu ei saadud lubada ebaviisaka peaaegu-inimsarnase mõistuse loomist. See tähendanuks, et nonde loojad ei austanuks ühtki inimest, kellega tõugud kokku oleksid võinud puutuda, umbes sama, mis jätta oma lapsed kasvatamata - häbi missugune.
Olgu nonde kommetega kuidas on, aga häirivam oli hoopis teine aspekt - kust oli Hikaru-kun selle pussi võtnud? Yamadal sellist terariista ei olnud ja relvi ei olnud just jalaga segada. Keegi oli Hikaru-kunile selle andnud.
Umbes siis sai Yamada aru, et ta kuuleb jooksusamme ja põiktänavast väljus hingeldav ja näost leemendav Tarou-kun. Umbes kolm sekundit käisid noormehe näost läbi umbes kümme erinevat emotsiooni, et seejärel neutraalseks kergeks naeratuseks muutuda.
"Yamada-sensei," ütles Tarou-kun hääletooniga, millest oli peaaegu võimatu viha välja lugeda.
"Tarou-kun," oli Yamada leebem. "Meeldiv kohata."
"Tõepoolest meeldiv. Mis Hikaruga juhtus?" küsis Tarou-kun, ja nüüd oli tema emotsioonid mõnevõrra vähem peidetud. Yamada pani honorifikumi puudumist tähele, ent leidis targema sellele mitte tähelepanu osutada.
"Hikaru-kun on elus. Kas te tundsite üksteist?"
"Me olime .. lähedased sõbrad," vastas Tarou-kun. "Ma saan aru, et sa hoidsid teda vangis?"
"Ta oli minu külaline ja tema enda heaolu pärast ei lasknud ma tal lahkuda. Kahetsusväärselt otsustas ta seda teha, mind paneb imestama, kuidas ta sellega üksinda hakkama sai. Paraku pole nüüd minu kodus enam võimalik elada ja mul on tunne, et ta on mulle vähemalt kaks esimese järgu teenet võlgu. Ma ei saa teda enne minna lasta, kui need teened on sisse nõutud."
"Või nii," ütles Tarou-kun ning jätkas "Teate, vaatame tõele näkku. Silmalaugude eemaldamine on tegelikult vähemalt teise järgu teene."
"Võimalik," ütles Yamada. "Paraku küsisid sa selle eest viienda järgu teenet. Kas sa kavatsed murda seda, mida sa küsisid?"
"Ei," vastas Tarou-kun "Ent võib-olla eksisteerib võimalus, et te mõtlete Hikaru ja enda omavaheliste võlgade peale ja leiate, et Hikaru võlgneb teile tunduvalt vähem kui kaks esimese järgu teenet."
"See võimalus eksisteerib, ent ma kardan, et ma pean selle põgenemisjuhtumi eest kaks esimese järgu teenet nõudma. Ajad on rasked ja ilma koduta on väga keeruline elada." Yamada proovis siinkohal väga, ent ta tajus, kuidas tema naeratus oli nähtavalt laiem, kui korrektne oleks.
"Te hoidsite teda vangis. Ma vabandan väga, ent külalise kinnisidumist ei saa mingil tingimusel heaks kohtlemiseks pidada. Te jõite tema verd. Te kasutasite tema ressursse ega pakkunud vastu mingisugust tasu. Ma leian, et Hikarule sündis teie juures viibimisest pigem kahju kui kasu ja et hoopis teie olete temale teene võlgu, ja vähemalt teise järgu oma."
"Nagu juba mainitud, ei uskunud ma, et Hikaru-kun suutnuks üksinda tänaval hakkama saada. Köidikutes viibimine ja väikene verekaotus on eelistatum surnud olemisele."
"Hikaru oleks võinud leida alternatiivseid elupaiku ja teisi abilisi ellujäämisel," vastas Tarou-kun.
"Sinu juures, Tarou-kun?" ei suutnud Yamada sarkasmi vältida. "Sa jätsid ta relvaga viieks minutiks üksinda ja juba ta korjas tõugu üles. Millegipärast ma ei usu, et sa suudaksid tema heaolu või eluspüsimist tagada. Ent ma olen lahke ja nõustun, et ehk võlgneb Hikaru-kun mulle vaid ühe esimese ja ühe teise järgu teene."
Tarou-kun vaatas Yamadale silma ja ei ütelnud umbes kuus sekundit midagi. Siis tõstis Tarou-kun revolvri ja tulistas. Yamada tundis oma põsel midagi sooja.
Säärane otsene ja häbematu rünnak tekitas viha. Yamada tõstis kirve, et vastuseks Tarou-kuni kolp sisse lüüa, ent märkas siis silmanurgast oma õlal mingisugust rohelist löga. Minitõuk. Raiped olid sageli hääletud ja haakisid ennast su külge nii, et tähele ei pannudki. Langev vihm pesi kiiresti Yamada õlalt löga.
"Ühe teise järgu teene," ütles Tarou-kun.
"Ühe teise järgu teene," nõustus Yamada, vinnas Hikaru-kuni õlale ja hakkas astuma, pani aga siis tähele, et Tarou-kun tal sabas lörtsus.
"Kuhu sa lähed, Tarou-kun?" päris Yamada.
"Vaatama, ega sul veel abi vaja pole," vastas noormees.


Yamada ei teadnud, kuhu minna, ja kuna nüüd ei olnud tal niivõrd kindlat sihti kui Hikaru-kun, siis tajus ta, kuidas tema jalad teda tollele elektritulega tänavale viisid. Taevas oli juba heledam, aga elektrikuma paistis selgelt läbi vihma, ehk küll too valguse pisut hägusemaks muutis.
Tarou-kun vaatas teda kahtleva pilguga, kui Yamada, Hikaru-kun õlal, elektritule all asuvast uksest sisse astus, ent püsis siiski temast umbes kahe meetri raadiuses.
Trepikojas sees oli pime ja tolmune ja ninna tungis üsnagi tugevat rooste lõhna. See oli häiriv - ümbruses võis olla veel ohtlikke elemente, ent rooste lõhn maskeeris nende oma. Teisalt ei tundnud potentsiaalsed vaenlased siis jällegi Yamada ja Hikaru-kunist tulenevat verelõhna, nii et mingis mõttes võis sellest ka kasu olla.
Yamada ronis trepist teisel korrusele, vaatas ringi, kuulatas, aga peale enda, Hikaru ja Tarou-kuni hingamise ning väljas sadava vihma ei kuulnud ta midagi. Mõelnud pisut, asetas ta Hikaru keha maha, ning vajutas sellesuunalise korteri, mille aknast valgust oli tulnud, ukselingi alla.
Uks oli lukustamata ja link liikus vähimagi kriuksumiseta alla. Uks avanes hääletult, nagu oleks selle hinged hiljaaegu õlitatud. Nüüd oli Tarou-kun üsnagi Yamada selja taga - paistis, et uudishimu oli temastki võitu saamas.
Korter oli väga suur - neli tuba ning koridor neid ühendamas. Koridori ääristasid mitu raamaturiiulit, milles paiknevaid teoseid kattis paks tolmukiht. Yamada kõndis edasi ja siis tabasid ta kõrvad vee tilkumist. Väljas sadav vihm oli seda varem maskeerinud, ent nüüd oli selle erinevust kuulda - see tuli esimesest toast vasakult.
Yamada piilus sisse, Tarou-kun tema järel. Laest tilkus põrandale sinna kondenseerunud vett küllaltki suurde loiku, millest osa oli tuba pooleksjagava sirmi taga ja osa selle ees. Sirmi taga põles mingi valgus ja sirmil võis näha kellegi või millegi liikuvat varju. Yamada tundis õlal Tarou-kuni koputust, kes osutas oma nina poole. Tõepoolest, õhus oli lisaks roostehaisule veel nüüd mingi kummaline lõhn, millega Yamada oli juba ära harjunud, ent nüüd oli seda õhus tavalisest tunduvalt rohkem - pseudokoe lõhn. Seda oli palju ja igatahes ei olnud see enam selle algupärase omaniku kehas.
Yamada haaras hetkega kirve ja viskas selle sirmist läbi, liikuva objekti varju pihta, millele järgnes kohe Tarou-kuni kuul. Olevus sirmi taga kukkus pikali ja oli näha tolle rabelemist. Tarou-kun ja Yamada sööstsid koos vaatama, mis imeloomaga tegu oli.
Põrandal maas lebas inimene, kelles Yamada tundis järsku ära oma vana tuttava - Yuki-sani, kes oli temaga samal ajal pseudokoe paigaldada lasknud. Valgusallikas oli nüüd kadunud, see-eest oli roostelõhn nüüd eriti tugev ja õnneks taipas Yamada piisavalt kiiresti selle suunda, nii et ta jõudis laest langeva olevuse enda pealt Tarou-kuni otsa lükata.
Olevus nägi välja nagu ristsugutis sajajalgsest, ämblikust, transformerist ja vanaeidest. Tal oli umbes kaksteist kehast väljuvat koiba, millega ta Tarou-kuni põrandale üritas naelutada, samal ajal kui too püstoliga vanamoori tabada üritas - nimetagem teda nii, sest tõenäoliselt oli olend siiski modifitseeritud inimene, kuigi tema inimloomusest oli jäänud alles vaid tema pikad salkus valged juuksed ja kortsuline nägu - kõik muu oli metalne, masineeritud ja putukalik. Vanaeide kehast rippus välja elektripirn, ning peened niidid, mis Yuki-sani laiba ümber seotud olid.
Tarou-kun sai küll vanaeidele oma püstoliga ühe korra pihta, ent see vihastas vaid eite ja püstol kukkus, võib-olla tagasilöögist, võib-olla ehmatusest, poisi käest maha. Moor oleks Tarou-kuni ilmselt kohe maha tapnud, kui Yamada mitte üleskorjatud püstoliga naise pähe poleks tulistanud.
Tundus, et kuigi eideke oli oma tavalise kolba metalsega lasknud asendada, tekitas kuul temale siiski piisavalt kahju, et Tarou-kun tema koibade vahelt välja suutis rabeleda. Tarou-kun tõukas moori selili ja nii Yamada kui ka Tarou-kun sööstsid kui üks mees uksest välja. Tarou-kun haaras veel ukse ees lamanud Hikaru-kuni ja nad jooksid koos alla.
Kui mehed olid sündmuspaigast umbes kolme kvartali kaugele jõudnud, vaatas Yamada Tarou-kunile näkku ja ütles "Sa oled mulle esimese järgu teene võlgu.""
Tarou-kun oli vait ja vaatas pingsalt oma kinganinasid.
"Läheme nüüd sinu töökotta," ütles Yamada mõnekümne sekundi pärast. "Ma arvan, et olen endale uue elupaiga leidnud."

Pildi autoriks WadyYeti wadyyeti.deviantart.com

Kui nad Tarou töökotta tagasi jõudsid, oli Tarou parem king vett täis - maha vaatamisest hoolimata polnud ta maas lamavat teravat metallriba pannud tähele enne, kui ta sellele otsa astus ja muidu veekindla kinga katki lõikas. Jalg kipitas pisut ja kui Tarou toas kingad ära võttis, pani ta tähele, et põrand tema jala all värvus kergelt punaseks. Iseenesest poleks sellest olnud hullu, juhtub ikka, aga Tarou pani tähele, mis pilguga Yamada-sensei tema jalga vaatas. Ideed, mis kunagise õpetaja pähe kerkis, võinuks pimegi välja lugeda.
Probleem oli selles, et Taroul oli sellele ideele keeruline vastu vaielda - Yamada-sensei oli iseenesest tema (ja Hikaru!) elu päästnud, nii et kui õpetaja vastutasuks regulaarselt tema verd ja töökoda tahtis, poleks tal eriti vastuargumente olnud. Vere ja elupaiga andmine iseenesest ei olekski nii problemaatiline olnud, eriti kui Yamada-sensei ta seina külge aheldamata jätaks - ja Hikaru oli talle ütelnud, et aheldamine toimus alles pärast Hikaru esimest põgenemiskatset, nii et võimalik, et teatav autonoomia oleks Taroule alles jäänud. Jama oli aga selles, et sel juhul ei oleks ta mingis positsioonis, kus Yamada-senseile teha mingeid teeneid, millega Hikaru välja lunastada. Peale selle pidi Tarou tunnistama, et Yamada-sensei oli peale jäänud ja Taroule, nagu ilmselt kogu maailmale, ei meeldinud kaotada.
Yamada-sensei oli Tarou töökojas ka varem käinud, ent siis oli ta seda alati kliendina vaadanud - nüüd oli tema pilk peremehe oma, ta vaatas katete alla ja tuhnis sahtlites ning, viie minuti jooksul seda, mida ta otsinud oli, ilmselt mitte leidnud olles, vaatas ta Tarou poole ja ütles: "Tee Hikaru-kunile uued ahelad."
Tarou neelatas ja vaja oli tõepoolest pingutust, et mitte ühtegi emotsiooni väljendada.
"Ahelate tegemine, arvan ma, on umbes teise järgu teene," vastas ta jahedalt pärast mõningasi vaikusehetki. Hääl siiski pisut värises.
"Jamajutt," ütles Yamada-sensei ärritunult. "Ma ütleks, et see on kõigest kuuenda järgu teene ja parem looda, et ma ei hakka uurima, kuidas Hikaru-kun oma vanad ahelad lahti päästis."
Tarou jalg kipitas, ta parem ranne oli tolle vanamoori poolt katki torgatud ja ta tundis end nagu läbivettinud koer. Ta ei osanud mitte midagi vastu ütelda, seisis paigal ja vaatas maha.
"Ma ootan," ütles Yamada-sensei.
Nagu unes kõndis Tarou tagumise kapi juurde ja võttis sealt paar vidinat. Aeglaselt. Kiire töö lõbu ei pea ta Yamada-senseile kinkima.
Umbes siis pani Tarou tähele, et Hikaru silmad olid kergelt lahti. Ta võttis kapist ühe teravate nurkadega mooduli ja veel paar eset, asetas need Hikaru kõrvale maha ja läks tagasi kapi juurde, tehes nägu, nagu oleks tal veel mingeid juppe vaja. Paistis, et Yamada-sensei ei saanud midagi aru. Tarou katsus tähelepanu äratamata kätt püstoli juures hoida.
"Mis hääl see oli?" küsis siis äkki Yamada-sensei.
Esmalt arvas Tarou, et Yamada-sensei oli Hikaru liigutamist kuulnud ja plaan oligi untsus, ent siis taipas ta, et viimase hääles ei olnud mitte kerget parastust vaid täiesti autentne üllatus. Ja siis kuulis ka Tarou koivaklõbinat.
Uksest sööstis sisse robotputukas-vanamoor - õige küll, Tarou oli ju kergelt verine olnud ja ju siis oli too lõhna üles võtnud ja nemad kahekesi olid veel liiga lollid olnud, et selle peale mõtelda. Otsene frontaalrünnak oli võib-olla viga - Yamada-sensei saatis oma sõjakirve keset vanaeide nägu, too oli aga liiga kiire ja kirves kõlksatas vaid vastu viimase õlga - tõsi, tundus, et põhilise hoo võttis see manööver maha. Hiidputukas hüppas Yamada-senseile kaela, aga mees jäi püsti. Tarou judistas end, mäletades, kui tugev moor oli olnud. Neil Hikaruga oleks isegi püstoliga Yamada-sensei vastu väga raske saada olnud.
"Tulista, Tarou-kun, mida sa passid," karjus Yamada-sensei. Tema ja vanamoor olid üksteist haardesse võtnud ja kumbki ei tundnud hetkel teisest otseselt üle olevat, iga hetk võis see tasakaal aga muutuda.
Tarou vaatas enda käes olevat püstolit kui kuulis järsku Hikaru häält.
"Mis sa mulle ja Taroule võlgu jääd?" hüüdis too.
Yamada-sensei ägises. Paistis, et moor oli temast siiski tugevam.
"Kolmanda järgu teene," pigistas ta läbi hammaste.
Hikaru hüppas püsti ja võttis Tarou käest püstoli.
"Vale!" hüüdis ta rõõmsalt ja lasi Yamada-senseile kuuli kuklasse. Too vajus lõdvana maha.
Vanaeit-putukas võttis Yamada laiba koibade vahele ning nuusutas seda.
Hikaru sihtis nüüd moori, aga Tarou pani tähele, et tema käsi värises natuke.
"Paistab, poisid, et nüüd olen ma teile küll vähemalt teise järgu teene võlgu," sedastas vanaeit tõsiselt ning asus Yamada-senseid pseudokoest tühjaks imema.
Hikaru noogutas naeratades, pani ukse kinni, et vihm sisse ei sajaks ja mõne aja pärast jõid nad kõik kolmekesi juba koos rõõmsasti teed.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Peatoimetaja juuniveerg
Estcon 15 aastane
Raamatuarvustus: Iseenda laps
Intervjuu: Airika Harrik
Võrgumäng Die2Nite
Metsiku Lääne õudusunenägu
Juuni ulmkonnakroonika
Juunikuu kirjastuste uudised
Jutt: Teene võlgu
Jutt: Aidanaine
Jutt: Piiririkkumine
Jutt: Elevant Pillega Elephandias
Jutt: Juhtum kosmoselaevas
Jutt: Ajamasinaga reisimas
Jutt: Galaktikasõjad
Tõlkejutt: Marsi odüsseia
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0391)