1.

Kelli tõusis voodis istukile. Midagi oli juhtunud. Midagi jubedat. Liisu näugus nagu pöörane, tuul vilistas akende taga, loopides klaasile üksikuid vihmapiisku. Need maandusid õõvastavate mütsatustena ka vastu magamistoa õuepoolset seina. Tüdruk keris end tekkide sisse ja põrnitses akent, püüdes samal ajal rahustada üha hüsteerilisemaks muutuvat kassi. "Kiiss-kiiss," sosistas Kelli ja võttis väikse kollase karvakera sülle.
Pärast kümneminutilist akna põrnitsemist jõudis Kelli otsusele. Jah, ta siiski pakib kassi homme endaga koos haiglasse, kuigi oli emale lubanud, et ei võta kiisut enam kaasa. Kreetal on kindlasti hea meel, ja see, mida ema ei tea, ei saa talle halvasti mõjuda. Selle rahustava mõtte ajel heitis Kelli pikali, jättes käe ümber väikese kassi.

Liisu haleda näugumise saatel tüdruk uinuski. Kass aga libistas end läbi lahtiste uste just tema jaoks valmis tehtud läbikäigust kuuvalgesse, aga tormisesse öhe.

2.

"Suudle mind!" sosistas ühtaegu sundiv ja meelas hääl tüdruku ajurakkudes. Kreeta sai aru, et vastupanu on asjatu. Aga ta proovis ikka, surudes endas maha vajaduse suudelda seda ajatut elukat, kes seisis otse ta vastas ja vaatas. Oi kuidas vaatas...
Elukas oli pikk, sihvakas ja metalne, tema heledad elutud, punase läikega silmad surusid sundmõtet Kreeta ajju: suudle... suudle... suudle...

Kreeta tõusis kikivarvule, lähendas suu eluka elutule koonule ning... EI, EI, EI sundis ta end ning surus kannad tahtepingutusega tagasi vastu maad. Ta suutis taanduda paar sammu ukse poole. "Suudle, suudle, suudle!" kajas tüdruku ajus. "Ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha!" röökis tüdruk, silmad pealuust välja tungimas. Kreeta ei suutnud meenutada, kuidas oli ta siia tondilossi sattunud. Ta mäletas tänavaid, rõsket, lõõtsuvat tuult, kurdistavaid autosignaale ning valgusteid, mis joonistasid ta pidžaamale kummalisi helendavaid mustreid. Katkised, pikast ja harjumatust jalgsirännakust väsinud jalad läbimärgade ja mudaste susside sees lõid tuld. Aga ennekõike mäletas Kreeta ukse tasast kriiksatust, mis tõi ta maailma tagasi. Maailma, mis koosnes katkistest põrandalaudadest, rebenevast tapeedist ja veripunastest mandlikujulistest silmadest. Ja lummavast häälest.
"Suudle mind!"
Kreeta astus tahtmatult sammu edasi.


Illustratsioon: Elo-Mai Mikelsaar

See, mida aeg oli säästnud aknaklaasist, klirises vaevukuuldavalt ning kaseokste tuhm pekslemine vastu majaseina võimendas tuule monotoonset ulgu. Kalbe kuuvalgus ujutas aegajalt väikese ruumi üle. Tõi nähtavale hunnitu pruuniplekilise monstrumi, mis eraldus kontrastse, metalse iluna teda ümbritsevast segadusest. Eluka liikumatult seisva kogu ees valendas põlvekõrgune, räbune hunnik. Kreeta hirmu tõttu pealuust välja tungivad silmad nägid asju, mida aju keeldus omaks võtmast. Eluka ees olid inimese kolp ja kondid. Ei, paljude inimeste kolbad ja kondid...
„Suudle mind!“

Tüdruk astus sammu tagasi, tema kitsas nägu läikis pingutusest, juuksed kleepusid otsmikule.

Kreeta oli haiglas lebanud juba kaks nädalat. Häda ei olnud tal oma meelest õieti midagi, peale üldise nõrkuse ja palaviku. Muidugi. Just see kõrge palavik, millega Kreeta oli vaikselt hakanud ära harjuma, oligi tüdruku naelutanud erakliinikusse, linna parimate arstide ja õdede valve alla. Tüdrukul oli tuvastatud haruldase tüvega gripp, mis muteerununa kandis pea kõiki kollatõve sümptomeid. Ometi ei andnud kollatõve ravimine tulemust. Uute proovide valguses aga avastati salakaval mutatsioon, mis algul oli ära petnud ka kõige targema arsti. Masinatest rääkimata. Vahetult enne seda, kui kutse jõudis haigevoodis lebava Kreeta ajju, asuti läbi viima vaktsiinikuuri. Kreeta hakkas tervenema... Kuid eluka jaoks oli kõhn tüdruk näiliselt haigem kui kunagi varem.

Masina jaoks ei muutnud see midagi. Alati oli ta kutsunud õnnetuid siia, inimestest ja ajast unustatud häärberisse, pooleldi teadvusel, uimased kutsest. Kutse oli signaal, helikõrgus, mis jõudis inimesteni läbi alateadvuse, sundis neid unesoojana lahkuma tõvesängist ning kõndima läbi linna, teinekord mitmeid ja kümneid kilomeetreid ilma päriselt üles ärkamata. Nii mõnigi kord tiriti Lummaja ohver keset tänavat uimast välja, kas siis heasoovliku hilise teekäija poolt või langes uneskäija mitte nii heasoovliku tegelase kätte. Reeglina aga jõudis üks kümnendik tõbistest uneskäijatest Lummaja häärberisse. Ja siis võis Lummaja võtta inimese suu enda suusse, täita oma ülesande. Ülesande, mille oli tema Meister pea kolmveerand sajandit tagasi talle sisestanud.

3.

Haigusest hiilgavate silmadega vaatas seitsmekümne kolme aastane Meister, ristinimega Edward Leinham oma kätetööd. Seal ta seisis: ilus, sihvakas ja metalne, heledad silmad läikimas pikerguses näos, mida raamisid ronkmustad juuksed. Tehisinimene, muidugi mõista, aga ikkagi... kui ebamaiselt kaunis! Eriti uhke oli Meister selle üle, et peale paariaastast pusimist oli tal õnnestunud valmis kirjutada tarkvara, mis töötas perfektselt. Ilma igasuguste kõrvalkalleteta. Tal oli vaid vaja anda masinale aktiveerimiskäsk ja voilà!, valmis see töö oligi. Töö, mis lahendaks paljud probleemid maailmas, sealhulgas ka tema oma. Muidugi mõista oli selleks kulunud palju aega ja palju katseprogramme.

Meister kobas prillide järele. Neid polnud laua peal, pintsaku taskus ega ka mitte pealael. Jah, nii mõnigi kord oli meister leidnud prillid kukla tagant. Nüüd neid lihtsalt polnud. Ta vidutas silmi ja uuris end igaks juhuks arvutipeegelduselt. Mida pole, seda pole... plaat õige programmiga aga oli hoolikalt paigutatud ekraani kõrval seisvasse läbipaistva klaaskapi esimesse sahtlisse, seda nägi meister selgesti.

Kui plaat oli vaikse suhinaga arvutisse liikunud, lülitas Meister Lummaja tööle. Just nii oli hakanud ta hüüdma oma lapsukest, aastakümnete pikkust töö vilja. Masina nimi oli aga hoopiski keerulisem - L2U12mUR. Lummaja oli aga hoopis suupärasem ja kuidagi kodusem. Esialgu ei teinud masin midagi. Kummaline, imestas Meister. Aga siis hakkasid masina heledad silmad särama ning Meister tundis oma erutatud, kuid haigusest kurnatud kehas vajadust ja tungi... suudelda.

Vastupandamatu kutse levis ajust reetlikesse jalgadesse, mis viisid Meistri väsinud keha otsa Lummaja käte, suu ja hammaste vahele... Kõigepealt läksid huuled, siis keel, näo alumine pool... veri voolas alla mööda eluka metalset koonu, kleepudes hõbedasele kaelale. Hambad rõksatasid pooleks, osa neist jahvatati Lummaja terasest hammaste vahel, osa kukkus vaikselt põrandale, jättes kabinetti vaid tuhmi kaja. Peaga ühele poole jõudnult kadus lummutise hammaste vahele kaelasooned, käed ja ribid. Need viimased olid aga metalsele iludusele liiast. Nii ta lihtsalt järas pehmemad luu osad väikesteks tükkideks, jättes inimesest järele vaid kondihunniku.

Meister kaotas teadvuse oma õnneks juba esimeste sekunditega. Nii ei saanudki Lummaja looja teada, et ta söödi sõna otseses mõttes elusalt ära. Juhul, kui saab kasutada seedimise-eelset sõna tehisintellekti puhul, kes lihtsalt hakkis oma teravate hammastega metoodiliselt ära kogu elava koe ja kõhred, jättes järele vaid hulga konte.
Meister suri oma kätetöösse.

Õige plaat jäi aga oma aega ootama Meistri tooli seljatoele asetatud kitli vasakusse põuetaskusse, sinna, kuhu olid peidetud ka Meistri prillid. Õigust öelda teadis vaid Meister oma hunnitu olevuse saladust, ja seda, mille jaoks oli Lummajale antud õigus eksisteerida: ta pidi inimesi ravima surmavast tõvest, süües haigusi. Plaat, mille Meister ekslikult Lummajasse sisestas, oli üks esimesi, programmi vana ja vigane versioon, kus käsk esitatud vale kodeeringuga, lastel Lummajal süüa haigust koos selle kandjaga.

4.

„Suudle mind!“
Tüdruk tuli. Tema tahe nõrgenes iga hetkega ja samm sammult lähenes ta vastutahtsi, nagu nukk, Lummajale. Veel viimane samm…kuid uus terav kriiksatus tõi tüdruku taas pooleldi teadvusele. Samm jäi astumata. Lummaja ja tüdruk silmitsesid teineteist poole meetri kauguselt. Üks ükskõikselt, teine hirmust tardunult. Taas kriiksus mustunud kapiuks ja majja eikuskilt ilmunud väike kollane kass maandus tüdruku õlal.
„Kiisu-Liisu,“ kohmas Kreeta uimaselt, ta tähelepanu pöördus robotilt kassile, tüdruk tegi tahtmatult viimase sammu ja Lummaja täitis oma ülesande. Täiuslikult nagu alati.

Hetkel mil tüdruk lasi kuuldavale oma elu viimase meeleheitliku karjatuse, hüppas kass tema õlalt põrandale ja pages kapi alla. Alles paarikümne minuti pärast, kui tuba oli juba ammu vaikne, usaldas loomake oma nina välja pista. Millegi hea lõhn kutsus teda. Verine, värske liha maitseb ühtmoodi hea, olgu ta siis saagist või kellest tahes. Liisu oli endaga rahul, pikk retk tasus end ära. Ta sõi isu täis ja hiilis tagasi kodupoole. Seal ootas nurrlooma Kelli poolt soojaks magatud voodi.

5.

Seisev õhk kõhutab vanas häärberis kõigi nende vanarauaks amortiseerunud inimlaadsete olevuste jäänuste kohal, ümises igivana laulu lahtivajunud uste kriiksumise sisseunustatud taktis ning mahajäetud prügi, mis kahtlaselt sarnanes kondihunnikuga, lisas muidu minoorseks kiskuvale viisile kolisevaid akorde...

Häärber on lebanud linna ääres aastaid, aastasadu. Linn ise on paljude seletamatute surmade tagajärjel kokku kuivanud, pooleldi hüljatud. Maja aga seisab endiselt, nüüd juba teiste omasuguste tondilosside kõrval. Üha enam lagunedes, korjates tolmu ja prahti. Ta elab omaenda lagunevat elu. Need üksikud eksinud hinged, kes aastate vältel on juhtunud majast mööduma, lisavad vaid sammu, kuuldes tontlikku uksekriginat ja tuules loperdavate akende heitlikke mütsatusi.

"Suudle... suudle... suudle... " kõlab vaevu inimhäälele sarnanev appihüüe iga saja kahekümne minuti tagant. Heli allika kindlakstegemiseks peab hoolikalt kuulatama, siis kaevuma kolahunnikusse, loopima eemale kolpasid, sääreluid ja ribisid. Ning ka väiksemaid metallist vidinaid. Seejärel võib sirutada käe ühte suurde juhtmepuntrasse ning välja tirida tugevast plastmass-sulamist pea. Õigemini, asja, mis tuletab meelde pead ja millel olid kunagi juuksed, kõrvad, ja silmad. Suu on ka praegu peaaegu olemas, selle asukohta tähistab hulk tehishambaid.

Teos Baasis: Suudle mind