„Sihuke ongi? Nagu muna?“

„No mida sa siis ootasid, ristkülikut või“

„Ma ei teagi, aga igaljuhul mitte sellist“ ohkas Isake „ Nende moodsate autode disain läheb iga aastaga koledamaks ja koledamaks“

„Aga see eest odav ja sõidab täiesti ise. Võime juba kohe peale sissevajumist õlu avada. Pole vaja kainet rooli ega midagi.“

„No olgu. Peamine, et kohale viib. Muu polegi oluline,“ nõustus Isake. „Kuhu ma õlled panen?“

„Pagassi ikka, tainas,“ turtsus Traat.

„No ja kus see on?“

Kaks punkarit pöörasid pilgud küsivalt kolmanda osapoole Traadi suunas.

„No eks ta auto taga on...“ arvas see. „Mm... äkki käib see seest lahti?“

„Ma võin õlud ja viinad sülle ka võtta,“ pakkus Korgits abivalmilt, „kõik kenasti käe-jala juures olemas.“

„Noh, olgu, kobime peale,“ ohkas Traat ja mehed kadusid tagide nagisedes pungil seljakottidega õrnroosakasse sõidukisse.

„Oh sa pele, mugav on siin küll,“ kiitis Isake tunnustavalt.

„Aga kus selle viguri rool on?“ uuris Korgits rahutult.

„Rooli polegi vaja,“ muheles Traat. „Näe, vaata,“ ta näppis mingeid armatuurlaual olevaid nuppe ja rooli tavalise asukoha kandis lõi helendama holoekraan.

„Näete, siit valin kursi, vajutan siia, panen kiiruse paika ja litsun seda rohelist OK-nuppu ning... näe, liigubki.“

Traadi kamraadid ümisesid tunnustavalt ja juba mõni hetk hiljem kostis salongis kolmekordne õllepudeli avamise krõpsatus.

„Ärge te ainult istmetele lödistage!“ hoiatas Traat. „Lubasin vennale, et annan ta muna tervelt ja kriimustamata tagasi.“

„Ega me mingid eilased ole,“ kirtsutas Isake manitsuste peale nägu, lasi istme madalamasse asendisse ja rüüpas mõnuga märjukest nii, et nired habemesse ja särgikaelusesse nõrgusid.

Linnatänavad ja majad jäid peatselt seljataha, asendusid kiirteega, uusehitiste ning tehastega. Seltskond autos muutus aina häälekamaks ja joogisemaks. Korgits suutis hoiatustest hoolimata õlut maha kallata ja sai mõlema sõbra käest pragada.

Varsti jäid ka uusehitised selja taha ning asendusid siit-sealt hooletult lageraidega taltsutada püütud võserikuga. Mingihetk sõitis auto suuremalt teelt maha ning pööras väiksemale rajale. Autoreisijad ei märganud sedagi – nad olid parasjagu elavalt vaidlemas klassikalise muusika üle.

„Ma ütlen, et see JMKE, see on ju vanainimeste muusika“ seletas Traat ägedasti. „Mul vanamees kuulas seda ühtelugu, kui ikka jommis oli koos teiste pässidega.“

„Jah, nii on!“ toetas teda omalt poolt Korgits. „Isegi Eesti Rahva Muuseumis on Villu Tamme vahakuju olemas. Kunagi kooliaeg peksti meid kogu klassiga vaatama neid tohletand kibusid ja vahakujusid. Seisis koos Koidula või kelle iganes tädiga seal käsikäes. All veel suur kiri – ärkamisaegsed laulikud.“

„No kas siis vana muusikat ei tohigi kuulata,“ porises Isake solvunult. „Hea muusika kõlbab alati kuulata, olgu ta siis ärkamise või tont teab mis aegne.“

„Mul on tegelikult olulisem küsimus,“ segas Korgits sõbra veidi pehmekeelelisele jutule vahele. „Miks pagana pärast me seisame?“

„Seisame?“ imestasid Traat ja Isake ja vaatasid samuti aknast välja. Selgus, et masin oli kõrvalteelt välja pööranud ühele sellega ristuvale metsarajale ning seal lösutavasse poriloiku põhjalikult kinni jäänud

„No mis seal ikka, näpukesed persest välja ja lükkama!“ kamandas Traat ja hetk hiljem olid kõik kolm auto nina ees, pressimas seda mudast välja ning tagasi teele. Lendas sajatusi ja vandesõnu, Traat libastus ja kukkus isegi mutta ja meeste näod kattusid kiirelt higipiiskadega. Mis aga ei liikunud, oli auto.

„Phuhh, no kuidas see muna nüüd nii kõvasti ses pisikeses loigus kinni on?“ imestas punetava näoga isake ja võttis lähedasel kännul istet. „Kuule, Traat, vaata õige, ega kässar peal ole.“

„Ei ole, aga auto ise ei taha tagasisuunas liikuda,“ kostis veidi aega armatuurlauda uurinud Traat.

„Toho pele, mis tal siin otsustada?“

„Noh ta, tarkvara, arvab, et siit peaks jooksma lühim tee ja siis siia ta üritabki end punnitada.“

„No ega midagi, lükkame siis edasi,“ ajas Isake end sirgu.

Teistpidi lükkamine tundus märksa tulemuslikum. Masin ei ajanud seekord enam sõrgu vastu vaid pani isegi mootori tööle ja paar minutit hiljem oli sõiduk lombist väljas ning kindlalt nelja rattaga kuival pinnasel. Kogu seltskond puges taas tema kaitsvasse sisemusse, aga kaua nad seal istuda ei saanud, sest masin sumatas järgmisse lompi. Piiksatas abitult ja jäi uuesti seisma.

„No on saabas!“ vihastas Isake „Muudkui kinni ja kinni. Selle kalossiga vist väljaspool linna ei saa sõita?“

„Ega see masin sul mingi tanksaabas pole, mis igast sitast läbi marsib,“ laiutas Traat käsi. „See rohkem peen linnaking.“

„King-kirsa...“ porises Korgits tagaistmelt. „Mul ükskama kõik, ainult et kui me kaua neis mülgastes istume, siis enne pimedat me kohale ei jõua.“

Punkarid ronisid ohates uuesti välja ning seadsid end masina taha.

„Paistab, et kunagi on siin olnud uuselamurajoon,“ seletas pisut kaarti uurinud Traat. „Seepärast auto nii kangesti sedakaudu sõita tahabki. Kõrgema prioriteediga tee.“

„Kus see uuselamurajoon siis on?“

„See võis vabalt olla üks neist kunagisi keset sood rajatud küprokehitiste kogumeid...“ arvas Isake „Mäletan, et kui ma väike olin, olid nad suur mood. Hiljem pehkisid ja määndusid läbi. Mul on tunne, et ma isegi näen seal võserikus üht osa seinast.“

Ta kamraadid heitsid pilgu välja ning nüüd märkasid nemadki siin-seal pajuvõsa ja noorte kaskede vahel nurgelisi kontuure.

„Biolagunevad majad, kurat, mida nad kõike pole ka välja mõelnud ja katsetanud,“ vangutas Korgits pead, „Türi, nendega sõidame õige edasi.“

Kuid seegi sõit ei kestnud pikalt – olles vaevalt sadakond meetrit edasi liikunud, läbis masinat uuesti jõnksatus ja seekord suri isegi mootor välja.

„Pask!“ vihastas Isake „Juba kolmas kord kinni! Teinekord tuleb ikka rongiga minna.“

Mehed ronisid pahuralt uuesti autost välja ning kogunesid masina tagaosa juurde.

„No nii, üks-kaks. Tõukame!“ kisas Traat. Ka Isake röögatas, aga tõukamise asemel tõstis ta käed hoopis auto pealt õhku, astus sammu tagasi, libastus ja kukkus valju plärtsu saatel istuli.

„Persse – metsloom!“

Pilgud pöördusid Isakese võdiseva sõrme osutatud suunas. Võserikust oli tõesti välja kakerdanud tõeline imeloom. Välimuselt justkui siil, aga kui suur! Kasvult pigem keskmise koera kui tavalise okaskera mõõtu. Siililaadne olevus nuusutas õhku oma terava ninaga ja peletise väikesed nööpsilmad põrnitsesid mehi kahtlustavalt.

„Olge paigal ja ärge tehke ootamatuid liigutusi,“ manitses Isake. „Äkki läheb ise metsa tagasi.“

Aga siil ei läinud metsa. Tatsas hoopis lüheldastel jalgadel lähemale, nuuskis Isakese püksisääri ja hakkas siis oma koonu vastu mehe tagihõlma hõõruma.

„Ehee, see ju sõbralik elukas!“ rõõmustas Traat. „Siia, kriimik, kriimik.“

„Mis kiimik?“ kohmas maas istuv Isake, kes üritas takistada siilil ta nägu lakkumast

„Haa, Kiimik jah!“ irvitas seni vakka olnud Korgits, „See paras nimi sihukesele elajale.“

Üheskoos tõukasid nad auto uuesti mülkast lahti. Edasisõitu takistas aga vastleitud Kiimik. Elukas puges nimelt kõige esimesena autosse ja keeldus sealt välja tulemast. Isake, kes teda vägisi üritas välja kiskuda, tegi vastu siili okkaid enda käe katki ja karvakera urises tigedalt ning eksponeeris punkidele oma väikesi, aga nõelteravaid hambaid.

„Sitta temaga,“ lõi Korgits käega, „las sõidab siis kaasa, kui tahab, meil ju ruumi jätkub.“

„Ära määrib istmed!“ porises kulmu kotsutav Traat. „Äkki veel situb ka...“ Aga lõpuks lõi temagi käega.

„No sõitku siis pealegi, jumal temaga. Mina ei viitsi siin veel tund aega passida ja üht kuramuse siili autost välja ajada.“

Sõit jätkus seega neljanda osapoolega ning üsna pea selgus, et Kiimikule maitseb hirmsat moodi istmete katteks kasutatud pehme kunstnahk.

„Kuulge, ärge laske tal istmeid närida. Mehed, kurat! Venna käest saan koslepit,“ hädaldas Traat õnnetult ja heitis üle õla Kiimiku suunas ärevaid pilke.

Hiidsiil lõpetas polstri närimise, neelatas lahtirebitud kunstnaha tüki alla, ajas keele suust välja, raputas pead ning oksendas autopõrandale.

„No mida ma ütlesin! Loom autos, auto põhjas,“ halas Traat.

„Su auto ei ole lihtsalt seedimisele hea,“ irvitas Korgits.

„See pole minu, vaid mu venna auto. Kuulge, andke talle midagi süüa, ehk jätab siis masina terveks.“

Isake tiris seljakotist mõned pakid grillviinereid ja pakkus neid siilile. Vorstiga paistis elukas rahule jäävat. Ta pistis need viimseni pintslisse, keris end seejärel meeste vahele kerra ja vajus raskesse unne.

Õnneks jäi Kiimiku leidmine selle teekonna viimaseks suuremaks seikluseks. Tee läks tiba paremaks, sai taas asfaltkatte ja varsti hakkas paistma ka Korgitsa vanaisa lääpa vajunud talu.

„Oli ka aeg,“ ohkas Korgits õndsalt. „Nonii, kohe viskame viinad kaevuvette külma ja saame suitsusaunas kogu roka maha hõõruda.“

Mehed ronisid masinast välja ja asusid tegutsema. Peagi oli saunas tuli all, viinad külmas ning vapper reisiseltskond kogunes saunakökatsi ette viimaseid õllesid lõpetama ja sauna valmimist ootama.

Endine reisiviperustest tekkinud tusatuju sulas ja jutt hakkas taas voolama, kui äkki kukkus keset hoovi unustatult seisnud auto ootamatult signaalitama ja vilkuma.

„Mis kurat sellel ilmailmel jälle viga!“ vihastas Korgits. „Kuule, Traat, mine käsi tal vakka olla, aitab küll tuututamisest.“

Traat liipas kuulekalt masina juurde, kadus hetkeks selle sisemusse ja ilmus hetke pärast välja, ehmunud ilme ees.

„Kurat, see on suitsualarm. See, raisk, undabki.“

„Millest see siis undab, saunast või?“ imestas Isake. Traat noogutas vaikides.

„No on ikka erakordselt loll sitt!“ vihastas Isake. „Traat, tõmba tal aku küljest või midagi.“

„Mina parem ei julge. Pagan teab, mis tal veel tuksi läheb. Pealegi, kus see aku üldse asub?“ õiendas Traat vastu ning puhkes vaidlus.

Selle katkestas õige pea sireenide huilatus, mille saatel veeres õue tuletõrjemasin.

Autost ronisid välja kolm neoonvestides tuletõrjujat ning karmipilguline turske naisterahvas tumerohelises vormis. „Mis korralagedus siin on?“ nõudis viimane „Kus on tulekahju?“

„Ei ole mingit tulekahju!“ astus Isake talle vapralt vastu „Lihtsalt see mu auto, see tähendab, mu venna auto, see läks vist lolliks. Küllap seesama saatis teile ka valeteate.“

Tädike mõõtis kössivajunud ja kuivand mudaga kaetud kolmikut vaikides.
„Olgu,“ ohkas ta siis, „eks siis teeme protokolli, ära kui juba siin oleme.“

Ta tiris vööl olevast vutlarist välja väikese telefoni meenutava aparaadi ja vajutas sellel olevale nupule. Masin kukkus ägedalt tulesid vilgutama ja sellest sirutusid välja mitmevärvilised laserkiired, mis asusid hoolsalt ümbritsevaid pindu kompama. Siis kiired kustusid, masin piiksatas ja asus peenel laulval häälel rääkima.

„Eurodirektiiv, seitsesada tuhat viisteist, mittelubatud tulekolde kasutamine, direktiiv seitsesada tuhat kakskümmend üks, keelatud materjalidest hoonest tuletegemine, eurodirektiiv, viiskümmend tuhat kaks, ehitusseadustega mittevastavuses olevas hoone,“ ja nii edasi ja edasi.

Traat, Korgits ja Isake said kuulda veel tükk aega kõikvõimalike seadusi ja paragrahve, millede vastu nad olid eksinud.

„Aga...aga me tulime lihtsalt paganama sauna!“ üritas Isake protesteerida.

„Teate, kodanik, sauna minge linnas, selleks ettenähtud spaas“, vastas kordnik nipsakalt ja jätkas juba ametlikumal toonil. „Hetkel rikute te vähemalt neljakümmet viit seadust, isegi kui ma paari kergema rikkumise peale läbi sõrmede vaatan. Igal juhul pean tegema teie kohta protokolli. Määrama rahvatrahvi ja käskima koheselt tuli kustutada ning lahkuda sellest ebaseaduslikust ja ohtlikust kohast.“

„Mis ohtlikust!“ vihastas Korgits. „See on mu vanaisa maja, ta elas kogu elu selles.“

„Ja kus teie vanaisa nüüd on?“

„Surnud.“

„No näete siis...“ sõnas inspektorimutt külmalt. „Ja muide, ka koduloom on teil kiibistamata.“

„Mis kodu...? Ah Kiimik või? Ta ei ole meie oma, me leidsime ta teelt metsast,“ kohmas Korgits.

Aga inspektor oli juba pööranud talle selja ja viipas oma masina juures igavlevatele tuletõrjujatele. Need jooksid ligi, voolikuid järele vedades, ja kastsid üle nii suitsusauna kui ka selle ahju ja kerise, kustutades niimoodi Korgitsa suure hoole ja vaevaga tehtud tule. Seejärel kerisid mehed lahti tavapärasest erineva erekollase vooliku ja lasid kogu sauna täis roosakat mullitavat ja kiirelt kivistuvat vahtu.

„Selleks, et vältida edaspidiseid seaduserikkumisi,“ sõnas tädi karmilt ehmunud saunalisi põrnitsedes.

Olles kogu sauna plastvahuga täitnud, kerisid tuletõrjujad vilunult kokku oma voolikud, pugesid koos inspektorimooriga tagasi masinasse ja sõitsid minema tolmupilve üles keerutades. Punkarid lonkisid aga lööduna tagasi oma auto juurde just parajaks hetkeks, et näha, kuidas see viimast korda enne kustumist vilgutas „Low Battery“ signaali.

„Kurat, nad on arvele kirjutanud ka selle makrofleksi hinna!“ pahurdas tšekki uuriv Korgits.

„Tühja sest makrofleksist, kus see neetud Kiimik on?“

„Mis tühja, mis tühja. Seda sitta kraabime vähemalt nädal aega nüüd välja. “

„Tss! Kuulete?“

„Kuuleme mida?“

„Kuskil nagu piiksuks keegi...“

„Kiimik!“ kilkas Traat rõõmsalt ja kogu seltskond pööras pilgud hääle suunast. See paistis tulevat ilma mingi kahtluseta saunast.

„Raisk, paistab, et ta lipsas märkamatult sauna, kui mehed hakkasid seda vahuga täitma,“ kortsutas Isake kulmu. „Me peame ta välja kaevama. Olgu autoga kuidas on, aga vähemalt jäi meile siilike.“

„On's mõtet...“ lõi Korgits käega. „Saun läinud, mingu ka siilid.“

„Hei,“ ütles Isake. „Mäletad, Traat, kui siilike oksendas sellesse autosse?“

„Jaa, ikka,“ vastas punkar.

Korgits see-eest kergitas kulmu. Ta ei saanud aru, millest nad räägivad. Nad üldse rääkisid tihti asjadest, mida ta ei mäletanud – huvitav, millest see küll tuli, imestas mees ja võttis järjekordse suure lonksu.

Isake jätkas: „Einoh. Tahtsin vaid öelda, et kuradi õigesti tegi.“

„Seda nüüd küll, seda nüüd küll...“

Nad vaatasid hetke teineteisele otsa, ohkasid, ajasid seejärel end püsti ja võtsid suuna osmiku suunas. Kusagil pidi ju mingi labidas leiduma.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Peatoimetaja märtsiveerg 2013
Raamatuarvustus: Vanaisa maja
Intervjuu: Kaie Ilves
Kui Venemaal oleks ulmeajakiri?
Kombitsate varjud Supersargassos
Hiline lõikus - postapokalüptika rollimängus
Mänguarvustus: Path of Exile
Malifaux - mitte lihtsalt miniatuurimäng
Raamatuarvustus: Õhtu rannal
Märtsikuu pildimäng
Märtsi ulmkonnakroonika 2013
Märtsi kirjastuste uudised 2013
Kommentaarid märtsikuu juttudele
Jutt: Ärkamine
Jutt: Süsteemirike
Koomiks: Näljased vaimud
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0082)