Lugu sisaldab äärmuslikku anatoomilist ebakorrektsust!

Ornald lamas protseduurilaual kindla teadmisega, et ta sellelt enam ei tõuse. Kuidas sa tõused, kui su kehas pole ühtegi luud? Rihmadega liikumatuks fikseeritud mees ei teadnud, kas ta peaks süüdistama ennast, odavalt “täiesti audentseid” disainluid pakkunud endist klassivenda või ühiskonda, kus plagiaadi kandmine enda sees oli niivõrd räme kuritegu, et see tuli viivitamatult eemaldada.

“See on ainult paar päeva, siis ma saan oma originaalluud tagasi,” mõtles Ornald, “Oleks Uts nüüd ainult tubli poiss ja saaks piisavalt kiiresti kaineks, et need mu seifist üles otsida ja siia sõidutada.”

Masinavärk ta ümber käivitus vaikse undamisega.
“Suts ja valmis,” oli tehnik-õde öelnud, “nagu mu esimene abikaasa,” ja sama kiiresti see ka läks.

Ornald tundis, kuidas kogu ta keha kokku vajus nagu tühi kott. Ta tahtis tõsta pead, et vaadata, mis temast järgi on jäänud, kuid kuigi ta tundis lihaseid pingule tõmbumas, ei suutnud ta sentimeetritki oma kehast kergitada. Pinguldades katseks käelihaseid, tundis ta neid naha all väikeste madudena siplevat ja käenahk lotendas võikalt vastu protseduurilauda, kuid kontrolli tal oma enda käe üle polnud.

Laua kõrvalt kostus kontsade klõbinat ja Orndali silmalihased üritasid koheselt silmi heli allika poole pöörata. See tipnes aga saavutusega, et üks mehe silmamunadest vajus võika aeglusega pehme pea küljele.

Muidugi peab ära märkima, et õe seelik oli lühike ja silmailu paistis sealt hulganisti, kuid olles niivõrd häiritud sellest, kuidas mõlemad silmad täiesti erinevad osa toast näevad, ei suutnud Ornald on pilku vaatepildile isegi fokusseerida.

Tülpinud ilmel lükkas õde Ornaldi alla suurt leivalabidat meenutava seadme ja tõstis ta ilma silmnähtava pingutuseta protseduurilaualt üles. Lähenedes läbipaistvale silindrile laua kõrval, tõmbus leivalabidas veidi kumeramaks, et lõtv keha mugavalt selle sisse libistada.

Ornald oli purki küll sisse tulles näinud, kuid ta ei uskunud, et keegi sinna ära mahuks - isegi pärast luude eemaldamist. Ta oleks protsetinud, kuid lõualuu puudumine teeb rääkimise veidi raskendatuks ja hirmus kontrollimatute lihaste tõttu hoopiski leivalabida pealt maha kukkuda, ei julgenud ta ennast liigutada.

Nii käiski vali PLUMPS ja Ornald oli purgis. Purk transporditi hoiuruumi, kus sarnaselt temaga ka teised õnnetud luutud torutoitu imesid ja ootasid, et keegi neile nende kallid originaalluud tagasi tooks.

Ornaldi õnneks sattusid tema silmamunad purki nii mugavalt, et ta sai ruumis enda ümber ringigi vaadata. Paljudel teised purgiinimestel nii palju õnne polnud. Kõrvalpurgi elanik - mõne lotendava nahariba tooni ja tekstuuri järgi ilmselgelt naine - oli niivõrd ebameeldivasse asendisse surutud, et ta silmad sattusid täpselt tuharate vahele ja välja ta seega ei näinud.

Veel üks purk edasi oli teinegi õnnetu nägupidi perse vahele pandud, kuigi tema olukord oli veidi parem. Pealuutätoveeringutega kaetud tuharate vahelt paistis välja üksik silmamuna, mis väga paanikas ilmel otse Ornaldile otsa jõllitas.

Järsku saabus Ornaldil arusaam, miks need tuharad nii tuttavad tunduvad ja miks see silm nii hirmunud tundus. Nendesamade tuharate tätoveerimist oli ta ühel peol ju lausa reaalajas jälginud. See oli see sama pidu, kus ta oli tuharate omanikuga sõlminud pühaliku tõotuse vahetada oma luuseifide võtmed ning olla varukontaktiks õnnetuste korral.

“Aaaaga... kui Uts siin on, siis kes mulle mu luud toob?” oli Ornald paanikas ja ta suunurkasid ahastuses allapoole tõmmata tahtvad lihased pekslesid abitult vastu põsesarnu. Ta üritas paanikas Utsile midagi hõigata, kuid välja kostus ainult veidrat mulksumist ja süljenire voolas lahtiste huulte vahelt otse Ornaldi seljakarvadesse.

Ats seevastu oli nii ärritunud, et kõikide oma lihaste jõul rabeledes suutis oma purgi lausa kõikuma panna. Ornald oli meest piisavalt tundunud, et ta mõistis kohe - nad hakkavad põgenema. Keegi ju ometi ei kontrolli, kas kontaktisik on kättesaadav ja nii jääksid nad hoiuruumi elu lõpuni. Ta hakkas samuti oma lihastega ringi vehkima.

Pika töö järel, mille tulemusena purk higiaurudest juba uduseks tõmmanud oli, õnnestuski Ornaldil see õmber paisata. PLÖTS tabas ta põrandat ja imestas, kuivõrd valus nii pehme kukkumine olla sai. Täiesti suvalisi lihaseid pinguldades õnnestus tal ennast enam-vähem kõhuli keerata. Vähemalt nii ta arvas, sest kuigi ta nibud puudutasid nüüd külma põrandat, tegid seda ka ta kannad, turi ja parem tuhar.

Tagantpoolt kostuv PLÖTS andis märku, et ka Uts oli suutnud oma läbipaistvast vanglast välja saada. Ornaldi vasakule pööratud silmamuna (kumb see ka originaalis polnud) registreeris kerge liikumise ning eeldusel, et Uts talle järgneb, hakkas ta lihaseid grupphaaval pinguldades ja lõdvestades improviseeritult edasi liikuma.

Läts-läts-läts käis pehme lihakeha vastu põrandat. Löts-löts-löts järgnes talle teine.
Tundus, et see kestis tunde, kuid lõpuks jõudsid kaks luutut ukseni, nende suurt pingutust märkimas pikk higi ja ila rada nende taga. Pingutus osutus aga asjatuks.

“Purr-klunks” tegi Ornald südametäiega. “Pörr,” nõustus temaga Uts. Ukselink oli mõlema jaoks mõõtmatutes kõrgustes. Niisiis nad lamasid seal kuni tuli õde ja oma kõrgete kontsade klõbinal ning ilma päriselt põrandale vaatamata sisse astus.

PLUMPS ja PLUMPS
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0599)