Pühendud Eesti õudus- ja fantaasiakirjanduse kahele suurele sambale: Maniakkide Tänavale ja Juhan Jaigile.

Mädakala talu.

Mädakala surmatalus käis igaöine aeglane ja rahulik eluolu. Kääpkonna pealik Mädak istus väärikalt pehkinud palginotil ja mõtles, nagu tavaliselt, eluolusse puutuvate asjade peale. Peamiselt sellele, et kus ta tuleb, kuhu läheb. Tõsi – seda, kust tuleb, Mädak enam väga ei mäletanudki, aga see lisaski asjale põnevust ning andis rohkem võimalust fantaseerimiseks. Näiteks kujutas Mädak vahel ette, et on tulnud linnast, teinekord aga hoopis kuskilt kaugelt ülemeremaalt. Sedasorti fantaasiad olid sageli nii põnevad, et võisid vana koolnu terveteks pikkadeks ja pimedateks öödeks enda haardesse krabada.

„Hei isake!“ kostis ootamatult hele ja reibas inimhääl.

Mädak tõstis silmad, läks hetk, enne kui taipas, kes ta ees seisab. See oli üks ta nooremaid lapselapsi nimega Tõugu. Üks neist, kes kuulusid veel elavate leeri.

„Noh papi, kuidas kondid käivad?“

„Mis nad käivad või asjad,“ rehmas koolnu tõredalt. „Kas sa, poiss, mitte linnas, pere juures ei peaks olema?“

„Kuule, möödund nädalani olingi, aga tulin linnast ära vanale krahvile sulaseks, ta kurtis mu õpetajale, et siinkandis elavaid väga väheks jäänud. Talle oleks aga just ühte terast selli vaja, kes oleks veel elusa inimese ärksuse ning vaimuga.“

„Maailm on üks hädaorg, õnneks ära sured kord,“ vastas vana Mädak luulereaga. „Ja hea ongi, et inimesi vähe. Kuule, sa juba suur poiss, oled juba küllalt elavate maailma nuusutanud, aeg oleks sinulgi meheks saada ja surnute riiki ümber kolida.“

„Oh ei, isake,“ naeris lapselaps vana kärvuri torina peale. „Ma olen alles noor ja Krahvilt on veel palju-palju õppida. Muide, kus vanaema on?“

„Vanaema?“ kärvur pidi hetke keskenduma, et meenutada, kellest poiss räägib.

„Ah eit, eit kooberdab seal kaevu ääres, EIT ae, tule siia, meie Tõugu tuli külla!“

Kõnetatav surnu ei teinud kuulmagi, nii jooksiski Tõugu ise tema juurde ja jäi ahhetades seisma.

„Vanaisa, ae, tal ju pool pead küljest mädanenud.“

„On vai?“ imestas Mädak koolnule omase siirusega. „Ah seda ta nii vaikne ongi viimased kuud olnud.“
„Kuule vanaisa, ega sul tõuke juhtu olema, pool ämbritäit piisaks. Mätsime need ära mädanenud osade asemele ja ma tean üht kanget rohtu, mis võib need hädapäraseks lihaks kasvatada.“

„Vaklu? Vaklu ikka leiab. Selle jaoks me lehmi peamegi.“

„Hei Lehkur ja Sark!“ hüüdis ta pisut eemal ringi taaruvatele laps-surnutele. „Võtke lüpsik, lipake lauta ja kraapige lehmade külgedelt üks nõutäis usse.“

Lapsed jätsid oma ebasurnute taarumismängu ja kõmpisid sõnakuulekalt rehetalu vastas lösutava kivihoone poole.

Kärvur tahtis just tagasi palgile istuda ja oma mõtetesse sukelduda, kui äkitselt hakkas lauda suunast kostma hirmsat kisa ning hoonest vaarusid välja jäsemetega naljakalt vehkivad lehmi kraapima saadetud Lehkur ja Sark.

„Lehmad on inimeste latrisse murdnud,“ sõnas neist esimene.

„Tohoh tonti,“ ehmatas nüüd ka Mädak. „Mida sa poisisunnik räägid? Mida te sigudikud siis siia tormate, ajanud elajad kähku oma nurka tagasi.“

„Mis kasu sest,“ vastas Sark ükskõikselt häälel, „kõik juba puha ära tapetud, maha murtud ja sõrgadega sitta tallanud.“

Mädakul käis selgroo kandis ebameeldivalt soe jutt läbi, ta lükkas jõnglased kõrvale ning komberdas suurte sammudega lauda suunas. Juba uksel nägi koolnu, et lastel oli olnud õigus. Kolmest suure vaevaga püütud ja toidetud inimesest polnud enam kuigi palju järele, ainult hulk verd ja rupskeid. Viimased kah puha inimeste endi pasaga kokkumäkerdatud ja kärvuritele söögikõlbmatult mahajahtunud – ega nad mingid inimesed pole, et külma liha õgivad.

Lehmi ei paistnud see kusjuures häirivat, nemad lasid soolikatel ja siseelunditel hea maitsta ning ainult korisesid rõõmust.

Silmitsenud hetke asetleidnud õnnetust, tõmbusid Mädaku huuled kriipsuks, ta pööras kannalt ringi ja sammus saabaste mürtsudes aida ukse ees vikatit teritava sulase poole.

Viimane märkas teda juba kaugelt ja viipas tervituseks. Mädak vaid mühatas.

„Kas sina vaatasid eile hommikul lauda üle?“

„Mina...ee....vist küll jah,“ pomises sulane, olles muutunud Mädaku vihast ilmet nähes juba aremaks.

„Ja lehmade ukse panid riivi?“ usutles Mädak edasi.

„Ee vist panin küll,“ pomises sulane veelgi aremalt.

„Siis kuidas on lehmad välja inimeste sekka pääsenud?“ küsis Mädak külmalt, rabas sulase pehmete ja sinakate näppude vahelt vikati ja suskas selle tera sulasele kõrri.

Sulane Pöök rögises vastuseks midagi arusaamatut ja ta katkisest kõrist purskas puhtale särgile tumekollast mäda.

„Ja et see oleks sulle õpetuseks!“ käratas Mädak tõmblevale ja vikatit kaelast välja tõmmata üritavale korjusele ja sammus tagasi rehetare suunas. Situatsioon oli täbaramast täbar, selle sama nädala lõpus pidid krahvi enda mehed tulema kõigilt tema valduses olevatelt talupidajatelt inimesi koguma, neil pole nüüd aga mitte kui midagi anda. Oh sa valguse sigidik küll. Krahvil oli teadupärast karm käsi ja äkiline meel, mida tema üheksakümne aasta pikkune eluiga polnud karvavõrdki pehmendanud.

Mädak vahtis nõutult ringi ning ta pilk jäi ootamatult pidama põllu taga paistva naabertalul.

„Kuule poiss, ma lähen kaen korra naabri poole, äkki tal mõned inimesed üle.“

„Võin ma ka kaasa tulla?“ uuris Tõugu. Mädak kõhkles hetke, aga rehmas siis käega: „Tule pealegi,“ ning võttis suuna kahe ülejäänud keset põldu adra ümber ukerdava sulase poole.

„Lõuajaak! Lömmkolp!“ käratas Mädak neile lähemale jõudnult. „Visake ader nurka ja tulge parem kaasa, inimesed on niikuinii kõik otsas ning pole mõtet ka enam neile söödakasvatamisega jännata.“

„Kuule taat, miks teil sulased ise käsitsi põldu künnavad, kui sul nii tugevad surnulehmad on?“ imestas Tõugu. „Pane ader parem lehmale või härjale taha. Saab ühe raksuga tehtud ja võid inimeste sööta hiljem ka teistele peremeestele müüa.“

„Äh“ mõhises Mädak ebamääraselt vastuseks, jäädes samas sisimas isegi mõttesse. Tõepoolest, nii oleks ehk isegi mõistlikum. Tuleb see asi meelde jätta ning hiljem ära kasutada. Ei saa midagi öelda, päris terane poiss see Tõugu. Täiesti arusaadav, miks krahv ta endale õpipoisiks võttis.

Katkutalu.

„Mnjaa,“ venitas naabertalu peremees Katkulemb, olles üleaedse mure ära kuulanud. „Kalmuvenda tuleb hädas aidata, aga mul endalgi pole sel aastal head saaki olnud. Mitu Mäetagant toodud inimest kõnges miskisse rõvedasse tõppe ja pidin neid elavaid elajaid vanalt Kääpurilt hingehinnaga juurde ostma, ei mina sõber sulle küll inimesi anda saa. Kahju küll, aga pole midagi teha.“

„Aga tead mis, ega see Krahv nii hirmus ka pole, no lööb maha, mis siis, kannatad välja, pärast heldib ja puhub eluvaimu tagasi sisse ka.“ üritas ta Mädakut lohutada. „Pealegi, sul kaks tervet noort sulast, anna need õige Krahvi malevasse sõjasulasteks, nii kümneks aastaks aega teenima. Pääsed ehk üldse karistuseta, kärgib ja paugub vaid natuke ja ongi korras.“

„Või sulasteks?“ porises Mädak mõrult. „Ilma sulasteta tuleb nälg lauale, lapsed vaja toita, vanamoor kodus ablas nagu surmauss. Kuidas ma su arust ilma sulasteta üldse uusi inimesi hangin, ah? Kui see talv jäävadki inimesed andmata ning Krahv halastab, siis järgmine talv on seda enam vesi ahjus. Ega ma saa üksi minna inimesi püüdma, nad raisad on viimasel ajal enda jõudusid suurendanud ja ehitanud lähimate asunduste ümber kõrged tarad. Isegi krahvil on oma väega raske, sest peale seda, kui elusad hakkasid oma surnuid põletama, pole tal enam kedagi seespool müüre üles manada ja asula väravaid avama panna.“

„Eks su jutus iva ole,“ noogutas Katkulemb mõistvalt, „elusate saamine muutub ikka aasta aastalt üha raskemaks. Koolnud elajaid vaarub liigagi palju ringi ning nõuab värsket liha. Ühtegi suurt sõda pole ka tükk aega olnud ning Krahvi armee ka suur ning nälgas. Kes teab, kas ta üldse su sulaseid endale lisasuudeks tahabki. Minu teada on nad praegugi enamuse ajast pori ja lehtede toidul ning kaevavat mullast ussikesi ja mutte.“

Mädak vajus sellise info peale päris näost ära.

„Kuule!“ hüüatas Tõugu ootamatult, „aga Krahvil on ju seitsmes moosese raamat kabinetis luku taga, kasutame õige seda, sellega saad kindlasti õige arvu värsket liha kohale manada“

„Miks krahv siis seda ise ei kasuta?“ kahtles Mädak. Nii hea raamatuga ei peaks ta armee sugugi konni pugima, vaid võiks iga öö värsket liha vitsutada.

„Krahv ei taha lihtsalt raamatut väga ära kulutada, on ihne. Milleks võimast väge raisata, kui võib teiesuguste peale odavalt rõhuda.“

Mädak vajus mõttesse, lapselapse jutt ei tundunudki nii rumal.

„Aga kuidas me selle kätte saame,“ käis ta viimaks välja oma viimase ja kaalukama argumendi. Kuid ka sellele peale Tõugu vaid naeris.

„Oled sa taat juba unustanud, et ma olen krahvi uus õpipoiss. Ma saan meid kõiki kenasti tema kabinetti sisse smuugeldada.“

„Aga krahv ise?“

„Ta on praegu metsades jahil, seepärast ma saingi vaba aega siia tulekuks. Pealegi olen ma linnas juba seitsmenda moosese raamatuga varemaltki kokku puutunud. Mu ühel õpetajal oli ka selline. Pole selles mingit kunsti. Lähme lausume inimesed kohale, paneme raamatu oma kohale tagasi ja korras.“

Mädak ei jäänud kauaks enam naabri juurde aega viitma, vaid pani koos sulastega kibekiirelt krahvilossi suunas ajama.

Krahvi loss.

Krahvi loss oli oma kunagise suursugususe ammu minetanud. Enamus aknaid olid katki, katuses mustendasid siin-seal augud ning tammised uksed rippusid kahtlaselt röötsakil, olles iga hetk küljest langemas. Mädak mäletas, et kunagi nooremana oli krahv lasknud iga kevad kärvuritel mööda häärberit roomata ja seda üle värvida ning katust parandada. Mida vanemaks ta aga sai, seda vähem mees oma valdustest hoolis. Eks õige kah, niikuinii oli tema ju ainuke elus inimene, sõjasulased aga luksust ei vajanud. Need vedelesid kas õues hunnikus maas või tuhnisid häärberi taga mullas usse.

Tõugu vedas Mädaku enda järel läbi mitme pika pimeda koridori ja tõukas viimaks ühe kahepoolse ukse valla. Selle taga asuv manaja kabinet oli suur ja hämar ruum, nikerdatud puust seinte ning raske lakitud mööbliga. Keset ruumi asus sarkofaagi meenutav marmorplaadiga kirjutuslaud ning siin-seal olid seinalühtrites käsivarrejämedused inimrasvast valmistatud küünlad.

Lõuajaak ning Lömmkolp kakerdasid koheselt küünalde juurde ning hakkasid neid mõnust röhkides närima.

„Sinna need inimesed lähevad,“ porises Mädak sulaseid ja küünlaid silmitsedes.

Tõugu hiilis aga laua juurde ja sikutas selle ainsa massiivse sahtli lahti.

Raamat, mille ta Mädakule ulatas, oli üsnagi tagasihoidlik väike nahas köide. See oli isegi nii tagasihoidlik, et koolnu hakkas kahtlema, et kas tegemist ikka õige teosega.

„Loe järjest,“ õpetas ta vanale kärvurile, „ja vaata, et sa ühtki sõna vahele ei jäta, ja ära pane tähele, et sõnad midagi ei tähenda, ma peremeest korduvalt näinud just nii seda kasutamas. Ma passin niikaua koridoris peale, et keegi segama ei tikuks“

Ning kadunud ta oligi, Mädak avas raamatu ja hakkas seda aegamööda veerima. Kirjatarkust oli kärvur mõistnud juba inimesena olles. Eelmise elu teadmine tulvas aegamööda laipa tagasi ning varsti luges ta juba üsna soravalt.

„Niaaah, suraalaar, iääää, naguzooot,“ leelutas ta ise ainsatki sõna mõistmata.

Õnneks oli raamat ka mitte ainult väike, vaid suurte tähtedega, nii et varsti oli Mädak juba poolepeal ning tundis, et raamat hakkab mõjuma, näiteks kadus üks hetk kabinet tema eest sootuks ja koolnu leidis end seisvat vanast rõskest kaevust põlvist saati mädases vees.

Või siis konnadest ja nälkjatest tehtud mäe otsast. Mädak ei lasknud neist ahvatlevatest piltidest end siiski eksitada ja luges katkematus jorus edasi, justnagu Tõugu oli teda õpetanud.

Olles viimaks tund või kaks hiljem raamatu lõpetanud, sulges ta selle ettevaatlikult ning asetas lauale. Teda ümbritses taas krahvi meeldivalt rõske ning hämar kabinet.

Mõni hetk ei toimunud midagi. Siis tekkis aga laua kohale justkui väike keeristorm ja sealt kargas välja kummaline olevus – ei olnud ta inimene ega ka mitte laip. Justkui poolelusa ja eluta vahepealne. Ühelt poolt nagu kala, teiselt poolt nagu kits ja kolmandast küljest jälle inimene mis inimene.
Vot sulle, mõtles kärvur endamisi. Ei ole võimalik, aga samas on võimalik. Teispoolsus peidab enda rüpes ikka hirmsaid olevusi.

Ringi vaadates leidis Mädak enda kohkumusest, et samasugused lõustad piilusid teda igast toanurgast, neid jagus isegi lakke ja lühtrikülge klammerduma. Ei tea kas need ongi need moosused, imestas ta endamisi. Rohkem kui vaid seitse on neid kindlapeale.

„Mida härrad soovivad?“ piiksus laualolija, kes oli arvatavasti selle värdjatesoo kuningas

„Seda et, inimesi oleks vaja, elus inimesi,“ kohmas Mädak. „Nii kolm tükki sobiks.“

„Saab tehtud,“ sõnas elajas kavalalt ning kadus ühes kõigi enda suguvendadega, Mädak jõudis vaevu oma sulaste suunas käsi laiutada, kui juba olid nad koos inimestega tagasi, ja veel milliste inimestega.

Mädaku suhu ja kõrri valgus neid nähes hapukat eritist. Priske kaupmees, kidur, kuid sitke munk ning punaste põskedega ümar neiu, kes riiete järgi osutades pidi olema kaupmehe tütar. Mitte inimesed, vaid tõelised maiuspalad. Sihukesi väärt tükke lähedastest küladest küll juba niisama ei saanud.

Ent peletis ei lasknud Mädakul hirmunud elusolendeid kaua imetleda „Mida peremees veel soovib?“ hüüdis ta. “Seda, et... rohkem polegi vaja,“ sõnas Mädak. „Tubli töö, suured tänud.“

„Kui rohkem tööd pole lähme ära ja viime ka peremehe kaasa,“ teatas peletis ähvardavalt.

„No tooge siis veel inimesi,“ teatas viimasest avaldusest veel juhm Mädak.

Varsti seisid ta ees veel kolm ilusasti riietatud ja kena tüsedat linnakodanikku. Deemon nõudis aga kangekaelselt uut tööotsa.

Mädak ei jõudnudki enda kolmandat soovi öelda, sealsamas krigises ta seljataga uks ning kärvuri ja tema sulaste ehmatuseks seisis lävel vihast marutav ja Tõugut kõrvupidi enda järel lohistav surnumanaja.

„Ahaa,“ kriiskas ta, „tunne kontides ei petnud, tundsin juba metsas olles, et keegi varganägu on mu pühamast pühama varanduse kallal. Aga seda, et varasteks osutuvad mu värske õpipoiss ja vana kärvur, seda ma poleks küll uskunud aimata. Kuidas sa julgesid oma kärnased mäda järgi haisvad jalad mu oma majja seada ja seal mu väärtuslikumat eset näppida? Laiaks löön, seitsesada seitsekümmend korda.“

„Palun, kõigi pühakute nimel, tehke nii, et krahv oleks mitte siin, vaid maailma kõige kaugeimas kohas,“ kähises Mädak ja sulges silmad.

Kui ta need uuesti avas, polnud toas peale tema, Tõugu ja ta sulaste kedagi. Ainult sinine suitsupilv hõljus kirjutuslaua kohal. Ka raamat oli müstilisel kombel kadunud.

“Ja jala, viige ta sinna jala,“ röögatas Mädak tossu poole ja tormas vastust ootamata uksest välja, Tõugu ning sulased tihedalt sabas.

„Aga inimesed?“ lõõtsutas Tõugu, kui nad olid mõisahäärberist välja jõudnud, „Neid ei võtagi kaasa?“

„Vanatühi nendega“ rähmas kärvur käega, „Kui krahv peaks tagasi tulema, ei osta me end tema käest vabaks ka tuhande inimesega ja minul läks igatahes neid moosusi nähes söögiisu kah täielikult ära.“

„Ma ei usu küll, et me krahvi enam kunagi veel näeme,“ kahtles Tõugu.

„Jah, mõne inimese võiks ikka kaasa võtta,“ tegi ka Lömmkolp suu lahti Tõugu jutust julgust saanuna ning Lõuajaak kõigutas nõustumise märgina pead.

Kahjuks oli aga selleks ajaks nende mõisaesine askeldamine juba liiga paljude krahvi sõjasulaste tähelepanu endale tõmmanud ning ohtlikest küsimustest kõrvale hoidmiseks tuli Mädaku kambal hämarusse kaduda.

Kodutallu jõudnud, käis Tõugu ise laudas vaklu hankimas ja parandas vanaema pead. Mädak aga halastas enne karistada saanud sulasele ning aitas tollel katkise kõri kokku õmmelda.

Tasapisi vajusid asjad Mädakalas tagasi oma igapäevastesse rööbastesse. Tõsi küll, enamei möödunud ühtegi ööd, kus Mädak poleks vaikselt omaette palvetanud, et moosused ikka ta viimast palvet kuulsid ning teekond maailma lõppu võimalikult kaua aega võtaks.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Peatoimetaja novembriveerg 2012
PÖFF 2012
Intervjuu: Cory McAbee
Studio Foglio koomiksid
Küberpungilikud sümptomid tänapäeva maailmas
Raamatuarvustus: Accelerando
AniMatsuri siis ja nüüd
Oktoobrikuu parima arvustuse määramine
Hiline Lõikus III
Lauamänguarvustus: Mission: Red Planet
Novembrikuu pildimäng
Oktoobrikuu ulmkonnakroonika 2012
Novembrikuu kirjastuste uudised
Jutt: Pimeduse poolel
Jutt: 21. detsember
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0085)