Ulmeajakiri Reaktor jätkab Võru Linnaraamatukogu poolt korraldatud ulmejutuvõistluse tööde avaldamist.
Antud jutt jagas vanemas vanusegrupis esimest kohta Triinu Avansi looga "Päästjad".


Enne kui Sa lugema hakkad, peaksid meeles pidama seda, et kõik, mida Sa siin loed, vastab tõele. Maramad ütlevad: „Pole olemas piire, on vaid kehv ajutegevus.“
Avan silmad ja tean koheselt, et olen kohale jõudnud. Ma küll ei mäleta, mis toimus reisi ajal, kuid tunnen, kui nõrk ja jõuetu ma olen. Kuulen eemalt kedagi lähenemas, tõusen ja ajan end istukile. Minu ees avaneb uskumatu pilt: ruum on täis neid kummalisi olendeid. Püüan meenutada nende nime. Jah, maramad, need nad ongi. Üks nendest piidleb mind veidike kahtlaselt. Mõtlen korraks oma välimusele, kuid siis heidan selle mõtte peast, väidetavalt pole neil eelarvamusi. Juurdlen hetke, kuidas see võimalik on, kuid loobun ka sellest mõttest kohe. Uskumatu, et mina, täiesti tavaline, silmatorkamatu ja andetu inimene, olen siin kõige uskumatumas kohas kogu universumis. Kui vaid inimesed Maal teaks, kui nad vaid teaks, et meie päikesesüsteem on kõigest imetilluke osa millestki palju suuremast. Kui nad vaid suudaks hetkekski seda ette kujutada. Ei, ega nad ei usukski, enne kui pole oma silmaga näinud kogu selle planeedi ilu ja täiuslikkuse harmooniat.
Maramad juhivad kogu universumi, kuna neil on ainukesena anne muuta ja suunata mis tahes olendi mõtteid ja tegusid. Nad ei kasuta seda kuigi tihti, nende loomus lihtsalt ei luba mingit kuritarvitust. Telepaatia kasutamine on privileeg, mis saab oskaks vaid kõige kõrgematele.

Illustratsioon: Aili Gerz

Nende planeet on nii suur, et selle kirjeldamiseks kuluks kolmel inimesel kogu elu. Kui ma küsisin neilt selle planeedi nime, siis sain teada, et inimkeeli tähendab see tõlkes „Kõik“, lühidalt öeldes asubki siin planeedil kõik. Siin on kogu meie maailmaruum, siin sulavad ühte Jupiter, Marss, Veenus, Saturn, Merkuur, Neptuun, Uraan, Kuu, Maa - loetelu moodustab vaid viis protsenti kogu sellest planeedist. Ülejäänud 95% on ülejäänud maailmaruum. Sel planeedil on igast planeedist teatud osa ja need osad sulanduvad kokku niivõrd hästi, et moodustab terviku. Seetõttu on Kõik ühtlasi ihaldusväärseim planeet: kui kellelgi peaks tekkima mis tahes hetkel soov minna näiteks planeedile nimega Merspire, siis seda ta ka saab.
Märkusena võin lisada, et nimetatud planeedil elavad ukululud, kes toituvad - ehk oleks õigem öelda saavad elujõudu - erinevatest tunnetest, seega on nende eluülesanne võimalikult palju kogeda. Seeläbi nad kasvavad sisemiselt ja muutuvad üha tugevamaks. Kõlab uskumatult, kuid nii see on. Neil on niivõrd palju erinevaid emotsioone, et inimene kahvatub selle kõrval. Ühesõnaga, kui Sul tuleb tahtmine külastada mingit paika, pead vaid teadma, kuspool see asub, astuma sinnapoole kolm sammu, tegema ümber enda täispöörde, nimetama selle planeedi nime ning sekundi pärast oledki juba seal. Kas pole uskumatu? Alguses olin sellest vaimustuses, ma püüdsin võimalikult paljusid kohti külastada. Mulle said omaseks kirjeldamatud, uskumatud paigad.
Kõike avastades hakkas mind ühel hetkel midagi häirima. See on inimesele nii loomulik ja omane tunne - eelarvamus ja kahtlused. Mind hakkas üha enam ja enam häirima mõte: mis siis, kui kõik see, mis ma näen, kogen ja tunnen, ei olegi minu enda mõtted ja teod; kui need on kellegi teise omad, kui need on juhitud, maramade poolt suunatud, neil on ju vastavad oskused. Ei, kõik see tundus liiga vale - maramad sekkuvad vaid ohu korral. Nende eesmärk on säilitada universumi tasakaal. Nendes pole kübetki halba ja siia planeedile pääsevad väga vähesed ning neidki valitakse äärmise hoolega. Siit aga tekkis mul uus küsimus, miks valiti just mind? Miks saan mina teada selle planeedi saladused ja imepärased paigad? Ma teadsin vastust, seda oli mulle juba enne siia tulekut öeldud. Ma sain siia ainult sellepärast, et tajusin elu Maal omamoodi. Nad tõid seletuseks, et minu hingel ja loovusel pole piire. Ma tunnetan asju, millest võib-olla pole aimu isegi neil. Olin sellest mõttest esialgu häiritud ja segaduses. Kuid mida enam ma siin olin, seda rohkem mõistsin nende sõnade tähendust. Tundsin, et olen siin mingi kindla eesmärgiga, kuid mis see olla võib, polnud mul veel aimugi.
Olgu öeldud, et Kõigel pole aega nagu Maal. Kõik, kes siin on, elavad oma elu lõpmatuseni. Kuid ometi on nii, et neid saab hukka erinevatel käikudel teistele planeetidele või siis kaitstes maramaid ja imelist planeeti Kõik.
Kuna aega siin ei eksisteeri, polnud mul ühel hetkel aimugi, kaua ma siin olnud olen. Otsustasin selle välja uurida ja vastus tekitas minus õõvastust. Olin oma rändude ja uuringute peale kulutanud üle 120 inimaasta. Maal oleksin juba 145-aastane, see tähendab, et olen siin lõksus, vangistatud igavesti Kõigele. Kui läheksin tagasi koju, põrmustuksin. Mu süda seiskuks sekundi pealt. Vajasin kohta, kus oma mõtetes selgust saada. Teadsin kohe, mis selleks kohaks siin planeedil on, kummalisel kombel polnud ma kogu oma rännaku jooksul sinna veel kordagi sattunud. Astusin kolm sammu tükikese osakese poole, mis oli Maa täpne koopia, keerasin end 360 kraadi ja ütlesin selge valju häälega: “Maa.“
Sattusin jõekaldale, istusin kivile ja jäin ootama. Ootama omasuguseid, sest minust oli saanud näidisobjekt. Mulle jäi vaid lootus, et ühel päeval valivad maramad veel kellegi minusuguse, see Keegi võtab kutse vastu ja otsustab esimese ettevõtmisena külastada Maad.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Peatoimetaja juuliveerg
Raamatuarvustus: Saladuslik tsaar
Intervjuu: Metsavana, Tänav ja Mahkra
Viieteistkümmnes Estcon
Nähtamatud vandenõud
Soome kaasaegsest ulmest
Larbimuljed: Warjupaiga vangid
Rollimänguseiklus: Kükita ummik
Juuli ulmkonnakroonika
Jutt: Nagu nuga vööl
Jutt: Cartigani seiklused
Jutt: Hüsteeriavärinad
Jutt: Kollased lilled
Jutt: Atlantis ja Nereidas
Jutt: Päästjad
Jutt: Marama
Järgmises numbris
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0101)