Nädalapäevad tagasi näidati meie laagri rahvale imeasja. Seesugust, mille nimetustki paljud enam ei mäleta ning lapsed pole isegi kuulnud. Või kui ongi, siis pigem nagu muinasjutu tasemel. Mina siiski veel mäletan, kuidas seda ilmaimet vanasti nimetati. Selle nähtuse nimi oli varematel aegadel „kino“. Kohalikust keskusest saabusid veoautod (samuti imeasjad ju) kogu vajaliku imeväärse kolaga ning isegi üks uhke limusiin, mis töötas – kujutage ometi ette! - bensiini-, mitte puuküttega. Nendest, kes selle imesõidukiga saabusid, räägin hiljem.

Kinosaal improviseeriti suurde vanasse angaari, kus kohalike jutu järgi oli iidsel ajal asunud vist puidutöökoda. Kui ma ütlesin „kohalike“, siis pidasin momendil silmas vanu kohalikke – neid, kes elasid siin juba enne sõda. Ma ise tulin siia sõja lõpupoole. Nojah, sinna angaari siis, mis on suurim hoone meie laagris, riputati tagaseina tohutusuur valge palakas, mille nägemine (veel enne, kui sellelt midagi näitama hakati) nii mõnelegi nostalgiapisarad silma tõi. Aga näitama hakati sellelt „Uskumatut läbitungi“, väidetavalt esimest täispikka mängufilmi maailmas pärast ligikaudu kümneaastast... kuidas seda nüüd pehmemalt öeldagi – filminduse madalseisu?

Film, nagu nime järgi isegi aimata võite, rääkis loomulikult möödunud kuulsusrikka sõja kõige kangelaslikumast episoodist – nn „Läbimatu liini“ läbimurdmisest. Ja see on teema, mille kallal nalja juba naljalt ei tehta! Valdav enamus neist, kes suure läbimurde teemalisi anekdoote rääkida armastavad, võivad neid jutustada koonduslaagrites oma saatusekaaslastele. Aga nüüd ma pean igaks juhuks ühe kõrvalepõike tegema. Ma olen juba kasutanud ja kasutan küllap edaspidigi sõnastust „meie laager“ või „meie laagri rahvas“. Palun seega selle kirjutise kujuteldaval lugejal teadmiseks võtta, et selle all küll koonduslaagrit mõeldud ei ole. Kõik, kes me siin elame, lihtsalt kutsume oma asulat nii, kuna selle rusuhunnikule püstitatud hurtsikukogumi kohta oleks linn või isegi küla liig ilusasti öeldud.

Loomulikult ei hakka ma siinkohal filmi ümber jutustama, ma räägin teile filmi vaatamisest. Meie laagris ja küllap mujalgi oli see ikkagi suursündmus. Angaar, mis aastaid oli tundnud ainult tuult, sai puupüsti täis. Eelmainitud imelise limusiiniga saabusid kohale kõrged külalised – mingi võll meie omavalitsusest, mingi suurem võll veel kõrgemast valitsusest, üks generalissimus – vististi kohaliku sõjaväeringkonna ülema asetäitja – ning... kolm „uskumatu läbitungi“ veterani! Nemad olid loomulikult kõige tähtsamad, kõige esinduslikumad. Isegi generalissimus kõneles nendega nii, nagu oleks ta neist kolmest kolonelist madalam. Ja väga võimalik, et oligi. Sest kuigi suurem osa vaimustunud rahvahulgast seda vist ei märganud, pandi nonde näidisveteranidega natukene puusse. Nad olid silmnähtavalt üle poolesaja aasta vanad. Ma saan muidugi aru, et veteran, et pälvida nõutavat lugupidamist, peabki olema vana ja väärikas, aga kuulge – Läbimatu liini läbimurdmisest pole möödunud veel kümmet aastatki. Ja „veteranid“ olid „tol ajal“ olnud lihtsõdurid. Oma jutu järgi, sest igaüks neist pidas enne linastust patriootilise kõne. Ükski neist ei osanud muidugi uneski aimata, et neid kuulab üks tõeline suure läbimurde veteran.

Ta istus tagant kolmandas reas, pulstunud kasukas seljas, räpane krae üles tõstetud, salku kleepunud juuksed silmadel (igaks juhuks) ning oli kogu õhtu vait nagu surnud hiir. See olin mina. Tõtt öelda kahetsesin kohaletulekut veel enne päralejõudmist, kuid mis parata – kuigi mitte ametlikult, küll aga sisuliselt oli see film ju samahästi kui kohustuslik, mitte kohale tulla võinuks kellelegi, kes seda tähele paneb, kahtlasena tunduda. Seda enam, et olin ikkagi ka veteran. Seda teadsid laagris kõik, aga keegi ei teadnud, kes ma tegelikult olin. Seda ma kartsingi. Mis siis kui keegi kohalikest avalikul arutlusel (niisugune tore asi oli samuti peale filmi vaatamist ette nähtud, kõigi nende võõrsilt tulnud võllide ja „veteranide“ osalusel muidugi) äkki käe püsti ajab ja kuulutab: „Aga meil siin on ka üks sõjaveteran!“

Õnneks midagi niisugust ei juhtunud. Laagriasukad häbenevad mind. Ja põlgavad. Asi on selles, et olen neile kõigile oma sõjatee kohta ainult valet rääkinud. Jutustasin, kui küsiti, et läbisin sõja ühes „maaparandusväeosas“. Niiviisi, nagu isegi teate, nimetati üksusi, mis tuumarünnaku alla jäänud piirkondades saastatud mulda ja metsa auku ajasid ehk, nagu sõdurikeeles öeldi, „maad maha matsid“. See oli kõige põlastusväärsem amet, mis sõdurile osaks võis saada - nendesse väeosadesse saadeti karistuse korras problemaatilisi ja saamatuid tüüpe, kellest valdav enamus on tänaseks surnud, unustatud ja maha kantud.

Ja tore on! Vastik mõeldagi, et mõni nendest kiirituselakkujatest ikka veel hingitseb! Ei, see ei ole minu, vaid mind ümbritsevate inimeste arvamus, näen seda nende silmist, kui nad mind vaatavad. Aga asja hea külg on see, et nad vaatavad väga harva, üksnes siis, kui mind kohtavad, aga just seda üritavad nad vältida. Nad arvavad, et võivad minu läheduses kiiritustõve külge saada ning mulle see sobib. Seepärast ei elagi ma päris laagris, minu hurtsik asub teistest eemal ning seda välditakse. Siin kinosaalis nad mind vältida ei saa, kogu laagrirahvas on koos ja isegi ses tohutus angaaris napib ruumi. Aga ikkagi naalduvad kõrvalistujad niipalju kui võimalik, minust kaugemale. See ongi minu hädavale hea külg. Keegi ei taha maaparandajaid mäletada ja keegi ei taha kuulda üksikasju. Oleksin ma luisanud näiteks, et ma sõjas ei osalenudki, ärataks see ju kahtlust. Aga valetada ennast mingiks ohvitseriks selles ja selles väeosas – veelgi riskantsem, hakatakse uurima ja... Aga kui rääkida tõtt... No kuulge. Jah, ma olen küll sõjard, aga siiski mitte NII loll. Kuigi... kui nüüd järele mõelda – seda ma ju praegu teengi. Absurdne, kas pole – rääkida ei julge, aga kirjutada julgen?! Lollakas!

Aga kõigepealt siiski filmist. Kui veteraninäidised olid oma kõned maha pudistanud ja heietanud mälestusi, mis tuginesid sellele samale filmile (sest muule neil tugineda polnud ju), pandi siis see suurteos käima. Teos oli suuremalt osalt mustvalge, aga mõned olulisemad paigad olid arvatavasti käsitsi üle värvitud, heli jooksis eraldi lindilt kord ette rutates, kord maha jäädes, nii et aeg-ajalt tuli kerimine katkestada, et pilti ja häält omavahel uuesti kokku viia. Aga see oli ikkagi esimene linateos pea kümne aasta jooksul ja pealegi oli filmi sisu ju niigi eelnevalt ümber jutustatud ning üleüldse nii teada-tuntud, et katkestused ja defektid ei tundunudki eriti häirivana.

Me saime näha, kuidas meie kuulsusrikkad väed suures sõjas ainuõige maailmasüsteemi lõpliku võiduni viisid. Kuidas nad purustasid vaenlase viimase, kõige kindlustatuma ja ohtlikuma kaitseliini. Me nägime, kuidas noored hästihooldatud ilueedid jooksid surmapõlgavalt, relv ühes ja kahemeetrise varre otsas uljalt lehviv lipp teises käes, püstipäi laskepesade, suurtükkide ja tankide peale. Me nägime, kuidas nad marssisid läbi okastraattõketest, nagu nuga võist. Aga uhkusttekitava mehisuse kõrval võis näha ka rohkesti liigutavat eneseohverdust. Seda, kuidas needsamad ilueedid heitsid end kuulipildujapesade ette, takistades iseendaga kuulirahet oma kaaslaste eest. Kuidas nad viskusid vaenlase poolt heidetud granaatidele ja isegi mürskudele, summutades oma kehaga plahvatuse. Kuidas kangelased laskemoona lõppedes haarasid täägi, noa või sapöörilabida ja peksid sellega vaenlase betoneeritud punkri või soomustatud liikursuurtüki pilbasteks. Kuidas nad viimase granaadi, selle asemel, et seda lihtsalt vajalikus suunas visata, enesele miskipärast püksi pistsid ja sellega koos vaenlase kaevikusse kargasid. Kuidas nad, endal viis tääki pidemeni rinnas ja kõhus, oma viimase elujõu uskumatu tahtepingutusega kokku korjasid ja enne väärikalt siruli varisemist viimase salvetäie vaenlase pihta tühjaks tulistasid. Üheainsa valanguga ning automaati ühe käega hoides.

Mina olen seega (ma ei julge öelda, et ainus – sest vahest on minusuguseid siiski veel järel – aga ma söandan öelda, et) üks vähestest, kes on näinud läbimatu liini läbimurret kahel erineval moel. Kinolinal ja tegelikkuses. Muide, filmis esines ka stseene, mida ma ka tegelikkuses olen näinud. Näiteks see koht, kus üks kangelane käsigranaadil hammastega splindi ära tõmbas. Niisugune lugu juhtus päriselt ka. Ma ise nägin. Ainult et too kutt tõmbas ära mitte splindi, vaid hambad.

Ega ma ütlegi, et see, mida te filmis näha saate, on vale. Ei, see tõepoolest enam-vähem nõnda tegelikult juhtuski. Tõsi, mis tõsi – noored lootusrikkad mehepojad tormasid seal millestki hoolimata otse surma poole. Film ei valeta, ainult et... seal on jäetud lihtsalt paar... kõrvalist asjaolu mainimata. See film ei räägi sõnagagi Meestest, Keda Pole Olemas ja nende kuusjalgsetest lemmikloomadest.

Sõja lõpuperioodil oli minust saanud vanemleitnant – seega, kui arvestada, et olin olnud püssi all konflikti algusest peale, tegin üsna viletsat karjääri. Olin 33.666.13

Veidra juhuse tõttu satuvad üsna mõtlemapanevad arvud üksteise otsa, kas pole? Lubage, et selgitan lähemalt ja sõnadega – olin kolmekümne kolmanda armee kuuenda korpuse kuuenda diviisi kuuenda brigaadi esimese rügemendi kolmanda üksikkompanii ülem. Sellesse kõrgusesse olin ma tõusnud sellesama kompanii esimese rühma reamehest.

Kuna sõda on teadupärast kõige igavam ettevõtmine, millega inimkond on suvatsenud kunagi tegelda, siis pole sellest võimalik midagi põnevat kirjutada. Ma püüan seetõttu kirjeldada oma karjäärikäiku võimalikult lühidalt.

Esimese kahe sõja-aasta jooksul ei toimunud midagi kõneväärset, olin ikka veel reamees ja ammu leppinud ja rahuldunud mõttega, et selleks ma jäängi. Isikud, kes pole ise otseses sõjategevuses osalenud, ei kujuta vististi ettegi, kui igav see on. Isegi tolle eelmainitud suurfilmi resikas olla oma teose kommenteerimisel suureliselt öelnud, et kinolinal olla väga keeruline edastada sõja tegelikku olemust. Ei ole keeruline. Lubage, et ma esitean teile siinkohal väikese vahepalana tõeliselt realistliku sõjafilmi stsenaariumi -
Filmi kestus – kolm tundi.
Kaadreid – kaks.
Esimene kaader – kestus kaks tundi viiskümmend seitse minutit. Liikumatu kaamera näitab kaevikus lahinguootevalmis lesivaid sõdureid. Tekst ei ole, parimal juhul teeb mõni tagapool ähmaselt nähtav jaoülem mingi arusaamatu käemärgi.

Ja siis saabub ülipõnev puänt ehk teine kaader – jaoülem hakkab tulistama ning alluvad järgivad tema eeskuju. Kaks minutit on kuulda valanguid ja plahvatusi, korraks – et vaatajal ikka põnev oleks – liigub kaamera sinnapoole, kuhu mehepojad tulistavad. Seal on ärasongitud ja tõketega liigestatud tühermaa, mille kohal heljuva tolmu ja suitsupilvede vahel on tähelepanelikumal vaatlusel näha ähmaselt kellegi liikumist. Siis tuleb filmi ainuke repliik, mis on kauguse ja müra tõttu väga halvasti kosta. Jaoülem: „Kaome minema!“
Filmi lõpp.

Siin teile tõeliselt realistlik linateos, kus kajastatakse sõda täpselt sellisena, nagu ta on. Niisugune oli minu kui ka valdava osa 33. armee sõjatee kuni kurva kuulsusega Lõuna Pealetungini. Seal sündis meie jaoks esmakordselt midagi ülipõnevat ja ootamatut. Lausa nii ootamatut ja põnevat, et 96% 33. armeest ei elanud seda õnne üle. Ja nii saigi minust kompaniiülem. Kuna kogu kompaniist jäi ellu ainult kaks reameest, kellest nüüd said kompaniiülem ja tema abi. Teatavasti oli meie vägedes, nagu praegugi, armeede ja kõikide allüksuste arv täpselt ja objektiivselt kindlaks määratud. Kui on ette nähtud, et selles ja selles armees peab olema nii- ja niipalju korpusi, diviise, brigaade, rügemente, pataljone, roode jne, siis nii lihtsalt on. See kehtis loomulikult ka 33.666.13 kohta. Selle kompanii olemasolu oli ülemjuhatuse poolt ette kirjutatud ja see pidi olema olemas hoolimata sellest, et moodustas üheainsa lahingpaari. Ja kuna kompaniiülema ja tema abi ametikohad eeldavad vanemleitnandi ja leitnandi auastmeid, siis saimegi koos sõjasemuga hüppelist aukõrgendust. Muide, tol õudsel varahommikul olime me (mina ja minu tulevane abi) vahipostil ning tegelesime sellega, millega vahipostil ikka tegeldakse – magasime. Ja see meie elud tookord päästiski.

Muuseas, meie kompanii polnud sugugi ainus ega isegi mitte üks vähestest taoliste seas. Ka kõigis teistes armeedes leidus sõja lõppjärgus terveid pataljone ja rügemente, kes „marssisid rivis, otsekui üks mees“, nagu ironiseerivalt, kuid ausalt öeldi. Sellest nähtusest kasvaski ajapikku välja auastmete puudujäägi probleem. Rügemendid olid kahanenud rühmasuurusteks, brigaadid andsid parimal juhul välja kompanii mõõdu, isikkoosseisu hulga järgi pataljoniga võrduvaid üksusi nimetati ametlikult armeedeks. Ja igas armees pidi olema kindlaksmääratud hulgal allüksusi, igal allüksusel pidi olema ettenähtud auastmes ülem. Reamehed, seersandid ja isegi veeblid vajusid unustusehõlma, nii madalatele kohtadele ei jagunud enam mehi. Isegi kutsealused tõusid momentaalselt noorsõduritest lipnikeks. Igal aastal võeti ju väkke uus täiskasvanuks saanute punt ning täiskasvanuks arvamise vanusemäära kahandati järk järgult lõppkokkuvõttes üheteistkümnenda eluaastani välja. Läbimatu läbimurde päevadeks oli minugi rood saanud enesele kolm rühma, mis paraku koosnesid üksnes rühmaülematest-nooremleitnantidest. Siiski, esimeses rühmas oli isegi rühmaülema abi lipniku auastmes. Too kutt, nagu hiljem teada saime, oli alles kümme aastat vana, aga valetanud end komissariaadis aasta vanemaks, sest ta oli patrioot.

Aga ma kaldusin veidi teemast kõrvale, kuna pidin rääkima auastmeprobleemist. Enne sõda oli meie vägedes kõrgeimaks auastmeks kindral. Aga pärast iga võidetud lahingut, iga edukat operatsiooni (aga meie lahingud ja operatsioonid olid alati võidukad ja edukad) ootab igaüks reamehest ülemjuhatajani teenitud medalit ja aukõrgendust. Seda esiteks. Teiseks – kui armeed olid kahanenud rügementideks, tuli nende ühise juhatuse alla viimiseks leiutada uued üksuste nimetused. Sündisid armeedegrupid, rindegrupid, kogumarmeed, armeekogumikud jne. Aga kui üksikarmee juhatajaks tuli olla vähemalt kindralmajor, siis pidi näiteks diviisile või korpusele vastava kogumarmee ülem olema midagi enamat. Nii võetigi kasutusele armeekindral, marssal ja generalissimus. Ent pikapeale jäi sellestki väheks ning kõrgeim auaste jagati majorgeneralissimuseks, leitnantgeneralissimuseks, pärisgeneralissimuseks, kindralgeneralissimuseks, vanemgeneralissimuseks, ülemgeneralissimuseks ja viimaks kuulutas kogu rahva poolt palavasti armastatud kõrgem ülemjuhataja enese marssalgeneralissimuseks.

Ma tuleksin nüüd tagasi oma allüksuse juurde, mis oma kuue mehega andis välja peaaegu korraliku pooljao ja oli seega üks 33. armee võimsamalt mehitatud roode. Üks vabandav vahemärkus – ärge pahandage, et kasutan vaheldumisi lubatud termini „kompanii“ asemel keelatud sõna „rood“. See on lühem ja mugavam ja minu meelest on totter panna mingi väeüksuse üldlevinud nimetus keelu alla lihtsalt sellepärast, et sedasama kasutab vaenlane. Niisuguse loogika põhjal pidanuksime ju terve oma sõjalise terminoloogia uueks leiutama. Sellest hoolimata saabus pea iga päev peastaabist järjekordne käskkiri, millega keelati tribunaliga ähvardades ühe või teise sõna või väljendi kasutamine. Kui minu ülestähendused üldse keegi kunagi üles leiab ja neid lugema juhtub, siis saab see tõenäoliselt olema sõjajärgse põlvkonna inimene, kelle jaoks jääb täiesti arusaamatuks kõnekasutusmääruse &453, mille kohaselt keelati sõjaväelaste kõnepruugis rangelt sõna „päike“ kasutamine. Et selle keelu mõttest aru saada, tuleb ennekõike teada, misasi päike on või õigemini oli. Kahjuks on selle nähtuse olemust teile väga raske kirjeldada. Tahtmata kedagi solvata ütlen ausalt, et sama lootusetu oleks pimedale seletada, mis on värv.

Mis on välklamp, seda te ehk teate? Nüüd katsuge kujutleda välklampi, mis ei sähvata, vaid põleb. Vaat niisugune alaliselt lõõskav välk oligi päike, mis liikus iga päeva jooksul hommikust õhtuni kõrges kaares üle taeva tol ajal, kui aatomitolm ei olnud veel katnud laotust selle pasaga, mida nüüd „pilvisuseks“ kutsutakse. Jutumärgid seepärast, et ka pilved olid enne sõda hoopist teistsugused. Nad olid palju heledamad, mõnikord lausa valged (see on värv, mis jääb järele, kui hallist kogu hallus ära võtta) ja nendest ei pidanud tingimata kogu aeg midagi sadama. Isegi mina, kes ma oma elu ilusaima perioodi ennesõjaaegses maailmas veetsin, hakkan juba tegelikult unustama, milline see maailm õigupoolest välja nägi. Seetõttu ma mõistan, et kujuteldav lugeja võib antud momendil pisut segadusse sattuda. Teile tundub vististi, nagu üritaksin ma kirjeldada vett, mis ei ole märg.

Optimistlikumad teadjamehed väidavad, et päike polegi jäädavalt kadunud, vaid ilmub kolmesaja aasta pärast taas nähtavale. Kelle jaoks nähtavale? Igatahes mitte praegu elavate inimeste jaoks ja optimistide oponentide ehk pessimistide prognooside järgi üldse mitte ühegi inimese jaoks, kuna sündimus oma praeguse vähenemiskiiruse juures lakkab kolmanda-neljanda põlvkonna järel hoopiski. Ei, ma ei hakka halama, mõttetuid halajaid jagub minutagi. Milleks üldse taga (või ette) nutta sellepärast, mis meile tegelikult korda ei lähe. Oma lapsi või koguni lapselapsi võivad mõned õnnelikumad meie seast veel nähagi, kuid oma lastelaste järglasi ükski nüüdseks alla viiekümne aasta langenud inimkonna keskmise eluea jooksul küll keegi ei näe. Mis vahet siin siis on, kas nad üldse sünnivad või mitte.

Nonii. Nüüd ma katsun end kuidagi kokku võtta ning viimaks ometi peamise teema juurde jõuda. Aga hoiatan kohe ette – see ei tarvitse õnnestuda, ma ei luba midagi! Aga ma proovin.

Niisiis – viienda sõja-aasta kolmandaks kuuks oli meie vaenlane juba samahästi kui löödud. Tegelikult oli ta löödud lausa algusest peale. Sellest hoolimata avaldas mitte ainult meie armee vaid kogu inimkonna ning ühtlasi ainuõige maailmakorra lepitamatu vastane sõgedat ja lootusetut vastupanu. Suure võiduni oli jäänud teha üksainus samm, kuid selle astumist takistas Läbimatu Liin. Ma püüan, et mitte võimalikku lugejat tüüdata, selgitada selle peenstrateegilise probleemi olemust võimalikult lihtsalt ja lühidalt.

Niinimetatud Läbimatu liin oli väidetavalt 30-kilomeetrine kaitserada, mis takistas meie võidukate vägede tungimist läbi näiliselt tühise maakitsuse ühele näiliselt tühisele poolsaarele. Tegelikult oli aga selle objekti vallutamine ülimalt tähtis, kuna see asus eespool kõiki teisi veel hõivamata vaenlase positsioone. Samaaegselt said aga tagalarinded mainitud kaitseliini takistamatult varustada. Meie vägede seisukohast tekkis omamoodi nõiaring – kuni liini pole läbi murtud, ei saa rünnata vaenlase tagalat, kuni pole aga rünnatud tagalat, pole võimalik rünnata liini, kuna see sai pidevalt tagalalt täiendust. Oli sestap ilmne, et liin tuleb ükskõik mis hinnaga varem või hiljem läbi murda. Aga kuidas?! See on ju läbimatu!!!

Kolmekümne kolmas armee saabus lähtepositsioonile ühena esimeste seas, nii et mina nägin kogu operatsiooni koos ettevalmistava osaga pea algusest lõpuni. Muidugi oli rutiinne lahingutegevus sellel lõigul väldanud juba kuid, ent nüüd, nagu kohalviibinu selgelt näha võis, kavatseti asi viimaks ikka päris tõsiselt ette võtta.

Meie algpositsioonid asusid Läbimatu liini esimesest tõketereast ligikaudu kolmekümne kilomeetri kaugusel. Kurikuulsa liini enda sügavust – nii räägiti – olla umbkaudu kaks korda niipalju. Distants oli seega enam-vähem ohutu, mitte küll suutükitule alt väljaspool, aga kaugusel, kuhu vähemalt nende viis aastat vanade logudega polnuks võimalik kuigi täpselt sihtida. Mõnisada meetrit eespool (st. vaenlase positsioonide pool) algas juba plahvatustest ülessongitud tühermaa. Meie armee saabumise järel hakkas tulema iga päev täiendust. Märkimisväärses osas koosnes see „näilise pealetungi“ reservist, keda ülejärgmiseks päevaks enam polnud.

Kas te teate, mis on „näiline pealetung“? Ma seletan. Vägede ülemjuhatus võtab vastu salajase otsuse anda selles ja selles punktis/lõigus/piirkonnas vaenlasele ülivõimas ning ootamatu löök. Selleks tuleb lähtepositsioonile koondada tohututes kogustes kõikvõimalikke ressursse – elavjõudu, masinaid, kütust, laskemoona jne, rääkimata otseselt mittesõjalisest, ent ometi hädavajalikest vahenditest nagu toit, ravimid, sideaparaadid, lõpuks ka tavaline olmekraam nagu magamiskotid ja saapaviks ja sokid ja hügieenivahendid ja maskeerimistarbed ja püha taevas mis kõik veel. Midagi taolist pole võimalik teha ilma, et vaenlase luure midagi märkaks, ükskõik kui loll see luure ka oleks. Et vaenlase tähelepanu kõrvale juhtida, rakendataksegi „näilist pealetungi“.

See tähendab, et ütleme iga algpositsioonile saabunud pataljoni kohta saadetakse roodu jagu sõdureid üle lageda vaenlase laustule alla rutiinset pealetungi imiteerima ehk lihtsamalt öeldes kindlasse surma. Sajaprotsendiliselt kindlasse, sest taganejad lastakse maha omade poolt. Et ei jääks tunnistajaid ja et ei langeks järgmiste surmaminejate moraal.

Suure läbimurde eelmängu ajal kasutati näilise pealetungi reservina peamiselt oma aja ja jõu ära ammendanud maaparandajaid. Neidsamuseid, kelle hulka kuuluvaks minagi end olen valetanud ja millest ma ülalpool pisut juba rääkisin. Nüüd peaksin ehk maaparandusüksuste funktsiooni pisut täpsustama. Selleks tuleb laskuda sedavõrd kaugesse minevikku, nagu möödunud sõja esimene päev. Vahest olete kuulnud veterane ja ajaloolasi tähtsusest kõhtu punnitades alatasa kordavat kuulsat lausungit, et selle kaheksa aastat väldanud sõja lõpptulemus otsustati esimese kahekümne nelja tunni jooksul. See ütlus, kuigi tüütuseni läbilätsutatud, vastab tõele. Me muidugi teame, et sõda alustas vaenlane, eks ole, aga ajalooline fakt on siiski see, et esimene, kõige võimsam tuumalöök tabas mõlemaid pooli enam-vähem üheaegselt. Suunatud olid need löögid peamiselt vastase naftaväljadele. Tõsi küll, kõik maailma suurlinnad ja üldse tihedamalt asustatud piirkonnad said ka oma jao, aga sellest polnud nii väga lugu, sest seal hukkusid kõigest inimesed. Aga löök maardlate pihta jättis meid ilma naftast! Sõja verest. Sellepärast kutsusimegi me seda naljatledes „veretuks sõjaks“. Ega nafta maailmast otsa saanud, seda ei saanud enam lihtsalt kätte. Kui mõni puurtorn õnnestuski tööle panna, läks ülespumbatud väärtuslik vedelik kiiritatud õhuga kokku puutudes iseenesest põlema. Ükskõik kui lollikindel elektrooniline aparatuur ütles üles.

Just naftaväljade mitte asustuspiirkondade tarvis loodigi maaparandajate pataljonid, rügemendid, brigaadid, diviisid, korpused ja lõpuks terved armeed. Neisse võeti kõigepealt kõik karistust kandvad kriminaalid, seejärel sõnakuulmatud sõdurid, tarbetud, muuks otstarbeks kõlbmatud tsivilistid, näiteks kolmanda grupi invaliidid, kes suutsid siiski veel midagi teha. Need õnnetud närukaelad rügasid ja rabasid seal kokkuvarisemiseni. Ja kui nad olid end täielikult ammendanud, kui nad olid juba samahästi kui laibad, kes end kogemata kombel veel liigutasid, siis tõsteti nad sõduri auväärsesse seisusse, toodi eesliinile ning saadeti näilisele pealetungile.

Ma nägin neid sageli, aga ei tutvunud ühegagi. Arusaadavatel põhjustel hoidsime neist eemale. Ja mis hea pärast nende tutvust otsidagi, kui nad saabusid lihtsalt selleks, et samal või hiljemalt järgmisel päeval surma minna. Nad ei elanud kunagi üle ühtki rünnakut, kuna taganejad lasti omade poolt maha. Aga päris ausalt – taganejaid eriti palju polnudki. Võibolla sellepärast, et need surmavarjud said võimaluse kuuli- ja miinipildujate laustule all kiirelt ja suhteliselt valutult surra ning see oligi enamikule neist ainus järelejäänud unistus.

Umbes kuu pärast ettevalmistuste algust hakkasime aimu saama, et lõplik rünnak on tõepoolest kindlalt ees ootamas ning pealegi õige varsti. Algpositsioonide ajutistesse kasarmutesse hakkasid saabuma kummalised üksused. Need polnud enam maaparandajad, nad polnud ka tavalised sõdurid. Tõsi, nad kandsid tavapäraseid taktikavorme. Ilma eraldusmärkideta muidugi, sest lahingolukorras neid ei kanta. Aga nende kostüümid olid terved ja puhtad, vastupidiselt meie ärakantud räbalatele. Nad hoidsid omaette ega otsinud teiste väeosade kuttidega kontakti. Aga kõige selgemalt eraldas neid kõigist tavalistest sõduritest kinnine ja jäine ilme. Ma olin seda ilmet varem näinud ja erinevalt oma relvavendadest taipasin juba esimesel päeval, mil neid nägin, kellega on tegemist. Need olid Mehed, Keda Pole Olemas.

Ma pean, et nn. Olematute Meeste olemust võimalikult hästi edastada, tegema taas ühe pikemat sorti kõrvalepõike. Lugeja – kui sellel kirjutist üldse keegi kunagi lugema juhtub – annab loodetavasti andeks.

Mehed, Keda Pole Olemas on, nagu nende mitteametlik nimetuski viitab, organisatsioon, mida ametlikult ei eksisteeri. Niisugune organisatsioon on (mitte)olemas kõikides endid demokraatlikeks nimetavates totalitaarsetes re˛iimides. See ühendus – jällegi, nagu nimigi viitab – tegeles ettevõtmistega, mis on demokraatia tagamise seisukohalt hädavajalikud, mida aga demokraatia seisukohalt ette võtta ei tohi. Nagu tunnistasin, tundsin ma nad ära, aga otse loomulikult ei andnud ma sellest mitte mingisugusel moel märku. Olin olematute meestega asjaoludel, mida kohe ligemalt selgitan, varemgi kokku puutunud, saanud teada ühe nende suurimatest saladustest ning pääsenud imekombel eluga, kuna teatavasti kuuluvad kõik nende saladuste teadjad kas nende endi olematutesse ridadesse või elimineerimisele. Mil viisil Mehed, Keda Pole Olemas, enesele jalgu jääjaid elimineerisid, võite ehk endale isegi ette kujutada. Igatahes nii lihtlabaseid ja kulukaid viise, nagu mahalaskmine või mürgisüst nad küll ei kasutanud. Asi ei ole isegi mitte julmuses, vaid puhtas loogikas. Inimese elimineerimine tähendab tema täielikku olematustamist, eks ole. Temast ei tohi järele jääda isegi mitte laipa, see tuleb tuhastada ja tuhk teadmata kohas laiali puistata. Ning siin tulebki olematutele meestele appi raudne loogika – kui elimineeritav isik kuulub nii või teisiti lõpuks tuhastamisele, siis milleks tema peale eelnevalt veel mürki või laskemoona raisata.

Ja nüüd lühidalt minu isiklikust kokkupuutest. Esimesel sõja-aastal töötasin ma tagalas. Tänu – ei mäletagi enam, mis põhjusel - läbitud esmaabikursusele, õnnestus mul end sokutada sõjaväevaimuhaigla sanitariks. Esialgu olin oma kavaluse ja vedamise üle ütlemata õnnelik – kuni hetkeni, mil taipasin, et salastatud sanitariamet on palju eluohtlikum, kui eesliin. Minu hoole all oli üks salastatud patsient, kelle palatisse siseneda tohtisin ma üksnes koos õega, kellele ma otseselt allusin, ning kandma seejuures soojustundlikke prille. Teate küll, selliseid, läbi mille sa ei näe mitte otseselt inimest, vaid temast tulevat soojust, veidrat inimesekujulist väänlevate laikude kogumit. Mind käsutav õde põhjendas prille sellega, et palat olevat tegelikult kottpime, kuna seal hoitav vaimuhaige kardab valgust, aga ega ma ikka päris loll ka polnud. Kui asi seisnuks tõesti selles, oleks mulle ju antud pimedasnägemise prillid, mis on midagi hoopis muud, kui soojustundlikud, mille omaduseks on ju see, et sa võid läbi nende näha inimest, aga mitte tema näojooni. Prillid mu pea ümber olid lukustatud ning võti õe käes, tema otsustas, kus ja kui kaua mul neid kannatada tuli. Pealegi ei kartnud too vaimuhaige valgust, vaid vastupidi. Ta karjus vahetpidamata, et pange tuli põlema. Niisiis uskusin ma, et salapärase patsiendi näol on tegemist mõne tuntud isikuga, kelle vaimuhaigus on riiklik saladus. Aga ma eksisin. Tõde oli palju hullem.

Ühel päeval tabas hullu märatsushoog ning ta rebis mu lukustatud prillid peast. Ime, et mu silmad terveks jäid. Ja siis ma nägin... Vabandust, ma ei tea kuidas seda sõnastada. Kas „nägin“ või „ei näinud“? Sest patsient oli nähtamatu.

Kahtlemata on nende ridade potensiaalne lugeja kuulnud „nähtamatuse projektist“ niisamuti, nagu ta on kuulnud Marsi püramiididest, ehitistest Kuu tagaküljel, maaväliste olendite lennubaasist Mariaani sügavikus jne. Aga nähtamatuse projekti kohta käivaid kuulujutte eristab neist kõigist asjaolu, et need vastavad vähemalt osaliselt tõele. Ma võin seda kinnitada, kuna olen (jällegi jääb sõnaseadmise oskusest puudu) nähtamatut inimest „näinud“.

Nähes, et siin pole enam mõtet midagi varjata, jutustas õde mulle sealsamas palatis kõik, mida asja kohta teadis. Me olime teineteisesse armunud. Vähemalt mina temasse olin küll. Ja mul on õigus arvata, et tema minusse ka, sest kuidagi teisiti pole võimalik seletada, et ma saladuse teada saanuna edasi võisin elada. Too õde oli Mees, Keda Pole Olemas – neid kutsutakse lühiduse tõttu „meesteks“, aga nende hulgas on loomulikult ka naisi. Ma ei saa nimetada ta nime, kuna olen talle oma elu võlgu, olgugi, et see sittagi väärt ei ole. Kas te üldse teate, mis tunne on kellelegi elu võlgneda? Aga see selleks!

Niisiis jutustas too õde mulle kurikuulsast nähtamatuse projektist – olematu organisatsiooni suurimast läbikukkumisest. Teadlased olid avastanud meetodi, mille abil on võimalik muuta kõiki kudesid sajaprotsendiliselt valgustläbilaskvas. Lihtsamalt öeldes – muuta inimest nähtamatuks. Selle projekti alla pandi magama rahasumma, mida kuuldes isegi lennuväe peainsener pikali kukuks. Ma ei tea täpselt, kuidas nähtamatuks muutmise protsess toimus, aga teada on, et see oli kohutavalt valus. Suurem osa katsealustest ei suutnud seda üle elada. Mõned üksikud jäid küll ellu, kuid kaotasid mõistuse. Meie patsient oligi üks nendest. Viimaks tuli aga keegi asjapulk hiilgavale mõttele – kui paneks katsealuseks hoopis naisterahva? On ju üldtuntud tõsiasi, et naised taluvad valu meestest paremini – sünnitamist ei elaks üle ükski mees ja seetõttu ongi jumal (olgu ta tänatud) selle ülesande naiste kaela ajanud. Mõeldud-tehtud – katsealuseks pandi naine. Muide, igaks juhuks tuleb veel mainida, et nähtamatuks tehtu tagasi nähtavaks muutmine polnud võimalik. Õigemini küll oli, aga see lõppes juba eranditult surmaga.

Nojah, niisiis tuli too naine pärast kohutavat protsessi teadvusele ning – mis sa kostad – ajas täiesti adekvaatset juttu! Oi rõõmu! Professor, kes protsessi juhendas, pistis katsealusele igaks juhuks kolm sõrme nähtamatu nina alla ja küsis: „Mitut sõrme näed?“ Katsealuse vastus pühkis kogu teadlaste-meedikute kambal jalad alt: „Mitte ühtegi.“

Alles nüüd jõudis kogu teadlaste-doktorite-professorite-dotsentide kambale kohale see, mida nad oleksid pidanud taipama juba enne hirmkuluka projekti kallale asumist. Alles nüüd mõistsid nad kogu oma surnult sündinud ettevõtte mõttetust. Kuidas seda sõnastada?! Kas nähtamatu peegel saab midagi peegeldada? Ei saa. Nähtamatuse mõte seisnebki selles, et objekt (olgu ta elus või eluta) ei peegelda valgust tagasi, vaid läheb sellest ainsagi takistuseta läbi. Aga seesama kehtib ju ka silma võrkkesta kohta! Lihtsamalt ja lühidamalt öeldes – nähtamatu inimene on pime.

Niipalju siis minu esimesest kohtumisest olematute meestega. Õigemini ühe naisega nende hulgast. Nende inimeste pilk teeb nende olemuse hetkega selgeks. Ma ei oska ega üritagi seda kirjeldada, aga see lihtsalt on nii.

Ja nüüd olid nad siis siin – selgeks märguandeks, et tüütuks muutunud rutiinile tuleb lähemal ajal lõpp. On saabumas pikisilmi oodatud ja kardetud otsustav hetk. Kuidas, polnud esialgu veel selge. Kinnisuse poolest ei ole Meestele, Keda Pole Olemas, võrdseid. Oletusi muidugi tehti. Võib-olla Tuumapommid? Kuigi vaenupooled olid juba mõne aasta eest kokku leppinud, et aatomirelva sõjas rohkem ei kasutata ning mõlemad pooled olid sellest ka kinni pidanud – ainulaadne intsident mitte ainult selles, vaid kõikides sõdades läbi inimkonna ajaloo. Teadjamehed olid nimelt jõudnud järeldusele, et üksainus kuitahes tagasihoidlik tuumaplahvatus veel ükskõik millises maailma nurgas tõstab saastetaseme üle hüpoteetilise punase joone, millest teisel pool algab tuumatalv. Loomulikult sai see olla üksnes meie inimkonnasõbralik väejuhatus, mis selle tähtsa küsimuse kategooriliselt päevakorda tõstis ning maailmapäästmiseks hädatarviliku privileegi vaenlasele kompromissitult peale surus. Tänu meie väeülemate sihikindlale ja otsustusvõimelisele juhtimisele sajabki veel ka tänapäeval kesksuviti teinekord peaaegu täiesti vedelat vihma.

Tõstatati teisigi hüpoteese. Lahti läksid kuulujutud nähtamatuse projektist, mida ma juba mainisin, samuti kõigist teistestki legendaarsetest ettevõtmistest, mida Meestega, Keda Pole Olemas, seostati. Oletusi oli niisama rohkesti, kui vähe Olematutest Meestest tegelikult teati. Aga ühes punktis võis kindel olla – kui juba Nemad kohale tulevad, peab lähemal ajal midagi sündima. Ja sündiski.

Umbes nädal pärast Olematute saabumist (selle aja jooksul ei katkestatud päevakski tavapäraseid „enesetapumissioone“), nägime me esmakordselt nende „lemmikloomi“. Ja nüüd olen ma tõsistes raskutes, sest ma ei tea, kuidas teile seda olendit kirjeldada. Üks ammu enne viimast suurt sõda elanud väga tark inimene on öelnud, et „üldiselt suudame ju kirjeldada ainult seda, mis autorile ja lugejale juba tuttav on ja järelikult kirjeldamist ei vääriks“ (L.Meri). Ma olen kindel, et ükski minu võimalikest lugejatest pole Olematute Meeste lemmiklooma näinud (peale Olematute endi muidugi, aga neid ma oma lugejaskonna seas küll näha ei tahaks). Tegemist on tõesti niivõrd unikaalse olendiga, keda pole võimalik ühegi teise teadaoleva eluvormiga isegi võrrelda. Veelgi enam – ma pole üldse kindel, kas too lemmikloom üldse mingisugune eluvorm oma üldtunnustatud tähenduses ongi.

Ma püüan siiski. Kas sellest oleks veidi abi, kui ma paluksin teil ette kujutada meduusi ja ämbliku ristsugutist, kes on umbes hüääni suurune ja nelja jalaga? Ega vist! Seda enam, et kõik võrdluseks toodud olendid on viimase sõja tagajärjel arvatavasti välja surnud.

Proovime teistmoodi. Lemmikloomad olid väga suure koera suurused neljajalgsed putukad, kelle keha koosnes otsekui kõvast, aga paindlikust läbipaistvast kallerdisest... Kui teile nüüd ka mingisugust udust pilti ette ei löö, siis lubage end kurvastada teatega, et lähemast kirjeldusest ma loobun. Ei mina ega ükski mu võitlukaaslastest ei saanud ega tahtnudki neid lemmikloomi üksikasjalikumalt uurida ning edasi lugedes loodetavasti taipate, miks.

Sama lootusetu on vastata küsimusele nende olendite olemuse kohta. Öörahu aegu arutasime barakkides sageli (sosinal muidugi), kas tegemist on tehisintellektiga või siiski bioloogiliselt aretatud organismidega. Või ehk koguni millegi vahepealsega. Aretamisteooria pooldajad leidsid, et nende olendite esivanemate hulka peaksid kuuluma lisaks juba mainitud hüäänile, ämblikule ja meduusile ka skorpion, kobra, kärnkonn, mõrtsukhai, rott, kirp, kameeleon, türannosaurus ja inimene. Viimase variandi kasuks kõneles eriti asjaolu, et mitte üheltki teiselt liigilt ei saanud pärineda nende mõistusevastane julmus ja verejanu. Aga just see argument andis omakorda võimaluse kaalukale vastuväitele tehisintellektuaalsuse pooldajate jaoks, kes kinnitasid, et tuhandeid aastaid väldanud aretamise ja kasvatamise tulemusena pole ometi suudetud ühtki loodusest pärinevat liikideristandit dresseerida sedavõrd inimlähedasele tasemele, et ta tapaks üksnes lõbu pärast.

Jälle olen teid vist segadusse ajanud. Vabandan ja püüan sündmused ajaliselt järjestada. Niisiis – Mehed, Keda Pole Olemas, saabusid eesliini algpositsioonidele ning asusid looma elektritarandikke. Jätan taas üksikasjad välja, aga ütlen siiski nii palju - need polnud mingi tavalised elektrikarjused, vaid palju spetsiifilisemad. Me muidugi imestasime, et milleks, aga loomulikult ei läinud keegi Olematutelt selgitust küsima. Kui tarandikud olid valmis, ei pannud keegi esialgu lemmikloomi tähelegi. Läbipaistva oleku tõttu polnud neid ükskõik millist värvi maapinnal lihtne märgata. Siiski hakkasime tasapisi tähele panema tarandikes kummalist, üksnes poolaimatavat, liikumist. Midagi mõistliku ei osatud selles järgus küll veel arvata.

Aga siis... Mäletan täpselt – see juhtus juunis, üsna suveharja lähedal, kui päevad olid soojad ja isegi öösel sadas pigem lobjakat kui lund. Meid äratas tunnimehe röökimine. Kuidas ta röökis! Jumal, kuidas ta röökis!!! Keegi meist polnud kogu sõja jooksul niisugust valukisa kuulnud. Täiesti veendununa, et tegemist peab olema rünnaku või pommitamisega, haarasime relvad ning tormasime riviplatsile. Seal ei paistnud aga midagi lahti olevat. Paar Meest, Keda Polnud Olemas, seisid rahulikult tarandiku juures ja sealtpoolt see ebainimlik kisendamine kostiski.

Me liginesime ettevaatlikult, ühtaegu vastumeelselt ja uudishimulikult. Olematud ei teinud meist suuremat väljagi. Nad vaatasid aedikusse. Seal see tunnimees vedeles. Õigemini rabeles ja kisendas. Me ei saanud üldse aru, mispärast, sest välispidiselt ei paistnud tal midagi viga olevat. Tema väänleva keha kõrval seisis lemmikloom. Ja ma panin mingitviisi tähele, et selle eluka ilme – niivõrd, kui neil üldse ilmet on – sarnaneb veidral kombel tema peremeeste ilme või õigemini ilmetusega. Rohkem, kui tunnimehe ebainimlik röökimine, häiris meid Olematute ükskõiksus. Nad lihtsalt seisid ja vaatasid. Üks neist tõmbas mõõdukalt ja aeglaselt suitsu. Korralikku, tõelist sigaretti, mis oli kättesaadav veel ainult neile ja kõrgematele ohvitseridele. Ja nad jälgisid toda valus visklevat tunnimeest otsekui mingisugust eksperimenti, kes peab nende keskpärase tähtsusega teooriat oma käitumisega kinnitama või ümber lükkama.


Illustratsioon: Luule Lille

Kuidas ta röökis! Jumal, kuidas ta röökis!!!

Ma olin ikkagi rooduülem (vähemalt ametlikult, eks ole) ning riskisin pöörduda Olematute poole küsimusega, kas nad ei võiks tunnimehe silmnähtavalt kohutavad piinad ühe kuuliga lõpetada või lubada vähemalt meil seda teha. Ma küll teadsin, et Mehed, Keda Pole Olemas, ei vasta tavaliselt „tavainimese“ küsimustele, aga proovida ju võis. Seekord üks neist tõepoolest vastaski. Mõõtnud mind umbes poole minuti jooksul oma täiesti emotsioonitu pilguga nii pikuti, laiuti kui igas muus mõeldavas mõõtmes, sõnas ta vastumeelselt: „Laskemoon pole laristamiseks. Ta kärvab niikuinii!“

Kärvaski. Lõpuks. Aga see võttis kohutavalt kaua aega. Võibolla ei võtnudki nii kaua, kui tundus, aga kõrvalt vaadates näis see tõesti tunde kestvat. Kuidas ta röökis! Jumal, kuidas ta röökis! Ta röökis nii, et suust lendas kopsutükke. Ausalt. Otseses mõttes.

Võibolla tekib ka lugejal – kui ta viitsib selle üllitise lõpuni lugeda – samasugune kahtlus, nagu mulgi – et see vahejuhtum ei olnudki juhuslik. Minul, tõsi küll, tekkis seesugune kahtlus alles tükk aega hiljem. Siis, kui ma olin näinud neljajalgseid teistkordselt töötamas. Tookord ma muidugi ei mõistnud, mispärast meid üldse kaasa võeti. Meiega kõrvuti paiknevas väeosas, täpsemalt 38. armees, millest oli järele jäänud parimal juhul pataljon, olid sõdurid mässama hakanud. Mida nad sellega üldse taotlesid või kui tõsine nende vastuhakk üldse oli, pole teada. Igatahes saadeti meie väeosa seda nn vastuhakku maha suruma. Koos olematute meeste ja nende lemmikloomadega. Meil ei olnud selles operatsioonis õigupoolest midagi teha. Kõigepeal saadeti peale need kohutavad lemmikloomad, seejärel olematud ning viimases järjekorras meid. Mitte selleks, et midagi teha, sest kõik oli juba tehtud.

Kuidas nad röökisid! Jumal, kuidas nad röökisid!!!

Olematud keelasid meil laskemoona raisata. Me pidime lihtsalt pealt vaatama, kuidas kodumaa reeturid enesel kopse välja kisendasid. Aga lisaks vastikusevärinale tekitasid need jälgid olevused meis ometigi ka mingi ebamäärase uhkustunde. Need olevused olid ju relvad. Kõige kohutavamad relvad, mida üldse annab ette kujutada. Ja me mõtlesime naudinguga sellele, milline kohutav saatus ootab vaenlast, kes oma läbimatu kaitseliini taga ülbitses. Varsti, üsna varsti pidi sellele lõpp tulema.

Lõplik rünnak algas, nagu ootamatud rünnakud ikka algavad, varahommikuse häirega. Meie jaoks see äratus tegelikult küll päris ootamatu ei olnud. Eelmisel õhtul olid kõrgemad ohvitserid olematute meeste saatel kasarmud läbi käinud ja viinud läbi põhjaliku varustusekontrolli. Neid oli muidugi ennegi korraldatud, kuid seekordsel oli üks eriline tulemus – kuigi puudujääke avastati tavalise keskmise jagu, kästi patustel lihtsalt oma viga kiiresti parandada, aga mitte ühtegi sõdurit ei karistatud toimkonna ja uneaja äravõtmisega. Tegelikult võttis seesugune ohvitseride heatahtlikkus ise meist suuremal osal uneisu ära. Meie kasamutelgis väherdi poole ööni, nii et magamiskotid ragisesid. Kahe – kolme vahel hakkasid esimesed end vaikselt asemeilt üles ajama, rõivastusid ja asusid piinlikult ja hoolsalt vaikust säilitades oma varustust kontrollima. Ammu enne sireeni olid kõik nii ärkvel, nagu sellel kellaajal ükski sõdur isegi vahipostil olla ei tohiks.

Minagi vaatasin hoolega varustust üle. Kiiver, rakmed koos roostetanud sapöörilabida ja hulga katkiste tühjade taskutega. Automaat ja püstol. Mul oli ka püstol - ma oli ju ikkagi ohvitser. Sellel ei olnud salve, aga sest polnud midagi, sest nooremohvitseridele anti korraga ainult üks kuul, mis oli kogu aeg rauas. Ja muidugi gaasimask, millega polnud kellelgi midagi teha. Ma ei mäleta terves armees ainsatki sõdurit, kelle mask olnuks kasutuskõlblik. Umbes sõja keskpaiku korjati meilt vanad maskid ära anti „uued“, mis pärinesid kiirituspiirkondades põlema süttinud likvideerijatelt. Minu omal oli filtri asemel mingisugune söestunud kämp, nii et kui mu maski silmaaukudel oleksid klaasid ka veel ees olnud, poleks ma selle tagant üldse hingata saanud.

Ja siis see kõlaski. Kauakardetud sireen. Ohvitserid võisid ehk imestada, kuidas me nii kiiresti riietuda jõudsime ja veel enne kimeda lirina lõppu platsile kihutada. Panime otsekohe tähele, et lemmikloomade aedikud on tühjad ja Mehi, Keda Pole Olemas, tõepoolest polnudki. Algamas oli erakordselt ilus ja soe suvepäev. Sadas ainult natuke hõredat peenikest lörtsi.

Edasi läks nii, nagu pidi minema. Kõik armeed olid jalul ning sõduritele jagati viina – selge märk, et ees ootab midagi erakordset. Kõrgemad ohvitserid lugesid oma üksustele ette Kõrgema Ülemjuhataja isikliku pöördumise. Et kodumaa ja kogu inimkonna nimel on iga mees kohustatud valmis olema jne ja et Valitsus ja Ülemjuhatus ei unusta meid mitte sellel tähtsal hetkel ja lõppude lõpuks on Jumal ka meie poolt. Tähtis jutt ei olnud veel lõpuni loetud ega kuulatud, kui suurtükipositsioonide poolt hakkas kostma kõminat. Ettevalmistav tuli oli alanud.

Jalaväel tuli aga läbida hea mitu kilomeetrit seda sadu kordi pahupidipööratud surnukehade-mürsukildude-relvarusude-porisegust massi, mida parema puudumisel ma pean nimetama maapinnaks, et jõuda vaenlase positsioonidele. Aga tõtt öelda me sellepärast, veider küll, eriti ei muretsenudki. Me kõik ju teadsime, et lemmikloomad, imearmsad liitlased liiguvad meie ees ja meie asi selles pealetungis on lihtsalt nende järelt veidi koristada. Lahingu saatus oli otsustatud enne selle algust. Kui me olime läbinud ees laiuvast rusudeväljast umbes poole, läksid suurtükid ettevalmistavalt tulelt saatvale (kui te ei tea, mida see tähendab, ärge kartke, et olete midagi kaotanud), aga loomulikult alustasid ka vastase kahurid otsekohe vastutulistamist ning meie ümber hakkasid lõhkema mürsud, paisates segi seda, mida rohkem segi paisata polnud ammu enam võimalik. Muidugi andsid paljud meie relvavennad oma vere ja purustatud kudede näol lisa sellele maad katvale sopale, kuid see ei pannud meid eriti peadki pöörama. Meie säravad pilgud olid suunatud ettepoole, otsides liitlasi – olematuid ja nende lemmikloomi.

Ja siis, kui me olime (teatud osa meist) jõudnud juba vähem kui poole kilomeetri kaugusele esimestest traattõketest, kõlas üle kogu lahingurivi ühest kõrist alguse saanud ja seejärel kõigisse teistessegi kõridesse kanduv hirmukisa. Üks minu ligidal edasi rühkiv sõdurpoiss oli juhtumisi heitnud pilgu selja taha ning teda järgides mõistsime selle ühise õuduskarje saatel Ülemjuhatuse geniaalset strateegiat.

Mehed, Keda Polnud Olemas ja nende neljajalgsed lemmikloomad tulid MEIE JÄREL!!!

Ma olen raskustes edastamaks teile kõike, mis seejärel juhtus. Vahest aitab see, kui vaatate veel korra surematut linateost „Uskumatu läbimurre“, võttes seejuures arvesse ka siinloetut. Noored sõdurpoisid hüppasid tõepoolest otse lõhkevatele mürskudele. Nad jooksid tõepoolest miinidega varustatud traatidesse. Nad heitsid end tõesti otsejoones kuulipilduja pesa ette. Nad roomasid tõepoolest edasi ka siis, kui neil puudusid jalad. Me karjusime vaenlasele, et nad lõpetaksid tulistamise, tulistades samal aja ise täiesti valimatus suunas. Leidus ka kiirema mõtlemisega sõdureid, kes lahendasid olukorra enda jaoks kiiresti, suunates raua vaenlase asemel enda poole, kuid valdav osa meist oli hirmust liiga sõge, et selle lihtsa lahenduse peale tulla. Aga isegi läbi selle põrgulärmi oli ometi kuulda, kui selgesti ometi kuulda, kuidas röökisid mahajäänud, keda lemmikloomad olid juba kätte saanud.

Kuidas nad röökisid! Jumal, kuidas nad röökisid!!!

Muuseas, kui ma räägin teile, et ma seda kõike „nägin“, siis ärge jumalapärast arvake, nagu olnuks mul aega ringi vaadata. Kõik need pildid lihtsalt sööbisid mu mällu nii, nagu päike söövitab end su silmadesse, kui sa kogemata... ah põrgut küll! Õigus, te ju ei tea, mis päike on.

Ma olin üks neist vähestest õnnelikest, kel õnnestus tänu oma relvavendadele traattõketest „üle joosta“ - st. toetudes nende rabelevatele õlgadele, selgadele ja peadele, kes olid sinna juba kinni jäänud. Ma kaotasin oma saapad, mida ehtisid paelad ammu juba üksnes moe pärast ning rebisin oma võitluskaaslaste kehadel hüpeldes oma jalad põlvini lõhki, aga kes hoolib oma jalgadest, kui ta kannul on lemmikloomad!? See, kes on lemmikloomi tegutsemas näinud, jookseb end nende eest jalutuks ja pärast seda ka veel edasi. Vaenlane oli nähtavasti liiga hämmastunud ründajate vaprusest, et nad meile pihta ei saanud. Aga küllap said nad sellele küsimusele üsna varsti vastuse. Mina igatahes jooksin kogu „läbimatust kaitseliinist“ läbi nagu nuga võist. Tulistades siia ja sinna ja kui laskemoon lõppes (varusalved kaotasin vist juba enne liini juurde jõudmist), siis lihtsalt edasi joostes. Ma ei usu, et ükski maratonijooksja oleks lidunud võidu poole suurema entusiasmi ja andumusega, kui mina läbi „läbimatu liini“. Te küsite muidugi, kuidas ma võisin suurest kaitseliinist niisama lihtsalt läbi joosta!? See on lihtne – asi on selles, et mingit liini õigupoolest polnudki. Mõned traattõkked, paar rida kaevikuid, tagapool siin-seal vist ka mõned haubitsad – see oligi kõik. Selle taga algas tühermaa, mida meie suurtükivägi oli juba kuid asjatult pommitanud, kuna seal polnudki pommitada midagi peale vanemate pommiaukude.

Ma ei tea, kui kaua ja kui kaugele ma jooksin, aga lõpuks varisesin otseti maha. Jällegi teadmata aja pärast suutsin end käpuli ajada. Kiiver oli viltu vajunud, ma üritasin seda kohendada ja siis järsku prahvatas – mille kuradi pärast ma seda potti üldse kogu tee kaasas kandsin? Ja rakmeid? Ja relva? Ja Kuramuse gaasimaski!? Kogu see tarbetu kola jäi minust sinna segipaisatud tühermaale ja küllap vedeleb praegugi seal – seda kola on kõikjal nii palju, et isegi tatikad ei viitsi seda enam oma sõjamängudeks kokku korjata. Aga püstoli, milles oli üks kuul, jätsin ma alles. Igaks juhuks. Ja ta on minuga tänaseni. Kui ma söön, on ta mu laual, kui magan, minu sängi kõrval. Kui lahkun kodust ükskõik kui lühikeseks ajaks – kasvõi oma hurtsiku taha end tühjendama, on ta mul kaasas. Ta oli mul kaasas ka tollel kinokülastusel.

Täna ma nägin ühte neist. Võinuksin teda ehk pidada lihtsalt suvaliseks laagrielanikuks, vatikuues vanameheks, kelle elu on kaotanud mõtte. Aga temast möödudes juhtusin korraks talle otsa vaatama ning tundsin ta otsekohe ära. Seda nägu ja eriti seda ilmet pole võimalik unustada. Niisamuti, nagu pole võimalik unustada ainsaid sõnu, mis ma tema suust aastate eest kuulsin.

„Laskemoon pole raiskamiseks. Ta kärvab nagunii.“

Muidugi on võimalik, et ta sattus siia juhuslikult. Ja võimalik, et tema ei tundnudki mind ära. Aga olgu, kuidas on, ma ei kavatse riskida. Nagunii olen ma juba öelnud kõik, mis mul öelda on. Ja mul on püstol ning selles on üks kuul.

Teos Baasis: Läbimurre
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
Peatoimetaja detsembriveerg
Raamatuarvustus: Teismelised mitteninjakilpkonnad
Raamatuarvustus: Sorts? Tuuslar? Võlur? Nõidur!
Intervjuu: Andrzej Sapkowski
Nõiduri teemalised ekraniseeringud
Nõiduri kaardimäng: Papist poiss Geralt
Arvutimäng: The Witcher
Orjapäevik: Kuu ajaga romaan: edu ja ebaedulugu
Larbimuljed: Wasara valgus
Detsembri ulmkonnakroonika
Detsembrikuu kirjastuste uudised
Jutt: Läbimurre
Jutt: Palat
Jutt: Viimane
Jutt: Kahe maailma vahel
Jutt: Suudle mind!
Jutt: Kindlus taevas
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0115)