See juhtus ühel suveööl, kui parimad sõbrad Kaur ja Raivo läksid peolt koju. Teekond Väike-Maarjast Avispeale oli pikk, seega otsustati ühiselt, et tuleks teelejäävast Triigi poest mõned õlled juurde võtta. Kuid pagana pihta, selleks ajaks oli pood juba suletud ning avamiseni veel tublisti aega. Egas midagi – tuli viin kotist välja kiskuda. Viinasolki ka kumbki aga ei tahtnud ning Raivol tuli mõte see Kolja juures veini vastu vahetada. Mõeldud-tehtud. Ühest teeveerest teise ukerdades jõudsidki nad lõpuks tuttava hoone juurde. Keset vana valget maja haigutas jäme pragu.
„See on Kolka Fresh klapp – õhk käib paremini läbi,“ tegi Raivo nalja.
„Fresh klapp mai ääss, midagi siin haiseb! Mis, see Kolja on kohalik veinimeister?“ küsis Kaur.
„Just nii, Kaurapoeg! Kolja müüb Kohtla-Järves salaviina ka, pidi parem olema kui Viru valge.“
Poisid vaatasid, et toad on pimedad. Kolja ilmselt magas, nagu normaalsed inimesed keset ööd ikka. See aga januseid ei takistanud – tuli parm üles ajada. Noormehed kiikasid paokil olevast ukseavast sisse ning kui nad ukse pärani lükkasid, pidi vänge laibalehk neil läbi ninasõõrmete ajudesse puurima... Kolja koolnud kogu vedeles laual veinikanku kõrval. Hais oli sedavõrd hingemattev, et võttis pisarad lahti.
„Laseme kähku varvast,“ sosistas Kaur ilmselge värinaga hääles.
Raivo pidas aga ta hoo kinni: „Kus sa lähed! Helistame politseisse ja võtame selle veinikanku kaasa... kurat, kahju jah Koljast, aga mina kuiva kõriga ei lahku.“
„Käi perse, segi oled peast?!“ kutsus Kaur sõpra mõistusele.
„Ega meie süüdi ole! Mul on janu ja mul on pohhui! Helista poliisi, ma võtan kärmelt veini,“ jagas Raivo kiirelt käske ning hakkas kikivarvul lauale lähemale hiilima.
Raivo ei teadnudki, miks ta hiilis, sest Kolka oli ju surnud, aga hiilida tundus kuidagi sünnis, nagu niiviisi häiriks vähem lahkunu rahu. Mida lähemale ta jõudis, seda rõvedamaks lehk läks, kuni okse kurku tõusis ja Raivo korraliku lindi maha pani keset köögipõrandat. Seejärel vajutas ta sõrmedega ninasõõrmed kinni ning sirutas veini järele. See oli oma viielidrane plastikust kanister, millelt vaid mõni sõõm pealt rüübatud. Saanud veini kätte, hakkas Raivo kiirelt liikuma, kui äkki kostis selges vene keeles:
"Traahat naada, ne brõõgat!"
Noormehed võpatasid hirmust pulksirgeks ja kui Raivo ümber pööras, vaatas talle otsa Kolja irevil lõust:
"Traahat naada, ne brõõgat!"
Küünarnukkidega laualetoetuv sinakas musta lõustaga peletis ja Raivo vaatasid viivuks tõtt ning siis pistis viimane plagama, kuid libe okse viis tal jalad alt ning noormees prantsatas põrandale. Hetke pärast rippus jalge küljes Kolja, kes hakkas pükse maha tirima. Raivo kukkus hirmust röökima ning hakkas instinktiivselt jalgadega taguma, kuni oli kuulda ja tunda, kuidas Kolja kolp hoopide all raksatas. Vabanenud peletise haardest, võttis Raivo Kauril turjast kinni ning tiris majast välja... Kaur oli seisnud kogu see aja nagu soolasammas, saamata õieti aru toimuvast.
"Kas sa politseisse ei jõudnud helistada?" päris Raivo Kaurilt.
"Ei võtnud vastu," hingeldas Kaur ja mehed jooksid täie pasaga poe poole tagasi.
Alles poe ees jäädi seisma.
"Täitsa persses... mida asja, mis kurat, tra, ta oli ju surnud?!" üritas Raivo Kaurilt kinnitust saada.
„Minu arust oli ka,“ kinnitas Kaur ja pani väriseva käega suitsu ette.
"Helistan menti ja las need uurivad, mulle aitab sellest jamast," tiris Raivo telefoni välja. "Oota, mis siis, kui see Kolja nahk oli elus... lits tegi meile pulli või oli lihtsalt lakku täis...siis sa oled ju mõrvar."
Raivo taipas, et Kauril võis olla õigus.
"Kuradi p... aga äkki jäi ellu. Kurat, Kolja on ju kõva vanamees, siiani pole joomisse ää surnud," hellitas Raivo lootust.
"Persse, ma panen ühe klõmmi veini, hakkab rahulikum," keeras Kaur kankult korki maha. "Euu, selline lugu tahab kangemat, võta viina, nahhui... läheb värin üle," jagas Raivo Lauakat. Kaur oli nõus ja haaras Raivolt pudeli.
Sel ajal, kui sõbrad poe ees viina lahendasid ning plaani pidasid, uhas karjak Ataman jalgrattaga mööda ning lasi oma tuntud laia naeru.
"Ou, Raivo," pani Ataman pidurit ja keeras otsa ringi ning jätkas: "Sa kaugele sugulasele ei pakugi?!"
"Pakun ikka, tule istu maha. Kuhu sa põrutad?" üritas Raivo head nägu teha.
"Kuradi vissid, kuradi vissid... astusid mulle laudas varba peale, lähen võtan Kolkalt ühe veini ja siis need vissid alles saavad mu käest... hõhahahaha," lõgistas Ataman naerda.
Noormehed vaatasid aga üksteisele tummalt otsa ja ütlesid kui ühest suust: "Meil veini sitaks!" ulatas Raivo Atakamaadile kanistri.
"Oh, väga hea... kuule, ma panen ühe lonksu ja valan osa oma tühja õllepudelisse ümber."
Ja Ataman hakkas ahnelt veini kugistama. Pani lonksuga oma pool lidra kinni ning kiitis, tegi kiirelt ühe suitsu ja põrutas lauda poole tagasi veini õllepudelisse ümber valamata. Tüüp kihutas uskumatu hooga minema, kuid paarsada meetrit eemal, enne veski kurvi käis korralik kolks.
"Mis asja, Atakas pani vasta posti, vä?!“ ei suutnud Raivo kuuldut uskuda.
„See vein peab ikka korralik vikat olema," lisas Kaur.
"Kuradi mehukatti... Davai, lähme vaatama, kodu jääb nagunii tee peale... ja sitta sest Koljast. Ime, et ta siiani polnud end surnuks joonud," arvas Raivo.
Nii lidutigi kärmelt Atamani poole ning tüüp oligi end korralikult rattaga ümber posti keeranud, endal kere kaheksas nagu rattaraamgi.
„Türa! Ataman on hullemateski olukordades olnud, ükskord jäi laudas terve telliskiviseina alla. Ja kunagi ammu sõitis autoga Tallinnas baari sisse – lõualuu löödi kahest kohast lõhki,“ lõgistas Raivo naerda.
Kuid seekord oli asi tõsine – Atamanil polnud enam pulssi. Kaitseliitlastena teadsid Raivo ja Kaur kohe, mida teha, ning alustasid elustamise ABC-ga. Paar minti pumbati järjepanu, aga pulssi mehed ikka ei adunud.
"Davai Kaur, pumpa edasi, ma helistan kiirabisse... küll ta ellu ärkab!" rabas Raivo telefoni järele.
Kiirabi lubas 5 mintsaga kohal olla.
„Kui need 5 minutiga jõuavad, siis on küll maailmarekord!“ ei olnud Raivol kiirabi võimekusse suuremat usku.
Üheskoos pumbati edasi, aga ei mingit pulssi... .
„Kurat, enam ei jõua vajutada, tüüp on tuim nagu kala,“ ähkis Kaur.
"Vajate abi?" kõlas äkitselt kõhe hääl läbi pimeduse.
Noormehed ehmusid, kuna ei saanud aru, kust hääl tuleb. Järsku aga pigistas Atakamaadi karvane ja tugev maamehekäsi Kauri kõri.
"Kas teeme suust suhu hingamist ka, hõhahahah," kõkutas Ataman ja muljus Kauri unearterit.
"Käi perse!" hüüdis Raivo ja lõi jalaga Atamani pikali tagasi.
Enne kui noormehed end kosuda jõudsid, oli karjak neil mingil arusaamatul põhjusel jälle kallal. Kuigi Raivo on kõva jõusaalijõmm, murdis lojus ta ebainimliku jõuga rohule pikali ning üritas surnuks kägistada. Atamani haardetugevus on Triigis legendaarne – keegi teine pole suutnud kombaini suurimat võtit puruks keerata ja vene aja võtmed olid pealegi kõvemad, kui praeguse aja omad. Ataman pigistas nagu metsaline ning oli tunda, kuidas hapnik hakkab lõppema. Kaur tagus peletist jalaga selga, aga see ei tundnud valu, kägistas ainult edasi ja huilgas. Samal hetkel lendas platsi kiirabibuss, mis pidurdades upakil posti müksas, nii et see Atamani-rojule ajudesse kiilus – karjak oli kutu.
"Ai kurat, nüüd läks küll sitasti," võttis kiirabi autojuht Tarmo juhtunu kokku, kui oli laiba kiirelt üle vaadanud.
„Tammus! Ja Esinurme poiss ka. Mis siin toimus?“ päris Tarmo noormeeste käest, samal ajal üritades Atamanile elu sisse puhkuda.
"Sa päästsid just me elu... pumpasime teda kõigest väest ja siis äkki kargas kallale! Ta oli nagu zombi…" rääkis Raivo kähiseval häälel.
„Ah, ära aja soga, sa oled juua täis. Kurat, oleks mul labor taskus, teeksin selle kohe kindlaks,“ ei varjanud Tarmo pahameelt. Ta jätkas: "Helistage politseisse, ma teen nii kaua pilti... siin ei anna kahjuks enam midagi päästa."
„Teil tuleb veel kõvasti seletada," lisas meedik Kaire, kes oli Atamani põhjalikumalt üle vaadanud ning ilmselgelt surnuks tunnistanud.
"Ärge uskuge, ärge uskuge, aga see vend siin tahtis meid just surnuks kägistada ja Kolja raibe tahtis meid enne seda surnuks kepp... ai pelle..." ei saanud Raivo sõnasabast kinni.
"Oota, mis Kolja, veel üks laip kuskil?" uuris Tarmo umbusklikult.
"No käisime Kolja juures veini toomas... ja see paistis surnud olevat, kuid kargas kallale nagu Atamangi," kogeles Raivo edasi.
"Mis jabur jutt, politseisse helistasite?" uuris Tarmo.
"Jaa, aga ei võtnud vastu, praegu ka kutsub, aga keegi ei võta toru, kuradi Väike-Maarja mendid," üritas Kaur politseid kätte saada.
"Anna siia, mis asja, et ei võta," käratas Tarmo ja haaras telefoni.
"Ei vasta jah keegi, proovime pärast uuesti, lähme vaatame Kolja üle!" kiirustas Tarmo noormehi tagant ning sõideti Kolka maja ette.
"Mina ei tule... kurat, ma kardan, et see zombi veel liigutab," kogeles Kaur.
"Ah ära sa ka aja segast, parem oleks kui liigutaks, annaks veel midagi päästa," seletas Tarmo ja ajas poisse korteri poole.
"Kurat, siin on gaasimaski vaja," ütles ukse peal meedik ning liikus Kolkale lähemale. Katkise peaga koolnu lebas põrandal ning paistis, et enam ärplema ei hakka.
"Mida te selle parmu juures tegitegi?" päris Tarmo.
"Tahtsime veini juua enne kojuminekut ja kaasagi võt..." Raivo jäi viivuks vait ning lausus õhinaga: "Vot, see vein, kurat! Meie seda ei joonud, kuid Kolka ja Ataman küll ja need ju läksid peast segi... see vein ongi kõiges süüdi!"
"Hea, et ma’i joond seda," tundis Kaur silmnähtavat kergendust.
"Ah, hüppa kaevu oma jutuga. Teen paar pilti ja siis lähme Atamani juurde tagasi. Seal ootame politsei ära," pahandas Tarmo.
Tarmo tegi Koljast pildid ära ning seejärel asuti kiirabibussi poole, kuid pimeduses võis näha kaht kogu ümber bussi luusimas.
"Kas Kolja on kodus?" kähistas üks neist küsida. Poisid said aru, et midagi on nende meeste juures väga viltu. Ka Tarmo haistis halba – kibe raipehais oli kaugele tunda.
"Poisid, lähme sisse tagasi!" ruttas Tarmo esimesena tuppa ning kärmelt lukustati uks.
„Need tüübid küll elavate kirjas pole!“ ähmis Kaur.
"Need Kolka veinisõbrad on ka ennast ebardiks joonud... politsei tuleb kätte saada!“ oli Raivo meelekindel.
„Ja mis sa neile siis ütled? Et appi, zombid? Sind saadetakse perse,“ vastas Tarmo
„Ma ütlen, et leiti laip või... kurat, ma ka ei tea, peaasi, et nad kohale tulevad, siis ise näevad,“ kogeles Raivo.
„Vaata, kuniks politsei ei võta toru, helistan parem kohalikule jahiseltsi pealikule. Tulevad ja klaarivad selle olukorra ära... Persse, telefon jäi autosse," oli Tarmo püha viha täis.
"Sa numbrit peast ei mäleta?" päris Raivo.
"No kurat, ei mäleta. Helista oma isale! See ka ju jahimees," närveldas Tarmo.
"Vaadake, lammutavad auto laiali," osutas Kaur aknast välja.
"Lammutavad jaa... pekki, mul sai aku tühjaks. Kuradi nuti-, puti-, tutitelefon. Kaur, anna oma telefon, hellan koju lauakale!" päris Raivo.
"Mul pole kõneaega," kõlas Kauri tüüpiline vastus.
"Kaire, sul on telefoni?" küsis Tarmo.
"Bussi jäi," kõlas Kaire napisõnaline valus tunnistus.
"No siis on ju putsis! Millega me neile vastu pead anname?" Raivo hakkas otsima mingitki kaika moodi asja.
"Üks peletis tuli juurde," tegi Kaur akna peal patrulli.
"Siit on vist oma veerand küla käinud veini ammutamas...“ mõtles Tarmo valju häälega.
"Kaks tükki tulid veel juurde!" patrullis Kaur edasi.
„Äkki tõesti jõid ennast veinist surnuks,“ tunnistas ka Tarmo veiniteooriat ja lisas: „Aga meie seda järgi proovima ei hakka. Hea, kui siit terve nahaga pääseme!“
"Viskame Kolka laiba aknast välja ja las Tarmo hiilib samal ajal bussi, enne kui peletised selle päris katki kisuvad. See Kolja ehk tõmbab nende tähelepanu," käis Raivo päästeplaani välja.
Uksel kostis järsku tume mütakas ja vali kisa: "Murrame ukse maha ja keerame teile taha!“ Toasolijatel jättis süda lööke vahele.
Zombide elajalik koor aga jätkas röhitseval häälel: „Murrame ukse maha ja keerame teile taha!“ Samal ajal pressiti isuga uksepiitade kallal.
"Davai, Tammus, viskame Kolka siit aknast välja. Ma hiilin köögiaknast alla ning üritan telefonini jõuda,“ oli Tarmo kärmelt plaaniga päri.
Aega polnud raisata ning Kolka lendas õue. Uudishimulikud kooljad asusid laipa uurima ning jätsid bussi valveta. Tarmol õnnestus kabiini hiilida ja samal hetkel ilmusid maanteele läheneva auto tuled... masin jäi maja juures seisma. Tarmo nägi tahavaatepeeglist, et see oli tema tütar Kertu. Kooljad piirasid hetkega neiu auto ümber ja hakkasid uksi eest tirima. Tarmol läks närv mustaks, kui kuulis tütre kisa ning käivitas kiirabibussi. Sisse läks tagumine käik – ta otsustas kooljaid rammida. Kõlas hirmus luude ragin, kui Tarmo neist hullumeelse hooga üle sõitis ja kollide parve alla ajas. Tundus, et kooljad olid pudedamad kui elusinimesed, aga valu nad ei tundnud – neist ei tulnud ühtegi piuksu.
"Davai, lähme talle appi, võtame siit ahju eest paar pikemat puuhalgu," hüüdis Raivo võidurõõmsalt.
Samal ajal rammis Tarmo peletistest teist korda üle, purustades mitu kolpa rataste all ning paar jalaluud. Kui poisid õue jõudsid, sõitis Tarmo peletistest ka kolmandat korda üle – tumedat verd nirises peletiste pehkinud ja katki tallatud kehadest, võttes Tarmol korra rattagi ringi käima. Oli kosta kummalist korinat ning vere mulksumist, kuid siis saabus vaikus. Vaatepilt oli õõvastavam kui Väike-Maarja raipetehases – nagu oleks mädanenud korjuseid vedav auto Kiirabibussiga kokku põrganud.
"Hurraaa, meie abi polnud vajagi!" hüüdis Raivo.
"Kurat see neiu siia seisma jäi... kes too on üldse?" päris Kaur.
„See on Tarmo tütar Kertu, tal ikka hullult vedas,“ vastas Raivo.
"Kertu, oled terve?" kallistas Tarmo teda tugevalt.
"Jaa, olen, aga...“ näost kaame neiu oksendas auto kapoti täis.
„Kes need olid?" päris Kertu vaiksel häälel nagu kardaks uut rünnakut.
"Raivo räägib, et kooljad või midagi sellist... elusad inimesed igatahes mitte," ütles Tarmo.
"Nagu zombid vä?" ei suutnud Kertu olukorda päris uskuda, kuid nähtu veenis neiut ja ta usaldas oma isa.
"Helistame jahiülem Tomile, see ajab püssimehed kokku. Kui ta toru ei võta, sõidame tema juurde," kiirustas Raivo seltskonda tegudele.
"Lähme kõik autodesse. Paistab, et nii on kõige ohutum," leidis Tarmo.
Kerttu ei julgenud rooli istuda, vaid andis auto Raivo käsutusse ning sättis end koos Kauriga tagaistmele. Neiul olid hirmuvärinad ning külmahood. Kaur oleks soovinud väga Kertu oma sooja embusse võtta, kuid ei julenud seda sammu astuda ning pakkus härrasmehelikult nahktagi.
Tarmo ja Kaire lidusid bussi. Igaks juhuks sõideti poe ette, kuna seal oli tänavavalgustus kõige eredam ning võis kooljaid juba varakult märgata. Tarmo sai Tomi telefoni teel kätte ning too lubas 10 mindiga kohal olla koos kolme jahimehe ja relvadega – kuigi ega ta täpselt aru saanud, mida Tarmo tahtis.
Olukord tundus igati kontrolli all olevat ning pärast autode kõrvutiparkimist poe ja bussipeatuse vahele hakati arutama toimunu üle.
"Kolka maja tuleb põlema panna," arvas Kaur.
"Kuule tõesti, siis häviks see veinilast ja kõik muud batsillused, mis seda jama põhjustavad," kiitis Raivo mõtte heaks.
"Kuidas see üldse võimalik on?" ei suutnud Kertu kogu sellest tohuvabohust aru saada. "Sellised asjad juhtuvad ju filmis," lisas Kaire.
"Ei tea, aga sellises uskumatus jamas me oleme... helistaks veel korra politseisse?" vaatas Raivo Tarmole otsa.
Tarmo haaraski toru ning oh üllatust, konstaabel Mätas võttiski vastu.
„Siin Väike-Maarja kiirabipatrull, palume viivitamatut abi laipade tuvastamisel... ootame teid Triigi külas poe ees!“ rääkis Tarmo lühidalt.
"Saadame kaks patrulli, jääge oma kohale!" lubas konstaabel.
"No perse, kus nad enne molutasid, kui neid vaja oli?!" oli Raivo politseis pettunud, kuid silmnähtavalt valdas teda kergendus.
"Politseiga tuleb kõva seletamine, aga lahkamistulemused kinnitavad, et need tegelased olid juba surnud, enne kui nad alla ajasin," oli Tarmo kindel veendumus.
„No tunnistajaid on ka piisavalt!“ vastas Raivo.
"Mai saa aru, kuidas võib vein seda teha... peab see alles bakter olema, mis niimoodi teeb," jätkas Tarmo.
"Mind huvitab, kui paljud külaparmudest seda joonud on," arutles Raivo.
"No igatahes Bonni vanamees, Jules ja Viku olid kindlalt nende hulgas, kelle alla ajasin, teistest ei saanud aru," lisas Tarmo.
„Need olid õnneks kõik paadunud joodikud,“ ütles Raivo.
"Millal see kraam Koljal valmis sai?" küsis Kaur suurelt ringilt.
"Ei tea, küsime Tomi käest. Näe, tulebki sealt oma Fordiga," osutas Raivo mõisa allee poole. Äkki, põrutas Tom ei tea mispärast vastu puud ning hetk hiljem järgnes paras ports laske ja neli meest jooksid püssidega kiirabibussi suunas – need olid jahimehed.
"Tarmo, kurat, mis toimub? Mis kuradi peletised siin ringi jooksevad, mingi poolkõdunenud irvhammas lendas kapotile ja hakkas klaase peksma," nõudis Tom selgitusi ja jätkas: „Enne järele ei andnud, kui pea pooleks lasime!“
"Lendas vä? Mis nad juba lendavad ka vä?" küsis Tarmo.
"Hüppas noh. Näe, seo parem Aini käsi kinni, lõi vasta klaasi katki," osutas Tom oma verisele kaaslasele.
"Mingid kooljad on liikvel, me oleme mõned maha nottinud... ja tundub, et see vein on kurja juur," näitas Raivo veinikanistrit.
"Mis sel veinil siis viga? Kust te selle saite?" küsis Tom.
"Kolka juurest," vastas Raivo.
"Kolkal ei tohiks suurt sittagi enam olla,“ ütles teine jahimees.
„Nii kui ta jook valmis ja paar pudelit said müüdud, olid mendid samal õhtul platsis. Vedasid oma paarsada liitrit minema, ma jäin ka pika ninaga," teadis rääkida jahimees Sass, kes napsuga sageli sinapeal.
"Oot, oot oot, millal see vein ära viidi?" küsis Raivo.
"Mis ta oli… paar päeva tagasi," mäletas Sass.
"Asi on vist persses," osutas Kaur Väike-Maarja poole, kust metsa vahelt sinakat kuma paistis.
Kõik peale jahimeeste said aru, et on aeg peitu pugeda.
"Lähme kärmelt sinna puukuuri taha varju, mul on tunne, et need mendid on ka veini maitsnud," hakkas Raivo juba liikuma lähedaloleva kuuri suunas.
Tom pidas aga hoo kinni: „Kuhugi ei lähe, ega need peletised sul autoga sõida ja pealegi meil on relvad!"
„Kurat, ma lasin ühe jahiga kolm põtra selle sama ühetorulise jahipüssiga!“ näitas Sass uhkusega oma relva.
"Mina ei riski, mul püssi pole! Paneme kõik siia kuuri taha peitu, kurat, saate siit ka lasta, kui vaja!" hüüdis Raivo jahimeestele ning putkas koos Kauri, Tarmo, Kertu ja Kairega puukuuri poole. Vaid jahimehed jäid kiirabibussi juurde politseid ootama.
"Tom, oled sa kindel, et me ei peaks ka varju minema?" küsis Sass, kel ilmselt oli hirm nahavahele pugenud.
"Hoiame kuulid rauas, mis siin varjuda!" soovitas Tom ning vaatas lähenevaid autosid.
Raivo, Kaur ja teised piilusid, kuidas esimene auto poe ees kinni pidas ning jahimehed sellele lähenesid.
„Need jahimehed on lollid! Persse, ei maksa riskida!“ sosistas Raivo.
„Neil on vähemalt püssid,“ jätkas Kaur.
„Pole vist hullu midagi, kõik on rahulik,“ sosistas Tarmo, jälgides toimuvat.
Äkki surus tagumine auto lapatsi põhja ja rammis kaks jahimeest üle katuse. Tom ning Sass tegid meeleheitliku hüppe kiirabibussi taha, kuulid üle pea vihisemas. Mendid kargasid allaaetutele kallale, rebides ühelt pea otsast. Teisel andis jalaliiges järele ja ta kukkus pikali. Too õnnetu jõudis siiski kaks toru tühjaks vajutada ning kollil pool pead kardetsiga otsast lasta. Saanud esimesest ehmatusest üle, paugutasid Tom ning Sass torud kuivaks. Kuulid rebisid koolnud konstaabel Mätasel lõua küljest ja õõnestasid ühe peletise kolba. Kooljatest oli jalul veel neli ning nood pagesid politseiauto taha varju.
Tom ja Sass tundsid end olukorra peremeestena, kuni Sass pika noolega kiirabibussi ukse külge naelutati… lahinguväljal valitses hetkeks vaikus, kuna keegi ei saanud aru, mis toimus. Läbi õhu vihises ka järgmine nool, nüüd oli näha taamal keset teed mehe siluett – see oli külahullu Urmase sale, kuid lihaseline kogu, kes Moskvichi amordist valmistatud vibuga fiibrist karjakeppe lennutas. Räägitakse, et too riist pidavat tugeva mehe käes nooli 300 m peale lennutama ning lähedalt tungima läbi peldiku ukse. Urmast hüütakse Tarzaniks tema välimuse ja jõu pärast. See pika patsiga sale ja päevitunud mees oli uskumatult tugev, aastaid vangis lihaseid timminud – iga mees auto amorti juba kõverasse ei tõmba. Vibukütt vinnastas ka järgmise noole ning mendid valmistusid Tomi poole oma Makarovite pidemeid tühjendama. Nool noole järel vihises läbi roiskunud õhu. Kiirabibussi suunas kärgatasid leekivad torud – kooljamendid asusid hurraaga Tomi suunas pealetungile. Vihises aga järgmine nool, mis liitis hoopis kaks poliisi ühte nagu siiami kaksikud... Konstaabel Mätas ei saanud aru, mis toimub, ja Tom tulistas ta ajud asfaldile laiali.
"Minge vittu, värdjad!" möirgas Raivo taamal keset teed ja vehkis võidurõõmsalt Urmase vibuga.
Tema kõrval vedeles liikumatult Tarzani koolnud kogu, kelle peast Kaur kirvest välja sikutas – noormeestel õnnestus peletisele lahingumöllus ligi hiilida ja kuurist leitud kirvega elajale pähe virutada. Kuid üks kooljament jõudis Tomile siiski peale lennata ning surus oma kollased hambad talle õlga. Tom oli küll kunagi kõva judokas, kuid peletise vastu ei tulnud välja ükski võte. Ligi 120-kilone koll hoidis Tomi surmavas haardes... kuni Tarmo peletisele kirve pähe parkis ning pealaest lõualuuni korraliku sihi sisse sõitis.
"Tarmo... Tarmo, aita mul haav kinni saada," hingeldas Tom, kes oli üleni verine ning peletise ajutükkidega kaetud.
"Ma seon ise, lase need kaks zombit põrgu tagasi," seletas Kaire, kes hakkas koos Kertuga Tomi veritsevat õlga siduma.
Kaks pollarit üritasid politseiautosse pugeda, kuid nool hoidis neid kindlalt koos ning kooljad ei mahtunud kuidagi rooli ära. Tarmo aga ulatas neile „abistava“ kirve ja raius mendid neljaks tükiks. Igaks juhuks lõi veel pead otsast ja tampis kirvesilmaga sodiks.
"Minge põrgu, värdjad!" ühmas Tarmo ning viskas väsinult kirve maha ja läks Kairele appi. "Tassime need laibad Kolja majja ja paneme põlema, kõige täiega!" käratas Tarmo ning poisid hakkasid kooljate juppe kiirabibussi laduma.
Nõks enne koitu võis Triigis märgata tule punavat kuma ning kuut roidunud inimest selle ümber istumas. Kaire ja Tarmo lappisid veel Tomi haava. Nad hoidsid end tegevuses, et mitte lasta sel vapustusel sügavamale mõistusesse tungida. Kertu jõllitas omaette tühjusesse, kogu see öö oli tema jaoks liiast. Kaur oleks tahtnud neiut lohutada ja kaisutada, kuid ei leidnud õigeid sõnu. Neid polnudki vaja – piisas lõkke rahustavast tantsust ja teadmisest, et kõik need värdjad seal sees põlevad. Tuli puhastab.
Raivo tõusis püsti: "Läheb teeb nüüd selle õlle!"
"Läheb teeb,“ vastas Kaur, „Triigi pood on kohe avatud.“ Kaks sõpra astusid mööda maanteed poe poole, kotis kirves... igaks juhuks.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Peatoimetaja maiveerg 2013
Küberpunk ja globaliseeriv kirjandus
Intervjuu: Bruce Sterling
Muusikaarvustus: MLC - Hemofiilia
Roger Elwood ja tema ajakiri
Kaheksas HÕFF - mõned asjad pisut teisiti
HÕFF 2013
Maikuu pildimäng
Filmiarvustus: Oblivion
Raamatuarvustus: Lumevaring
Maikuu kirjastuste uudised 2013
Maikuu ulmkonnakroonika 2013
Fallen dark
Kommentaarid maikuu juttudele
Tõlkejutt: Rotipüüdja Hans
Jutt: Ajukaabe
Jutt: Kooljad
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0080)