„Tra-taa-taadaa!“ põristasid trummilööjad trumme. Pärast päevi kestnud rännakuid olid tsaari väed viimaks Kiievi müüride alla jõudnud.

Äsja lõppenud talv ja teekond oli olnud pikk ning raske ja sõjamehed ootasid eesseisvat taplust kärsitult nagu peigmees pulmaööd, vaatasid igatsevalt hommikusest udust paistvate Kiievi tornitippude suunas ning tammusid mudasel karjamaal jalgu nagu hobused.

Aga isake tsaar ei kiirustanud. Linn oli küll kaotanud palju endisest hiilgusest: müürid olid siit-sealt lagunenud ja kullatud tornidki pleekinud ning päikese käes tuhmunud, kuid kants kätkes siiski jätkuvalt väge, et ühe tormijooksuga sellist tulist kartulit alla ei neelaks. Seetõttu oli tsaar lasknud linna esialgu piiramisrõngasse võtta ning sulgeda kõik selle sisse- ja väljapääsuteed. Las vastase moraal langeb. Papid saavad aga senikaua lisaaega jumalalt õnnistuse palumiseks.

Palja vaatamisega kindlust ei valluta, pahandasid selja taga mõned kõrgemad väepealikud, kuid tsaar ei lasknud end neist juttudest häirida. Ega linn saagiga kuhugi kao. Selles, et ta võidumeheks jääb, valitseja ei kahelnudki. Tsaar oli oma edus võrdlemisi kindel juba seetõttu, et lasi oma jumalasulastel kaasa võtta kunagisest usukeskusest pärit reliikviaid, mis pidid surmkindlalt jumala soosingu nende kasuks pöörama.

***

Samal ajal Kiievis oli Papp Hlõstov saanud öö jooksul väga vähe sõba silmale. Mõõgana pea kohal rippuv oht muutis ta ärevaks ning une rahutuks. Nii kargas püha mees juba varakult asemelt püsti ja kiirustas pikki räpaseid kitsaid tänavaid vürstipaleesse vastuvõtule.

Kohalejõudnuna oli Hlõstov koos kaas-usuvelledega paigutatud uhkesse vaipadega kaunistatud saali ning söödetud ja joodetud parimaga: hapukapsasupi, kuivatatud kala, riisi ning lambalihast magusate pirukatega. Isegi pidupäevade toit – sealihapirukad – olid laual. Kõige selle kõrvale aga jahedad pudelid parima viinaga. Vürst ise istus laua otsas vägeval nikerdatud toolil, siidist kaftan seljas ja säras soojusest nagu päike, justkui oleksid tema kallimad pojad ja tütred laua äärde kogunenud ning linna piiravatest vaenuvägedest poleks õhus paha haisugi.

Hlõstov vitsutas isuga kõike ette kantut ning jõi roogadele peale, alla ning kõrvale topkade viisi viina. Vürsti lahkus ja viin sulatasid ta umbusklikku hinge üsna lahti ja varsti lõkerdas temagi jumalavallatult vürsti naljade peale.

Vürst vidutas viimaks silmi, pühkis habeme ning vuntsid laia tikanditega rätiga puhtaks, võttis näppu topka ning tõusis püsti. Papid järgnesid tema eeskujule kärmelt.

"Vennad, kallid kaaslinlased, ukrainlased! Meie issanda Jeesus Kristuse alandlikud teenrid!

Vaenlane passib väravate taga, meil aga jõude napib. Nüüd on kõik teie õlgadel. Paluge Jeesuselt abi." Ta tegi pausi ja silitas enda habet.

"Holopid palveoreleid sõtkuma, vanaeided ja noored tütarlapsed hardaid kirikulaule laulma ning te ise orelite taha palveid lugema ja issandat kiitma."

Vürst tegi kõnes pausi, lõi hardalt risti ette, kummutas topka tühjaks ning pigistas silmad kokku. Papid järgnesid kuulekalt ka vürsti sellele algatusele.

"Jumala abiga, vennad," ägises vürst edasi, "tõotan kõigi teie juuresolekul, et kui pääseme, annan oma kallima tütre kloostrisse nunnaks."

"Just nii ma teen!" kinnitas vürst justkui iseendale veel kord üle, üksik heldimuspisar habemesse veeremas.

"Saadan ta sinu juurde, Hlõstov, sinusuguse vaga mehe juures saab temast vahva Jeesuse pruut."

Hlõstov võpatas ja punastas. Mis seal salata, vürsti suurerinnaline tütar oli tõeline kaunitar.
Selline, kes suutis ka kõige vagama pühaku keelt limpsama panna ning õhtu hakul patused mõtted meeltele kedrata.

Ja nüüd vürstitar tema käe alla anda, milline õnn. Hlõstov tundis endal teiste pappide imetlev-kadestavaid pilke ning punastas heameelest.

***

Isake tsaar, Venemaa seaduslik valitseja, astus oma sõjatelgist välja, tore punaste käänistega ja sügavate taskutega kaftan seljas, vuntsid värskelt kenasti pöetud ning kammitud, läikivad säärsaapad jalas ning tulipunane mõõgarihm üle õla, kõndis mööda tema jaoks hobusesitale ja porile laotatud kuldsete tupsudega kitsast vaipa tubli ratsahobuseni ja valmistus ühe auruga selle sadulasse kargama.

Ootamatult takistasid ta tee aga kuskilt nurga tagant ilmunud papid. Neid oli kokku tükki neli. Ühesugused hallid näod, lihavad vatsad ja topeltlõuad hirmust värisemas.

"Valitseja, luba sõna lausuda," kogeles viimaks neist auväärseim. Tsaar kortsutas kulmu ja tõmbas silmad vidukile. Ta tundus ootamatu häirimise tõttu pahane.

"Luba antud, räägi, papp, mis sul kosta ja siis kasi mu teelt. Teie töö on jumalalt õnnistust paluda, mitte sõjasulastel jalus tolgendada!"

"Oi, isake,“ kukkus papp lömitama. „Ära saada meid hukka. Ära lase hirmsal õnnetusel Volgamaa laste peale langeda. Ära mine Kiievit ründama ja rüüstama. Hirmus õnnetus on tulemas. Pööra parem ots ringi ja mine läände sealseid holoppe ja tsuudinärakaid karistama. Jäta Kiievi tornid tulest puutumata ning ta väravad terveks. Jumal on vastase poolel, nende palved olid mõjusamad. Meist noorim, tubli papp Grigori, sai teate. See ütles, et kui Kiiev on ohus, tabab kõigevägevama raev süüdlaseks olevat vaenuväge ja muudab selle kõrbetolmuks."

Grigori lõi samal ajal risti ette ja noogutas peaga nii, et habe lehvis ja papimüts kukkus peast mutta.

Valitseja nägu tumenes. "Pea suu, lollpea!" röökis ta. "Ega me esimest korda Kiievi vürstidega sõdi. Pikk tee on maha käidud ja rünnakust me ei loobu. Kasige tagasi oma välikirikusse palvetama. Teil veab, et olen heas tujus. Laseks muidu vitsu anda nii, et antud on."

Nüüd läks väljakul alles tõeliseks tsirkuseks lahti. Papid heitsid end põlvili mutta. Röökisid ja nutsid. Vehkisid ristidega ja kutsusid jumalat, pühakuid, kõiki ingleid ja isegi vanakuradit ennast sinnasamma neid kõiki taevase välguga tuhastama kui nad valetavat. Põlegu nende hinged igavesti koos patustega kateldes, sest nemad räägivad vaid tõtt ja ainult tõtt.

"Mu oma lihane poeg on siin salgas, halasta isake valitseja!" röökis üks pappidest, endal ninast tatt laia papihabemesse voolamas.

Tsaar vahtis ringi. Olukord tundus täbar. Mõned sõjamehed tundusid irvitavat, suurem osa aga olid jumalakartlikud mehed ning vaatasid toimunut üsna morni näoga. Vaja oli karmi kätt näidata.

"Mehed!" lõugas tsaar. "Hirm on hullem kui surm! Tooge piitsad siia, pekske need valeprohvetid ja viina ning pekiõgijad oma ratastel liikuvasse usukantsi tagasi!"

Osad meestest kõhklesid, aga nooremad ja julmemad nägid just head võimalust kättemaksuks. Paksud papid, kes muidu päev otsa soojas kirikus märjukest jõid ning liha nuumasid, olid nüüd justkui alasti. Nüüd võis kogu oma üleajava kadeduse paraski neile kraesse tühjaks valada.

Nii kargas kamp mehi ligi ja lasi piitsadel välkuda. Papid jätsid ulgumise, haarasid talaarirüüde hõlmadest ja lidusid päkkade välkudes ning valust kiunudes nii ruttu oma välikoja suunas, kui nende rasvunud südamed lubasid.

Sõjamehed puhkesid seda vaatepilti nähes mürinal naerma. Vaid mõned üksikud vanemad jäid endiselt morniks ja pobisesid oma habemeisse miskit halvast endest. Ülejäänutel oli aga selle vahejuhtumiga lõbus tuju taastatud ning ka isake tsaar oli endaga rahul. Ta kargas viimaks ratsu selga, tegi sellega tiiru ümber laagri, pidades samal ajal lahinguplaane.

Nüüd las praevad omas mahlas. Siis lendavad mehed redelite ja kirvestega peale. Raiume vibumeeste kattetule varjus mulgu müüri ning valgume kui marutuul mööda kantsi laiali. Ei siis enam päästa neid ükski vägi.

Isake muheles. Talle meenus, et Kiievi vürstil on kena punapõskne ja vormikas noor tütar, kes kõlbaks suurepäraselt tema Moskva kambrisse aset soojendama.

Tsaari äratas unistustest see, et õhk oli läinud ootamatult palavaks. Lisaks tundus talle, et ilm oli muutunud valgemaks. Valitseja tõstis pilgu üles taevasse, et näha, mis tempe see kevadpäike teeb – ja see oli ka viimane, mis ta selles maises elus tegi.

***

Kiievi müüridele ja tornidesse kogunenud rahvas nägi, kuidas taevast langev röögatu tulesammas tabas künkale kogunenud vaenuvägesid ja õhku raputas kohutav kärgatus. Linn värises oma alusmüüridel ning kirikukellad lõid iseenesest kõlisema. Ere valguselõõsk sundis rahvast mujale vaatama. Nii mõnedki uljamad, kes seda ei teinud, kaotasid sel tunnil silmanägemise. Valgusele järgnes muda ja tolmuvihm, mis Kiievi tänavad ning tornitipud ühtlase hallikaspruuni lögaga kattis. Siis saabus vaikus ja kerkinud tolmusammas varjas eesriidena kogu hirmuäratava vaatepildi.


Illustratsioon: Jaan Murumets

Rahvas juubeldas sellest hoolimata. Tänavatel kostis hõiskamist ja kisa. Igaüks, põlvepikkusest poisikesest halli habemega taadini, tahtis ronida müüridele, et näha oma silmaga jumala raevu vilju.

Vürst ise ilmus kaaskonnaga rõdule ning pidas emotsioonidest tulvil kõne. Ta kiitis seejuures lõputult pappe, tagus risti ette ning lubas viimaks minna paljajalu pühade säilmete juurde palverännakule, vanasse ROSKOSMOSe nimelisse kirikusse. Hlõstov kuulas kõnet teiste seas naerulsui, silitas seepeale oma auväärset habet ja suundus kirikusse.

Seal süüdati koorilaulu ning palvete saatel küünlad ning Hlõstov tatsas keset kantsi kõrguva hiiglasuure tammepuust orelit meenutava aparaadi juurde. Hulk kirikuteenreid kargas nurkades olevatele pedaalidele ning asusid neid sõtkuma. Kiriku täitis vaikne surin. Puust kastil, mida kaunistasid gravüürid mitmesugustest pühakutest ja õnnistegijast endast, lõid helendama kollakad lambid. Selle sisemusest kostis praksumist ning susinat. Kiriku katust kaunistavate sibulate katustel lõid aga hõbedased ristid sädemeid.

Lõpuks, olles mitu issameiet lugenud ja paar kõmisevat laulu laulnud, astus Hlõstov kasti ette, avas selle kaane ning võttis selle alt vasest kiivri, mille asetas omakorda endale pähe. Sidepidamine jumalaga võis alata...

***

Kuskil kõrgel orbiidil ümber Maa tiirlev ning terve väikese küla suurune relvaplatvorm võttis Hlõstovi raadiosõnumi vastu, töötles seda tehisintelligentsete protsessoritega ja edastas murdosa sekund hiljem alla vastuse.

Seejärel lülitas energiakahuri laadimisre˛iimile ja läks üle energiat säästvale käigule. Relvasüsteem koodnimega Ippolit oli nimelt väga-väga vana, kümneid sajandeid üleval rippunud, komeetidest ja kiirgusest puretud. Sellises rauga-eas tuli igat puhkehetke ära kasutada. Kõik, mis liigub ja töötab, ju kulub. Kuna paljud andurid olid läbi põlenud, ei saanud ta enam ise maapinda korralikult jälgida ja pidi selles osas usaldama alt tulevate agentide teateid. See tekitas omakorda aga lisakoormust, kuna aeg-ajalt tuli sealt vägagi vastukäivaid korraldusi.

Aga teha oli palju. Näe, Tarbatu linnusest anti just teada, et taas abi vaja. Vaenlane olla maale tulnud. Egas midagi, tuleb laisklemine lõpetada ning veel tööd teha. Täita eesmärki, milleks ehitatud – kaitsta tsivilisatsiooni eksisteerimist.

Teos Baasis: Kindlus taevas
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
Peatoimetaja detsembriveerg
Raamatuarvustus: Teismelised mitteninjakilpkonnad
Raamatuarvustus: Sorts? Tuuslar? Võlur? Nõidur!
Intervjuu: Andrzej Sapkowski
Nõiduri teemalised ekraniseeringud
Nõiduri kaardimäng: Papist poiss Geralt
Arvutimäng: The Witcher
Orjapäevik: Kuu ajaga romaan: edu ja ebaedulugu
Larbimuljed: Wasara valgus
Detsembri ulmkonnakroonika
Detsembrikuu kirjastuste uudised
Jutt: Läbimurre
Jutt: Palat
Jutt: Viimane
Jutt: Kahe maailma vahel
Jutt: Suudle mind!
Jutt: Kindlus taevas
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0076)