tanel raja Aili GerzErik nõjatus paadisilla rinnatisele ja läitis sigareti. Õhk järve kohal oli lämbe, peaaegu tuuletu, ning kui poleks olnud hundinuiade vahel laisalt ringi patrullivaid tondihobusid, oleks maailm tundunud merevaiku tardununa.

Talle meeldis see koht, pealegi oli ta siinkandis sündinud - praegustes mõõtühikutes vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel. Erik oli kunagi nostalgiahoos proovinud oma vanematekodu üles leida, kuid aeg oli oma töö teinud: tuttavad orientiirid olid kadunud, mets oli küla endasse neelanud, vanad rajad olid rohtu kasvanud ning uued viisid juba sootuks mujale. Sestap tuli leppida vaid üldisemat sorti kodutundega, mis õnneks oli ilma täpse asukohatagi südantkosutav.

Süüdatud suits oli vahepealt jõudnud pooleldi ära põleda. Erik nipsutas kogunenud tuha minema, tõmbas paar kiiret mahvi ja heitis koni hooletult järve. Paadisillal konksu leotav habemik saatis talle etteheitva pilgu kuid ei öelnud midagi. Kalamees oli oma, ta saabus alati ühena esimestest, kandes iga kord sama päevinäinud mütsilotti ning hiilgas tavaliselt sama, praktiliselt olematu, saagiõnnega. Erik naeratas talle vabandavalt ning jalutas tagasi parklasse.

Autode arv oli vahepeal kasvanud, juurde oli tulnud üks Rootsi numbrimärgiga masin ja kaks rendiautot. Plats oli juba poolenisti täis ning sõidukiomanikud, kes ei tahtnud oma neljarattalisi kaaslasi otse kõrvetava päikese kätte jätta, otsisid puude vilus paremaid kohti.

* * *

Erik ei olnud päris kindel, miks Isandad just sellise Leppe olid teinud, kuigi viimasel ajal oli tal paar ideed tekkinud. Lepe oli muutumatuna püsinud juba terve igaviku ning üldine arvamus oli, et vahest olid Isandatelgi omad reeglid ja omad isandad, kes neile omad piirid olid seadnud; igal juhul oli Liisk ainuke võimalus Leppest lahti öelda. Liisk kuulutati välja iga paari aasta tagant, vahel tihedamalt, vahel harvemini ning see oli peaaegu sama vana kui Lepegi.

Ei saanud väita, justkui oleks Isandad Leppe sõlmimise ajal valetanud; nad lihtsalt ei rääkinud kogu tõde. Kui Erikule pakkumine tehti, siis oli ta piinadest pääsemise nimel valmis maha müüma oma surematu hinge; see oli kolmas päev pärast esimeste muhkude tekkimisest. Tal oli siis teine nimi ja ka ajad olid teistsugused, kuid reeglid oli samad mis tänapäevalgi: Isandad soovisid, et ta elaks igavesti ning kui talt palutakse mõnda tagasihoidlikku teenust, siis peab ta tegema kõik endast sõltuva, et seda parimal võimalikul viisil osutada.

Hommikul pärast Leppe sõlmimist oli palavik taandunud ning paari päeva jooksul kadusid ka muhud. Vend Augustinus, kes tollal külarahva hulgas jumalasõna levitas ja seda imet kaema kutsuti, kuulutas imelise paranemise taevaseks sekkumiseks ning paraneva noormehe Issanda poolt väljavalituks. Taolised sõnad langesid jumalakartliku külarahva näol viljakasse pinnasesse, sest seniajani polnud Must Surm veel ühtegi oma ohvrit tagasi andnud ei selles külas, ega kusagil mujal. Kui paari päeva pärast usumees vanematele teatas, et ta peab nende pojaga minema kloostrisse, kus Kõigevägevamat sooritatud imeteo eest igati väärikalt tänada, siis puiklesid nad vaid moe pärast vastu. Sest kuhu see olekski kõlvanud, et Vanajumala soosik veedab oma elupäevad pudulojuseid karjatades, talviseid küttepuid varudes ning äket vedades?

Kuigi klooster asus jalamehe jaoks nelja päevateekonna kaugusel ning noormees polnud veel täielikult paranenud, asusid nad peaaegu kohe teele. Kaks päeva hiljem kerkisid vend Augustinusel esimesed muhud ning neljandal päeval pärast teele asumist mattis Erik ta sinnasamasse teepervele. Kloostrisse ta aga ei jõudnudki, sest Isandatel olid temaga muud plaanid.

* * *

Isandad ei nõudnud oma rahvalt palju. Enamasti tuli lihtsalt olla kohal, jälgida ning koguda tunnistusi. Vahel harva pidi ka sekkuma, kuid alati kaudselt: nihutades asju ühest kohast teise, eemaldades asitõendendeid ja vahendeid või lisades neid. Tõenäoliselt oli nõnda kogutud informatsioon Isandate jaoks ainuke võimalus sündmustega kursis olla - ilma selleta oleksid nad olnud pimedad ja kurdid.

* * *

Liisu tõmbamine on pühalik hetk ja sellega kaasnev rituaal püsinud muutumatuna selle algusest saati. Kõige noorema osaleja kanda jääb liisukivide jagaja roll. Ta saab oma valdusesse kompsu, milles on sadu sõrmeotsa suuruseid musti marmorkuulikesi. Kõigepealt loeb ta kuulikesed üle, pärast mida saavad kõik, kes soovivad Liisus osaleda, neist endale ühe. Mitte alati ei soovi kõik saabunud kuuli võtta -- tavalisel on sellistel puhkudel tegemist nooremate Vaatlejatega, kuid teinekord loobub Liisust lõpetamata ettevõtmiste tõttu ka mõni vanem. Enamasti ei vaevu loobujad kohalegi sõitma.

Kui kõik on oma jao kätte saanud, annab vanim osaleja sellest märku ning kotti jäänud lunastamata loosid võetakse arvele. Seejärel kogub ta välja jagatud mustad kuulid teise, tühja, kotti ning asendab neist ühe täpselt samasuguse valgest marmorist keraga. Need segatakse hoolikalt ning osalejad tõmbavad sellest kotist igaüks ühe kivikese, hoides seda teistele näitamast ja ise vaatamast. Kui kõik loosid on laiali jagatud avavad rituaalis osalejad noorima märguande peale peo ja kelle käes on valge kuul, sellele teevad Isandad pakkumise Lepe üles öelda.

Rituaal on osalejate jaoks niivõrd tähtis, et kui näiteks hiljem kokku kogutud kuulide arv ei klappinud või kui keegi näitas oma kuuli teistele varem, siis käivitus kogu protsess uuesti ning rikkuja kõrvaldati selleks korraks osalejate hulgast. Samas on Rituaal argine - ei mingeid kostüüme, tõrvikutega marsse ja salajasi käepigistusi. Kalamees ei pidanud vajalikuks isegi mütsiloti asendamist millegi väärikamaga ning suur osa saabunutest osalesid aastaajale sobivalt lühikestes pükstes.

* * *

Erikul ei olnud kiiret kuhugi ning ta poetas oma musta kuuli tagasi alles siis kui tunglemine koti ümber oli lõppenud. Samal ajal kogunes veidike eemal juba uus rahvasumm, mille keskel säras heleda siilisoengu ning nöbininaga noormees. Erik isegi tundis seda tüüpi: Alfred oli vähemalt 4 sajandit vana, võib-olla vanemgi, ta oli väga konservatiivsete vaadetega, elas kusagil Stockholmi kesklinnas ning teda kasutati tavaliselt siis, kui oli vaja sulanduda usuorganisatsioonidesse, tänu millele oli ta veendunud ateist.

Rahvahulga küsimustele vastates andis ta laekahoidjale üle väikesesse praktilisse plekk-karpi pakitud dokumendid: passi, juhiloa, jne. Kõige lõpus ulatas ta laekurile auto võtmed ja hakkas lahti riietuma.

Aeg oli käes. Alfred oli riiestest välja pugenud ning astus kiirustamata veepiiri poole. Veel hetke eest uudishimulikult sumisenud rahvas tegi talle vaikides teed. Mees vaatas viimast korda tagasi, naeratas ja hakkas siis otsustavalt edasi rühkima. Vesi ulatas talle kõigepealt põlvini, siis vööni ja siis kaelani, pärast mida ta asus tugevate tõmmetega järve keskkoha poole ujuma.

Seda, mis järve keskkohas toimus oli Erik varemgi näinud, see juhtus alati täpselt sama moodi. Alfred peatus, pööras ümber ja tõstis lehvitamiseks käe. Äkitselt ta tardus, nahk tõmbus hallikaks ning ihu hakkas küünlarasvana luudel maha jooksma. Paljastunud luud murenesid omakorda, vajusid vees laiali ja minuti pärast oli Alfredist alles jäänud vaid parklas seisev Saab ning riided rannaliival. Seejärel käivitus järve kohal juba tuttav värvide ja valguse mäng, kus helendav kogu, kes kunagi oli olnud Alfred, kerkis veest koos kahe teise samasuguse kujuga. Uustulnukale oli vastu tuldud.
tanel raja Aili Gerz crop2

Illustratsioon: Aili Gerz

Kalamees oli esimene, kes pärast valguse hajumist liigutas. Ta rehmas käega, lükkas mütsiloti kuklasse ning marssis tagasi paadisillale. Liisk oli selleks korraks läbi saanud.

* * *

Et oma tööd paremini teha, näeb Vaatleja soovi korral rohkem kui tavaline inimene. Lisaks sellele, mis toimub mingil hetkel, näeb ta ka seda, mis toimus lähiminevikus ja tõenäoliselt leiab aset lähitulevikus. Samuti näeb ta seda, millest Isandad Leppe sõlmimise ajal ei räägi -- mis juhtub siis, kui inimene siit ilmast lahkub. Selle mõistmine võtab aega, kuid laias laastus ei ole surm lõpp, vaid tegemist on metamorfoosiga - muundumisega, kus inimene hülgab oma maise taaga ja saavutab Täiuslikkuse. Surmast loobumisega loobusid Vaatlejad ka võimalusest saavutada Täiuslikkus, jäädes nõnda lõksu kahe maailma vahele.

* * *

Erik magas autos. Ta oli aidanud Kalamehel tolle lõputuna tunduvat varustusekoormat pakkida ning hiljem olid nad ära lahendanud õngemehe auto kindalaekas olnud brändi. Vastu hommikut palusid Isandad järjekordset teenust: ta pidi lendama New Yorki ja rentima Brooklynis väikese toa, sõlmima kohalike hulgas nii palju tutvusi kui võimalik ning ootama, kuni jõuab kätte 11. september. Sel päeval tuli tal ärgata vara, võtta kaasa kaamera ning minna Manhattanile, kuid mitte mingi hinna eest alasse, mis jääb WTC Plazast kilomeetri raadiusesse. Ta pidi salvestama sel päeval aset leidva Sündmuse, otsima potentsiaalseid anomaaliaid, vaatlema järelmõjusid ning kuulama, mida ta uutel tuttavatel selle kohta öelda on. Teisisõnu, ei midagi erakordset.

Teos Baasis: Kahe maailma vahel
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0539)