Alati algas see nii. Kauge võbin, mis kandus läbi seinte ja põrandate, siis tuli kauge ümin, mis klaarus aegapidi vanaks marsilauluks ja kõik need 89 korda, kui ta oma tööruumi ukselt vägede marssimist kuulas, üürgas koridori S39 üks naishääl:
„Tõbras surnud, põrmu paisat!“
Alati just selle ainsa rea, ei rohkem ega vähem.
„Kas meie kosmoseväelased pole täpsed, Anna?“ Hallide silmadega jässakas mees, vajaduste vanemanalüütik Murim Ahme, naaldus vastu koridori seina ning silmitses läbipääsu juures istuvat töökaaslast
„Nad peavadki olema. Kosmoses on murdosa sekundist ju tuhandeid kilomeetreid.“ Hallis kombinesoonis naine tõusis ja astus töökaaslase juurde: „Ma olen alati tahtnud küsida, miks sa pole kordagi kahe aasta jooksul all väliüksuste marssi vaatamas käinud. Ka täna pole sa ju valveanalüütik, et peaksid siin olema.“
„Mulle tundub nähtamatute marssijate jõud tugevam. Muide, Anna,“ mees tõi paar sammu eemalt laualt käsiterminali. „Kas sa oled ka midagi sellist kohanud? Vaata, seda siin, punast. Terve toidusõlm nõuab lisatoitu ja ainult keskastme juht on seda ebamääraselt põhjendanud. Siin ja siin ka.“
Mehest mõned aastad noorem analüütik Anna Lui libistas käega üle oma lühikeste juuste ja võttis vastumeelselt terminali enda kätte. „Jah, olen küll, kuid mis siis? Kui ongi väike sünnipäev, siis see pole ju probleem, kui ainult aeg-ajalt on. Või mis?“ naine kallutas pead ja tõmbas silmad küsivalt kissi. „Väike rõõm söömisest on ju lubatud, eks ju, austatud vanemanalüütik.“
„Ei,“ raputas mees pead, „Ma lasin kanalisatsiooni koostist uurida. Puhta tapva treeningu keemiat tihkelt täis. Ja need sanktsioneerijad, vaata koode, neid on vähe, mp193k ja …“
„Lase neil olla. Jõuad veel küllalt nende taldrikusse vaadata.“ Naine haaras mehe käevangu ja tõmbas teda läbipääsu poole: „Läheme ja kuulame seda marssi mõni samm lähemalt ka. Kes teab, ehk teevad need paar sammu asja veel paremaks. Ja nagu tead, kes head asja ei taha, see saab peksa.“ Mõni hetk hiljem vilkus läbipääsu roheline silm möödujate kinnitamiseks kaks korda. 
*
Tähtedevahelise baasi Q4 S sektori ruumis S3711a töötavad analüütikud ei mõelnud üsna paljudele asjadele. Nad ei mõelnud, kui kaugel baasist võib olla lähim transpordilaev, nad ei mõelnud avakosmose mõjust baasi välispinnale, nad ei mõelnud ei lähi- ega kaugmõju relvade laskemoona varudele, nad ei mõelnud peaaegu kunagi isegi sellele, kas nende hingatav õhk on küllalt filtreeritud ja steriliseeritud.
Neile asjadele mõtlesid teised inimesed. Sellegi poolest oli neil küllalt, millega oma päid tööajal täita. Nad jälgisid inimtarvete ladude täituvust, toitlustussõlmede varustatust, ning vaatasid käsitsi läbi kõik süsteemi meelest üldisest oluliselt erinevad taotlused. Kõik trendid ja prognoosid, need ka. Miks pinnalähedased sõjaväelased söövad koormuse kohta rohkem kui all treeningtasandil olevad, kas sõdur SD19204RM võib kolmandat päeva järjest lisasupiportsu saada või siis nädalas neli paari sokke. Lihtsalt üks õgardite piilumine, ütles Murim kõige selle kohta.
„Hei! Kuidas täna portsjonid lippavad?“
Kulus mõni hetk, enne kui Murimi aju keha lähiruumile ümberlülitus ning laua kohale kummardunud töökaaslases Anna Lui ära tundis. „Pole viga, hästi.“ Ta naaldus tooli seljatoele.
„Minul ka.“ Anna naeratas talle ja toetas oma käed terminali servale. „Mm… Tahtsin sulle öelda, et Marc korraldab täna peo. Tähistame puhkenädala algust.“
„A-ahah.“ Heitnud hetkeks pilgu terminalile, märkas Murim, et sinna on ilmunud paar uut kollase koodiga teadet.
„Murim, tuled ka? Kell seitse hakkab. Seal on alati vahva.“
„Eks ma vaatan, viimasel ajal on palju tööd.“ Ta naeratas vabandavalt Annale. „See on Rohelises saluunis nagu alati, eks?“
Anna kergitas oma suunurki: „Ja-jah, Rohelises. Ma nüüd lähen, töö ootab ka mind. Õhtuni siis.“ Hetk hiljem oli Anna kadunud Murimi peas tahaplaanile, mattudes uutesse arvude ja teadete värvikoodidesse. 
Pärastlõunase puhkepausi ajal peatus Murim kohvi ja batoonide laua juures tavalisest lühemalt. Kalorid, vitamiinid ja valgud kõhtu loputanud, sättis ta enda uuesti tagasi töökohale.
Nii-nii. Mis mul siin siis on? Toonud ekraanile toitlustussõlmede animatsiooni, jälgis ta pingsalt kuidas järgemööda süttisid baasi skeemil punasega kirjad toitlustussõlme asukohakoodi ning anomaalse taotluse ajaga.
„Pidage nüüd kinni, need ju korduvad!“ Järsu liigutusega peatas ta pildi. Kuid skeemi kohale ilmunud uus taotlus andis Murimile teada, et selleks korraks on ebatöiste mõtete aeg kahjuks möödas.
Oma vaimset sügelust pääses Murim sügama alles peale tööpäeva lõppu. Sättinud end viimases reas vabaks jäänud töökohale, tegi ta esiteks juhtumite sagedusanalüüsi. Täieliku ootamatusena sai ta teada, et anomaaliates osales 12 üksust, 4 juhti ning 21 toitlustussõlme ja mitte ühtegi korda ei olnud sama juht sama üksusega samas sõlmes kahte korda. "Kuid see ei saa ju olla võimalik! Juhtumeid on ju olnud koguni 2452 korral! Ja ühel üksusel peaks ju ikka üks püsiv juht olema või ei peaks?" Tulemust päriselt uskumata, tegi ta kogu analüüsi uuesti. Kuid pilt ekraanil sellest ei muutunud. „Olgu siis nii.“ Mõtles ta. Veidi kaalunud, päris Murim süsteemist samadesse sõlmedesse läinud tavavarustuse nimekirju. Vastusest hakkasid talle kohe silma suur hulk tsiviilriideid ja ka mööblit, mulaažvahtu, loomade karjatamise vahendeid, aerosool-rahusteid, ravimeid, tõkketraati. „No mis pagan siin on? Tõkketraat ei tohiks kunagi tsiviilnimekirjadesse jõuda, see on ju puhas militaarkraam. Keemia õigupoolest ju ka.“ Terminal meenutas järjekordse punase teatega, et kuna ta on sisse logitud, peab ta vähemalt punast ja oranži tööd tegema. Ohates tõi ta teate detailid ekraanile ning nägi järjekordselt ebamääraselt põhjendatud lisasöögi soovi. Vihaselt klõpsutas ta üksusele lisaportsud teele. „Ega teil on õigus, härrased kosmosekaitsjad. Ega üks toidujagaja peagi teadma, milleks paganaks te lisaportsu vajate. Küsige ainult ja te saate. Ja kui te küsite liiga palju, küsime me teie arstilt või ülemuselt, miks needuse pärast te nii palju sööte.“
Seda viimast oli Murim juba teinud ning kuulnud, et suur osa garnisonist valmistub keskööl algavateks kaugpäästeõppuseks. „Ja miks teie rahulikult reservis ei ole, nagu mulle ülejäänud vähemuse kohta öeldi?“ imestas ta mõttes. Segamiste tagatipuks ilmus üle ekraani oranž kiri:
„Garnisoni tasandi laod O24F ja O36G on tühjad. Sanktsioneerige viivitamatult ülalt varude täiendamine.“
„Kes selle võtab? Kellel on siin kõige kõrgem tase?“
Ruumi eesotsas oli noor punapäine tütarlaps, keegi innukas nooremanalüütik, ennast püsti ajanud ning vaatas hõredalt istuvate töötajate hulgas ringi: „Või laseme aja täis tiksuda ja süsteemil jah öelda, no nii juhi puudumisel?“
Murim vaatas kiirelt vasakule, kus pidi vahetuse juhtivanalüütik istuma. „Hea küll, mina võtan. Ma olen kaheksandal,“ ütles ta.
Vastuseks kostus ruumis tunnustav mõmin ning hetk hiljem ilmus Murimi terminali alla nurka hõbedane võti. Ta oli ajutiselt valitud vahetuse juhtanalüütikuks. Hetke mõelnud, kinnitas ta endale: „Paar "jah"-i jõuab alati öelda,“ ning sukeldus äsja ligipääsetavaks muutunud uutesse andmesügavustesse.
„Nii et siis garnisonitasandil on 12 üksust, kes söövad rohkem kui teised. Mitte just mitmekordselt, mitte just iga päev, kuid alati just need 12.“ Mõtlikult masseeris Murim oma tömpi ninaotsa ja püüdis peas kõiki infokilde terviklikuks pildiks seada. „Lisaks liigub tsiviilkanalites ebaharilikku kraami, neis kanalites, kus mõnikord on trend terve nädal tulipunane, enne kui keegi seda piisavalt tähelepanuväärivaks peab. Ja siin on fakte veel.“ Murim ohkas ja heitis korraks pilgu kellale. „Ei tea, kas töökaaslased on juba Rohelises saluunis? Peaks sealt pärast läbi astuma.“ Tulevasele õhtule mõeldes vajus ta uuesti süngematesse mõtetesse. „Just siis kui mina koos Marci ning vennaskonnaga saluunis lõbutsen, on suur osa garnisonist avakosmoses ning all on need samad kaksteist üksust lõpetanud siselahingute treenimise.“
Ja kõigele tagatipuks oli Murimil veel see. Ta avas uuesti süsteemi tehtud käitumismustri analüüsi ning luges oranžiga märgitud ning tõenäosusega 0,008 hinnatud rida.
„Hei, sul on juba väga kiire,“ meenutas süsteem talle kahte otsustamata taotlust, vilgutades korraks ekraani üleni oranžiks.
„Just nii, kodanik süsteemn“ noogutas ta ja vaatas viimast korda nimekirja all olevat kasutatud valemit P = m * q - tõenäosus on mustri sobivusprotsendi ja vaadeldud sündmuste komplekti suhtes sündmuse esinemise korrutis - ja otsustas.
Ta lükkas need kaks militaartasandi taotlust kuni homse õhtuni tagasi.
Järgmisena palus ta süsteemil hinnata nende kaheteistkümne üksuse liikmete psüühilist kurnatust ning lisapuhkuse vajadust. Murim sai süsteemilt kiire ja ootuspärase vastuse, et ilma lahingstimulaatorite kasutamiseta on sellise võimaluse tõenäosus väga suur. Murim naeratas omaette. „Õiged küsimused annavad õiged vastused, eks.“ Ta kergitas enda hinnanguga soovitu tõenäosust veelgi. Murim kõhkles hetke ja valis siis süsteemi pakutud lahendustest toidu täiendamise lõõgastite ja unestimulaatoritega, mõlemaid maksimaalkoguses. Kinnitanud enda otsuse ka vahetuse juhi nimel, võttis süsteem Murimi koostatud plaani teostamiseks.
„Kui staabi kava järgi on teil homme puhkus, härrased, siis olgu see üks meeldiv, sügav ja unenäguteta puhkus.“
Kell ukse kohal näitas 22:27. Murim sulges terminali, tõusis püsti ja ringutas end. Vaikselt laudade vahel astudes mõtles ta murelikult, palju võiks neil kõigil siin tegelikult aega veel olla.  
Raske ilustustega metallukse avamisel lõi talle näkku lärm ja erksalt vilkuv valgus. Kõheldes astus Murim Rohelise saluuni kivimustrilisele põrandale ja vaatas otsivalt suures saalis ringi. Mõni hetk hiljem märkas ta inimeste peade kohal kätt tuttava oranži rätikuga. Heitnud veel ühe pilgu üle saali, sukeldus ta otsustavalt laudade vahele.
„Pagan, nagu kiuste!“ Murim seisis poodiumi ja tantsuplatsi barjääride vahel ummikus. Ta nägi Marci, Annat ja veel kolme oma töökaaslast peaaegu siinsamas poodiumil ümber laua istumas. Anna naeratas talle veidi joobnult ja haaras enda kõrvalt toolilt koti ning vehkis sellega hoogsalt oma pea kohal.
„Ei. Ei.“ Hüüdis mees valjus muusikas oma häält kuulmata. Ta tegi laua suunas käega kaare ja osutas siis ukse suunas: „Me peame rääkima, kohe!“ Lootmata, et teda siin tantsuplatsi kõrval kuulda on, näitas ta oma suule, siis lauale, tõmbas kahe käega seltskonda enda poole ja osutas välisuksele. Ise muudkui korrutades: „Tulge õue, tulge õue...“ Ta nägi, et nad rääkisid talle midagi. Nad naersid. Nad näitasid kellale ja oma klaasidele. Anna patsutas oma kõrval olevat vaba tooli, kuid Murim ainult raputas pead ning viipes edasi. Murimi suureks kergenduseks andis naine lõpuks alla. Anna ajas end püsti ning hakkas liikuma temast veidi vasakule, välisukse poole. „Teie ka!“ hüüdis Murim ja viipas lauda jäänud meestele ja naistele. Tulemuseks oli, et Anna pöördus ja naasis laua juurde. Murimi rõõmuks võttis ta vaid toolile ununenud koti ning asus uuesti laudadevahelisele slaalomirajale.
„Üks on rohkem kui null,“ kinnitas ta endale ja pöördus tagasiteele. 
Pahvaku muusika saatel lendas Anna saluunist välja ning hetk hiljem olid tema pehmed huuled Murimi huultel. „No said ühe, mida sa nii väga küsisid. Mmm…“ Teine pikem suudlus summutas mehe vastuväited. „Aga see oli selle eest, et sa oled nii nummi ja vanamoodne. Seal sees nad muudkui musitavad ja musitavad ja tantsivad ja joovad, aga sina kutsud mu õue. Aga ma tahan ikka tantsida!“
„Ma tahan …“
„Murim, lollike, ma tahan ju ka, kuid ma tahan seda seal ka.“ Anna viipas saluuni ukse poole.
„Ei, tule!“ Murim pöördus, ning kolmas suudlus läks sihtmärgist veidike mööda, tabades matsuga tema kõrva alla.
„Ära kisu, inimesed vaatavad! Oota nüüd. Oota, kuhu sa mind tirid. Ma pole sul mingi baasiteenindaja, et sa ainult ütled ja ma tulen. Murim!“ Anna hääl ütles tasapisi Murimile, et füüsiline üleolek pole see, mis teda praegu sihile viib.
„Anna. Ma tahan sinuga ainult rääkida. AINULT rääkida, usu! Mul on ainult sobivat kohta vaja, kus meid ei segataks.“
„Ainult rääkida?“ Anna jäi järsult seisma. „Sa tahtsid minuga rääkida? Kas seepärast näitasid sa oma suule?“
„Jah, ma tahan praegu sinuga rääkida.“ Mingi teab kust tulnud helge sähvatuse ajel lisas ta „Praegu tahan ma rääkida. Pärast me tantsime, kui muusikat peaks olema. Ja sa suudled oivaliselt.“
„Ja-ah? Kuhu me läheme?“ Anna oli jälle tema kõrval astuma hakanud.
„Võtame midagi siit lähedalt.“ Murim avas oma analüütikuvolitustega ühe hoolduses oleva teeninduspiirkonna ukse.
„Murim, siin on pime. See ei meeldi mulle.“
„Ainult mõni samm, Anna. Tule! Siin pole jälgimissüsteeme.“
„Murim, ei, läheme kuhugi, kus on valge ja on inimesi. Rääkimiseks pole pimedust vaja.“ Nende häälte ja kõhklevate sammude kaja kajas vasakult ja paremalt lahtiste ustega ladudest mitmekordselt vastu.
„Aitab küll.“ Murim pani käe tasku ja võttis sealt välja oma terminali. Selle lahti voltinud, süttisid pimeduses ergavad tähed.
„Mis see on??“ Ekraani kumas oli Anna nägu tontlik. Kingadega põrandat mööda lohistades astus ta kõheldes sammukese mehele lähemale.
„Vaata seda.“ Mees ulatas nooremanalüütikule oma terminali. „Tegin õhtul söömisanomaalia mustrianalüüsi. Ja nagu näed, ei oska süsteem koguni 96,2 protsendilise tõenäosusega öelda, mis paganat siin toimub. Ega sinagi pole ju kunagi näinud, et mustrianalüüs oleks kunagi nii segaduses olnud. Aga vaata seda.“ Ekraanile ilmus nüüd diagramm, kus suurim sektor hõõgus peaaegu poole ringi ulatuses punaselt. „Analüüsis mainitud sündmuste jaotus. Jätsin siin kõhkluse osa välja.“ Nad seisid vaikselt ja vaatasid suurt punast ja selle sees väiksemat, veel punasemat, sektorit. Kahe inimese vaiksed hingetõmbed hiilisid aeglaselt seina ääri mööda tühjade ladude nurkadesse ning sosistasid seal omaenda varjatud saladusi. „See suur punane …“ murim köhatas kähedaks tõmbuvat häält selgemaks. „See on prognoos 48 tunniks, väike, 21,1 protsenti, on prognoos kuni kella kolmeni täna öösel.“
„See on väga halb nali, Murim, mida sa teed.“ Anna hääl oli tuhm.
„Kahjuks on see reaalsus.“ Murim libistas pimeduses käega üle oma näo. „Keegi ei usu, kuid selliseid asju juhtub. Ma ei tea, kas sa tead Virburgi baasi mässu.“ Anna noogutas talle pimeduse varjus.
„Keegi ei uskunud seda ka seal, kuid see juhtus. Nüüd ütleb süsteem, et varsti on ka meil sõjaväeline mäss. Anna,“ mees peatus, et oma ninaotsa masseerida, „minu vanemad hukkusid Virburgi mässus. Seal hukkusid kõik, viimane kui mees ja naine, kes Virburgis olid. Ellu jäid vaid kaks. Mässu algataja, kes põgenes, ja üks inkubaatorkapslis olnud vastsündinud laps.“ Murim neelatas. „See olin mina.“
„Anna andeks, Murim. Ma ei teadnud.“ Mees tundis, kuidas kaks sooja kätt haarasid talt ümbert kinni ning Anna pisaraniiske põsk suruti tema põse vastu. "Kas ka meie sureme?“
„Kui me kahtlustame, saame me ehk midagi teha.“ Mehe hääl oli kõhklev. „Ehk me mõtleme midagi välja. Me peaksime ka teised kutsuma.“
„Kas sa infoliini teavitasid? Sinna tuleb alati esimesena öelda.“
„Neil on enne algust kindlasti infoliinis oma mees tööl. Me oleme surnud enne, kui teate viimane punkt kohale jõuab. Ja ega oma sektorist välja ka ei pääse, nüüd, õppuse ja mässu eel. Mingit mõjuvat põhjust oleks vaja.“
„Aga tekita põhjus. Sa oled ju vanemanalüütik. Tekita kriis!“
„Ja kui ma siiski eksin?“
„Siis me suudleme, ma oskan seda hästi.“
„Vanglas.“ Nad teadsid, mida räägiti sellest baasi tuuma lähedal asuvast tsoonist koolis ja infokanalites. Nad teadsid, mida sellest sosistati nurgatagustes. Kuid praegu oli see kõik vaid jutt, millele nad ei tahtnud mõelda.
„Hea küll, ma proovin.“ Murim võttis Annalt terminali tagasi.  
Ka peale viiendat katset ütles süsteem Murimile roheliste rahustavate tähtedega: „Süsteem ajutiselt suletud. Proovige mõne hetke pärast uuesti.“
„Pagan!“ Murim voltis ekraani vaikides kokku, jättes nad uuesti pilkasesse pimedusse.
„Noo,“ venitas Anna, „Me peaks ehk ...“
Nad tundsid üheaegselt, kuidas pimedas ruumis liigatas õhk.
„Mis see on? Murim! Palun.“ Anna ärev sosin Nihkus talle lähemale. Ka seinad ja lagi näisid koos naisega Murimi poole hiilivat.
„Ma ei tea,“ sosistas Murim vastu. „Hoia minu ligi, et me üksteist ära ei kaotaks. Mitte nii kõvasti, palun.“
Aeglaselt taganedes, põrkasid nad ootamatult teab kust ilmunud seina vastu.
„Aga see pole ju sein, see on uks.“ Kogeles naine, kobades seinast välja turritavat ukselinki.
Murim noogutas ja tal tekkis tunne, et ta lendab pea ees pimedusse. Ta surus oma higise selja tihedalt vastu külma metalli: „Nad sulgesid kõik baasi kaugsuletavad uksed. Nüüd see siis algab,“ mõtles ta. Kahjuks ta ei eksinud. 
Nad istusid pimeduses kõrvuti, selg vastu kõva laoseina. Nad kuulsid, kuidas ukse taga mööduvad unnates ja seinu võdistades suured masinad.
„See oli kahekümne teine,“ ütles Murim mõtlikult. „Kas kõik 3000 otsustasid siit koridori mööda ülesse sõita?“
„Minu meelest sõitis osa neist ühes suunas ja osa teises. Mulle küll tundus nii.“
„Võib-olla, Anna. Ehk nad juba patrullivad?“
Nad ootasid kahekümne kolmandat ja puurisid selle ootuses kõrvadega vaikust, kuid järgmine masin lasi ennast oodata.
„Murim, aga miks nad seda teevad? Miks nad Virburgis seda tegid?“ Anna higine käsi pigistas vastuse ootuses mehe kätt tugevamalt.
„Ma ei tea, miks nad võiksid siin seda teha? Isegi Virburgi kohta vaid kahtlustati, et need tõprad Zukiilased olid mängus. Aga siin, peaaegu kaitseliinist väljas.“ Mehe hääl oli rääkides vaevu sosinast valjem.
„Palun vabandust - sinu vanemad - ma ei tahtnud sulle haiget teha.“ Anna silitas mehe juukseid ja kõrva.
„Virburg oli ammu ja ma tean seda ainult juttudest.“ Murim tegi Anna heaks reipamat häält. „Mulle räägiti, et mässajatel õnnestus blokeerida baasi sisemised sideliinid ning osale garnisonist tõestada, et teine osa hakkas mässama. Nende diversioon baasi staabi likvideerimiseks ebaõnnestus ja läks nii, et pool garnisonist surus kogu oma vaprusega teise poole mässu maha. Purustused olid kohutavad, hukkunuid ei loetud. Lõpus põgenes mässu juht ühes inkubaatorkapslis ja baasi tuum plahvatas - lõhati.“
Mees vajus mõtetesse. Ta meenutas kodus seinal rippuvat pilti kosmose taustal õitsevast punasest tulelillest, mis oli endasse neelanud tema vanemad.
„Murim, aga sina? Kuidas sina sealt Pääsesid?“
„Inkubaatorkapslid on ju päästevalmidusega. Ta saatis kõik 21 korraga välja, erinevale orbiidile. Appi tulnud laevad alustasid loomulikult ohtlikumast piirkonnast, plahvatusele lähemalt ja välisruumi suundujatest. Ja loomulikult ei märganud nad, et üks siseruumi minev kapsel on veidi kiirem ja suurem kui teised. Nende targad pead arvasid, tead, et see on uuem mudel. Kuni see tegi siirde.“
„Hea, et nad sinu ära päästsid.“ Anna vaikis hetke. „Aga siin, mis siin saab, Murim?“
„Ma ei tea. Võib-olla polegi mässu ja see kõik on vaid eksitus, võib-olla antakse meid tõbrastele söödaks, võib olla juhtub midagi vahepealset. Kes meile seda ette ütleks.“ 
Veerand tundi või tund hiljem ajas Anna ennast püsti: „Tead, ma tahaksin, Murim. Ma käiksin korra ära, läheksin koridori tualetti, kui sa ukse lahti saaksid.“ Tema hääl oli närviline ja vaevatud.
„Ma nüüd ei tea.“ Murim ajas ka enda kõheldes jalgadele. „Mõni aeg on juba vaikne olnud, kuid kas see just hea on.“ Ta kohmitses taskute kallal. „Aga vaatame, varem või hiljem tuleb uks ikka lahti teha. Vaatame.“
Terminali ooteekraani valgel peaukseni jõudnud, avas Murim selle eneselegi ootamatult ilma igasuguste raskusteta.
Ukse vahelt vargsi välja piiludes nägi ümbrus täiesti harilik välja. Valge, puhas ja üldiselt inimtühi.
„Läksime. Ma ootan sind koridoris.“
Oodates vaatas Murim rahutult ringi. Laias koridoris liikus inimesi napilt, kuid kuidas ta poleks ka ümbrust piielnud, ei märganud ta mitte ainsamatki mundrit. „Kas nii saab kõik pärast mässu välja näha?" mõtles ta segaduses. Ei mingit närvilisust, ei ühtegi purustust, ei ühtegi laipa? Kas siin käis mäss nii, et tavaline kontorirott ei märkagi midagi? Või polnudki midagi tegelikult?
„Tere.“ Murim peatas arsti moodi mehe. „Mis masinad need siin enne sõitsid?“
„Aa, need. Õppused.“ Mees kehitas hooletult õlga. „Mitu dessantmasinat, sõitsid edasi-tagasi. Tavaliselt nad hoiatavad küll ette, kui nad koridorid tühjendavad, kuid noh. Nüüd on nad läinud. Ja mina ka, vabandust. Sõbrad ootavad.“
Mõttelagedalt vaatas Murim eemalduvale mehele järele, kuniks niiske puudutus kaelal pani teda pead pöörama. Otse tema silmade ees olid Anna kaks rohelist sädelevat silma ja nende all roosa pehme suu, mis oli just tema kaela puudutanud.
„Murim, kas ma kuulsin õigesti, et olid vaid õppused?“
„Jah.“
„Ja meil on homme vaba päev?“
„Jah.“
„Ja täna on meil vaba öö?“
„Jah, Anna.“
„Ja ma olen ilus ja sinu meelest suudlen hästi?“
„Jah.“
„No härra Kidakeel. Sa oled mind päris ära võlunud.“
Pool teed Anna toani mõtles Murim sellele, kas see oli tegelikult õppus või mäss. Siis lõi ta käega ning edasi mõtles ta oma lähiümbrusele ja -tulevikule. 
Ta logis hommikusöögi ajal süsteemi sisse, nagu ta seda ikka kahe kohvilonksu vahel tegi. Üllatunult avastas ta, et peaaegu kõik garnisoni tasandi toidutellimused on tühistatud. „Nad ei taha enam süüa! Nad on paksuks läinud.“
„Kas meile ei maitse enam kohv või on puder mage?“ küsis Anna kelmikalt vastu.
„Ei, meile meeldib see väga, kuid garnisoni omad ei taha süüa.“
Sama olukord kordus ka lõuna ajal. „Mida nad küll söövad? Või on nad ära läinud? Tõesti kummaline,“ vangutas mees pead.
„Kümme sekundit minule, palun.“ Anna nõjatus lauale ja vaatas pingsalt mehele otsa. „Minu homne vaba päev on tühistatud. Mida sina teed?“
„Minul on siiani homme vaba päev.“ Murim vaatas vilksamisi üle laua naisele otsa ning saatis süsteemi uue päringu.
„Murimike, ma küsisin, kas me registreerime meie kui paari, et sa saaksid siin olla ka siis, kui ma olen tööl?“
„Jah, olgu. Seda saab alati muuta.“
Murim toksis mõtlikult lauda ja mõtles möödunule. Oleks aga Murim just praegu ülesse vaadanud, oleks ta praegu näinud... Kuid ta ei vaadanud. Ta kuulis vaid, et naine läks ja pani nõud utilisaatorisse.
„Kas me läheme pärast välja ka, et paariks saamist tähistada? Ainult meie kaks, sina ja mina ja ei ühtegi terminali?“
„Mhm, ma arvan küll.“
„Tore! Ma panen siis oma sinise kleidi selga. Muide, õhtul on üksuste pidulik tagasimarss. Nad katkestasid väliõppused. Kas vaatame paraadi esiotsa ka üle?“ 
All koridoris seistes ja paraadi vaadates tundis Murim ennast kuidagi veidralt. Muusika oli ilus, paraadvormid olid ilusad ja tema enesetunne oli natuke hõljuv.
„Tead, Anna. Mulle tundub, et lähedalt marssi vaadates tundub jõud palju ohutum. Ja sina tundud lähedalt vaadates palju ilusam.“
„Oi, aitäh, Murim. Sa oled nii armas.“ Naine punastas, kui ta meest rahvasummas kallistas.
Murim seisis ja vaatas mööda marssivaid kosmoseväelaseid, ning meenutas kirja, mille ta oli õhtu eel saanud.
*
Avaldame teile sügavat tänu relvastatud mässu katse avastamise ja likvideerimisele kaasaaitamise eest.
Mõned teie ebaharilikud päringud ja otsused äratasid meie tähelepanu ning tänu neile avastasime ränga kuritöö, mille jälgi olite te sattunud uurima.
Teie ebaharilik ja julge otsus uinutada osa kuritöösse kaasatud garnisonist oli ohvritevaeste vastumeetmete jaoks otsustava tähtsusega. Teid on esitatud väärilise autasu saamiseks.
Sisejulgeoleku Kapten Kuvix
*
Mehe kõrva riivas soe õhk ning nüüd juba ametliku elukaaslase hääl küsis kelmikalt: „Sa oled nii mõttes. Kas oled jõudemonstratsioonist juba küllastunud?“
„Kas ma saan peksa, kui head asja ei taha?“  
„Ei, minult mitte kunagi.“
Mõni hetk hiljem libisesid naerdes kaks inimest paraadi vaatavast rahvast välja ning kadusid koridori S39.