Leonhard oli haritud ja üldiselt lugupeetud mees, kuid kui kelner küsis temalt ühes Tallinna viletsas lokaalis õlise naeratuse saatel: „Kuidas maitses?“ oli see viimane piisk mehe kannatuste karikasse.
„Kuulge härrased, mis roppus see siin käib?“ nõudis Leonhard endiselt härrasmehena kelneri oimetu keha kohal seistes. Ta seitel oli sirge ja isegi sõrmenukid polnud verised.
„Kuule seltsimees,“ kostis kõrvallauast kellegi nooruki hääl.
„Sinule nolk, olen ma härra!“ sisistas Leonhard ja pööras oma pilgu ütleja poole. Vaatamata nooruslikule häälele polnudki too aga nolk, vaid üsnagi soliidses eas härra.
„Härrasmees ei käitu niiviisi nagu teie,“ ütles noorusliku häälega vanur kõrvallauast.
Leonhard punastas.
„Vabandust,“ pomises ta. „Täna oli raske päev.“
Vanamees naksutas keelt.
„Jätke kelnerile korralik jootraha ja tulge istuge siia minu juurde.“
Awakum hingas mitu korda sisse-välja, rahunes, jättis toibuma hakkavale kelnerile jootraha ja istus vanahärra juurde. Too tellis enast põrandalt üles ajavalt kelnerilt kaks kanget kohvi ja pöördus siis Awakumi poole.
„Karl-Lembit Raudkivi,” tutvustas vanem härra end.
„Leonhard Awakum,” kummardas noorem mees kergelt.
„Eile,” ütles end Karl-Lembituks tituleerinud mees, „mõtlesin inimekeha kui sellise peale...kui uskuda evolutsiooni või loodusseadusi, siis peaks ju iga järgnev põlvkond olema oluliselt kiirem, targem, osavam jne. Ehk siis nagu arvutitega, et iga arvuti edasi on eelmisest parem... seda fakti silmas pidades on praegu nii, et teie, see kelner ja muud väikesed armsad totud, kes sünnivad, on näiteks Windows 7 ja mina sellisel juhul Win 95... ja see tõi mulle uue mõtte... just see võrdlus... kas paremate omadustega asi on alati parem? Teame ju omast käest et win 95 on vastupidav ja vigadevaba... ja vista näiteks pole seda mitte! Ehk siis on inimestega ka nii, et mida paremaks ja uuemaks nad lähevad seda rohkem asju võib „programmeerimisel" valesti minna.”
„Ja te tahate sellega öelda,” küsis Leonhard.
„Kas teie peate end beetaversiooniks, et niiviisi käitute?”
Leonhard tundis kuidas temas taas viha tõusis, kuid tema vastas istuv mees oli nii rahuliku olekuga, et ta võttis end kätte ja mõtles rahulikult esitatud küsimuse üle järgi.
„Oot-oot,” ütles ta siis. „Kui teie olete win 95 ja mina win7, kui vana te siis olete?”
Vanamees muheles. Tänas kelnerit, kes kohvitassid lauale asetas, nuusutas tassi sisu, noogutas heakskiitvalt ja lausus siis:
„Teile meeldib esitada filosoofilisi küsimusi. See on hea, on näha, et olete mõtlev inimene. Aga vastuseks teie küsimusele - täna töötasin välja uue teooria... ei midagi eriti erikummalist aga jälle midagi, mille üle juurelda... puhkamisest ja töötegemisest. Nimelt mõtlesin, et miks inimeste eluiga on erinev... mõni sureb juba 50-selt ja teine sajaselt alles... tuli idee, et kui nüüd meditsiinilised ja puhtpraktilised aspektid kõrvale jätta, siis äkki on nii, et inimesel on ilmas teatud asjad, mida ta peab ära tegema ja need kes pingutavad ja teevad ja üritavad surevad kiiremini ja need saja-aastased ei ole lihtsalt oma asjadega siin ilmas hakkama saanud ja emake loodus hoiab neid siin kui lootusetuid...”
„Te tahate öelda..?” küsis Leonhard segaduses.
„Et ärge tehke tormakaid asju,” ütles Karl-Lembit. „Mis siis, kui kelneri löömine oli just see viimane asi, mida kõrgemad jõud pidasid vajalikuks, et te saaksite enne surma tehtud?”
„Te vist teete nalja,” muigas Leonhard ja rüüpas kohvi. „Äkki oleks viimaseks teoks olnud just selle naeruväärse supi eest säärase röögatu arve maksmine?”
„Vaevalt,” ütles vanamees. „Miks peaks mul olema midagi selle vastu, kui te oleksite arve viisakalt ära maksnud.”
„Teil?”
Karl-Lembit noogutas. „Ma olen selle lokaali omanik ja kelner… on mu poeg, kes peagi äri üle võtab.”
Leonhard kibrutas kulme.
„Kas seda teie eelnevat juttu,” küsis Leonhard, „“just seda viimaste tegude osa võib siis nende uute faktide valguses – pidada ähvarduseks?”
„Kui te peate mürgi sissejoomist lihtsalt tühjaks ähvarduseks…”
„Mürgi?”
„Tundub, et teie viimaseks teoks määras saatus, kuigi faktiliselt kohvi joomise võhivõõra inimese seltsis, siis praktiliselt oli selleks siiski kelneri löömine, mis selle kohvijoomiseni viis.”
Leonhard tundis kuidas teda haarasid taas hüsteeriavärinad. Või... ei... silme ees keerles, pöörles... talle tundus, et tal on kummaski käes kaks granaati, nende vahele tekib kõrgepinge ja kõik plahvatab-plahvatab ja teda tabab rindu kolm-neli nuga ja...
Kuid vanamehe arvamus Leonhardi viimase teo kohta ei osutunud õigeks. Kõikudes valu ja kannatuse keskel, elu ja surma piiril, õnnestus härrasmehel viimaks siiski taas teadvusele tulla.
Kui Leonhard silmad avas, tundus talle, et näeb oma elu viimast unenägu. Ümberringi istusid mingid vene punkarid ja üürgasid kõigest kõrist „Katjušat“ laulda. Tema aga lamas prügikasti taga maas, kogu keha valus ja tuld täis. Suus mingi imelik maitse. Pungid märkasid, et ta on ärkvel.


Illustratsioon: Toivo Tooming

„Noh,“ kohmas neist lähim, rähmas silmadega joobes tüüp. Kui vennikesel ei oleks olnud peas punkariharja, siis oleks Leonhard pidanud teda lihtsalt mingiks parmuks. „Me kuulsime, et sulle ei meeldi proletariaat?“
„Ei meeldi,“ nõustus Leonhard. See jäi tema viimaseks teoks. Lähima poole tunni jooksul. Juba teist korda lühikese aja jooksul kaotas ta teadvuse.

Kui härrasmees uuesti pildile tuli, valutas ta pea justkui taoks seda seespoolt sepavasaratega varustatud kääbused. Suus oli aga hapukas rauamaitse, justkui oleks ta keelega patareid lakkunud. Kätega ettevaatlikult kukalt kobades, said ta sõrmed veriseks - seal olnud ajur oli temast punkarite poolt toorelt välja rebitud.
See viimane valmistas Leonhardile ootamatult ülisuurt headmeelt. Valutavatest kohtadest hoolimata ajas ta enda võidurõõmsalt püsti ja sülgas suust verd ning hambakilde. Ta oli elus. Elus!

Virtuaalruumis koos digitaalse kohviavatariga edasi kantud ja bioarvuti kaudu kesknärvisüsteemi rünnanud viirus oli koos rauaga, millel see asus, eemaldatud. Võis vaid kaasa tunda mõnele õnnetule low-tec prussakale, kes otsustas ajuri enda oma asemele paigaldada... või siis mõnele sellisele, kes võis tulevikus punkaritelt selle mürgise sünapsitapjast viirusega implantaat-arvuti osta. Leonhard ohkas. Harva, kui juua täis peaga võrku minek oleks mõistlik mõte. Jamasid oli tal varemgi juhtunud, nüüdne aga oli surmalähedane kogemus. Vast on käesolev kord mulle õpetuseks, mõtles ta.

Midagi oli viirus ta ajus juba teha jõudnud, sest kõik mehe ümber keerles ja pöörles. Ajuri eemaldamine oli omakorda mõttelõngad peas pahupidi keeranud. Leonhard komberdas edasi, ootamatult jäi ta jalge ette telliskivi. Ta korjas selle üles ning kaaluis seda mõtlikult käes. Raudkivi, mõtles ta omaette, raud ja kivi. Pea valutas, kogu maailm tema ümber tundus ebatõeline. Aga miks ka mitte? Ta pistis tellise põue ja hakkas, Raudkivi elupaiga suunas vantsima. Eks kaitse end viiruste ja tulemüüridega selle eest mõtles ta, silitades samal ajal läbi vettinud mantli telliskivi. Oleksid pidanud vagusi istuma, nüüd tegid aga teo, mida loodus oli sult kaua oodanud ja surm võib tulla pähe koputama.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Peatoimetaja juuliveerg
Raamatuarvustus: Saladuslik tsaar
Intervjuu: Metsavana, Tänav ja Mahkra
Viieteistkümmnes Estcon
Nähtamatud vandenõud
Soome kaasaegsest ulmest
Larbimuljed: Warjupaiga vangid
Rollimänguseiklus: Kükita ummik
Juuli ulmkonnakroonika
Jutt: Nagu nuga vööl
Jutt: Cartigani seiklused
Jutt: Hüsteeriavärinad
Jutt: Kollased lilled
Jutt: Atlantis ja Nereidas
Jutt: Päästjad
Jutt: Marama
Järgmises numbris
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0207)