Ulmeajakiri Reaktor jätkab Võru Linnaraamatukogu poolt korraldatud ulmejutuvõistluse tööde avaldamist.
Antud jutt tuli nooremas vanusegrupis esimesele kohale.


Igalt tänavalt kostis haavatute oigeid, surijate karjeid ning sõjakisa. Kõlas hüüdeid, nagu näiteks „Elektrikahur laadida!“ ja „Tuuleenergia nimel!“. Mererahva sõda Õhuliste vastu kestis juba teist aastat. Mõlemad väed olid kaotanud tuhandeid sõdureid, aga niisama palju tuleb uusi, nooremaid võitlejaid asemele, selliseid nagu mina.
Astusin alles selle aasta alguses armeesse ja juba on mul igal pool loendamatul hulgal arme: kätel, kehal ja sabal. Varem oli mu kalasaba imeilus ning päikse käes läikisid soomused seitsmes vikerkaare värvis. Nüüd on minu uhke saba tumedaid triipe täis. Sabaots on mul alati narmendav olnud. Mu nahk oli suitsusinine ja silmad kuldsed nagu juuksedki. Huuled olid kergelt lillakad ja peas kandsin ma kullast peaehet nagu teisedki kuninglikust soost sõdalased. Jah, ma olen printsess – sellepärast mu veri ongi kuldne. Läikiv turvis, mis oli safiiridega kaunistatud, sobis kokku mu oda ja kilbiga. Samasugused lahingurüüd olid mu õdedel Nerissal ja Kail.
Minu poole hõljus üks Õhuline, valge naha ja valgete silmadega koletis, kes kandis valget rüüd. Viimane nägi välja, nagu oleks ta mõne tondi käest pihta pandud. Jalgu Õhulistel arvatavasti polnudki - nad ainult hõljusid. Nende relvastus oli vägagi imelik. Mitte ükski mereelanik ei osanud öelda, mis need on, aga need tulistasid uskumatult suurt valu.
See Õhuline oli ülimalt kiire ning kaval, ilmselt tuhandeid aastaid vana, ma oleks peaaegu oma käe kaotanud, kui poleks jõudnud teda enne odaga torgata. Võidu üle rõõmustada polnud aega, sest mind kutsus õde. Ta sõitis mu ette kaarikuga, mida vedasid merikilpkonnad. Nerissa hüüdis: „Õhulised edastasid teate, et kui me oma linna neile ei loovuta, siis nad tapavad meid kõiki. Armu ei anta. Meil on kaks tundi, et otsustada, mida me teeme.“ Sellise teate peale ujusin täiskiirusel kaarikusse ja käskisin tal paleesse sõita.
Kui me kohale jõudsime, kutsusin ma Kai eessaali. Mul oli plaan, kuidas Õhulisi võita. Meil läks vaja Tritoni kolmharki. See kuulus kunagi Poseidonile endale, kes andis selle edasi oma pojale Tritonile. „Ainus võimalus on minna Atlantisesse. Seal on Tritoni hauakamber ning hauakambris on kolmhark,“ ütlesin ma teistele. „Kuidas me su meelest tagasi Atlantise aega saame?“ küsis Nerissa. Mõlemad vaatasime automaatselt Kaile otsa. Kai oli ainus, kellel olid veel säilinud vanaema maagivõimed. Kai teadis, milliseid taimi kokku segada, et tekitada portaal teise aega. Kai taipas, mida me mõtlesime, ja vastas: „Olgu, ma segan selle valmis.“ Ootasime tema kõrval pool tundi , siis võtsime järjekorda.
Seisime vanuse järgi rivvi. Mina, Marina, õdedest noorim, olin esimene. Kai andis pudeli mulle, jõin ja ulatasin selle talle tagasi. Jook kõrvetas veidi mu kurku ja sisemust, enne kui soojus üle keha valgus. Pea käis ringi ja ma olin liiga nõrk, et liigutada. Äkitsi oli kõik mu ümber silmipimestavalt valge. Tundsin end veidi paremini, aga olin veel uimane.
Mõne minuti pärast laius me ees hüljatud Atlantis, seisime keset linnaväljakut. Varemed, mida me mõnikord oleme vaatamas käinud, olid nüüd uhked hooned, skulptuurid terved ning kõik tundus veelgi võimsam, kui me tavaliselt vee alt näinud olime. Kai kihutas otsejoones surnuaia aladele ja meil jäi üle ainult talle järele minna. Poseidoni ja Tritoni hauakambrid olid küll surnuaia teises otsas, aga paistsid kaugele ära. Mõlemad ehitised olid palju suuremad, kui me ette olime kujutanud. Iga viimne kui ruutmillimeeter oli rikkalikult kaunistatud kulla, reljeefide ja wertah'ga. Wertah on värv, mida leidub ainult vee all, see sädeleb ja läigib valguse käes imeliselt.
Kai ja Nerissa proovisid Tritoni hauakambri sissepääsu avada, aga see oli nii kõvasti kinni, et isegi kolmekesi surudes ei saanud me seda lahti. Korraga märkas Nerissa ukse kohal väikest kirja, millelt võis lugeda: „Sissepääs on avatud sellele, kel on anne parandada parandamatut.“ Teksti kõrval oli väike reljeef, mis nägi välja nagu pusle, aga tükid ei sobinud omavahel kokku. Ujusin lähemale ja proovisin seda lahendada. Esimese katsega sain pildi valmis ning uks avanes aeglaselt.
Läksin Tritoni skeleti juurde ja kangutasin tema sõrmede vahelt selle kuulsa kolmhargi. Kusagil kostis raginat ja kivide pragunemist. Tundus, et siit ma eluga ei pääse. Püüdsin jõuda väljapääsu juurde, kuid kõik läks jälle nii valgeks, et ma ei näinud enam midagi.


Illustratsioon: Jana Raidma

Avasin silmad. Silmanurgast oli näha, et me olime tagasi oma palee ees, et mu õed on mu kõrval ja et kaks tundi on möödas. Terve leegion Õhulisi kihutas me poole ning ma teadsin, mida teha. Sukeldusin sügavamale, surusin kolmhargi maasse ja valmistusin võimsaks lööklaineks. Maa alt kostis kõminat ja ma oleks peaaegu teise linna otsa lennanud, kui ma poleks kolmhargist kinni hoidnud. Kõik Õhulised pidid alluma gravitatsioonile, mis tähendab, et nad allusid kolmhargi käskudele, seega ka minule. Pean mainima, et see on võimas tunne.
Ühtki Õhulist polnud näha peale ühe. Nende juht ja sõja algataja Enlil seisis minuga vastamisi, käes hiiglaslik aparaat. See tundus olevat vääriline vastane minu kolmhargile. Kahevõitlus algas. Ainus mõte, mis mu peast läbi käis, oli see, et olgu võidujumalanna Nike meiega. Enlil liikus kiiresti, minu trumbiks oli väike kasv ja hea nägemine. Ta tulistas mitu valusat kera, kuid ma ujusin kiiresti eest. Miski piiksus ja ütles: „Palun ühendage šokipüstol laadijaga.“ Enlil klõpsas püstoli külge mingi pisikese karbi ja šokipüstol piiksus uuesti. Ta avas taas tule, peaaegu tabas mu puusa. Pöörasin viimasel momendil ümber ja suskasin kolmhargiga tema kõhtu. Enlil hääbus valgustäpiks ja lendles minema.
Rünnak oli tagasi löödud, meie linnriik Nereidas päästetud. Ei juhtunud sama mis Atlantisega: Atlantis tõsteti 600 aastat tagasi õhu kätte, see tappis kõik tema elanikud. Õhulisi polnud enam ja nende plaan vallutada maailm oli luhta läinud. Siiski – kes teab? - võivad nad iga hetk tagasi tulla, sest ega mererahvas pilvedest suurt tea. Maailma valitsemist plaanivaid Õhulisi võib rohkemgi olla.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Peatoimetaja juuliveerg
Raamatuarvustus: Saladuslik tsaar
Intervjuu: Metsavana, Tänav ja Mahkra
Viieteistkümmnes Estcon
Nähtamatud vandenõud
Soome kaasaegsest ulmest
Larbimuljed: Warjupaiga vangid
Rollimänguseiklus: Kükita ummik
Juuli ulmkonnakroonika
Jutt: Nagu nuga vööl
Jutt: Cartigani seiklused
Jutt: Hüsteeriavärinad
Jutt: Kollased lilled
Jutt: Atlantis ja Nereidas
Jutt: Päästjad
Jutt: Marama
Järgmises numbris
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0075)