Ulmeajakiri Reaktor jätkab Võru Linnaraamatukogu poolt korraldatud ulmejutuvõistluse tööde avaldamist.
Antud jutt tuli nooremas vanusegrupis esimesele kohale.
Igalt tänavalt kostis haavatute oigeid, surijate karjeid ning sõjakisa. Kõlas hüüdeid, nagu näiteks „Elektrikahur laadida!“ ja „Tuuleenergia nimel!“. Mererahva sõda Õhuliste vastu kestis juba teist aastat. Mõlemad väed olid kaotanud tuhandeid sõdureid, aga niisama palju tuleb uusi, nooremaid võitlejaid asemele, selliseid nagu mina.
Astusin alles selle aasta alguses armeesse ja juba on mul igal pool loendamatul hulgal arme: kätel, kehal ja sabal. Varem oli mu kalasaba imeilus ning päikse käes läikisid soomused seitsmes vikerkaare värvis. Nüüd on minu uhke saba tumedaid triipe täis. Sabaots on mul alati narmendav olnud. Mu nahk oli suitsusinine ja silmad kuldsed nagu juuksedki. Huuled olid kergelt lillakad ja peas kandsin ma kullast peaehet nagu teisedki kuninglikust soost sõdalased. Jah, ma olen printsess – sellepärast mu veri ongi kuldne. Läikiv turvis, mis oli safiiridega kaunistatud, sobis kokku mu oda ja kilbiga. Samasugused lahingurüüd olid mu õdedel Nerissal ja Kail.
Minu poole hõljus üks Õhuline, valge naha ja valgete silmadega koletis, kes kandis valget rüüd. Viimane nägi välja, nagu oleks ta mõne tondi käest pihta pandud. Jalgu Õhulistel arvatavasti polnudki - nad ainult hõljusid. Nende relvastus oli vägagi imelik. Mitte ükski mereelanik ei osanud öelda, mis need on, aga need tulistasid uskumatult suurt valu.
See Õhuline oli ülimalt kiire ning kaval, ilmselt tuhandeid aastaid vana, ma oleks peaaegu oma käe kaotanud, kui poleks jõudnud teda enne odaga torgata. Võidu üle rõõmustada polnud aega, sest mind kutsus õde. Ta sõitis mu ette kaarikuga, mida vedasid merikilpkonnad. Nerissa hüüdis: „Õhulised edastasid teate, et kui me oma linna neile ei loovuta, siis nad tapavad meid kõiki. Armu ei anta. Meil on kaks tundi, et otsustada, mida me teeme.“ Sellise teate peale ujusin täiskiirusel kaarikusse ja käskisin tal paleesse sõita.
Kui me kohale jõudsime, kutsusin ma Kai eessaali. Mul oli plaan, kuidas Õhulisi võita. Meil läks vaja Tritoni kolmharki. See kuulus kunagi Poseidonile endale, kes andis selle edasi oma pojale Tritonile. „Ainus võimalus on minna Atlantisesse. Seal on Tritoni hauakamber ning hauakambris on kolmhark,“ ütlesin ma teistele. „Kuidas me su meelest tagasi Atlantise aega saame?“ küsis Nerissa. Mõlemad vaatasime automaatselt Kaile otsa. Kai oli ainus, kellel olid veel säilinud vanaema maagivõimed. Kai teadis, milliseid taimi kokku segada, et tekitada portaal teise aega. Kai taipas, mida me mõtlesime, ja vastas: „Olgu, ma segan selle valmis.“ Ootasime tema kõrval pool tundi , siis võtsime järjekorda.
Seisime vanuse järgi rivvi. Mina, Marina, õdedest noorim, olin esimene. Kai andis pudeli mulle, jõin ja ulatasin selle talle tagasi. Jook kõrvetas veidi mu kurku ja sisemust, enne kui soojus üle keha valgus. Pea käis ringi ja ma olin liiga nõrk, et liigutada. Äkitsi oli kõik mu ümber silmipimestavalt valge. Tundsin end veidi paremini, aga olin veel uimane.
Mõne minuti pärast laius me ees hüljatud Atlantis, seisime keset linnaväljakut. Varemed, mida me mõnikord oleme vaatamas käinud, olid nüüd uhked hooned, skulptuurid terved ning kõik tundus veelgi võimsam, kui me tavaliselt vee alt näinud olime. Kai kihutas otsejoones surnuaia aladele ja meil jäi üle ainult talle järele minna. Poseidoni ja Tritoni hauakambrid olid küll surnuaia teises otsas, aga paistsid kaugele ära. Mõlemad ehitised olid palju suuremad, kui me ette olime kujutanud. Iga viimne kui ruutmillimeeter oli rikkalikult kaunistatud kulla, reljeefide ja wertah'ga. Wertah on värv, mida leidub ainult vee all, see sädeleb ja läigib valguse käes imeliselt.
Kai ja Nerissa proovisid Tritoni hauakambri sissepääsu avada, aga see oli nii kõvasti kinni, et isegi kolmekesi surudes ei saanud me seda lahti. Korraga märkas Nerissa ukse kohal väikest kirja, millelt võis lugeda: „Sissepääs on avatud sellele, kel on anne parandada parandamatut.“ Teksti kõrval oli väike reljeef, mis nägi välja nagu pusle, aga tükid ei sobinud omavahel kokku. Ujusin lähemale ja proovisin seda lahendada. Esimese katsega sain pildi valmis ning uks avanes aeglaselt.
Läksin Tritoni skeleti juurde ja kangutasin tema sõrmede vahelt selle kuulsa kolmhargi. Kusagil kostis raginat ja kivide pragunemist. Tundus, et siit ma eluga ei pääse. Püüdsin jõuda väljapääsu juurde, kuid kõik läks jälle nii valgeks, et ma ei näinud enam midagi.
Illustratsioon: Jana Raidma
Avasin silmad. Silmanurgast oli näha, et me olime tagasi oma palee ees, et mu õed on mu kõrval ja et kaks tundi on möödas. Terve leegion Õhulisi kihutas me poole ning ma teadsin, mida teha. Sukeldusin sügavamale, surusin kolmhargi maasse ja valmistusin võimsaks lööklaineks. Maa alt kostis kõminat ja ma oleks peaaegu teise linna otsa lennanud, kui ma poleks kolmhargist kinni hoidnud. Kõik Õhulised pidid alluma gravitatsioonile, mis tähendab, et nad allusid kolmhargi käskudele, seega ka minule. Pean mainima, et see on võimas tunne.
Ühtki Õhulist polnud näha peale ühe. Nende juht ja sõja algataja Enlil seisis minuga vastamisi, käes hiiglaslik aparaat. See tundus olevat vääriline vastane minu kolmhargile. Kahevõitlus algas. Ainus mõte, mis mu peast läbi käis, oli see, et olgu võidujumalanna Nike meiega. Enlil liikus kiiresti, minu trumbiks oli väike kasv ja hea nägemine. Ta tulistas mitu valusat kera, kuid ma ujusin kiiresti eest. Miski piiksus ja ütles: „Palun ühendage šokipüstol laadijaga.“ Enlil klõpsas püstoli külge mingi pisikese karbi ja šokipüstol piiksus uuesti. Ta avas taas tule, peaaegu tabas mu puusa. Pöörasin viimasel momendil ümber ja suskasin kolmhargiga tema kõhtu. Enlil hääbus valgustäpiks ja lendles minema.
Rünnak oli tagasi löödud, meie linnriik Nereidas päästetud. Ei juhtunud sama mis Atlantisega: Atlantis tõsteti 600 aastat tagasi õhu kätte, see tappis kõik tema elanikud. Õhulisi polnud enam ja nende plaan vallutada maailm oli luhta läinud. Siiski – kes teab? - võivad nad iga hetk tagasi tulla, sest ega mererahvas pilvedest suurt tea. Maailma valitsemist plaanivaid Õhulisi võib rohkemgi olla.
