Xalinyez luges aeglaselt kaheksani ja tegi silmad viiendat korda lahti. Nii lahti, kui ta neid ilma käte abita kangutada sai. Ei aidanud. Maailm, mida ta pilukil silmade vahelt nägi, oli ikka sama ebareaalne ja lisaks veel kujuteldamatult inetu. Ainult peavalu oli päris.
Ta ei mäletanud, et ta oleks eelmisel õhtul joonud, nii et pohmakas ei saanud see järelikult olla. Tumehaldjas, Seksikas Tumehaldjas – nagu ta armastas end mõttes kutsuda – vaatas üles ning pilgutas koobaltsiniseid silmi.

Lagi oli kuidagi liiga lähedal ja nägi välja säärane, nagu oleksid väga paljud olendid selle külge toppinud neid olluseid, mida tegelikult oleks tark koguda prügikasti või taskuräti sisse.

Tumehaldjas võttis nõuks ilusti ja graatsiliselt oma seliliasendist üles tõusta ning... ebaõnnestus kohutavalt. Esiteks suutis ta pista käed millessegi, mis oli ainult poolenisti tahke, kindlasti kleepuv ning mille uurimise soovitas sisetunne siiralt järeltulevate põlvede hooleks jätta. Teiseks tundis ta keha end sedamoodi, nagu oleks ta tõepoolest saanud õhtul hakkama ühe paraja võistujoomisega. Ta leidis end mõttelt, et kui see mingil imelisel põhjusel tõesti nii ka oli, siis kas ta võiks vähemalt mäletada, oli ta võitnud või kaotanud, palun, aitäh? (Ja mõlemal juhul olnuks lohutav näha, millises näruses seisus oli tema vastane.)

Sügavatest mõtetest äratas Xalinyezi aga kusagilt Universumi salapärastest sügavikest ilmunud saabas, mille nina nügis tumehaldjat kergelt vastu säärt, ning mahlakas naisehääl (säärane, millest saaks edukalt nõrutada liitri mahla) kandus haldja teravate kõrvakesteni:

„Noorsand, kas sa kavatsed sinna laua alla terveks päevaks jääda?“

Laua alla? Tumehaldja terav pilk puuris taas toda veidrat moodustist pea kohal ning siis läksid haldja silmad veel natuke suuremaks kui enne. Püha Seitsmepäise Jumalanna nimel! See „lagi” toetus tõesti neljale puust jalale, mis asusid ristkülikukujuliselt ruumi nurkades ja piirasid Xalinyezi sisse.

Haldjas oigas mõttes ning üritas püsti tõusta. Ta lõi oma lehvivate juustega (juuste harilik, kahjuks mitte aga praegune seis) pea ära. See tuba, või mis iganes, oli väga madal ja tõenäosus, et see üldse tuba või lagi oli, kahanes kiirusega, mis oleks teinud au igale õlut hävitavale päkapikule.

Viimaks loobus Xalinyez hetkeks suuremast osast oma väärikusest – või õieti otsustas ta selle teatava hulga praktilisuse vastu vahetada – päterdas neljakäpukil toast välja ning tõusis püsti.

Esimesena hakkas talle silma lai naeratus, mis oleks teinud au nii mõnelegi lohele ja muule säärasele elukale, kes on krokodillidest põlvnenud (või oli see nüüd vastupidi?). Teine pilk sööstis müstilise toani, mille... alt Xalinyez oli just väljunud, põrkas kolksuga vastu reaalsust ning otsustas naasta esimese silma paistnud objektini. Naeratus püsis. Selle omanik oli ilmselt naissoost, ja igavikulise näoga (mis üldiselt tähendas, et isegi surma ähvardusel poleks Xalinyez suutnud või julenud arvata, kui vana oli selle naeratuse kandja.)

Samas kui Xalinyezi kaunid koobaltsinised silmad naise nägu uurisid, uinus aga osa tema valvsusest ning nii ei mõistnud ta teda ähvardavat ohtu enne, kui kamp hirmsa välimusega sõdalasi tema poole tormas, paljastatud mõõgad peos ja veelgi paljam verejanu kiivrite ja kilpide tagant paistmas.

Xalinyez kobas automaatselt oma relvaarsenali järele ning oma suureks õuduseks avastas selle täiesti puudu olevat. Õnneks, mõtles haldjas, oli ta ka äärmiselt osav käsitsivõitluses. Ehk suudaks ta oma elu vähemasti kallilt müüa. (Mitte et keegi oleks veel kunagi suutnud pakkuda hinda, millega tumehaldjas nõus oleks olnud. Ning tingijad talle ei istunud.)

Niisiis, verejanuline salk haljaste mõõkadega sõdalasi tormas Xalinyezi suunas ja...

Oot-oot, ütles Xalinyezi mõistus, kui silme ees pilt vähe selgemaks muutus, ragises siis nagu luuvalus orkišamaan ning tegi mõningad kiired ja olulised korrektiivid.

Esiteks ei olnud need mõõgad üldse haljad. Kui Xalinyez nüüd natuke neid asju sõdalaste peos vaatas, sai ta aru, et need polnud üldse mõõgad... või noh, sarnanesid neile umbes samal määral, kui näituseks kiikhobune lahingratsule. Jämedad, ümarad, hallikat värvi, ning tumehaldja hästi ihutud haistmismeel püüdis kinni isegi liimi lõhna.

Teine korrektiiv oli sõdalaste vanus. Xalinyez taipas, et see on pöördvõrdeline nende kaugusega temast, sest mida lähemale nad jõudsid, seda nooremad nad paistsid.

Ning kolmandaks ei olnud tumehaldjas MITTE KUNAGI näinud sõdalasi, kes oleksid plekist supikausse kasutanud kilbikupaldena. Xalinyezil hakkas hirm.

Ja siis jõudis temani ka sõjahüüd, milleks oli:

„Ta on must! Ründame!“

Vaest segaduses tumehaldjat tabasid vaatamata katsetele sõdalasi eemale hoida hirmsad hoobid... millegi suhteliselt pehme ja igastahes täiesti nüriga.

„Kuku maha! Miks sa maha ei kuku?!“ nõudis üks vaenlastest oma läikimahõõrutud kiivripotist (lähedasemas suguluses poti kui kiivriga). Xalinyez vaatas hämmeldunult vastu. Kogu tema pika eluea jooksul ei olnud ta veel midagi säärast ei näinud ega kuulnud.

„Huvitav, mitu Haa Peed tal on,“ arutles teine vaenlane, hetkeks mõõka langetades, et kahe käega pükse kehitada. Ülejäänud viis jätkasid tumehaldja materdamist.

„Viruta talle kelladesse, kui ta muidu aru ei saa, et ta pihta sai,“ andis esimene sõdalane nõu. Xalinyez tundis paanikat kasvavat – eriti kubemepiirkonnas.

„Ee...vabandust?“ püüdis ta oma kummaliste ründajate tähelepanu võita, ning kui see ei aidanud, äigas ühele säärase obaduse, et too maha sadas kui sügisene sädelev õunake.

„Mida pekki sa mees teed?!“ käratas nüüd üks ründajatest. „Füüsiline kontakt ei ole lubatud!“

„Möh?“ küsis Xalinyez väga ebaxalinyezlikult. Esiteks ei saanud ta pooltest sõnadest aru ja teiseks hakkas talle kohale jõudma, et mingite poolpehmete lontidega teda rünnanud poisikesed üritasid talle just selgeks teha, et... Haldjas ei saanud isegi aru, mis see nüüd oligi, mida temalt eeldati. Aga oma strateegilisi piirkondi kavatses ta igastahes kaitsta.

„Kes te olete?“ sai ta viimaks sõnad suust.

„Me oleme Kõigi Ilmakaarte Teede Vardjad Ida Välja Arvatud,“ kostis toosama tegelane, kes oli just Xalinyezile üritanud selgeks teha, et „füüsiline kontakt ei ole lubatud“.

„Möh?“ pärisid tumehaldja silmad ja suu. „Kes te olete?!“

„Me oleme Kõigi Ilmakaarte Teede Vardjad Ida Välja Arvatud, mis osast sa aru ei saa, mees? Mingi jobu oled vä?!“

Esimest korda elus tekkis Xalinyezil siiras soov minestada, lihtsalt seepärast, et äkki ta siis pääseks sellest situatsioonist, mis iga hetkega tõestas, et hullemaks (ja absurdsemaks) annab minna küll.

Minestamise asemel tundis aga tumehaldjas, et keegi teda selja tagant nügib. Söandamata ümber pöörata ,viskas ta pilgu üle õla ega näinud seal kedagi. Õuduses, et nüüd on mõni ründaja lausa nähtamatu, tegi haldjas küünarnukiga osava ja mitte ühegi võitluskunsti alla käiva liigutuse tahapoole. Vastuseks sellele kuuldus hele: „Ai!“

„No mine persse, mees, mitu korda peab sulle ütlema, et füüsiline kontakt ei ole lubatud?!“ Seda käratas muidugi seesama tegelane, kes kuulus tollesse äsja Xalinyezile tutvustatud pika ja uduse nimega organisatsiooni „kõigi vardjate idateed vms”. Või oli see pagan... Xalinyez tegi laitmatu paraadpöörde üle vasaku õla ning tema silmad vaatasid esialgu enese kõrgusele, kus ei olnud kedagi, ning liikusid siis (ilmselt gravitatsiooni mõjul) allapoole. Sealt vaatas talle vastu oranži kapuutsiga vihane verise ninaga näoke, poisiohtu keha pakitud kurgu alt kinni nööritud rohelisse kardinasse.

„Sa oled nüüd surnud,“ kuulutas see olevus Xalinyezile võidukalt. „Ma tegin sulle just Päkkstääbi!“

Tumehaldja ilusad koobaltsinised silmad tegid paar tiiru ümber oma kesktelje. „Tegid mulle just... mille?“

„Ma tapsin su ära, lollakas,“ selgitas Xalinyezist kaks korda lühem tegelane suhteliselt sõbralikult. „Aga selle küünarnuki eest sa veel saad!“

„Tapsid mu ära,“ suutis tumehaldjas sõnad suust saada. „Vabandust, aga... mismoodi? Millega?“ Ühtegi tapariista ta selle uue vaenlase küljes ei näinud, ning vaatamata neile pehmetele matsudele, mis teda enne üpris ägedalt tabanud olid, tundis ta end elusana – liigagi, kui nüüd aus olla.

„Selle täggeriga!“ Kõnealune objekt (nagu Xalinyez kiirelt taipas) pisteti talle nina alla (või vähemasti rinna kõrgusele). Xalinyez vaatas pisikest halli ristikujulist junni ning üritas aru saada selle maagilistest võimetest, samas kui tumehaldja intuitsioon püüdis nõu andmise asemel hoopis leida lähimat dimensioonidevahelist portaali. Intuitsioon teadis, et tagasi kodumaal ei peaks ta igasuguste Xalinyezi liigveidrate probleemide lahendamises osalema, vaid võiks peale eelnevaid üleelamisi hoopistükkis oma kaua edasilükatud ja hästi väljateenitud puhkuse võtta.

„Andke talle natuke aega toibumiseks, poisid. Mulle tundub, et ta on alles piiks.”

„Piiks” oli heli, mida haldja arust tõid kuuldavale kodukandi tunnelites vahel talla alla jäävad hiired. „Piiks” ja „krõmps”. Midagi sellist. Enesega ta seda heli või selle nimetust igastahes kuidagi seostada ei osanud.

Ja ometi tundis ta nüüd korraga, kuidas ta olemine muutus kuidagi raskemaks ja maa külgetõmbejõud (mis selles paigas tundus valitsevat absolutistliku monarhina) teda rõhus, ilma et ta oleks sellele vähimatki põhjust andnud.

Xalinyez tegi veel ühe ettevaatliku paraadpöörde kannal ning põrnitses altkulmu rääkijat, kellega ta sugugi tuttav polnud, kui nüüd välja arvata põgus tutvus, mille tolle olevuse saabas oli tumehaldja küljekontidega sobitanud.

„Ma arvan, et sa peaksid nüüd surema, kullake,“ jätkas maadam salapäraseks timmitud sosinal. See tuli tal liigagi hästi välja. Xalinyez tundis pisikest hirmujutti mööda selgroogu alla kelgutamas, tema ründajad aga irvitasid laialt.

„Aga ma olen vägagi elus,“ pidas tumehaldjas paslikuks kinnitada.

Ta vaatas enda ümber ringi. Eemal nurgas seisis päris kenasti vormitud kõrtsilett, selle ümber pikad pingid ja lauad. Nojah, see oli ilmselt kõrts. Või vähemasti oli see suur pruunikasrohelise riidega kaetud telk, milles peeti kõrtsi.

„Mis su nimi on, poisu?“ katkestas naine Xalinyezi ruumiuuringud.

Poisu? POISU?! Tumehaldjas tundis, kuidas tema turjakarvad juba puhtgeneetilise ärrituse tõttu püsti tõusid... või oleksid tõusnud, kui Xalinyezi väärikas rass poleks kõiki neid karvu väga mitu generatsiooni enne tema sündi kaotanud.

„Mu nimi on Xalinyez Ranerfer ja ma olen Yrkam Rani kaheksateistkümnenda maja liige, auväärt uldani Fonayae Ranerferi viies poeg ja üheteistkümnes laps, keda tuntakse kui Kiiret Kütti ja Varjatud Vaikust, ning kes nüüd, välja heidetuna oma rahva seast ja neile surnuna ning üle elanud paljud maapealsed ohud, kannab tiitlit Päikese All Kõndija,“ lõrises Xalinyez ja ta ilusad koobaltsinised silmad pildusid sääraseid välke, mille peale iga vastane oleks pidanud saba olemasolu korral selle jalgade vahele tõmbama ja pagema – või siis endale vähemasti saba kasvatama. Xalinyezi vastas pingil istuva punapäise naisolendi näos ei liikunud aga ükski lihas mingis muus suunas kui enne. Olevus näitas taaskord haldjale oma säravaid hambaid. Oli naeratusi, mis põletasid sinusse auke või koorisid aeglaselt nahka maha. See siin oli neist palju hullem, see patsutas sind tädilikult, näpistas põsest ja näitas kõigile su sõpradele su titepiltide albumit.

„Ilus nimi sul. Mina olen emand Krokodill.“

Xalinyez ei oleks küsima hakanud, millest emand küll säärase nime saanud oli. Toosama lai naerujoon naise näos selgitas hüüdnime liigagi selgelt ning see väike hulk diskreetsust, mille haldjas oma elu jooksul oli hankinud, vihjas, et kui ta ei taha just kohtuda antud hüüdnime muude võimalike saamislugudega, siis hoidku ta oma ilus suu parem hästi koomal. Igastahes oli haldjas pettunud, et emand Krokodillile polnud ilmselgelt tema pikk ja põhjalik tutvustus karvavõrragi muljet avaldanud.

„Meeldiv tutvuda, auväärt emand,“ kostis Xalinyez ja lisas sinna otsa väikese viisaka kummarduse, mille juures tema juuksed just nii hästi ei lehvinud, nagu ta seda soovinud oleks. Tumehaldjas tegi endale mõttelise märkuse leida kamm ja seda sihtotstarbeliselt kasutada. „Kas te oskate mulle öelda, kus ma olen?“

„Otseloomulikult,“ vastas see võluv olend. „Sa oled Linnas.“ Üks poistest noogutas hammaste välkudes.
„Um,“ tegi Xalinyez. „Mis linnas... kui küsida tohib?“
„Tohib ikka,“ vastas emand Krokodill sõbralikult. Tema naeratus näis otsivat tumehaldja strateegilisi kohti, et teda sinna patsutada. Xalinyez vaatas igaks juhuks kõrvale. „See on Linn. See on linn, mille nimi on Linn. Saad aru?“

Xalinyez ei olnud selles üldse liiga kindel, aga igaks juhuks ta noogutas. Siis üritas ta aru saada kahest üliolulisest detailist: esiteks – kuidas oli ta siia sattunud, ja teiseks – miks ei olnud ta kõiki neid teda ründavaid kahtlasi olendeid lihtsalt maha löönud.

Teise, palju pakilisema küsimuse vastus osutus isegi lihtsamaks, või igastahes lühemaks – Xalinyezil oli... no kuidas see moodne sõna nüüd oligi, mida ta võõramaalasest sõbratar Vauarorarca aeg-ajalt tarvitas. Ahjaa – JUHE. Ja et Vauarorarca oli seletanud, et juhe on midagi äärmiselt pikka, suhteliselt peenikest ja enamjaolt ka elektriseeritut (loe: välgustatut), mis kipub krussi minema, siis nõustus tumehaldja aju hetkel vägagi selle kujutluspildiga enese seisukorrast. Kuna ta absoluutselt millestki aru ei saanud, siis pidas tema intuitsioon paremaks mitte kedagi lüüa – liiga kõvasti. Isegi mitte siis, kui nad hirmutasid teda hallide võdisevate julladega, ähvardasid tema strateegilisi piirkondi või naeratasid kõikehõlmavalt ning nimetasid teda „poisuks“.

Mis aga puutus küsimusse, et kuidas ta siia sattunud oli... Kusagilt sügavalt tumehaldja ajusopist ujusid mitte eriti pikkade tõmmetega pinnale paar mälupilti. Esimene neist sisaldas teatud sinijuukselist sarvedega naisolendit, kes miskipärast taas sumedalt itsitas, ning teine... Oi, see teine oli kole, aga Xalinyez oli vapper sõdalane ja vaatas ka selle pildikese ära. See oli lühike ja üpris konkreetne ning selle sisuks oli üks hea pudelitäis Vauarorarca kuulsat puskarit, nivavosi't. Neidis oli talle mitu korda öelnud, et tema „kodusel joogil“ võivad teiste rasside jaoks olla ettenägematud kõrvalnähud. Xalinyez oigas mõttes, kui ta mõistma hakkas, et üks nendest kõrvalnähtudest istus just tema ees ja valve-naeratas talle laialt ja säravalt.

Xalinyez oli kuulnud ja näinud, et nii mõnigi mees suutis end kõrtsist koju või paremal juhul lõbumajja juua, aga et keegi oleks end joonud mõnda teise dimensiooni... Samas, kui see oli nivavosi, mida ta Vauarorarca õhutusel proovinud oli... Võibolla mõjus too hirmus jook tumehaldjatele just niimoodi. Sel juhul oli ju kõik tegelikult korras?

Xalinyezi silmad liikusid taaskord üle kõigi ruumis viibijate ja eelkõige üle tolle eatu emanda ning tema intuitsioon andis talle korraliku maksahaagi. „Tegelikult korras“ ei olnud Xalinyezi sisetunde arust sugugi see väljend, mida võinuks antud seltskonnas pädevaks pidada. „Absoluutselt karuperses“ oleks olnud hoopis täpsem.

„Ma arvan, et nad üritasid kunagi omavahel kokkuleppele jõuda, mis selle linna nimi peaks olema,“ jätkas emand Krokodill mingit juttu, millest vähemalt osa oli kahjuks või õnneks Xalinyezi jaoks kaduma läinud. „Ja otsustasid siis suuremate kodusõdade vältimiseks panna linnale nimeks lihtsalt Linn. On muidugi veel teine teooria, mis ütleb, et kuna kõik vähegi paslikud nimed olid teistele linnadele ära pandud, siis ei jäänudki meie omadel muud üle, kui oma linna Linnaks kutsuda. Ja kui ma nüüd hästi meelde tuletan, siis on veel kolmaski legend, mis räägib ühest noorest ja väga uuendusmeelsest linnapeast, kelle arust oli säärane linnanimi lihtsalt väga trendikas ja noortesõbralik.“

„Aga... mis maa see on, aulik emand,“ üritas haldjas ääri-veeri uurida.
„Ah see või,“ vastas emand Krokodill järjekordse anastava naeratuse saatel. „See on Karuperse.“

Haldja silmad kolisid vastu ta kenasid kaarjaid kulme.
„Vabandust?!“
„K-a-r-u-p-e-r-s-e. Selle nime saamislugusid on täpselt üks ning see on järgmine: iga kord, kui siia satub taas mõni kaugelt või kõrgelt pärit rändaja, on tema üks esimesi küsimusi: no kuhu karuperse ma olen sattunud? Ja kuigi kuningad ja krahvid ning muud tähtsad tegelased katsetasid ka teiste, palju viisakamate nimedega, siis tead ju küll, kuidas nende asjadega on – külge jääb ikka see, mis kaugelt võõrsilt tuuakse. Et on nagu saksem või nii. Ja nii siis saigi meie maa endale nimeks Karuperse.“

„Oh sa püha perse...“. „Oh sa püha perse“ ei kuulunud kindlasti mitte nende fraaside hulka, mida Xalinyez tavatses tarvitada, ent ta uskus, et etikett ja kõikvõimalikud jumalused annavad talle siiski andeks, arvestades antud olukorra absoluutset tavapäratust. Pealegi ei osanud ta lihtsalt mitte midagi targemat öelda. Või siiski...

„Ma ei tahaks pealetükkiv olla, poisu,” võttis emand Krokodill jutulõnga taas üles, „Aga kõigi reeglite järgi peaksid sa nüüd tõesti surema. Nii et kui sa oleksid nii armas ja vajuksid maha, võibolla oigaksid paar korda – aga sa ei pea, kui see ei ole päris sinu stiil – ja jääksid siis päris vaikselt lebama. Ma kinnitan sulle, et see pole tegelikult nii keeruline, kui see tundub. Sellega harjub ära.”

Tumehaldjale hakkas järjest rohkem tunduma, et mitte ainult need noorukid, vaid ka see, khm, daam, on – kuidas seda nüüd leebelt öelda – „väheke nupust nikastanud”. Hullumeelne. Xalinyezi kodukohas koheldi hullumeelseid ja nõrgamõistuselisi suure lugupidamisega. Nad ohverdati kõige kiiremas korras (nii kähku peale sündi kui võimalik) ja vägevate austusavalduste saatel Pühale Emale, seitsmepäisele hiidmaole Dilasox'ile.

Nõnda siis Xalinyez noogutas vastuseks. Paigalejäämine ja kuulamine tundus suhteliselt ohutu, võrreldes kõige muuga, mida ta oleks võinud ette võtta, ning pealegi vihjas mingi osa tema kainest, mis sest et pohmellis mõistusest, et võõrasse dimensiooni sattudes, eriti kui see kannab nime Karuperse, on tark mõne mittevaenuliku – Xalinyez ei olnud liiga kindel, kas tal tasuks emand Krokodilli mittevaenulikuks pidada, aga tal tuli enesele tunnistada, et seni ei olnud see naeratus teda veel nahka pistnud – kohaliku käest võimalikult palju infot saada. Et siis midagi välja mõelda. Nagu näiteks, et kuidas siit nii kähku kui vähegi võimalik ühes tükis minema saada.

"Vot. Asjalood on säärased, et... No kust ma nüüd alustangi? Siit idas, kesk kõige süngemaid kuusemetsi, asub Imavere krahviloss ja selles lossis elab krahv Vincent von Miizu. Vanal krahvil on aga poeg Eedi. Ja vot see Eedi käis miski aastakese tagasi Lustiveres ja tuli sealt tagasi ühe võluraamatuga, mille pealkiri oli "Päris Elus Rollimäng: Sissejuhatus Fantastilistesse Lõbustustesse Algajatele". Ma ei hakka hetkel kommenteerima, mismoodi Eedi sealt veel tagasi tuli, aga jah... Sellest võluraamatust sai kõik see segadus algusse, sest kui meite poisid selle kätte said, siis hakkasid nad endale kole kähku sõjavarustust kokku ajama ja ükski plekist supikauss, voodilina või kardin ei olnud enam kaitstud. Nad võtsid endale pähe, justnagu raamatus õpetati, et nemad on Vaprad Seiklejad, kes otsivad Seiklusi – ma võin sulle kinnitada, poisu, et nad on nende Seikluste otsimisel väga põhjalikud ja leidmisel üüratult leidlikud, ja et kõik ülejäänud tegelased nende ümber on samuti osalised Seikluses. Ainus võimalus nende käest pääseda on nendega kaasa mängida.
Enamjaolt aitab ka nende peale väga kõvasti karjumine. Aga sellega oled sa natuke hiljaks jäänud, kullake.“

„Ah...soo,“ ütles Xalinyez. Appike, ütles Xalinyezi sisemine mina. See pohmeluse-ilm paistis veel hullem olevat, kui see esmapilgul välja nägi. „Seda on hea teada. Aga, aulik emand... Kas te oskate mulle öelda, kuidas ma siit... minema saaksin?“

Emand Krokodill naeratas talle. „Aga kuhu sa minna tahaksid, kullake?“

„Ära,“ kergitas tumehaldjas oma ilusaid valgeid kulme.

„Aga kas kõrtsist ära, Linnast ära, Karupersest ära? Sest selle viimasega võib sul raskusi tekkida, kallis poisu.“ Nende sõnadega näpistas emand Krokodill Xalinyezi sõbralikult põsest ja naeratas talle kuidagi lohutavalt. Xalinyezi alateadvus niutsatas.

„Mismõttes?“ küsis ta ettevaatlikult.

„No vaata, kullake – meile on üpris lihtne sattuda, aga ärasaamine on selline... komplitseeritud tegevus. Meil pole siin just päris väravat teistesse ilmadesse. Muidugi, kui sa juhuslikult täpselt tead, kuidas sa siia said, siis võibolla saad sa samamoodi ka tagasi.“

Xalinyez neelatas. Tema mälestused olid udused, aga piisavad, et aru saada, kui sügavalt Karuperses ta omadega on. Vauarorarca ja kõik need rohelisest vedelikust läbikumavad mustikad. Mitte kumbagi polnud siin, ja kuigi ta teadis, et Vauarorarca liikus erinevate dimensioonide vahel sujuva elegantsiga, siis Xalinyez ei teinud seda igastahes mitte. Ja niipaljukest, kui ta aru sai, oli ta siia sattunud Vauarorarca imejoogi kõrvaltoimena. Seda jooki tal muidugi enam polnud, see oli seal, kodumaal, Vauarorarca müstiliste alkoholivarude hulgas.

„Ma... jõin ühte võlujooki,“ pomises ta.

Emand Krokodill noogutas innukalt. „Mõistan-mõistan. Ja sul muidugi ei ole enam seda võlujooki, ega?“

Xalinyez raputas nukralt ja kindlameelselt pead.

„Noh, poisu, tundub, et siis ei jää sul tõesti muud üle kui surra. See on ainus pääs siit välja, usu mind. Asjaolusid arvestades.”

Xalinyezi ilusad koobaltsinised silmad läksid väga suureks. Klõnks, tegi ta kõrisõlm. Neid „asjaolusid“ oli kuidagi kahtlaselt palju ja need kõlasid... no umbes sama hullumeelselt nagu kogu see maailm siin, tema heasoovlikust vestluspartnerist alustades ja temaga ka lõpetades.

„Kuule, jobu, lihtsalt kuku maha ja sure ära, millest sa nagu aru ei saa?” küsis blondide turris juustega poiss temast vasakul.

Xalinyez oleks võinud neist asjadest poisile pika nimekirja tekitada. Paraku aga tundus, et mõistlike variantide puhkuse tõttu ongi tema ainus valik teha nii, nagu emand Krokodill soovitas, ja olgu Püha Seitsmepealine Ema neile armuline!

„Õu, kuule, ma tean, mis värk on,” kuulis ta veel oma nabapiirkonnast poiste dialoogi. „Sa ei lugenud kümneni, Mark. Nii et ise sa oled jobu. Kuidas ta saabki ära surra, kui sa kümneni ei loe, mään!”

Xalinyez ei hakanud küsima. Talle oleks kindlasti vastatud ja ta oleks teada saanud mõne järjekordse asjaolu, mis puudutas teda, suremist ja seda veidrat kampa, kes olid riietatud asjadesse, mis esmakasutuses olid katnud kas lauda, voodit või rippunud auväärselt akna ees. Õmblused olid neil igastahes kohutavad. Narmendamine oli Xalinyezi alati häirinud.

„Raaaait!” kostus tema selja tagant. Siis pandi talle vist miskit vastu selga – ta kahtlustas, et see oli üks noist hallidest võdisevatest julladest – ja toosama hele poisihääl, mis oli enne „päkkstääbi” ja „täggerit” maininud, luges:

„Üks, kaks, kolm...”

„Ee, vabandust,” ei suutnud Xalinyez end tagasi hoida. „Mida need numbrid tähendavad?” Ta ei küsinud seda poistelt, vaid emand Krokodillilt, ehkki ta ei olnud kindel, kas naine on ikka tervema mõistuse juures kui nood teised pisiolendid.

„Oh, ei midagi erilist,” vastas daam ja sirutas jalgu liigutusega, mida eriti naisterahvaste puhul üldiselt peeti väga võrgutavaks, mis aga hetkel tähendas, et Xalinyez kui selle nägija oli võrku mässitud ja otsis alateadvuses taga mõnd nüri puulusikat, millega oma mälupõhi säärasest vaatepildist puhtaks kraapida.

„..neli... viis...”

„Reeglite järgi tuleb kellelegi surmahoobi andmiseks ka kümneni lugeda. See tähendab, et tapja nagu... tükeldab sind, kui sa mõistad, mida ma silmas pean, kullake?”

Xalinyezi jalad andsid järele ja ta vajus pingile istuma. Poiste – ja paari plika, nagu ta silm nüüd tuvastas, kui nende pead talle lähemal olid – hulgast kostus võidurõõmsaid kilkeid ja küünarnukitunnet.

„...kuus... seitse...kaheksa...”

Tal oli korraga tunne, et ta ongi viga saanud. Kui ta oma käsi ja kena lihaselist kõhtu vaatas, ilutsesid seal järjest tumenevad haavad, millest nõrgus ilusat koobaltsinist verd. Ei, see ei olnud võimalik. Mitte keegi polnud teda isegi puutunud millegi teravale ligilähedase objektiga. Ja kas võis tõesti olla, et tema, Xalinyez Ranerfer, õilis, vapper ja noolterava mõistusega, oli kuidagi nendest nõrgamõistuslikest siin nakatatud?

„Emand Krokodill?”

Hüüdja hääl iidsetes tunnelites.

„Üheksa!”

„Rahune, kullake. Kõik saab korda, ma luban.”

Kui ma siit kuidagi eluga tagasi pääsen, ei joo ma enam kunagi midagi, mis sisaldab mustikaid, tõotas tumehaldjas enesele ja oma järeltulevatele põlvedele.

„Kümme!” kuulutas võidukas hääl. Xalinyez kuulis seda läbi udu, mis oli nii paks, et võis sisaldada nii siile kui karupoegi.

Ta vajus aeglase elegantsiga pingilt maha ja räntsatas vastu mudast maapinda.

„Tubli poisu, nii peabki,” kuulis ta emand Krokodilli häält ja veel nonde poiste ja plikade oma: „Luut! Luut!”

Siis ta suri, silme ees punasetriibuline valgus ja kõrvus mingi mitte viisipidav pinin, millest õhkõrnalt võis eristada sõnu: „Iigee, oogee, iigee, oogee...”
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
Peatoimetaja veerg 9/14
Intervjuu Mann Loperiga
Kolmsada sõna kolmandaks sünnipäevaks
Esimene ingliskeelne slaavi ulme ajakiri
Rollimängud on vinged!
Nazgulid - sõrmusevaimud?
(:)üks kustumatu lugemiselamus
Arvustus jutule: Kirjad päikesele - lugejakiri
Romaan, raamat, köide, osa? - ehk Stalker saja meetri jooksus
Varbad sügavale mulda?
Kangelane trullanahas
Ulmkonnakroonika 9/14
Kirjastuste uudised 9/14
Jutt: Ja viis köidet ülespoomist
Jutt: Ühe tumehaldja päris elus seiklused
Jutt: Drake Cement
Jutt: Usstõbi
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0075)