Vilkuvas küünlaleegis tundusid Preussi silmavalged kollasemad kui need tegelikult olid, see-eest aga varjas see näo sinakuse ja andis sisselangenud palgetele veidi tervema jume. Kägaras istus ta kiiktoolis, kõikus aeglaselt edasi-tagasi ja vaatas, kuidas teenripoiss Arp kamina ees askeldas. Jäädes valgussõõrist eemale paistis ta musta ähvardava varjuna ja Preussi palavikulisele ajule tundus hetkeks, et see on surm ise, kes talle seal tuleriita üles laob.
„Näed siis, oledki kohal,“ sosistas Preuss kähedal häälel. Väriseva käega kobas ta taskust piibu ja hakkas seda toppima puistates enda ümbruse tubakapuru täis. Ta oli valmis. Kaua oli ta surma oodanud. Surra ta ei tahtnud, hirm selle ees puges aegamisi igasse selgroolülisse, sest ta teadis, et pääsu ei ole. Surema peab. Kuid surm viivitas. Vahest oleks see viivitus kellelgi teisele meelerahu andnud, ent Preuss oli mees, kes uskus kokkulepetesse ja kui leping oli tehtud, siis pidi seda täitma. Surm aga ei tulnud sellest hoolimata. Mida kauem surm viibis, seda närvilisemaks Preuss muutus. Ta vaevas ajapikku ära kõik oma teenijad ja pereliikmed nii, et need ta juurest pagesid. Ainult Arp oli jäänud.
„Kus sa nii kaua olid?!“
Arp, harjunud juba peremehe hullusehoogudega, ja teades, et see räägib tihtilugu varikujudega, jätkas oma tööd.
„Vasta!“ röögatas Preuss. Arp tõstis pilgu. Täna oli peremees kuidagi eriti iseäralik. Ta jõllitas mitte varje, vaid Arpi ja ta silmad olid läinud pungi ja käed klammerdunud toolileeni ja piip vabises suus, ähvardades iga hetk sülle kukkuda. Arp sügas end. Ta oli erinevalt luukõhnast ja sisselangenud palgega isandast, üsnagi hästi söönud ja ümarate vormidega mees. Vast aastat nelikümmend oli tal turjal, näinud juba igasuguseid isandaid ja seesinane siin ei olnud teistest hullem. Pigem vastupidi.
„Tuld teen, hea peremees.“
„Tuld, seda ma näen.“
Arp pöördus jälle kamina poole ja peagi hakkasidki seal lõbusasti leegid vilkuma ja puud praksuma. Preuss oli vait jäänud, kuid tema ärevus ei kadunud ja vastus ei rahustanud vanameest mitte karvavõrdki. Tulesurm, mõtles ta, jõllitades verevil silmil leekidesse, kõigist rahulikest ja vagastest viisidest surra, valis ta mulle tulesurma. Ta imes piipu sellise hooga, nagu tahaks end enne tubakaga tappa, kui surm ta riidale viib. Olgu mis on, näris kaupmees oma odava piibu kaha, aga vabatahtlikult ma tulle ei roni. Ja ta poleks sugugi kaupmees olnud, kui ta asja nii jätnuks. Kaubelda – alati kaubelda, ka siis, kui asi tundub lootusetu, see oli tema moto, mille järele ta nüüdki haaras.
„Kas ma siis tõesti pole paremat ära teeninud?“
Arp, kes oli end mõnusasti kamina ette jalapingile seadnud ja midagi ligi võetud paunast nosis, vilksas peremehe poole ja nägi, et see jõllitas jälle teda. Ju siis oli küsimus ka talle adresseeritud.
„Millest paremat, hea isand?“
„Tuleriidast, millest muust. Säärasest lõpust meil juttu ei olnud.“
„Aga millisest meil oli?“
Kaupmees kaalus korraks, kas bluffida, või mitte, kuid otsustas, et parem mitte.
„Seda me ei täpsustanudki.“
Arp noogutas ja temas tärkas lootus. Tundus sedamoodi, et peremees pidas teda tolleks tumedaks jumaluseks, pimeduse deemoniks, kellega tal oli leping sõlmitud. Äkki on just nüüd tema võimalus?
Kaotada ei olnud tal ju midagi, isegi kui isand avastab, et teener temaga kavaldab, on ainus, mis ta teha saab, Arp minema peksta, ilma palga ja soovituskirjata. See polnud aga mingi hirm, sest peremees oli talle niigi mitme kuu palga võlgu ja Preussi enese maine oli säärane, et tema soovitust oleks järgmisele isandale parem mitte näidata, vaid käimlaaugu juures ära tarvitada.

„Paneks selle asja siis nüüd paika?“
Ta jättis ära „hea isanda“ ja lisas oma häälde veidi võimukust. Säärast, mida ta polnud kunagi tarvitanud isandaga rääkides, küll aga lastega, kui need ulakust tegid ja tagumikutriipe väärisid. Preuss pilutas oma punnis silmad jalamaid kriipsuks, haistes tehingut.
„Nüüd? Ma saan ise oma suremise viisi valida? Mis sul pakkuda on?“
„Poomine,“ pakkus Arp umbropsu. Kuid poomine ei veedelnud Preussi. Too oli näinud igasugu kaake võlla tõmmatavat ja nonde jäsemete raplemine ning sinakad keeled ja punnis silmad olid häbiväärsed ja närused.
„Uppumine?“
Preuss kissitas tubakasuitsus silmi. Seda võis juba kaaluda, kuid praegu olid ilmad kehvad ja vesi külm. Kui muud ei saa, siis ju võiks proovida, ent...
„Kas niisama, une pealt, omas voodis, valutult ja rahulikult, ka saaks?“
Arp hoidis võidurõõmsat muiet tagasi.
„Kui hind on hea, siis saab kõike,“ lubas ta suuremeelselt. „Mis sul selle vastu pakkuda on?“
Preuss üllatus veidi.
„Sa ju saad niigi mu hinge, mida sa veel tahaksid?“
Arp vangutas pead, talle polnud peremehe hinge vaja.
„Oled sa äkki mingi osa oma varast kuhugi peitnud? Surnuna pole seda ju vaja.“
„Vara peitnud?“ Preuss kõkutas naerda ja pidi läkastama hakkama, kui suits kurku läks. „Kui ma oleksin vara peitnud, siis ma ju ei oleks vaene ja ei peaks sinu visiiti kartma? Kas pole? Kas sellepärast sa viivitasidki, arvasid, et ma pole tegelikult laostunud ja toon kohe-kohe kuskilt rahakirstu välja?“
„Mhm,“ noogutas Arp ja mõtles, mida peremehe öeldu pidanuks tähendama. Ilmselt seda, et vara tal enam tõesti ei ole. Kui teener oleks siin enese nimel asju ajanud, siis oleks ta nüüd ahjuroobi nurka visanud ja lahkunud. Kuid tal oli ülesanne oma tõeliselt peremehelt.

„Ma ütleksin hea meelega, et mul on veel kuskil kirst maasse kaevatud, kuid ei ole. Ma arvasin, et sa tead kõike, kuid tundub...“ ja siinkohal jäi Preuss mõttesse. Ta hakkas mõtlikult ja ahnelt piipu vedama, kuid see oli jutuajamise käigus lõpuni miilanud ja kustunud. Torisedes toppis Preuss selle uuesti täis, kulutades põrandale sama palju tubakat, kui piibukahasse jõudis. See aga andis talle aega mõtteid seada. Kaubelda! Viimase hetkeni kaubelda, paistis ta näost.

Ka Arp mõlgutas mõtteid ja viskas endale tegevuse leidmiseks paar halgu kaminasse juurde. Tal oli vaja kaupmees rääkima saada. Surematus oli juba nii lähedal, vaja see ainult vanamehelt välja meelitada. Mis tingimustel oli ta selle endale välja kaubelnud? Miski oli nagu koitma hakanud – asi puudutas raha. See ei olnud ime, kaupmehed oli ikka rahadega asju ajanud. Kuidas puudutas see aga needust, mille Must Võrgutaja oli kaupmehele peale pannud? Ta märkas, et niipea, kui kaminas leegid uusi halge nilpsates kõrgemale tõusid, puges vanamees sügavamale kiiktooli. Aga kui küsiks otse?
„Kui tahad needuse niiviisi ümber teha, et saaksid rahus oma voodis surra, siis ütle see sõna-sõnalt uuesti, aga lisa sinna juurde rahus suremise osa,“ teatas ta Preussile. See aga, hirmunult leeke piiludes, kissitas silmi, ega kiirustanud tegema, mis öeldud.
„Nii lihtne see ongi?“
„Jah.“
Ta haistis mingit lõksu.
„Miks mina? Kas Must Looja ei peaks ise oma needusi lausuma?“
Arp ohkas salamisi. Kui ma saaksin Preussi igavese elu saladuse lahendatud, siis jagaksin seda kogu külarahvaga. Siis oleks meil mõnus, mehed teeks mulle kõrtsus kõik igavesest ajast, Kristuse taastulemisest kuni tema tuhandeaastase rahuriigi lõpuni, toobi viina välja. Ent vanamees jõllitas teda suitsupilve seest, üle hõõguva piibukaha nagu rebane hiireurgu. Järsku aga taipas Arp, et vanamees ei öelnud mitte leping, vaid needus! Needus?
„Kas igavene elu on teile needus?“
Vanamees köhatas ootamatust küsimusest.
„Kellele see needus ei oleks, kui sa oled mõistetud vaesusesse ja viletsusse?“
Mulle, mõtles Arp, ma olen niigi paljas nagu püksinööp. Sihuke needus ei võtaks mult midagi ära, küll aga annaks juurde.
„Räägi oma needusest ja ehk võtan ma selle maha.“
„Eks kuula siis.“
Arp läks erutusest higiseks. Ta tõmbas lähemale isanda jalapingi ja seadis end poole kannikaga sellele istuma. Vanamees aga vaikis, imes piipu ja vaikis. Arp muudkui niheles läbematult, aga ätt vaikis, nagu oleks tal suu tina täis valatud.
„Ma ei saa kuulata, kui te ei räägi,“ poetas ärevil sulane viimaks.
„Olgu,“ ja Preuss jutustas. Teda kuulates otsis Arp ka oma piibu välja, toppis täis ja süütas. Kadudes suitsupilve, mis kibeda odava tubaka pilvena hämardas ka küünla, laotus tema ette lahti koletu ja hinge muserdav lugu.

„See oli Issanda aastal...“ Preuss jäi toppama, püüdes asjatult aastat meenutada ja kuulis seetõttu Arpi vaikset pominat: „Ära sa äraneetu siin Issanda nime suhu võta.“
„Jah, õige, Issand on minust lahti öelnud ja seepärast las see aasta jääb.“ Ta kohendas end paremini ja kaks vanameest istusid vastakuti, odava ja kalli tubaka piibusuits segunemas. „ Kunagi ammu kui ma olin veel surelik, kuulusin ühte saatanlikku ühingusse, mis tegeles kuradite väljakutsumisega. Igal kuupaistesel neljapäeval, kogunesime metsasügavuses peidetud lossi ja viisime seal läbi saatanlikke rituaale. Meie pilgaritele ilmusid paharetid oma eri kujudega. Peamiselt muidugi meelate naisterahvastena, kes kõiki meie ihasid rahuldasid, sest muidu me poleks ju hakanud neid välja kutsumagi.“
Preussi kollased silmad tõmbusid pilukile, meenutades neid ilusaid kaugeid aegu. „Ükskord ilmus sinna Accedia. Ta polnud naisterahva kujul, vaid mine tea mis kapriisi ajel kahe persega koerana. Ehk ongi see ta tõeline kuju, mina ei tea. Ma ei suutnud end pidada ja naersin tema üle. Ei kõverdanud virilalt oma mokki, nagu sina praegu, vaid naersin täiest kõrist. Küllap olin saatanapilgaritel juba liiga palju temasugustele oma võlukepikest maitsta andnud ja kaotanud igasuguse lugupidamise pimeduse vägevuse vastu. See solvas elajat ja ta näitas mulle oma tõelist loomust, pannes mulle hirmsa needuse.“
„Mis needus see oli?“
„Et ma elan, kuni elan ja siis, kui surm peaks minuni jõudma, ma hoopis vaesun, kaotan kogu oma varanduse ja elan edasi, igavesti, kuni maailma lõpuni. “
Arpil vajus suu lahti ja ta vaatas ringi.
„Aga te olete ju igivana, mitusada aastat vana, vaeseks jäite aga alles nüüd?“
„Sest ma, niipea, kui ehmatusest toibusin, tegin korraldusi ja seadsin nii, et asutasin heategevusfondid, mille põhikirja lisasin, et nood peavad teatud aja takka mulle väljamakseid tegema. Need fondid ei kuulu mulle, nad on iseseisvad, kuid aeg-ajalt sain neist raha. Kahjuks on nad nüüd kõik tegevuse lõpetanud. Nüüd olen ma peale mitutsada aastat päriselt ummikus.“
Vanamees puuris oma silmad teenrisse.
„Aga sina, hakkab mulle koitma, ei ole sugugi Must Võrgutaja.“
Arp noogutas.
„Minu isand on keegi teine. Sinu needja, Accedia, on ülemate jõudude võitluses hukkunud ja tema tegemised pärandusid Invidiale ja temalt Luksuriale ja temalt Irale...“
Preuss kuulas nüüd Arpi, suu lahti.
„ja temalt Mörrule...“
„Mörrule? Ma ei tea ühtegi sellenimelist deemonit...“
„See polegi nagu õige deemon, ta on üks siinsetest, maarahva metsakollidest, viimane, kes siin kandis pimeduse jõududest veel alles on jäänud. Kõik teised on valguse jõu läbi juba hukkunud.“
Preuss imes piipu ja mähkis end jälle suitsu, põrnitsedes sealt Arpi.
„Kas sina oledki Mörru?“
„Ei, ma ei ole Mörru, ma olen tema teener. Ira ei jõudnud enne surma rääkida, milles su leping Accediaga seisnes. Mina pidin selle välja uurima.“
„See ei olnud leping.“
„Nüüd ma siis tean.“
„Ma ei taha igaveses vaesuses elada. Olen oma pika elu jooksul mitu korda olnud näljapiinades, haigusest puretud ja põlatutest alam. Iga kord päästis mind mõni fondidest. Nüüd seda lootust ei ole. Kutsu oma isand ja las viib mu põrgusse.“
Arp ohkas ja imes mõtlikult piipu.
„Mörru ei ole põrguga üldse seotud. Ta on metsakoll.“
„Ta viib mu metsa?“
„Ta ei oska sinuga midagi pihta hakata.“
„Kuidas?“
„Milleks talle hinged? Mis ta nendega teeb? Tal on omal hing olemas ja kahte juba ühte kehasse ei topi.“
„Aga... miks ta siis üldse...“
„Need kohustused lihtsalt pärandusid talle, see on talle ka üks paras needus.“
„Mis siis saab?“
„Suremise osa teeme me ära, aga oma hingega vaata ise mis sa teed, meil ei ole seda vaja.“
Ja Arp tõusis, astus Preussi juurde ja enne, kui kaupmees arugi sai, klammerdusid vanamehe sõrmed talle kõrri ja nüüd oli neis metsa vägevust. Ühe liigutusega prõksatas Preussi kael ja mehe keha langes kiiktoolist lõdvalt põrandale. Preussi hing aga istus toolis jahmunult edasi. Arp pöördus ja läks. Läks oma autasu järele, milleks oli – saada enda kaela see, see mis vaevas Preussi. Kaasa võttis ta ka kaupmehe piibu ja kalli tubaka lõhn saatis tema teekonda.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
Peatoimetaja veerg 10/16
Juubel!
Tsaar pole surnud, elagu tsaar!
Üleskutse - Kadunud Kirjade Postkontor
Repliik: Tulevikus ja minevikus elamisest
Jutuvõistlus 2017
Palju õnne, Sam Raimi
Raamatuarvustus: Terry Pratchett ja Stephen Baxter „Pikk utoopia“
Kurioosum 10/16
Uudiskirjandus 10/16
Ulmkonnakroonika 10/16
Katkend romaanist „Elavad surnud: Tee Woodburysse“
Teine lõik romaanist Fata(l) Morgana
Jutt: Startup
Jutt: See ei tee üldse haiget!
Jutt: Tartu kaupmehe Preussi needuse mõistatus
Tõlkejutt: Tumedad olid nad ja kummalised seest
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0078)